Avalik kiri EAL 4x4 Alakomiteele
Postitatud: E Sept 03, 2012 1:30 pm
Avalik kiri
Lugupeetud Eesti Autospordiliidu 4x4 Alakomitee liikmed!
Lühidalt taustast ja põhjustest, miks palusin endale sõna.
Olen maasturitega igapäevaselt kokku puutunud 1996. aastast, elanud kaasa off-road võistlustele alates 1998. aastast Männiku tankodroomil ning osalenud neil jõudu mööda alates 2002. aasta kevadsõidust. Võistlustel olen osalenud võistlejana, kohtunikuna, abilisena ja ka kaasorganisaatorina. Muda maitsnud klassides Originaal, TR1, Turist . Loodetavasti on see piisav kogemuste pagas oma arvamuse ja nägemuse väljendamiseks.
Tunnen juba mitu aastat tõsist muret meie off-road spordi arengu pärast.
Minu peamisteks murekohtadeks on:
I Järelkasvu ja pikema arengukava puudumine.
II Süvenevad sisevastuolud
III Mineviku tähelepanuta jätmine.
I Järelkasvu ja pikema arengukava puudumine.
Viimaste aastate arengud Eesti off-road spordis on viinud selleni, et alal puudub tunnetatav järelkasv. Ma ei otsi siin praegu konkreetseid süüdlasi, ka ei oska öelda kas see on juhtunud alakomitee tegevuse või tegevusetuse, otsuste või otsustamatuse tõttu.
Kahjuks puudub hetkel pea täielikult ala propageerimine tehnika- ja maastikuspordi huviliste seas. Alalt eemale jäävate meeskondadega koos kaovad paraku ka kompetents, oskused ja teadmised ilma, et neid edasi antakse. Suhtlus praeguste ja tulevaste võistlejate vahel on taandunud tagasihoidlikult virtuaalkeskkonnale.
Algajal on raske alale siseneda, sest puudub sobilik võistlusklass kust võiks noor ja roheline alustada. Samm Turistist või raja äärest kiibitsejast TR1 või vabaklassi on võrdne pigem hüppega üle kuristiku.
Kui noorte ja särasilmsete inimeste kaasamisele off-road sporti ei hakata lähiajal tõsisemat tähelepanu pöörama, toob see paratamatult kaasa ala stagneerumise ja pikemas perspektiivis hääbumise. Ma ei räägi siinkohal mitte ainult võistlejatest, vaid ka kohtunikest, abilistest ja korraldajatest.
Pole kuulnud ühtegi ideed, millega innustataks noori alast huvitatuid. Pole kordagi kuulnud alakomitee poolset ideed noortele talentidele stipendiumi määramiseks või eriauhinna andmiseks aasta kokkuvõttes.
.
Tõsist muret teeb jätkusuutlikus ja positiivse arengukava puudumine.
Kui veel 5 aastat tagasi heietati mõtteid Eesti Meistrivõistlustest off-roadis, siis tänaseks võib pigem rääkida karikasraja jätkusuutlikkuse küsimustest . Seega on minu meelest olukord rohkem kui muret tekitav. Alanud on ühe tehnikaspordi ala vaikne mandumine. Kadumas on ka karismaatilised eeskujud sellel põneval spordialal.
Kahjuks pole ma näinud ega kuulnud midagi alakomitee pikemaajalistest plaanidest. Peamiselt piirduvad need järgmise võistlusaastaga. Kas nii lühike planeerimine on jätkusuutlik? Tehnilisi reegleidki tehakse reeglina pikemaks perioodiks, miks mitte ka üldiseid arengusuundi?
II Süvenevad sisevastuolud
Viimaste aastate jooksul on süvenenud sisevastuolud mitte ainult võistlejate ja korraldajate , vaid ka võistlejate ja Alakomitee ning võistlejate endi vahel. Mudaloopimine on kandunud võistlusradadelt (kus selle koht on) internetti ning õigust ja paremusjärjestusi pannakse üha sagedamini paika arvutiekraanil, paberil või „tagatubades“.
Kahetsusväärsel kombel on Alakomitee jäänud siin passiivseks pealtvaatajaks või vahel ka pika viitega tagantjärgi regeerijaks. Sellistes olukordades peaks Alakomitee kindlasti võtma endale operatiivselt kriisireguleerija ning pingete maandaja ja lahenduste otsija rolli.
