Automatk Mongooliasse 2010
Moderaator: Moderators
Nii - oletame, et tahad rääkida Inseneeri seiklustest ja panna illustreeriva pildi juurde.
---
1. Lähed galerii lehele ja leiad sobiva pildi:
2. Viid hiire kursori pildi peale ja vajutad paremat hiireklõpsu. Seejärel peaks avanema menüü. Kui sa oleks normaalne inimene ja kasutaksid Firefoxi või Chrome võiksid sealt valida "Kopeeri pildi URL". Kuna, aga Bill Gates on ainus keda kummardad, siis vali menüüst viimane valik: Properties (Seaded või Eelistused):
3. Avanenud aknast (hirmunumad arvutikasutajad kutsuvad neid ka tabeliteks) leiad üles rea "Address (URL)" ja märgid vasakut hiirenuppu all hoideskõrval oleva aadressirea. Aadress võib mitu rida pikk olla ja peab algama tähisega "http" ja lõppema laiendiga ".jpg" ".gif" või ".png". Olles rea ära märkinud liigutad kursori märgitud teksti kohale ja vajutad paremat hiirenuppu. Ilmunud menüüst valid "Copy" ("Kopeeri"):
4. Lähed oma forum.4x4.ee postituse juurde ja leiad õige koha pildi jaoks. Nii üles kui alla võiks jääda üks tühi rida ruumi, siis on kaubanduslikum. Sobiliku koha peal vajutad taas paremat hiire nuppu ning valid tekkinud menüüst "Paste" ("Kleebi"):
5. Kui kõik hästi läheb ilmub postitusse sama rida mis pildi seadete aknas. Ikka alguses "http" ja lõpus mingi laiend. Nüüd on vaja taaskord kogu aadressiriba ära märkida. Kindlasti tuleb veenduda, et kummalegi poole ei jääks tühikuid:
5. Olles riba ära märkinud vali foorumi nupurealt "Img":
6. Seejärel peaks pildi aadressi rea algusesse ilmuma "":
7. Veendu, et sa oled kõik õieti teinud klikkides "Eelvaade" nuppu. Kui pilti ei ilmu siis veendu, et aadressiriba ja
8. Vajuta "Saada" või lisa veel pilte ning teksti.
---
Urmas
---
1. Lähed galerii lehele ja leiad sobiva pildi:
2. Viid hiire kursori pildi peale ja vajutad paremat hiireklõpsu. Seejärel peaks avanema menüü. Kui sa oleks normaalne inimene ja kasutaksid Firefoxi või Chrome võiksid sealt valida "Kopeeri pildi URL". Kuna, aga Bill Gates on ainus keda kummardad, siis vali menüüst viimane valik: Properties (Seaded või Eelistused):
3. Avanenud aknast (hirmunumad arvutikasutajad kutsuvad neid ka tabeliteks) leiad üles rea "Address (URL)" ja märgid vasakut hiirenuppu all hoideskõrval oleva aadressirea. Aadress võib mitu rida pikk olla ja peab algama tähisega "http" ja lõppema laiendiga ".jpg" ".gif" või ".png". Olles rea ära märkinud liigutad kursori märgitud teksti kohale ja vajutad paremat hiirenuppu. Ilmunud menüüst valid "Copy" ("Kopeeri"):
4. Lähed oma forum.4x4.ee postituse juurde ja leiad õige koha pildi jaoks. Nii üles kui alla võiks jääda üks tühi rida ruumi, siis on kaubanduslikum. Sobiliku koha peal vajutad taas paremat hiire nuppu ning valid tekkinud menüüst "Paste" ("Kleebi"):
5. Kui kõik hästi läheb ilmub postitusse sama rida mis pildi seadete aknas. Ikka alguses "http" ja lõpus mingi laiend. Nüüd on vaja taaskord kogu aadressiriba ära märkida. Kindlasti tuleb veenduda, et kummalegi poole ei jääks tühikuid:
5. Olles riba ära märkinud vali foorumi nupurealt "Img":
6. Seejärel peaks pildi aadressi rea algusesse ilmuma "":
7. Veendu, et sa oled kõik õieti teinud klikkides "Eelvaade" nuppu. Kui pilti ei ilmu siis veendu, et aadressiriba ja
8. Vajuta "Saada" või lisa veel pilte ning teksti.
---
Urmas
Toyota Land Cruiser LJ70 TR2
www.myrgel.com
www.myrgel.com
Tänan, Sa oskad tõeliselt hästi ja illustratiivset asja selgitada.
Ma soovitaks moderaatoritel selle lõigu kleepsuna kuhugi üles riputada!
Aga ma pean probleemiks veel seda, et ma seni kirjutasin oma teksti wordis ja kopeerisin valmis peatüki koos väljaotsitud linkidega foorumi postituse aknasse. Eraldi tegin boldiga teatud sõnad üle. Kas ei juhtu, et kõike ülalkirjutatut wordis tehes ja tulemuseks foorumisse kopeerituna näeb piltide asemel mingi jama?
Või pean ma kogu selle piltide lisamise jama käsitsi üle tegema, s.t leidma kõik pildid ükskhaaval uuesti üles jne!
Anna andeks, ma ei viitsi. Iga peatükk võtab niigi oma 4h aega.
Ma soovitaks moderaatoritel selle lõigu kleepsuna kuhugi üles riputada!
Aga ma pean probleemiks veel seda, et ma seni kirjutasin oma teksti wordis ja kopeerisin valmis peatüki koos väljaotsitud linkidega foorumi postituse aknasse. Eraldi tegin boldiga teatud sõnad üle. Kas ei juhtu, et kõike ülalkirjutatut wordis tehes ja tulemuseks foorumisse kopeerituna näeb piltide asemel mingi jama?
Või pean ma kogu selle piltide lisamise jama käsitsi üle tegema, s.t leidma kõik pildid ükskhaaval uuesti üles jne!
Anna andeks, ma ei viitsi. Iga peatükk võtab niigi oma 4h aega.
- tarmo
- I live off from the mud
- Postitusi: 5138
- Liitunud: N Juul 01, 2004 1:04 am
- Asukoht: Tallinn
- Kontakt:
Ei juhtu sellega kopeerimisel midagi, võib vabalt Wordi panna enne, aga sel juhul pead lihtsalt need [img]ja[/img] käsitsi sisestama. Nagu Myrgel märkis, siis oluline on jälgida, et tühikuid ei jääks sinna vahele.
Tarmo Toom, off-the-road alates 2003
Vaba/TR1 2005-2009
TR3 2009-2015 (Mainor Team)
Suzuki KQ700 30"MT
LC200/V8 32"AT
tarmo@4x4.ee, 526 5874
Vaba/TR1 2005-2009
TR3 2009-2015 (Mainor Team)
Suzuki KQ700 30"MT
LC200/V8 32"AT
tarmo@4x4.ee, 526 5874
Myrgli õpetuse õigsust edukalt kontrollitud IV peatüki järelvormistamisel.
