Neli eesti meest tegid UAZ-iga 40-päevase reisi Aafrikas

[Landy]

Neli eesti meest tegid UAZ-iga 40-päevase reisi Aafrikas
12. veebruar 2005, Eesti Päevaleht Online


Kinnisvaraspetsialist Tarmo (34), tehnik Jako (28 ), vabakutseline Rene (30) ja gaasispetsialist Sulev (28 ) otsustasid aasta tagasi veerevate eestlaste ehk rollingute eeskujul neljaveolise autoga pisut maailmas ringi rännata. Kuid mitte luksuslike Mercedese džiipide, vaid paarkümmend aastat vana Vene UAZ-bussiga.
Peale Rolling Estoniansite andis meestele lisatõuke kuuldus, et üks eestlaste seltskond oli UAZ-bussiga juba Aafrikas käinud.

Mõeldud-tehtud. 8000 krooni eest soetasid mehed vana bussi ja vahetasid vabal ajal kõik selle olulisemad osad ära. Ostsid uued rehvid, hunniku tagavaraosi, konsulteerisid rollingu- ja rallisõitja Raido Rüütliga ja asusidki mullu 17. detsembril teele, olles kulutanud umbes 40 000 krooni. Paar nädalat tagasi, 27. jaanuaril jõudsid nad elusalt ja tervelt tagasi.

Euroopa

Alguses läks lõbusalt. Uazik käitus korralikult; pisiprobleemid nagu tulede kustumine iseenesest, suunatulede salapärane kadumine, soojenduse puudumine või spidomeetri purunemine ei häirinud reisiseltskonda karvavõrdki ja üksteise järel jäid seljataha Läti, Leedu, Poola, Saksamaa ja Prantsusmaa. Ning ühel hetkel olidki mehed Hispaania lõunaosas Vahemere ääres, üle Gibraltari paistmas tõotatud Aafrika. Uazikuga sõideti praami peale. Siit algasidki sekeldused, mis meeste närvikava päris tõsiselt proovile panid.

Jõululaupäeval, kui Maroko linn Tangier laevalt paistis, arvasid mehed, et reisi põnevam osa võib peale hakata. Nii see juhtuski, kuid paraku teistmoodi, kui loodetud. “Tuli välja, et meie pool aastat tagasi hangitud informatsioon, et viisa saab piiri peal, oli vale. Politseinik võttis meie passid ära ja läks koju jõulusid pidama, meie pidime laevale jääma,” rääkis Sulev, kes oli reisi suuremaid eestvedajaid ja offroad´iga varemgi tegelenud.

Laev sõitis järgmisel päeval Hispaaniasse tagasi, kuhu päev hiljem saadeti järele meeste passid. Siis saadi ka maale minna.

Mehed otsisid kaubalaeva, et otse Mauritaaniasse jõuda, kuid asjata. Oldi valmis sõitma lähimasse kohta, kust viisat saada, Itaaliasse.

“Selgitasime välja, et 1. jaanuarist hakkab Eestil Marokoga kehtima viisavabadus. Nii puhkasimegi senikaua Hispaanias, näiteks surfasime Tarifal,” ütles Sulev.

Uuel aastal nad Tangieri viisavabadusest hoolimata siiski ei kippunud. Selle asemel otsustati praamiga sõita Ceutasse, mis võttis isegi vähem aega ning kus probleeme ei tekkinud.

“Soovitame kõigil seda varianti kasutada, sest Ceuta kuulub Hispaaniale ja maismaapiiri ületades ei ole ohtu, et sind laeva tagasi saadetakse,” lausus Sulev. Lisaks kindlasti boonus, et Ceutas on kütus maksuvaba, seega poole odavam tankimine kui Euroopas ja Marokos.

Maroko

Kuigi jutud ja kuuldused Aafrika moslemiriikide õudustest olid meestele teada, ei juhtunud midagi väga õudset. “Nägime esimestel päevadel tänaval, turul ja kõrtsis mitut kaklust. Ikka päris vägivaldne ühiskond,” rääkis Sulev. Seltskonda ennast aitasid päästa optimism ja naerusuine ilme.