Kurvaks tegevalt on siiani jäänud kogu alakomitee tegevus võistlejate/korraldajate eest varjatuks. Siiani pole kättesaadavad Alakomitee koosolekute varasemad protokollid ning ka plaanitavate koosistumiste päevakordadest ei ole laiem sportlaskond teadlik (juhul, kui keegi sooviks seal omi mõtteid ja ettepanekuid esitada).
Selline „suletud uste“ taga otsustamine loob vaid asjatuid kuulujutte ning toodab usaldamatust ja ebatervet õhkkonda ning mittekonstruktiivset kriitikat.
Suurem avatus looks usalduslikuma õhkkonna, väldiks „meie „ ja „nemad“ suhtumise teket ning aitaks kindlasti kaasa ala arengule.
III Mineviku tähelepanuta jätmine.
Teame kõik ütelust: „Kes mineviku ei mäleta, elab tulevikuta“. Kahjuks aga on meie pea 14 aasta pikkune off-road võistluste ajalugu ning 7 aasta pikkune Alakomitee tegevus korralikult dokumenteerimata ja jäädvustamata.
On tagumine aeg koguda kokku andmed ja faktid paber-ja digitaaldokumendid, paber-ja digitaalfotod, analoog-ja digitaalvideod, et säilitada, süstematiseerida ja teha kõigile huvilistele kättesaadavaks info selle spordiala sünni ja mineviku ning sellega seotud isikute kohta.
Miks mitte anda välja kokkuvõttev raamat 15 aasta tegevuse kohta. Miks mitte off-road spordi leksikoni näol, kus oleks ära toodud kõik sellel alal võistelnud isikud ja meeskonnad ning autode margid/mudelid (piltidega), aga ka info võistluste ja korraldajate kohta läbi ajaloo.
Kahetsusväärselt puudub Alakomitee kodulehel isegi virtuaalne mälestustahvel manalateele läinud võistlejate ja korraldajate ning nende saavutuste ja tehtu mälestuseks.
IV Ettepanekud
Kõigest eeltoodust johtuvalt teen Alakomiteele järgmised ettepanekud:
1. Kutsutaks kokku offroad spordi kongress, kuhu saadetaks kutse kõigile neile võistlejatele, kes viimase 5 aasta jooksul (2007-2012) on endale võistlejakaardi välja võtnud. Viimase 5 aasta jooksul seetõttu, et kaasataks ka masu ajal/tõttu kõrvale jäänud võistlejad. Kongressi sisuliseks pooleks võiks olla järgnev:
1.2 Alakomiteelt ootaks viimase viie aasta kohta tegevuse aruannet ning nägemust järgneva viie aasta kohta.
1.3 Ootaksime põhjalikku analüüsi ja ettekannet uute tehniliste reeglite ning neile esitatud parandusettepanekute osas.
1.4 Alakomitee ja tehnilise komisjoni liikmetele peaks saama eelnevalt kirjalikke küsimusi esitada ning need peaksid saama kohapeal ammendavalt vastatud.
1.5 Registreeritud sõnavõtud osalejatelt.
1.6 Soovi ja võimaluse korral ettekanded võistluste korraldajatelt.
1.7 Töö sektsioonides e. mõttetalgud alakomitees konkreetset võistlusklassi esindava inimese juhtimisel, kus arutataks võistluskassis võistlevate või sinna naasvate võistlejatega läbi konkreetse võistlusklassi valupunktid ja kuulataks ära ettepanekud, mida alakomitee hiljem analüüsida saaks. Kindlasti tuleks need protokollida.
Näeksin, et selline laiapõhjalaine kokkusaamine peaks toimuma iga 5 aasta tagant või alati enne uute tehniliste reeglite kinnitamist.
2. Noorte kaasamiseks sellele mootorispordi alale võiks alustada parima noore uustulnuka (näiteks 18-25 a.) või juuniori (meie alal näiteks 16-18a.) tunnustamise ja esile tõstmisega uudistes või eriauhinna määramisega kas korraldaja või Alakomitee poolt. Kindlasti vääriksid sellised võistlejad eraldi äramärkimist aastakokkuvõttes.