Tarmo väide kontrollitakse V peatüki kirjutamisel üle.
Nii süües kui ka uute oskuste omandamisel kasvab isu.
http://www.snap.ee/user/KillerBee/album ... 84?cat=319
Kuidas siit pilte kätte saab?
Ise küsin, ise proovin, ise saan hakkama:
Tarmo väide kontrollitakse V peatüki kirjutamisel üle.
Nii süües kui ka uute oskuste omandamisel kasvab isu.
http://www.snap.ee/user/KillerBee/album ... 84?cat=319
Kuidas siit pilte kätte saab?
Ise küsin, ise proovin, ise saan hakkama:
Sellest reziimist millele sa viitasid ei saagi. Kui parem hiireklõps annab vähe valikuid ja enamikel neist on sõna "Flash" sissekirjutatud, siis ei näidata sulle mitte pilti vaid programmi mis ühtlasi kuvab pilti ja neid siia sisestada ei saa.
Küll saad pildi aadressi SELLEST reziimist kätte. Stiilinäide:
Jälgi kindlasti ka pildi suurust mida siia lingid. Antud juhul olid oma protseduurid läbi viinud nn "pisipildi" kallal. Tulemuseks ilmus siia ka tullukene pilt. Kui tahad õiget pilti saada siis kõigepealt kliki pisipildil ja seejärel kopeeri vasakule ilmunud suure pildi aadress. Samuti tuleb jälgida, et pilt mida siia paned ei oleks liiga suur. Vastasel juhul ei mahu ta lihtsalt ekraanile ära
Urmas
Küll saad pildi aadressi SELLEST reziimist kätte. Stiilinäide:
Jälgi kindlasti ka pildi suurust mida siia lingid. Antud juhul olid oma protseduurid läbi viinud nn "pisipildi" kallal. Tulemuseks ilmus siia ka tullukene pilt. Kui tahad õiget pilti saada siis kõigepealt kliki pisipildil ja seejärel kopeeri vasakule ilmunud suure pildi aadress. Samuti tuleb jälgida, et pilt mida siia paned ei oleks liiga suur. Vastasel juhul ei mahu ta lihtsalt ekraanile ära
Urmas
Toyota Land Cruiser LJ70 TR2
www.myrgel.com
www.myrgel.com
V osa
Kõrb
Mina isiklikult teadsin Kasahstani kohta ainult seda, et seal tegeletakse lihakarja kasvatusega ja et kogu riik ongi üks suur stepp, kus saab uudismaad teha.
Tegelikult põhja-Kasahstanis pinnavormi kutsutakse kõrbestepiks ehk siis üleminekuvorm ühelt teisele. Savilt-liivale. Aga ma edaspidi kasutan üldistavat sõna - kõrb. Sest kõrbe alamliike oli seal maal päris mitmeid.
Ja nagu sellelt asfaldilindilt maha keerasid, nii sattusid kõrbesse. Meie eesmärk oli käia ära Araali mere ääres, näha ära kuivale maale unustatud laevad ja siis jõuda kunagisse pealinna Almatõsse. Atõraust edasi sisemaale oleks saanud sõita ka mööda korralikke asfaltteid, mis just nimelt läbi selle stepikõrbe looklesid. Aga meie valisime põnevama võimaluse minna otse läbi kõrbe.
Kindlasti tuleb esimesena meelde sõna kõrb kuuldes ääretu liivaväli, kust tuul koheselt kõik jäljed ära puhub. Stepikõrbes on teisiti kõrb oli sõna otseses mõttes põliseid radu täis, kusjuures tublid punaarmeelased olid need kõik ilusti ära ka kaardistanud. Kuna Vellol kasutada olnud GenStapi kaardid oli koostatud eelmise sajandi kuuekümnendate ja kaheksakümnendate vahel, oli küll huvitav jälgida, kuidas teed on aja jooksul nihkunud (põhjustest edaspidi), osaliselt ka ära kadunud ja uusi otseteid tekkinud, kuid orienteerumine oli ozi abil täiesti võimalik.
Tsivilisatsiooni ligidal olid rajad laiemad, tihti ka mitmerealised ja neil liigeldi autoekspert Inseneeri tähelepanekute kohaselt ka LADA tüüpi sõidukitega.
Kaugemal loomulikult muutusid teed kitsamaks, esmalt hakkas sõidujälgede vahel kasvama taimestik, siis ilmus see ka sõidujälgedesse ja vahel juhtus ka nii, et rada kadus päris ära. Ja rööpad olid kohati nii sügavad, et jäime kõhu peale kinni.
Kui tee peal oli kohata loomi, siis oli küla lähedal. Kui lambad-lehmad, siis asula oli päris lähedal, kui kaamelid, siis kaugemal.
Kõrbemagistraalide ristumised meenutasid kangesti rikaste skandinaavia maade viaduktide pealtvaateid.
Kõrbes olid ka oma veekogud, soolajärved. Ilmselt sügise pool täitusid ka mingil määral veega.
Kasahstani kõrbes olid ka täiesti klassikalised liivaväljad, kui tekkinud olid nad üldjuhul külade äärde. Mis neid põhjustas, kas liigintensiivne karjakasvatus, inimese elutegevus või mõni nõuka-aegne põllumajanduseksperiment, ei oska arvata. Liikuda sai sellisel pinnasel ainult põhjagaasiga ja käru vedades mäge kohates ka see ei aidanud.
Kõrb muutus Araalile lähenedes tasapisi stepikõrbest lösskõrbeks. Löss on teatud liivsavi ja see kaotab igasuguse kandevõime vett saades. Selle kasvav taimestik on juba eriti kidur ja kui tuleb sahmakas vihma, siis seda nägime Saksaulnõi asulas.
Selles asulas pole nelikveolise autota mitte midagi teha. Muidu kõva pinnas muutus pealt poolt järsku eriti kleepuvaks massiks. Tänu selle pinnasele need teed kõrbes ringi rändasidki, sügise poole tehnika enam teise auto jäljes ei liigu, tuli omad jäljed kõrvale teha, järgmine veel rohkem kõrvale jne. Eriti mitmerealisteks muutusid teed tõusudel.
Kunagi on vett kõrbest saadud ka muul viisil, aga need rajatised paistsid maha jäetud olevat. Veepeeglit isegi nendest rakete vahelt nägi, aga sealt juua siis peab ikka surm silme ees olema. Kusjuures vesi kaevust sinna moldi imeti ilmselt generaatori ja pumba abil, aga need värgid olid pihta pandud.
Kõrbes olevad majad olid üldjuhul sellised savist ja sitast rajatised.
Kõrbe ulatust võib iseloomustada nii, et kaks ja pool pikka päeva sõitsime nii, et ei kohanud mitte kedagi. See oli esimene ja vahtis meid varjamatu jahmatusega. Isegi lehvitada unustas.
Siis tuli külakeste piirkond, kusjuures osad küladest olid ainult vundamendid järel, enamuses polnud poodigi, tanklast rääkimata. Eelmainitud Saksaulnõi oli suurim ja isegi paberkaartidel olemas.
