ardi kirjutas:Tõsistest metsasaagidest vaadates vist magneesiumkorpusega on vaid Dolmar 5000 ja Shindaiwa,ülejäänul on ka tippsaed plastikkorpustega.
Loll küsimus, aga milleks see metallkorpus sael hea on?
Küsin seepärast, et kui paarimehega oma esimest lanki tegime, siis tema oli hankinud esimeseks saeks mingi vanema jonseri, millel kogu korpus metallist. Muidu polnud sael häda midagi, langetada ja laasida oli hea, aga järgata ei kannatanud, hakkas turtsuma ja suri välja. Mees kakkus teda elu eest käima, aga ei mõhkugi. Järsema olekuga tüüp oli kah, kaua ei viitsinud, saatis sae kõrge kaarega metsa lumehange, ropendas natuke aega, nii et oravad hoidsid puu otsas kõrvu kinni ja pani suitsu ette. Tegi suitsu ära, rahunes maha, tõi sae hangest ära ja voilaa, niikui nöörist tõmbas, nii saag käis. Mees rõõmus ja hakkas tööle... kuni järgmise korrani. Ega ma kaua seda pulli ei kannatanud, krt ma teen tööd ja tema peab muudkui pausi, hakkasin uurima mis värk on. Selgus - bensiin keeb paagis mulinal.

Paak oli mootori karteriga ühes tükis ja kõva koormusega ei olnud jahutus piisav. Õhtul sai jahutusribid ja ventikas põhjalikult ära puhastatud, veidi parem sai, aga hea kindlasti mitte, lihtsalt edaspidi, kui mootor tõrkuma hakkas, sai saag lumme pistetud ning minuti pärast sai rõõmsalt edasi töötada. Ning päris vanadest aegadest mäletan, et vene Taiga sellest kuumenemise patust ka päris vaba ei olnud. A nuh see elajas nöökis muudel põhjustel ka pidevalt.

Ja seda kah veel, et selle jonseri käepidemevedrud ehk vibrasummutid olid kah ühed ilged nikastused, kuidagi ei tahtnud sellesama korpuse küljes kinni püsida...
...ning võtke või jätke, plastkorpus tundub metsasael igal juhul etem olevat kui metall. Vibra summutab paremini, lööke seedib paremini, kaaluvahe kergmetalliga ei tohiks oluline olla. Et mille poolest magneesiumkorpus parem peaks olema?