Lugupidamisega
Kristjan Vaarmann
Lugupeetud Eesti Autospordiliidu 4x4 Alakomitee liikmed!
Lühidalt taustast ja põhjustest, miks palusin endale sõna.
Olen maasturitega igapäevaselt kokku puutunud 1996. aastast, elanud kaasa off-road võistlustele alates 1998. aastast Männiku tankodroomil ning osalenud neil jõudu mööda alates 2002. aasta kevadsõidust. Võistlustel olen osalenud võistlejana, kohtunikuna, abilisena ja ka kaasorganisaatorina. Muda maitsnud klassides Originaal, TR1, Turist . Loodetavasti on see piisav kogemuste pagas oma arvamuse ja nägemuse väljendamiseks.
Tunnen juba mitu aastat tõsist muret meie off-road spordi arengu pärast.
Minu peamisteks murekohtadeks on:
I Järelkasvu ja pikema arengukava puudumine.
II Süvenevad sisevastuolud
III Mineviku tähelepanuta jätmine.
I Järelkasvu ja pikema arengukava puudumine.
Viimaste aastate arengud Eesti off-road spordis on viinud selleni, et alal puudub tunnetatav järelkasv. Ma ei otsi siin praegu konkreetseid süüdlasi, ka ei oska öelda kas see on juhtunud alakomitee tegevuse või tegevusetuse, otsuste või otsustamatuse tõttu.
Kahjuks puudub hetkel pea täielikult ala propageerimine tehnika- ja maastikuspordi huviliste seas. Alalt eemale jäävate meeskondadega koos kaovad paraku ka kompetents, oskused ja teadmised ilma, et neid edasi antakse. Suhtlus praeguste ja tulevaste võistlejate vahel on taandunud tagasihoidlikult virtuaalkeskkonnale.
Algajal on raske alale siseneda, sest puudub sobilik võistlusklass kust võiks noor ja roheline alustada. Samm Turistist või raja äärest kiibitsejast TR1 või vabaklassi on võrdne pigem hüppega üle kuristiku.
Kui noorte ja särasilmsete inimeste kaasamisele off-road sporti ei hakata lähiajal tõsisemat tähelepanu pöörama, toob see paratamatult kaasa ala stagneerumise ja pikemas perspektiivis hääbumise. Ma ei räägi siinkohal mitte ainult võistlejatest, vaid ka kohtunikest, abilistest ja korraldajatest.
Pole kuulnud ühtegi ideed, millega innustataks noori alast huvitatuid. Pole kordagi kuulnud alakomitee poolset ideed noortele talentidele stipendiumi määramiseks või eriauhinna andmiseks aasta kokkuvõttes.
.
Tõsist muret teeb jätkusuutlikus ja positiivse arengukava puudumine.
Kui veel 5 aastat tagasi heietati mõtteid Eesti Meistrivõistlustest off-roadis, siis tänaseks võib pigem rääkida karikasraja jätkusuutlikkuse küsimustest . Seega on minu meelest olukord rohkem kui muret tekitav. Alanud on ühe tehnikaspordi ala vaikne mandumine. Kadumas on ka karismaatilised eeskujud sellel põneval spordialal.
Kahjuks pole ma näinud ega kuulnud midagi alakomitee pikemaajalistest plaanidest. Peamiselt piirduvad need järgmise võistlusaastaga. Kas nii lühike planeerimine on jätkusuutlik? Tehnilisi reegleidki tehakse reeglina pikemaks perioodiks, miks mitte ka üldiseid arengusuundi?
II Süvenevad sisevastuolud
Viimaste aastate jooksul on süvenenud sisevastuolud mitte ainult võistlejate ja korraldajate , vaid ka võistlejate ja Alakomitee ning võistlejate endi vahel. Mudaloopimine on kandunud võistlusradadelt (kus selle koht on) internetti ning õigust ja paremusjärjestusi pannakse üha sagedamini paika arvutiekraanil, paberil või „tagatubades“.
Kahetsusväärsel kombel on Alakomitee jäänud siin passiivseks pealtvaatajaks või vahel ka pika viitega tagantjärgi regeerijaks. Sellistes olukordades peaks Alakomitee kindlasti võtma endale operatiivselt kriisireguleerija ning pingete maandaja ja lahenduste otsija rolli.