Kõrb muutus järjest liivasemaks ja lõpuks jõudsime kuhugi maailmanurka, kus nägime ja Kaspia merd ja mägesid.
Kõrb
Mina isiklikult teadsin Kasahstani kohta ainult seda, et seal tegeletakse lihakarja kasvatusega ja et kogu riik ongi üks suur stepp, kus saab uudismaad teha.
Tegelikult põhja-Kasahstanis pinnavormi kutsutakse kõrbestepiks ehk siis üleminekuvorm ühelt teisele. Savilt-liivale. Aga ma edaspidi kasutan üldistavat sõna - kõrb. Sest kõrbe alamliike oli seal maal päris mitmeid.
Ja nagu sellelt asfaldilindilt maha keerasid, nii sattusid kõrbesse. Meie eesmärk oli käia ära Araali mere ääres, näha ära kuivale maale unustatud laevad ja siis jõuda kunagisse pealinna Almatõsse. Atõraust edasi sisemaale oleks saanud sõita ka mööda korralikke asfaltteid, mis just nimelt läbi selle stepikõrbe looklesid. Aga meie valisime põnevama võimaluse minna otse läbi kõrbe.
Kindlasti tuleb esimesena meelde sõna kõrb kuuldes ääretu liivaväli, kust tuul koheselt kõik jäljed ära puhub. Stepikõrbes on teisiti kõrb oli sõna otseses mõttes põliseid radu täis, kusjuures tublid punaarmeelased olid need kõik ilusti ära ka kaardistanud. Kuna Vellol kasutada olnud GenStapi kaardid oli koostatud eelmise sajandi kuuekümnendate ja kaheksakümnendate vahel, oli küll huvitav jälgida, kuidas teed on aja jooksul nihkunud (põhjustest edaspidi), osaliselt ka ära kadunud ja uusi otseteid tekkinud, kuid orienteerumine oli ozi abil täiesti võimalik.
Tsivilisatsiooni ligidal olid rajad laiemad, tihti ka mitmerealised ja neil liigeldi autoekspert Inseneeri tähelepanekute kohaselt ka LADA tüüpi sõidukitega.
Kaugemal loomulikult muutusid teed kitsamaks, esmalt hakkas sõidujälgede vahel kasvama taimestik, siis ilmus see ka sõidujälgedesse ja vahel juhtus ka nii, et rada kadus päris ära. Ja rööpad olid kohati nii sügavad, et jäime kõhu peale kinni.
Kui tee peal oli kohata loomi, siis oli küla lähedal. Kui lambad-lehmad, siis asula oli päris lähedal, kui kaamelid, siis kaugemal.
Kõrbemagistraalide ristumised meenutasid kangesti rikaste skandinaavia maade viaduktide pealtvaateid.
Kõrbes olid ka oma veekogud, soolajärved. Ilmselt sügise pool täitusid ka mingil määral veega.
Kasahstani kõrbes olid ka täiesti klassikalised liivaväljad, kui tekkinud olid nad üldjuhul külade äärde. Mis neid põhjustas, kas liigintensiivne karjakasvatus, inimese elutegevus või mõni nõuka-aegne põllumajanduseksperiment, ei oska arvata. Liikuda sai sellisel pinnasel ainult põhjagaasiga ja käru vedades mäge kohates ka see ei aidanud.
Kõrb muutus Araalile lähenedes tasapisi stepikõrbest lösskõrbeks. Löss on teatud liivsavi ja see kaotab igasuguse kandevõime vett saades. Selle kasvav taimestik on juba eriti kidur ja kui tuleb sahmakas vihma, siis seda nägime Saksaulnõi asulas.
Selles asulas pole nelikveolise autota mitte midagi teha. Muidu kõva pinnas muutus pealt poolt järsku eriti kleepuvaks massiks. Tänu selle pinnasele need teed kõrbes ringi rändasidki, sügise poole tehnika enam teise auto jäljes ei liigu, tuli omad jäljed kõrvale teha, järgmine veel rohkem kõrvale jne. Eriti mitmerealisteks muutusid teed tõusudel.
Kunagi on vett kõrbest saadud ka muul viisil, aga need rajatised paistsid maha jäetud olevat. Veepeeglit isegi nendest rakete vahelt nägi, aga sealt juua siis peab ikka surm silme ees olema. Kusjuures vesi kaevust sinna moldi imeti ilmselt generaatori ja pumba abil, aga need värgid olid pihta pandud.
Kõrbes olevad majad olid üldjuhul sellised savist ja sitast rajatised.
Kõrbe ulatust võib iseloomustada nii, et kaks ja pool pikka päeva sõitsime nii, et ei kohanud mitte kedagi. See oli esimene ja vahtis meid varjamatu jahmatusega. Isegi lehvitada unustas.
Siis tuli külakeste piirkond, kusjuures osad küladest olid ainult vundamendid järel, enamuses polnud poodigi, tanklast rääkimata. Eelmainitud Saksaulnõi oli suurim ja isegi paberkaartidel olemas.
Kõrb muutus järjest liivasemaks ja lõpuks jõudsime kuhugi maailmanurka, kus nägime ja Kaspia merd ja mägesid.
Viimati muutis Kjen, T Sept 21, 2010 2:24 pm, muudetud 1 kord kokku.
- inseneer
- Legod Varuosadest
- Postitusi: 2560
- Liitunud: N Nov 18, 2004 3:14 pm
- Asukoht: Tallinn ja Harjumaa 534O8157
Tegelikult oli ka selle raketi vahel tehase poolt 3.0 tdiKjen kirjutas: Auto nr 2 oli tehtud aastal 2001 ja tehase poolt kingitust oli järel üksnes raam, kere ja tekstiilsisu. Originaalmootor, paljuvihatud 2,8 liitrine, oli asendatud kõigi nissani-austajate lemmikuga neljakomakahesega.
I. Nikker, rikutud alates 2001 +372534O8157
http://imedepold.ee/
http://imedepold.ee/
automatk Mongoolia
Tore kuulda ja lugeda,et mõnigi meist nii usin on ja teistele ka me seiklustest kirjutab.Ise olen alati kirjutamisest eemale hoidnud kuna ei suuda lugejatele huvitavat reisikirja trükkida.Mis minu märkmetesse puutub siis see suht punktiliselt kirja pandud.Vaatan,et Kristjenil reisimuljed lausa pakatavad peast välja ja nii selgelt veel meeles!
