VI osa
Mäed ja mered Kasahstanis
Kasahstanis eristatakse tegelikult lausa 13 erinevat mäeahelikku. Kondasin jupikese aega internetis ringi ja julgeks pakkuda, et esimesena nägime me Talõi mäestikku. Tegelikult ma oleks võinud ka meie peanavigaator Vellole helistada ja selle väitele kinnitus küsida, aga kuna ta peaks teoreetiliselt just praegu minu autot parandama, siis ei taha teda üldse segada.
Kuna me lähenesime mäeahelikult kõrbest, siis nägema hakkasime teda tunde varem enne, kui reaalselt kohale jõudsime. Niisamuti nägime ka vett (Kaspia meri), kuid sinnapoole me ei hakanud trügima. Tegu ei olnud kõrgete mägedega, samas ta oli päris järsk ja peaaegu taimkatteta. Kui selline mägi Harjumaal asuks, siis Väo karjääris enam keegi tsikliga mäkke tõusmisvõistlusi ei viljeleks, vaid kõik oleks juba sinna üle kolinud. Samas on võimalik et see spordiala oleks praeguseks välja ka surnud, kuna sellises kõvas kohas pikali käies on üsna kerge otsa saada.
Sellest mäeahelikust alates algas tasapisi ka taas inimelu. Esmalt nägime ära selle eelmainitud UAZ, siis kaugelt-kaugelt nägime ka ühte veoautot tööd tegelemas. Nimelt selle mäeaheliku jalamis oli mingi veekogu ja selles kasvas aukartustäratavalt kõrge taimestik, mida kohalikud parasjagu kokku kogusid ja ilmselt oma sitast tehtud majaseinte sisse armatuurina või lihtsalt aiamaterjalina ära kasutasid. Umbes nii nagu meie esivanemad pilliroogu.
Mägi ei olnud sugugi igalt poolt ületatav, kohalikud kasutasid selliseid radu ja meie siis nende jälgedes. Sellise rakursiga foto muidugi ei anna õiget ülevaadet, kui järsk see tõus tegelikult oli, igal juhul oli see esimene koht, kus Inseneeri Nissanist sai äkki Datsun ja seni alati õigel kohal püsinud jahutusvedeliku seier hüppas kolme sekundiga punasesse. Järgnes kohene puhkepaus.
Siin pildil, peaaegu mäe tipul, on aga Kasahhide muinaskultuuri säilmed kivikalmed. Kasahhide kalmistud on üldse üks põnev teema, mille kohta ma loodan edaspidi rohkem kirjutada.
Peale mägede tippu ei tulnudki oodatud laskumist, vaid järgmine platoo, kus tegelikult jätkus eelkirjeldatud kõrbemaastik, kuid kuna hakkasid järjest sagemaini tulema vastu elusolendeid või nende osi
ja isegi asulad, siis ta mõjus kuidagi vähem kõrbelikult. Taimedki olid pikemaks veninud. Majakeste ümber kasvas vahel isegi mõni kidur puu.
Kauaoodatud koht, kus me saime taas külma juua ja ei pidanud värisema paaki valatava kütuse teadmata päritolu ja põlemisomaduste pärast, oli Aralski linn. Omaaegne sadama- ja tööstuslinn, kuid meri oli sealt nõukogude võimu eest ära põgenenud. Wikipedia andmetel oli sadama ja merepiiri vaheline kauguse rekord 100km, aga kuna kasahhid on tõsiselt käsile võtnud Araali mere elluäratamise, siis nüüd olla merel umbes kümmekond km jäänud tagasi tulla. Selles wikipedia väidet ma kinnitada ei julge, me sõitsime seal vanas merepõhjas ikka tunde igas suunas ringi, varbaga jäigi Araal katsumata.
Aralski sürrealistlik sadam.