Kurvaks tegevalt on siiani jäänud kogu alakomitee tegevus võistlejate/korraldajate eest varjatuks. Siiani pole kättesaadavad Alakomitee koosolekute varasemad protokollid ning ka plaanitavate koosistumiste päevakordadest ei ole laiem sportlaskond teadlik (juhul, kui keegi sooviks seal omi mõtteid ja ettepanekuid esitada).
Selline „suletud uste“ taga otsustamine loob vaid asjatuid kuulujutte ning toodab usaldamatust ja ebatervet õhkkonda ning mittekonstruktiivset kriitikat.
Suurem avatus looks usalduslikuma õhkkonna, väldiks „meie „ ja „nemad“ suhtumise teket ning aitaks kindlasti kaasa ala arengule.
III Mineviku tähelepanuta jätmine.
Teame kõik ütelust: „Kes mineviku ei mäleta, elab tulevikuta“. Kahjuks aga on meie pea 14 aasta pikkune off-road võistluste ajalugu ning 7 aasta pikkune Alakomitee tegevus korralikult dokumenteerimata ja jäädvustamata.
On tagumine aeg koguda kokku andmed ja faktid paber-ja digitaaldokumendid, paber-ja digitaalfotod, analoog-ja digitaalvideod, et säilitada, süstematiseerida ja teha kõigile huvilistele kättesaadavaks info selle spordiala sünni ja mineviku ning sellega seotud isikute kohta.
Miks mitte anda välja kokkuvõttev raamat 15 aasta tegevuse kohta. Miks mitte off-road spordi leksikoni näol, kus oleks ära toodud kõik sellel alal võistelnud isikud ja meeskonnad ning autode margid/mudelid (piltidega), aga ka info võistluste ja korraldajate kohta läbi ajaloo.
Kahetsusväärselt puudub Alakomitee kodulehel isegi virtuaalne mälestustahvel manalateele läinud võistlejate ja korraldajate ning nende saavutuste ja tehtu mälestuseks.
IV Ettepanekud
Kõigest eeltoodust johtuvalt teen Alakomiteele järgmised ettepanekud:
1. Kutsutaks kokku offroad spordi kongress, kuhu saadetaks kutse kõigile neile võistlejatele, kes viimase 5 aasta jooksul (2007-2012) on endale võistlejakaardi välja võtnud. Viimase 5 aasta jooksul seetõttu, et kaasataks ka masu ajal/tõttu kõrvale jäänud võistlejad. Kongressi sisuliseks pooleks võiks olla järgnev:
1.2 Alakomiteelt ootaks viimase viie aasta kohta tegevuse aruannet ning nägemust järgneva viie aasta kohta.
1.3 Ootaksime põhjalikku analüüsi ja ettekannet uute tehniliste reeglite ning neile esitatud parandusettepanekute osas.
1.4 Alakomitee ja tehnilise komisjoni liikmetele peaks saama eelnevalt kirjalikke küsimusi esitada ning need peaksid saama kohapeal ammendavalt vastatud.
1.5 Registreeritud sõnavõtud osalejatelt.
1.6 Soovi ja võimaluse korral ettekanded võistluste korraldajatelt.
1.7 Töö sektsioonides e. mõttetalgud alakomitees konkreetset võistlusklassi esindava inimese juhtimisel, kus arutataks võistluskassis võistlevate või sinna naasvate võistlejatega läbi konkreetse võistlusklassi valupunktid ja kuulataks ära ettepanekud, mida alakomitee hiljem analüüsida saaks. Kindlasti tuleks need protokollida.
Näeksin, et selline laiapõhjalaine kokkusaamine peaks toimuma iga 5 aasta tagant või alati enne uute tehniliste reeglite kinnitamist.
2. Noorte kaasamiseks sellele mootorispordi alale võiks alustada parima noore uustulnuka (näiteks 18-25 a.) või juuniori (meie alal näiteks 16-18a.) tunnustamise ja esile tõstmisega uudistes või eriauhinna määramisega kas korraldaja või Alakomitee poolt. Kindlasti vääriksid sellised võistlejad eraldi äramärkimist aastakokkuvõttes.
Lugupidamisega
Kristjan Vaarmann