Mis me siin kirjutamisest räägime ,ei saa reisivideogagi hakkama.Üks versioon olemas aga suht algeline,rohkem asjatunjam tegelane võiks olla.Seltsimehed rutake appi,asi venib juba liialt pikale.Metsik sõittis koos videodega Hispaania aga loodame et jõuab ruttu tagasi ja üks Teist ulatab meile oma abistava käe
Mis me siin kirjutamisest räägime ,ei saa reisivideogagi hakkama.Üks versioon olemas aga suht algeline,rohkem asjatunjam tegelane võiks olla.Seltsimehed rutake appi,asi venib juba liialt pikale.Metsik sõittis koos videodega Hispaania aga loodame et jõuab ruttu tagasi ja üks Teist ulatab meile oma abistava käe
VI osa
Mäed ja mered Kasahstanis
Kasahstanis eristatakse tegelikult lausa 13 erinevat mäeahelikku. Kondasin jupikese aega internetis ringi ja julgeks pakkuda, et esimesena nägime me Talõi mäestikku. Tegelikult ma oleks võinud ka meie peanavigaator Vellole helistada ja selle väitele kinnitus küsida, aga kuna ta peaks teoreetiliselt just praegu minu autot parandama, siis ei taha teda üldse segada.
Kuna me lähenesime mäeahelikult kõrbest, siis nägema hakkasime teda tunde varem enne, kui reaalselt kohale jõudsime. Niisamuti nägime ka vett (Kaspia meri), kuid sinnapoole me ei hakanud trügima. Tegu ei olnud kõrgete mägedega, samas ta oli päris järsk ja peaaegu taimkatteta. Kui selline mägi Harjumaal asuks, siis Väo karjääris enam keegi tsikliga mäkke tõusmisvõistlusi ei viljeleks, vaid kõik oleks juba sinna üle kolinud. Samas on võimalik et see spordiala oleks praeguseks välja ka surnud, kuna sellises kõvas kohas pikali käies on üsna kerge otsa saada.
Sellest mäeahelikust alates algas tasapisi ka taas inimelu. Esmalt nägime ära selle eelmainitud UAZ, siis kaugelt-kaugelt nägime ka ühte veoautot tööd tegelemas. Nimelt selle mäeaheliku jalamis oli mingi veekogu ja selles kasvas aukartustäratavalt kõrge taimestik, mida kohalikud parasjagu kokku kogusid ja ilmselt oma sitast tehtud majaseinte sisse armatuurina või lihtsalt aiamaterjalina ära kasutasid. Umbes nii nagu meie esivanemad pilliroogu.
Mägi ei olnud sugugi igalt poolt ületatav, kohalikud kasutasid selliseid radu ja meie siis nende jälgedes. Sellise rakursiga foto muidugi ei anna õiget ülevaadet, kui järsk see tõus tegelikult oli, igal juhul oli see esimene koht, kus Inseneeri Nissanist sai äkki Datsun ja seni alati õigel kohal püsinud jahutusvedeliku seier hüppas kolme sekundiga punasesse. Järgnes kohene puhkepaus.
Siin pildil, peaaegu mäe tipul, on aga Kasahhide muinaskultuuri säilmed kivikalmed. Kasahhide kalmistud on üldse üks põnev teema, mille kohta ma loodan edaspidi rohkem kirjutada.
Peale mägede tippu ei tulnudki oodatud laskumist, vaid järgmine platoo, kus tegelikult jätkus eelkirjeldatud kõrbemaastik, kuid kuna hakkasid järjest sagemaini tulema vastu elusolendeid või nende osi
ja isegi asulad, siis ta mõjus kuidagi vähem kõrbelikult. Taimedki olid pikemaks veninud. Majakeste ümber kasvas vahel isegi mõni kidur puu.
Kauaoodatud koht, kus me saime taas külma juua ja ei pidanud värisema paaki valatava kütuse teadmata päritolu ja põlemisomaduste pärast, oli Aralski linn. Omaaegne sadama- ja tööstuslinn, kuid meri oli sealt nõukogude võimu eest ära põgenenud. Wikipedia andmetel oli sadama ja merepiiri vaheline kauguse rekord 100km, aga kuna kasahhid on tõsiselt käsile võtnud Araali mere elluäratamise, siis nüüd olla merel umbes kümmekond km jäänud tagasi tulla. Selles wikipedia väidet ma kinnitada ei julge, me sõitsime seal vanas merepõhjas ikka tunde igas suunas ringi, varbaga jäigi Araal katsumata.
Aralski sürrealistlik sadam.
Siinse teema algusest peale lugejad mäletavad, et palusime otsida merepõhja jäänud laevade koordinaate. Sama muret kurtsime ka koha peal. Koordinaate küll neilt ei saanud, aga laevadest teadsid linnas elavad kohalikud küll. Nad nimelt tegelesid nende vanametalliks lõikamisega. Põhimõtteliselt saime üsna täpse kirjelduse, kuidas jõuda lipukestega tähistatud kõrberada mööda mingisse kaugesse kõrbekülla ja läbi küla edasi läheduses olevasse merepõhja. Merepõhjas aga soovitas vaadata hoolega ringi, et umbes 50km kaugusel olevatki meie unistuste laevake. Mida meie juhendaja, kes koostas meilegi isegi kaardi, alluvad parasjagu tükeldavat. Vana teadis ka seda, et kaugel-kaugel teisel kaldal olla ka vist veel üks laevake, aga muidu olla selle vaatepildiga finitio.
Seda kõrbeküla me otsime läksimegi. Sinna pidi hulka maad sõitma teed mööda ja tee ääres kohtasime ka vägevaid jõgesid. Mida me koheselt ka ära kasutasime. Pildil Lilleke.
Araali veega varustav Sõrdarja jõgi, mida parasjagu laiendati. Mullatööde mahud, mida selle käigus liigutatud oli, ajasid minusuguse ehitusvaldkonna börsiettevõtte töötaja kadedusest roheliseks.
Meile joonistatud kaarti jälgides juba koduseks saanud kõrbesse pöörates
me selle kõrbeküla ka leidsime.
Aga kõrbekülas ei teatud laevadest mitte kui midagi. Kohalik vanataat oli meid valmis küll oma maja tagant laevade otsimisel aitama, aga kaugemal polnud ta kunagi peale N-armees viibimist käinud.
Ka merepõhja me leidsime üles. Merepõhjas oli Inseneri Nissani arvates +46ēC, Metsiku Nissan oli lahjem, tema arvates oli ainult +42ēC sooja.
Need inimesed, kellel kohe tekkis nüüd vajadus vahele hõigata, et mis siin erilist, meil Eestis oli ka see suvi 35ēC ära, võiks ikkagi pigem vait olla. Nimelt meiesugused valged inimesed sõitsid kõrbes kliimaseadmega varustatud Nissanitel ja olid väga rahul, kuna said viibida Eesti vabariigi Tervisehoiuministeeriumi määrusega tööruumidele ettenähtud temperatuurivahemikus (suvel +24 ą3ēC). Merepõhjas sai mõlemast Nissanist jälle Datsun.
Pinnas oli pehme ja autodel minek väga raske ning mootorid pidid sama kõvasti pingutama nagu mäkke minnes. Egoistlikult hoopis autode tervist hoidvad autojuhid esmalt lülitasid kliimaseadme välja ja vähemalt Inseneer keeras ka kütteseadme täisvõimsusele
Kui see sadist lõpuks ometi auto kinni pidas, et neid laevu kaugusest otsida
siis ma läksin välja ja lasin kargel tuuleõhul, mille temperatuur oli erinevatel andmetel siis +42 46C, ennast jahutada. Uskuge mind või mitte, aga mul tekkis käsivartele kananahk!