Marokosse jõudes oli esimene suurem katsumus Atlase mäed. “Kuigi plaanisime vallutada selle 4100-meetrise tipu, loobusime poolel teel, sest muidu oleks see uazikule saatuslikuks saanud,” rääkis Sulev. Nimelt jäi sõiduki mootor kõrgustesse jõudes üha lahjemaks, kuni lakkas lõpuks üldse töötamast. “Paar päeva parandasime, kuni saime aru, et mootoriga polegi midagi hullu, lihtsalt õhku pole,” muigas Sulev.

Seepeale lükkasid mehed auto allapoole, kuni mootor hääled sisse võttis.

Sahara kõrb

Järgmine katsumus oli Sahara kõrb, kus parajasti käis Pariisi-Dakari ralli. “Olime kõigeks valmis, ka jala teekonda jätkama, aga läks õnneks,” kommenteeris Sulev. Tee läbi kõrbe kulgeb õnneks kohati mere ääres, kohati sellest paarkümmend kilomeetrit sisemaal ja teisi autosid nägid mehed tihti.

Kõrbe – 1000 kilomeetrit liiva ja surnud ritsikaid – läbis UAZ-seltskond kolme ööpäevaga. “Mis minu jaoks oli suur elamus – rändrohutirtsud. Pool Saharat oli punaseid laipu täis. Kõrb oli ühtlase kihina kaetud, nii kaugele kui silm ulatus,” meenutas Sulev.

Mehele jäi eriti meelde ka iidne karavanide linn Tan-Tan, mis asuski piltlikult öeldes tsivilisatsiooni piiril.

Sahara lõpus jõuti piiripunkti, mis kujutas endast külilivajunud ehitussoojakut. Seal lõppes ka pinnatud tee ja algas kümnete kilomeetrite kaupa miiniväljasid. “Tegu peaks olema suuruselt maailma teise või kolmanda miiniväljaga, suurim on KambodzŠas,” teadis Sulev. Kuigi kohalikud pakkusid 100 dollari eest lootsiteenust, otsustasid mehed selle siiski ise teiste autode jälgedes läbida. “Ümberringi kubises auto-vrakkidest, kuid meil läks ettevaatuse tõttu õnneks,” ütles Sulev.

Oli juba 10. jaanuar, kui mehed lõpuks Saharast Mauritaaniasse jõudsid.

Mauritaania

“Mauritaania piiripunkti otsisime pool päeva taga. Kui mõni riik on oma piiripunkti nägu, siis just see. Paar valvurit ei osanud lugeda ja piiripunkt oli nagu toikaga toestatud maapeldik,” kirjeldas Sulev. Nii piirivalvurid kui ka politseinikud, kes seltskonda edaspidi peatasid, küsisid kõik kaduud. “Nad tahtsid kõik häbeliku näoga kingitust saada – kes pastakat, kes pükse,” selgitas ta.

Nouadhibou piirilinnas lootsid nad eest leida maailma pikimat, 2,3 kilomeetrist rongi, kuid paraku oli see katki ja autot rongi peale laadida ei saanud. Seda soovis seltskond sellepärast, et teid selles riigis praktiliselt polegi. “Mina enam ei ütle, et Eesti teed on auklikud,” naeris Sulev.

Nii jõudsid mehed mere ääres asuvasse Arguini rahvusparki, mis, nagu välja tuli, kujutab endast kõrbe, mille serval talvituvad linnud. “See kõrb saigi meie uazikule saatuslikuks. Kõik kohad autos olid liiva täis,” rääkis Sulev.