Siinse teema algusest peale lugejad mäletavad, et palusime otsida merepõhja jäänud laevade koordinaate. Sama muret kurtsime ka koha peal. Koordinaate küll neilt ei saanud, aga laevadest teadsid linnas elavad kohalikud küll. Nad nimelt tegelesid nende vanametalliks lõikamisega. Põhimõtteliselt saime üsna täpse kirjelduse, kuidas jõuda lipukestega tähistatud kõrberada mööda mingisse kaugesse kõrbekülla ja läbi küla edasi läheduses olevasse merepõhja. Merepõhjas aga soovitas vaadata hoolega ringi, et umbes 50km kaugusel olevatki meie unistuste laevake. Mida meie juhendaja, kes koostas meilegi isegi kaardi, alluvad parasjagu tükeldavat. Vana teadis ka seda, et kaugel-kaugel teisel kaldal olla ka vist veel üks laevake, aga muidu olla selle vaatepildiga finitio.
Seda kõrbeküla me otsime läksimegi. Sinna pidi hulka maad sõitma teed mööda ja tee ääres kohtasime ka vägevaid jõgesid. Mida me koheselt ka ära kasutasime. Pildil Lilleke.
Araali veega varustav Sõrdarja jõgi, mida parasjagu laiendati. Mullatööde mahud, mida selle käigus liigutatud oli, ajasid minusuguse ehitusvaldkonna börsiettevõtte töötaja kadedusest roheliseks.
Meile joonistatud kaarti jälgides juba koduseks saanud kõrbesse pöörates
me selle kõrbeküla ka leidsime.
Aga kõrbekülas ei teatud laevadest mitte kui midagi. Kohalik vanataat oli meid valmis küll oma maja tagant laevade otsimisel aitama, aga kaugemal polnud ta kunagi peale N-armees viibimist käinud.
Ka merepõhja me leidsime üles. Merepõhjas oli Inseneri Nissani arvates +46ēC, Metsiku Nissan oli lahjem, tema arvates oli ainult +42ēC sooja.
Need inimesed, kellel kohe tekkis nüüd vajadus vahele hõigata, et mis siin erilist, meil Eestis oli ka see suvi 35ēC ära, võiks ikkagi pigem vait olla. Nimelt meiesugused valged inimesed sõitsid kõrbes kliimaseadmega varustatud Nissanitel ja olid väga rahul, kuna said viibida Eesti vabariigi Tervisehoiuministeeriumi määrusega tööruumidele ettenähtud temperatuurivahemikus (suvel +24 ą3ēC). Merepõhjas sai mõlemast Nissanist jälle Datsun.
Pinnas oli pehme ja autodel minek väga raske ning mootorid pidid sama kõvasti pingutama nagu mäkke minnes. Egoistlikult hoopis autode tervist hoidvad autojuhid esmalt lülitasid kliimaseadme välja ja vähemalt Inseneer keeras ka kütteseadme täisvõimsusele
Kui see sadist lõpuks ometi auto kinni pidas, et neid laevu kaugusest otsida
siis ma läksin välja ja lasin kargel tuuleõhul, mille temperatuur oli erinevatel andmetel siis +42
46C, ennast jahutada. Uskuge mind või mitte, aga mul tekkis käsivartele kananahk!
Muuseas, kui petlik võib olla vahemaa tunnetus lagendikul, selle kohta väike näide - pildil taamal paistev mäeahelik ei tundugi olevat väga kauge, aga kui Vello kaardilt täpselt järgi vaatas, siis tegelikult oli ta umbes 40km kaugusel!
Ilmselt sellesama tajuprobleem oli ka meie kaardi koostajal, kelle koostatud skitsi kasutades me olime nii kaugele jõudnud ja tegelikult lõppeesmärgini ei jõudnudki. Kui me mobiililevisse tagasi jõudsime ja Eestist saadetud koordinaadid saime, siis põhimõtteliselt olime üsna õiges kohas olnud, aga teejuhi öeldud 50km asemele oleks pidanud 500km sõitma.
Laagri tegime sealsamas merepõhjas. Üritasime ka mereni jõuda, aga kui kolmveerand tunnise sõidu järel meri ikka sama kaugel paistis, autodel rattad järjest sügavamale vajusid, siis loobusime. Autod muuseas vajusid öö otsa vaikselt sügavamale. Kahepäevane laager või öine vihmake lõppeks mammutvintsimismaratoniga.
Merepõhjas veetsime enamuse järgmise päevastki, enne kui käega lõime ja sobiva koha leidisime, kus kaldale tagasi saime.
Need jäidki ainsateks laevadeks, mida me Aralski inimliku rumaluse vabaõhumuuseumis nägime.