Muuseas, kui petlik võib olla vahemaa tunnetus lagendikul, selle kohta väike näide - pildil taamal paistev mäeahelik ei tundugi olevat väga kauge, aga kui Vello kaardilt täpselt järgi vaatas, siis tegelikult oli ta umbes 40km kaugusel!
Ilmselt sellesama tajuprobleem oli ka meie kaardi koostajal, kelle koostatud skitsi kasutades me olime nii kaugele jõudnud ja tegelikult lõppeesmärgini ei jõudnudki. Kui me mobiililevisse tagasi jõudsime ja Eestist saadetud koordinaadid saime, siis põhimõtteliselt olime üsna õiges kohas olnud, aga teejuhi öeldud 50km asemele oleks pidanud 500km sõitma.
Laagri tegime sealsamas merepõhjas. Üritasime ka mereni jõuda, aga kui kolmveerand tunnise sõidu järel meri ikka sama kaugel paistis, autodel rattad järjest sügavamale vajusid, siis loobusime. Autod muuseas vajusid öö otsa vaikselt sügavamale. Kahepäevane laager või öine vihmake lõppeks mammutvintsimismaratoniga.
Merepõhjas veetsime enamuse järgmise päevastki, enne kui käega lõime ja sobiva koha leidisime, kus kaldale tagasi saime.
Need jäidki ainsateks laevadeks, mida me Aralski inimliku rumaluse vabaõhumuuseumis nägime.
Mäed ja mered Kasahstanis
Kasahstanis eristatakse tegelikult lausa 13 erinevat mäeahelikku. Kondasin jupikese aega internetis ringi ja julgeks pakkuda, et esimesena nägime me Talõi mäestikku. Tegelikult ma oleks võinud ka meie peanavigaator Vellole helistada ja selle väitele kinnitus küsida, aga kuna ta peaks teoreetiliselt just praegu minu autot parandama, siis ei taha teda üldse segada.
Kuna me lähenesime mäeahelikult kõrbest, siis nägema hakkasime teda tunde varem enne, kui reaalselt kohale jõudsime. Niisamuti nägime ka vett (Kaspia meri), kuid sinnapoole me ei hakanud trügima. Tegu ei olnud kõrgete mägedega, samas ta oli päris järsk ja peaaegu taimkatteta. Kui selline mägi Harjumaal asuks, siis Väo karjääris enam keegi tsikliga mäkke tõusmisvõistlusi ei viljeleks, vaid kõik oleks juba sinna üle kolinud. Samas on võimalik et see spordiala oleks praeguseks välja ka surnud, kuna sellises kõvas kohas pikali käies on üsna kerge otsa saada.
Sellest mäeahelikust alates algas tasapisi ka taas inimelu. Esmalt nägime ära selle eelmainitud UAZ, siis kaugelt-kaugelt nägime ka ühte veoautot tööd tegelemas. Nimelt selle mäeaheliku jalamis oli mingi veekogu ja selles kasvas aukartustäratavalt kõrge taimestik, mida kohalikud parasjagu kokku kogusid ja ilmselt oma sitast tehtud majaseinte sisse armatuurina või lihtsalt aiamaterjalina ära kasutasid. Umbes nii nagu meie esivanemad pilliroogu.
Mägi ei olnud sugugi igalt poolt ületatav, kohalikud kasutasid selliseid radu ja meie siis nende jälgedes. Sellise rakursiga foto muidugi ei anna õiget ülevaadet, kui järsk see tõus tegelikult oli, igal juhul oli see esimene koht, kus Inseneeri Nissanist sai äkki Datsun ja seni alati õigel kohal püsinud jahutusvedeliku seier hüppas kolme sekundiga punasesse. Järgnes kohene puhkepaus.
Siin pildil, peaaegu mäe tipul, on aga Kasahhide muinaskultuuri säilmed kivikalmed. Kasahhide kalmistud on üldse üks põnev teema, mille kohta ma loodan edaspidi rohkem kirjutada.
Peale mägede tippu ei tulnudki oodatud laskumist, vaid järgmine platoo, kus tegelikult jätkus eelkirjeldatud kõrbemaastik, kuid kuna hakkasid järjest sagemaini tulema vastu elusolendeid või nende osi
ja isegi asulad, siis ta mõjus kuidagi vähem kõrbelikult. Taimedki olid pikemaks veninud. Majakeste ümber kasvas vahel isegi mõni kidur puu.
Kauaoodatud koht, kus me saime taas külma juua ja ei pidanud värisema paaki valatava kütuse teadmata päritolu ja põlemisomaduste pärast, oli Aralski linn. Omaaegne sadama- ja tööstuslinn, kuid meri oli sealt nõukogude võimu eest ära põgenenud. Wikipedia andmetel oli sadama ja merepiiri vaheline kauguse rekord 100km, aga kuna kasahhid on tõsiselt käsile võtnud Araali mere elluäratamise, siis nüüd olla merel umbes kümmekond km jäänud tagasi tulla. Selles wikipedia väidet ma kinnitada ei julge, me sõitsime seal vanas merepõhjas ikka tunde igas suunas ringi, varbaga jäigi Araal katsumata.
Aralski sürrealistlik sadam.
Siinse teema algusest peale lugejad mäletavad, et palusime otsida merepõhja jäänud laevade koordinaate. Sama muret kurtsime ka koha peal. Koordinaate küll neilt ei saanud, aga laevadest teadsid linnas elavad kohalikud küll. Nad nimelt tegelesid nende vanametalliks lõikamisega. Põhimõtteliselt saime üsna täpse kirjelduse, kuidas jõuda lipukestega tähistatud kõrberada mööda mingisse kaugesse kõrbekülla ja läbi küla edasi läheduses olevasse merepõhja. Merepõhjas aga soovitas vaadata hoolega ringi, et umbes 50km kaugusel olevatki meie unistuste laevake. Mida meie juhendaja, kes koostas meilegi isegi kaardi, alluvad parasjagu tükeldavat. Vana teadis ka seda, et kaugel-kaugel teisel kaldal olla ka vist veel üks laevake, aga muidu olla selle vaatepildiga finitio.
Seda kõrbeküla me otsime läksimegi. Sinna pidi hulka maad sõitma teed mööda ja tee ääres kohtasime ka vägevaid jõgesid. Mida me koheselt ka ära kasutasime. Pildil Lilleke.
Araali veega varustav Sõrdarja jõgi, mida parasjagu laiendati. Mullatööde mahud, mida selle käigus liigutatud oli, ajasid minusuguse ehitusvaldkonna börsiettevõtte töötaja kadedusest roheliseks.
Meile joonistatud kaarti jälgides juba koduseks saanud kõrbesse pöörates
me selle kõrbeküla ka leidsime.
