Ländkruisimine linna moodi
Postitatud: K Mai 04, 2005 12:14 pm
Naisteleht
http://woman.delfi.ee/suhted/suhted/art ... d=10308487
4. mai 2005 7:43
See kordub põhimõtteliselt igal hommikul rahulikust ja sujuvast edasiliikumisest saab üks lõputuna tunduv venimine, tihe autoderivi liigub edasi kui kevadiselt pooluimane vihmauss, kord kokku tõmbudes, et siis jälle välja sirutuda. Ümberringi aeg-ajalt vilgatavad suunatuled ning punaseks ehmatavad pidurituled annavad märku, et oled jõudnud Linna. Autode omasse justkui.
Peaks vist vaid õnne tänama, et istud keset kaitsvat ja suhteliselt hermeetilist plekki, sest hommikune heitgaasitulv võtab ka karastatuima nina kirtsu. Aga see-eest millise huvitava läbilõike meie elust annab lihtne päevaalguse liiklus
Tegelikult on lihtsalt suurepärane, et inimene mõtles välja auto, sest ilma autota oleks nii kurb see maailm, aga samas hakkavad asjad vägisi metsa poole kiskuma ja seda sõna otseses mõttes. Õigemini tundub see nii meie tänavatel liikuvat autodejada silmitsedes, sest selle järgi otsustades võiks arvata, et suur hulk metsa- ja maamehi on linna peale asju tulnud ajama.
Ehk on neil tarvis pisut metsakorralduspabereid joonde ajada või tõsteti just hommikused piimamannergud või äsja kasvuhoonest lõigatud kressipundid peale, et eksklusiivrestorani värsket mahetoodangut kohale toimetada? Mida muud võiksid tähendada need suured ja hea mahutavusega maasturid või diibid nagu rahvas neid visalt kutsuma on harjunud.
Maasturid on hirmus toredad masinad, neil on sagedasti nelivedu (automaatne kusjuures), tugevaks aretatud kerekonstruktsioon turvataladega, pardakompuutrid, stabiilsuskontroll ja teab-mida-kõike-veel põnevalt elektroonilist. Kui ma kunagi pärismaalaseks hakkan, siis ma suure tõenäosusega endale ühe sellise ka soetan, sest ma tean, kui mõnus on kivisel kruusateel või roopas ja pisut kinni kasvanud metsavaheteel suure maastikuautoga veereda. Ehk siis, tahtsin öelda kui ma päriselt maale kolin.
Paraku ei ole praegused rohmakate maasturitega liiklejad sugugi mingid maamehed ja naised, kuigi võiks et siis, klassikuid tsiteerides, meie maa vajab hädasti haritud põllumehi. Aga mis põllumeestest siin rääkida, kui kohe linnaserva jõudes näed, kuidas tüüpilise äärelinna kortermaja eest keerab välja kõrgerattaline suuremat sorti iludus no näiteks ländkruiseri või sellise kandilise kingakarbi tüüpi. Terve suur auto täis suurt privaatsust, sest enamasti on juht autos üksi. Mõnikord tundub vaat, et juhti polegi, sest hiigelsuure auto kõrval jääb juhi kogu eriti kui tegu nääpsukese naisterahvaga üsna märkamatuks.
Mõnes mõttes on suure masina kasutamine muidugi õigustatud, eriti mõeldes meie teede seisukorrale, sest kohati need künklikust maastikust palju ei erine. Või ehk on maasturiomanik asjast natuke valesti aru saanud? Ehk on ta alles äsja kolinud ühele pealinna mägedest, arvates, et mägedes tulebki liigelda kas maastikuauto või vähemalt maastikurattaga. Mis tähtsust on siis sellel, et see armas privaatne mägiauto soetatud kahe- või kolmetoalisest mõnisada tuhat rohkemgi maksis. Autos veedetud ehk hommikuses ja õhtuses liiklusummikus mööda saadetud aeg kipub varsti nagunii pikemaks venima kui see aeg, mille inimene õhtul kodus veeta jõuab. Miks mitte panustada kõrgesse mugavusse?
PS. Ma lausa jumaldan häid ja mugavaid autosid, kuid esialgu saan suurepäraselt hakkama ka ühe vedava silla ja 150 hobujõuga, kuigi kui päris aus olla, siis on ka see pisut priiskamine. Igal hommikul linna jõudes ja mõttetult ummikus seistes vähemalt.