Läbi kõrbe otsiti “jaapanlaste abil ehitatud kiirteed”, millest kohalikud rääkida teadsid. Paraku olid kiirteest olemas vaid mööda kõrbe laiali pillutatud jupid. Mõned päevad puhkust pealinnas Nouakschottis kosutas seltskonda teed jätkama. Läbi savannide, kus küll mingeid erilisi elukaid ei nähtud, jõuti Malisse. Sealt on Sulevil meeles eelkõige 140-kilomeetrine lõik, mida läbiti 24 tundi järjest sõites. “Kohtusime ka prantslastega, kes sõitsid seda lõiku terve nädala,” meenutas mees.

Mali

Malis piiripunkti pole. Pead minema kohalikku politseijaoskonda ja seal antakse turistipass,” lausus Sulev. Siis jõudsid mehed Mali suuruselt kolmandasse, umbes miljoni elanikuga Kayesi linna, mis koosnes savihüttidest ja meenutas Kopli liine, ainult paar korda hullemas olukorras.

Sellega oli seltskonna reisisiht ka ammendatud ning mehed hakkasid otsima võimalust auto maha müüa ja lennukipileteid hankida. “Küsisime miljoni ulatuses kohalikku raha, mis on umbes 23 000 krooni. Huvilisi oli, kuid paraku reaalseid ostjaid mitte,” nentis Sulev. Süüdi oli ka alanud islamipüha, mistõttu linnas midagi ei toimunud.

Nii hakati sõitma 640-kilomeetrist vahemaad lennujaamaga pealinna Bamakosse. Paraku tuli poolel teel välja kõrbe toime automootorile – mootoriplokk läks pooleks.

“Terve päeva hääletasime, kaks autot sõitis mööda, kuid peale ei saanud. Siis sai ka vesi otsa,” meenutas Sulev. Auto, rääkimata pooltest kaasasolnud asjadest, tuli kohaliku elanikkonna rõõmuks maha jätta; 30-kiloste seljakottidega suundusid mehed paari kilomeetri kaugusel asuvasse külla. Sealt said nad bussiga minema alles paari päeva pärast, sest varem lihtsalt jäi buss tulemata.

Nädalakese tuli seltskonnal Bamakos aega viita, sest lennukipiletid olid kõik välja müüdud. Kuna internet toimis, said nad vähemalt reserveerida kohad Pariisist Tallinna. Lõpuks saigi seltskond 250-euroste piletitega propellerlennuki peale, mis toimetas nad Prantsusmaa pealinna, kus tuli oodata veel üks päev. “Sai vähemalt Eiffeli torn ära näha,” oli Sulev rahul. 27. jaanuaril oli uazi-seltskond tagasi, autota, kuid siiski õnnelikult.

UAZ-meeste soovitused

•• Kui lähete auto või bussiga, võtke 4-veoline diisel, mitte bensiin. Diisel on Aafrikas poole odavam, bensiin maksab üle 10 krooni liiter.

•• Uurige väga põhjalikult viisarežiimi, see võib muutlik olla ja palju ebameeldivaid üllatusi tekitada.

•• Kõige tähtsam on optimistlik meel. Kaaslaste valikul tuleb väga hoolikas olla, sest nõrk iseloom tuleb raskuste ilmnemisel kohe välja.

•• Kaasas olgu korralik taskunuga ja kanistrid. Dollareid pole mõtet kaasa võtta, mõnel pool ei võetagi neid vastu. Eurot aktsepteeritakse igal pool, krediitkaardile ei maksaks lootma jääda.

•• Kasuks tuleb kas või elementaarne prantsuse keele oskus, sest mõnel pool ei osata inglise keelt üldse.

* Odav on ööbida kristlikes pansionaatides, aga ka hostelites. Võib ööbida ka lageda taeva all, sest ilm on väga soe. Paljud kohalikud magavadki tänaval!

* Lõkketegemiseks tuleks tee pealt igal võimalikul juhul kaasa koguda puumaterjali, aga ka kaameli pabulad põlevad väga hästi.

* Võib sõita ka Estonian Airiga Pariisi ja sealt edasi kohe Malisse ning kohapeal osta 125-kuupsentimeetrised mootorrattad. Need maksavad uuena umbes 7000 krooni.

Lisaks:
http://www.vabavara.com/aafrika/