Aga kõrbekülas ei teatud laevadest mitte kui midagi. Kohalik vanataat oli meid valmis küll oma maja tagant laevade otsimisel aitama, aga kaugemal polnud ta kunagi peale N-armees viibimist käinud.
Ka merepõhja me leidsime üles. Merepõhjas oli Inseneri Nissani arvates +46ēC, Metsiku Nissan oli lahjem, tema arvates oli ainult +42ēC sooja.
Need inimesed, kellel kohe tekkis nüüd vajadus vahele hõigata, et mis siin erilist, meil Eestis oli ka see suvi 35ēC ära, võiks ikkagi pigem vait olla. Nimelt meiesugused valged inimesed sõitsid kõrbes kliimaseadmega varustatud Nissanitel ja olid väga rahul, kuna said viibida Eesti vabariigi Tervisehoiuministeeriumi määrusega tööruumidele ettenähtud temperatuurivahemikus (suvel +24 ą3ēC). Merepõhjas sai mõlemast Nissanist jälle Datsun.
Pinnas oli pehme ja autodel minek väga raske ning mootorid pidid sama kõvasti pingutama nagu mäkke minnes. Egoistlikult hoopis autode tervist hoidvad autojuhid esmalt lülitasid kliimaseadme välja ja vähemalt Inseneer keeras ka kütteseadme täisvõimsusele
Kui see sadist lõpuks ometi auto kinni pidas, et neid laevu kaugusest otsida
siis ma läksin välja ja lasin kargel tuuleõhul, mille temperatuur oli erinevatel andmetel siis +42 46C, ennast jahutada. Uskuge mind või mitte, aga mul tekkis käsivartele kananahk!
Muuseas, kui petlik võib olla vahemaa tunnetus lagendikul, selle kohta väike näide - pildil taamal paistev mäeahelik ei tundugi olevat väga kauge, aga kui Vello kaardilt täpselt järgi vaatas, siis tegelikult oli ta umbes 40km kaugusel!
Ilmselt sellesama tajuprobleem oli ka meie kaardi koostajal, kelle koostatud skitsi kasutades me olime nii kaugele jõudnud ja tegelikult lõppeesmärgini ei jõudnudki. Kui me mobiililevisse tagasi jõudsime ja Eestist saadetud koordinaadid saime, siis põhimõtteliselt olime üsna õiges kohas olnud, aga teejuhi öeldud 50km asemele oleks pidanud 500km sõitma.
Laagri tegime sealsamas merepõhjas. Üritasime ka mereni jõuda, aga kui kolmveerand tunnise sõidu järel meri ikka sama kaugel paistis, autodel rattad järjest sügavamale vajusid, siis loobusime. Autod muuseas vajusid öö otsa vaikselt sügavamale. Kahepäevane laager või öine vihmake lõppeks mammutvintsimismaratoniga.
Merepõhjas veetsime enamuse järgmise päevastki, enne kui käega lõime ja sobiva koha leidisime, kus kaldale tagasi saime.
Need jäidki ainsateks laevadeks, mida me Aralski inimliku rumaluse vabaõhumuuseumis nägime.
- inseneer
- Legod Varuosadest
- Postitusi: 2560
- Liitunud: N Nov 18, 2004 3:14 pm
- Asukoht: Tallinn ja Harjumaa 534O8157
I. Nikker, rikutud alates 2001 +372534O8157
http://imedepold.ee/
http://imedepold.ee/
- tarmo
- I live off from the mud
- Postitusi: 5138
- Liitunud: N Juul 01, 2004 1:04 am
- Asukoht: Tallinn
- Kontakt:
Kas Baikonur jäi teie teelt väga kaugele või ei olnud see venelaste maavälise "elu" portaal teie huvipunktiks üldse?
Tarmo Toom, off-the-road alates 2003
Vaba/TR1 2005-2009
TR3 2009-2015 (Mainor Team)
Suzuki KQ700 30"MT
LC200/V8 32"AT
tarmo@4x4.ee, 526 5874
Vaba/TR1 2005-2009
TR3 2009-2015 (Mainor Team)
Suzuki KQ700 30"MT
LC200/V8 32"AT
tarmo@4x4.ee, 526 5874
- inseneer
- Legod Varuosadest
- Postitusi: 2560
- Liitunud: N Nov 18, 2004 3:14 pm
- Asukoht: Tallinn ja Harjumaa 534O8157
Baikonuri kõrval me telkisimetarmo kirjutas:Kas Baikonur jäi teie teelt väga kaugele või ei olnud see venelaste maavälise "elu" portaal teie huvipunktiks üldse?
Seal lõi minul minul põhja alt ära ikka suure pauguga.
See cosmodromi kõrval tühjas stepis suusahüppe imiteerimine jääb pikaks ajaks meelde.
Küll Kjen jõuab jutujärjega sinna kaa...
I. Nikker, rikutud alates 2001 +372534O8157
http://imedepold.ee/
http://imedepold.ee/
VII osa
Lauskmaal enne Almatõd
Araali äärest pisut pettununa lahkunud võtsime suuna endise pealinna Almatõ poole. Selles piirkonnas võis teedega juba päris rahule jääda. Teedel liikus meeletult koguses selliseid koormaid:
Ümbruskond oli aga natuke apokalüptilinestalkerlik. Maapiirkondade tööstuskompleksid näisid küllaltki mahajäetud olevat.
Maa-asulad aga jõukusest eriti ei kõnelenud. Majakestel oli ühiseid jooni venemaa külades nähtuga, aga seinu muidugi selles kõrberiigi puidust ei ehitatud, vaid kohalik savipinnas segati sitaga, segu kuivatati vormides ja laoti müürideks. Katusekonstruktsioon tehti puidust, ilmselt importvärk. Vundament oli aga majadel klassikaliselt betoonist.
Samas oli massiliselt arusaamatult suurejoonelist ja ilma praktilise otstarbeta arhitektuuri teede ääres.
Suuremates asulates aga oli päris uhked majad, eestlase jaoks natuke liiga toretsevad.
Erinevate haldusüksuste piirisildid olid samuti igaüks väike kunstiteos.
Selliseid plekist obeliske olid kõik teeääred täis. Piirkonniti olid nad hästi sarnased, ilmselt neid toodeti lausa mingis ettevõttes. Sellised olid ka Siberi mujal levinud, aga ilma islami tunnuse - poolkuuta. Oletasime, et tegu on autoõnnetuses hukkunute mälestusmärgiga, sest kohati oli neid kaks-kolm tükki kõrvuti. Ja mõnes piirkonnas ka auto rool külge keevitatud. Peale oli kirjutatud inimese nimi ja ilmselt sünni-surma daatumid. Pildil kujutatud oli levinum. Aga oli mõõtudelt päris suuri ja fotoga varustatuid. Enamik väga uhked just välja ei näinud, aga nende eest ilmselgelt hoolitseti mingil lähemalt vaadatud obeliskil oli juba 1978 a ära surnud mehe pilt.