Naisteleht
http://woman.delfi.ee/suhted/suhted/art ... d=10308487
4. mai 2005 7:43
See kordub põhimõtteliselt igal hommikul rahulikust ja sujuvast edasiliikumisest saab üks lõputuna tunduv venimine, tihe autoderivi liigub edasi kui kevadiselt pooluimane vihmauss, kord kokku tõmbudes, et siis jälle välja sirutuda. Ümberringi aeg-ajalt vilgatavad suunatuled ning punaseks ehmatavad pidurituled annavad märku, et oled jõudnud Linna. Autode omasse justkui.
Peaks vist vaid õnne tänama, et istud keset kaitsvat ja suhteliselt hermeetilist plekki, sest hommikune heitgaasitulv võtab ka karastatuima nina kirtsu. Aga see-eest millise huvitava läbilõike meie elust annab lihtne päevaalguse liiklus
Tegelikult on lihtsalt suurepärane, et inimene mõtles välja auto, sest ilma autota oleks nii kurb see maailm, aga samas hakkavad asjad vägisi metsa poole kiskuma ja seda sõna otseses mõttes. Õigemini tundub see nii meie tänavatel liikuvat autodejada silmitsedes, sest selle järgi otsustades võiks arvata, et suur hulk metsa- ja maamehi on linna peale asju tulnud ajama.
Ehk on neil tarvis pisut metsakorralduspabereid joonde ajada või tõsteti just hommikused piimamannergud või äsja kasvuhoonest lõigatud kressipundid peale, et eksklusiivrestorani värsket mahetoodangut kohale toimetada? Mida muud võiksid tähendada need suured ja hea mahutavusega maasturid või diibid nagu rahvas neid visalt kutsuma on harjunud.
Maasturid on hirmus toredad masinad, neil on sagedasti nelivedu (automaatne kusjuures), tugevaks aretatud kerekonstruktsioon turvataladega, pardakompuutrid, stabiilsuskontroll ja teab-mida-kõike-veel põnevalt elektroonilist. Kui ma kunagi pärismaalaseks hakkan, siis ma suure tõenäosusega endale ühe sellise ka soetan, sest ma tean, kui mõnus on kivisel kruusateel või roopas ja pisut kinni kasvanud metsavaheteel suure maastikuautoga veereda. Ehk siis, tahtsin öelda kui ma päriselt maale kolin.
Paraku ei ole praegused rohmakate maasturitega liiklejad sugugi mingid maamehed ja naised, kuigi võiks et siis, klassikuid tsiteerides, meie maa vajab hädasti haritud põllumehi. Aga mis põllumeestest siin rääkida, kui kohe linnaserva jõudes näed, kuidas tüüpilise äärelinna kortermaja eest keerab välja kõrgerattaline suuremat sorti iludus no näiteks ländkruiseri või sellise kandilise kingakarbi tüüpi. Terve suur auto täis suurt privaatsust, sest enamasti on juht autos üksi. Mõnikord tundub vaat, et juhti polegi, sest hiigelsuure auto kõrval jääb juhi kogu eriti kui tegu nääpsukese naisterahvaga üsna märkamatuks.
Mõnes mõttes on suure masina kasutamine muidugi õigustatud, eriti mõeldes meie teede seisukorrale, sest kohati need künklikust maastikust palju ei erine. Või ehk on maasturiomanik asjast natuke valesti aru saanud? Ehk on ta alles äsja kolinud ühele pealinna mägedest, arvates, et mägedes tulebki liigelda kas maastikuauto või vähemalt maastikurattaga. Mis tähtsust on siis sellel, et see armas privaatne mägiauto soetatud kahe- või kolmetoalisest mõnisada tuhat rohkemgi maksis. Autos veedetud ehk hommikuses ja õhtuses liiklusummikus mööda saadetud aeg kipub varsti nagunii pikemaks venima kui see aeg, mille inimene õhtul kodus veeta jõuab. Miks mitte panustada kõrgesse mugavusse?
PS. Ma lausa jumaldan häid ja mugavaid autosid, kuid esialgu saan suurepäraselt hakkama ka ühe vedava silla ja 150 hobujõuga, kuigi kui päris aus olla, siis on ka see pisut priiskamine. Igal hommikul linna jõudes ja mõttetult ummikus seistes vähemalt.
Naisteleht