Religioon oli nõukogude ajal ebasoosingus ja seetõttu olid Kasahhidel sakraalehitisi vähe, kuid nad oli päris uued ja üpris uhked.
Kasahhid on loomulikult musulmanid, kui selles suhtes väga mõistlikud. Joovad viina, käivad napilt riides, ei kogune parklatesse ühispalvusele ja ei alusta hommikul vara religioosse lärmiga. Viina valik ja kvaliteet jääb küll Venemaale alla, kui see palju soodsam. Samuti pidi tunnistama, et meelasti miniseelikuid kandvatel kasahhitaaridel on väga kenad jalad. Nägime ühtainsat näokatte ja meessaatjaga naisterahvast.
Tee ääres oli ka lihtsalt oma loodusele ja rahvusele pühendatud ausambaid. Kotkas, nagu ka siin 4x4.ee foorumis, on lugupeetud olend seal maal.
Paljusid juba huvitanud teemal ka natuke .See on aga Baikonuri skeem oma tipphetkel.
http://www.astronautix.com/sites/baikonur.htm
Meie riivasime Baikonuri alumist osa, Lenisk 10 linna ja IP-5 Saturn (vene ajal kandis see nime Saturn-3) kompleksi vahelt sõitsime läbi ja sealsamas lähedal aia ääres me ka ööbisime. Vaatega Saturn-3le. Kõige lähemal olevas telgis ööbisime mina ja Inseneer. Inseneeril pidi üle eelama väga raske öö, kuna olin pannud telgi üles otse raja peale hea lage koht, kus taimed ka ei torkinud läbi telgipõhja. Vaeseke aga nägi terve öö und sellest, kuidas URAL 375-ga teed mööda patrullivad sõdurid ja kottpimedas õigel ajal pidama ei saa
Täiesti keelatud pilt. Selle pildi tegemise eesti peaks Lilleke siiamaani FSB uurimisvanglas istuma ja venekeelseid seletuskirju kirjutama. Tegemist on Leninsk 10 KPP-ga ehk siis linna peaväravaga. Linn oli ümbritsetud aiaga. Samas sealkandis N-armees aega teeninud töökaaslane teadis rääkida, et vene ajal sõjaväepatrull nr 1 otsene töökohustus oli ajada linnast välja kõik öösel linna tekkinud ning peaväljaku muruplatsilt heina sööma kogunenud lehmad. Kuidas loomad sisse sai, oli tol ajal täiesti müstiline olnud. Linna sisse peaks ka legaalsel teel saama, aga ainult turismibüroo kaudu asju ajades ja FSB loal.
Saturn 3 KPP, sealsed sõjaväestatud ja raskelt relvastatud turvamehed olid jutukamad, kuna nad ise ei olnud vist veel taibanud, et nad midagi väga salajast valvavad. Soovitasid Leninskisse minna ja omale propusk võtta ja tagasi tulla - nende valvatava kompleksi muuseum olla palju huvitavam. Tunnustus siinkohal Metsiku ja Eero isiklikule vaprusele, et nad julgesid neile nii lähedale minna. Meie teises autos ootasime tükk maad eemal, Inseneeril käik sees ja jalg gaasipedaali kohal.
Kuna Inseneeril avaldas soovi, et räägitakse ka sellest kuidas, tema Baikonuri ääres sital käis, siis natuke ka selle sündmuse põhjustest.
Lõunat sõime ühe teeäärses söögikohas. Tegu oli klassikalise rekkate peatuspaigaga, parkla, tankla ja pikk maja, mille ühise katuse alla mahtusid poeke, söögikohad, tagapool ka peldik.
Meie pakkus enim huvi söögikoht. Vaevalt olid meie autod juhuslikult valitud vasakpoolsema urka terrassi ees seisma jäänud, kui parempoolse ukse vahele ilmus tädi ja kukkus meile viipama.
Ka vasakult ilmus onu ja tädi. Ja siis me nägime lõunamaa ehedat kapitalismi, mis võitles meie hingede pärast. Põhimõtteliselt tehti meile selgeks, et me peaks sööma vasakul, kuna seal olla parem söök ja samas oleks me pidanud ka sööma hoopis paremal, kuna seal olla puhtam ja viisakam
Võitiski parempoolne tädi, kuna lubas pilaffi teha. Kuna Metsiku unistus oli lisaks lambale mongooliapäraselt süüa ka ehedat lõunamaa pilaffi, siis oli otsustatud. Eriti kui vasakpoole tädi meid natuke ähvardama hakkas vale valiku tegemise korral.
Maha istunud, selgus et pilaffi siiski menüüs ei ole, see olla lihtsalt müüginõks. Pilaff olla aserite toit üldse!
Saime selle asemel mingit liha hakitud kartuliga. Maitses enam vähem, igal juhul läksime sõbralikult lahku. Võite vaadata selle kohta pilte foorumi piltide lisamise õpetuse juurest.
Söögi tegemise ajal tutvusime ka kohaliku meistri kätetööga kolmeliitriseks tuunitud mootoriga Gaz 22.
Et vasakpoolne tädi meid ikka ära oli neednud, selgus minul praktiliselt kohe ja ülejäänutel õhtul Baikonuri ääres. Kui telkide paigaldamise vaatamist nautinud Inseneer ja Vello üheaegselt järjest kiireneva tempoga kaugustesse minema hakkasid - soovitan meie laagripaiga fotolt mõni põõsas leida, siis oli teistel algul naljakas, pärast joosti ise ka. Õnneks tuleb pimedus seal päris kähku.
Lauskmaal enne Almatõd
Araali äärest pisut pettununa lahkunud võtsime suuna endise pealinna Almatõ poole. Selles piirkonnas võis teedega juba päris rahule jääda. Teedel liikus meeletult koguses selliseid koormaid:
Ümbruskond oli aga natuke apokalüptilinestalkerlik. Maapiirkondade tööstuskompleksid näisid küllaltki mahajäetud olevat.
Maa-asulad aga jõukusest eriti ei kõnelenud. Majakestel oli ühiseid jooni venemaa külades nähtuga, aga seinu muidugi selles kõrberiigi puidust ei ehitatud, vaid kohalik savipinnas segati sitaga, segu kuivatati vormides ja laoti müürideks. Katusekonstruktsioon tehti puidust, ilmselt importvärk. Vundament oli aga majadel klassikaliselt betoonist.
Samas oli massiliselt arusaamatult suurejoonelist ja ilma praktilise otstarbeta arhitektuuri teede ääres.
Suuremates asulates aga oli päris uhked majad, eestlase jaoks natuke liiga toretsevad.
Erinevate haldusüksuste piirisildid olid samuti igaüks väike kunstiteos.
Selliseid plekist obeliske olid kõik teeääred täis. Piirkonniti olid nad hästi sarnased, ilmselt neid toodeti lausa mingis ettevõttes. Sellised olid ka Siberi mujal levinud, aga ilma islami tunnuse - poolkuuta. Oletasime, et tegu on autoõnnetuses hukkunute mälestusmärgiga, sest kohati oli neid kaks-kolm tükki kõrvuti. Ja mõnes piirkonnas ka auto rool külge keevitatud. Peale oli kirjutatud inimese nimi ja ilmselt sünni-surma daatumid. Pildil kujutatud oli levinum. Aga oli mõõtudelt päris suuri ja fotoga varustatuid. Enamik väga uhked just välja ei näinud, aga nende eest ilmselgelt hoolitseti mingil lähemalt vaadatud obeliskil oli juba 1978 a ära surnud mehe pilt.
Religioon oli nõukogude ajal ebasoosingus ja seetõttu olid Kasahhidel sakraalehitisi vähe, kuid nad oli päris uued ja üpris uhked.
Kasahhid on loomulikult musulmanid, kui selles suhtes väga mõistlikud. Joovad viina, käivad napilt riides, ei kogune parklatesse ühispalvusele ja ei alusta hommikul vara religioosse lärmiga. Viina valik ja kvaliteet jääb küll Venemaale alla, kui see palju soodsam. Samuti pidi tunnistama, et meelasti miniseelikuid kandvatel kasahhitaaridel on väga kenad jalad. Nägime ühtainsat näokatte ja meessaatjaga naisterahvast.
Tee ääres oli ka lihtsalt oma loodusele ja rahvusele pühendatud ausambaid. Kotkas, nagu ka siin 4x4.ee foorumis, on lugupeetud olend seal maal.
Paljusid juba huvitanud teemal ka natuke .See on aga Baikonuri skeem oma tipphetkel.
http://www.astronautix.com/sites/baikonur.htm
Meie riivasime Baikonuri alumist osa, Lenisk 10 linna ja IP-5 Saturn (vene ajal kandis see nime Saturn-3) kompleksi vahelt sõitsime läbi ja sealsamas lähedal aia ääres me ka ööbisime. Vaatega Saturn-3le. Kõige lähemal olevas telgis ööbisime mina ja Inseneer. Inseneeril pidi üle eelama väga raske öö, kuna olin pannud telgi üles otse raja peale hea lage koht, kus taimed ka ei torkinud läbi telgipõhja. Vaeseke aga nägi terve öö und sellest, kuidas URAL 375-ga teed mööda patrullivad sõdurid ja kottpimedas õigel ajal pidama ei saa
Täiesti keelatud pilt. Selle pildi tegemise eesti peaks Lilleke siiamaani FSB uurimisvanglas istuma ja venekeelseid seletuskirju kirjutama. Tegemist on Leninsk 10 KPP-ga ehk siis linna peaväravaga. Linn oli ümbritsetud aiaga. Samas sealkandis N-armees aega teeninud töökaaslane teadis rääkida, et vene ajal sõjaväepatrull nr 1 otsene töökohustus oli ajada linnast välja kõik öösel linna tekkinud ning peaväljaku muruplatsilt heina sööma kogunenud lehmad. Kuidas loomad sisse sai, oli tol ajal täiesti müstiline olnud. Linna sisse peaks ka legaalsel teel saama, aga ainult turismibüroo kaudu asju ajades ja FSB loal.
Saturn 3 KPP, sealsed sõjaväestatud ja raskelt relvastatud turvamehed olid jutukamad, kuna nad ise ei olnud vist veel taibanud, et nad midagi väga salajast valvavad. Soovitasid Leninskisse minna ja omale propusk võtta ja tagasi tulla - nende valvatava kompleksi muuseum olla palju huvitavam. Tunnustus siinkohal Metsiku ja Eero isiklikule vaprusele, et nad julgesid neile nii lähedale minna. Meie teises autos ootasime tükk maad eemal, Inseneeril käik sees ja jalg gaasipedaali kohal.
Kuna Inseneeril avaldas soovi, et räägitakse ka sellest kuidas, tema Baikonuri ääres sital käis, siis natuke ka selle sündmuse põhjustest.
Lõunat sõime ühe teeäärses söögikohas. Tegu oli klassikalise rekkate peatuspaigaga, parkla, tankla ja pikk maja, mille ühise katuse alla mahtusid poeke, söögikohad, tagapool ka peldik.
Meie pakkus enim huvi söögikoht. Vaevalt olid meie autod juhuslikult valitud vasakpoolsema urka terrassi ees seisma jäänud, kui parempoolse ukse vahele ilmus tädi ja kukkus meile viipama.
Ka vasakult ilmus onu ja tädi. Ja siis me nägime lõunamaa ehedat kapitalismi, mis võitles meie hingede pärast. Põhimõtteliselt tehti meile selgeks, et me peaks sööma vasakul, kuna seal olla parem söök ja samas oleks me pidanud ka sööma hoopis paremal, kuna seal olla puhtam ja viisakam
Võitiski parempoolne tädi, kuna lubas pilaffi teha. Kuna Metsiku unistus oli lisaks lambale mongooliapäraselt süüa ka ehedat lõunamaa pilaffi, siis oli otsustatud. Eriti kui vasakpoole tädi meid natuke ähvardama hakkas vale valiku tegemise korral.
Maha istunud, selgus et pilaffi siiski menüüs ei ole, see olla lihtsalt müüginõks. Pilaff olla aserite toit üldse!
Saime selle asemel mingit liha hakitud kartuliga. Maitses enam vähem, igal juhul läksime sõbralikult lahku. Võite vaadata selle kohta pilte foorumi piltide lisamise õpetuse juurest.
Söögi tegemise ajal tutvusime ka kohaliku meistri kätetööga kolmeliitriseks tuunitud mootoriga Gaz 22.
Et vasakpoolne tädi meid ikka ära oli neednud, selgus minul praktiliselt kohe ja ülejäänutel õhtul Baikonuri ääres. Kui telkide paigaldamise vaatamist nautinud Inseneer ja Vello üheaegselt järjest kiireneva tempoga kaugustesse minema hakkasid - soovitan meie laagripaiga fotolt mõni põõsas leida, siis oli teistel algul naljakas, pärast joosti ise ka. Õnneks tuleb pimedus seal päris kähku.
Viimati muutis Kjen, R Dets 31, 2010 9:42 am, muudetud 2 korda kokku.
Sellel sinu pildilingil on pilte, millest ei saa hästi aru!!!inseneer kirjutas: Seal lõi minul põhja alt ära ikka suure pauguga.
Nt see.
http://pilt.delfi.ee/picture/10208781/
"Vaba mees nii mitte vabal maal..."
Sul on selles suhtes õigus, tegu on naturaalse sitaga, aga seda ei teinud Inseneer, vaid Astrahani lehm ühe restorani parklasse.uaz469 kirjutas:Sellel sinu pildilingil on pilte, millest ei saa hästi aru!!!inseneer kirjutas: Seal lõi minul põhja alt ära ikka suure pauguga.
Nt see.
Viimati muutis Kjen, N Dets 30, 2010 1:27 pm, muudetud 1 kord kokku.