Panen ka oma kommentaarid kirja.
Võistlusest ja rajast.
Seekord oli siis gps trackerite ja waypunktide võistlus. Võistlejatele anti kaart kätte koos punktidega ning tähtis oli õiges järjekorras punktist punkti sõita. GPS siis salvestas raja ja pärast kohtunikud oma programmiga. Lihtne. Kohtunikel käib asi palju kiiremini, pole mingeid fotode läbi vaatamist jne.
Proloog andis hea aimduse, mis põhisõidul toimuma hakkab.
Põhisõit oli vinge. Ühisstart mulle muidugi ei meeldinud. Liiga palju sagimist, närveerimist ja ohtlikke olukordi. Eraldistardist, kasvõi 30sekiste intervallidega oleks paras olnud sõita. See selleks. Rada ise oli väga äge. Oli ikka täie lauluga kihutamist, kui ka nikerdamist puude vahel. Sai kihutatud karjääri betoon teedel, samas ka ukerdatud kändude vahel metsas harvendusteedel. Ühesõnaga kõike. Vett oli ka piisavalt. Vintsimisi TR3 klassis üllatavalt vähe.
Meil oma sõit läks juba suht varakult aiataha. Pool tundi peale starti läks mootori käpp puruks ning võisime aasta arvestuses kolmandast kohast suu puhtaks pühkida. Esimene mõte oli jala metsast välja minna aga siis sai koorma rihmaga mootor õigesse asendisse aidatud ning metsast välja longatud. Tee peal tegime kiire kõne T. Landile, kuna tal on bussis kõik vajaminev ühe auto ehitamiseks
seal hulgas ka keevitus. Abivalmis Lõuna-Eesti härrasmehed keerasid oma reisibussi Sirgalast tagasi Alutagusele ning meie hakkasime kiirelt autot lammutama. Õige pea oli käpp tagasi koos ja sai uuesti katkestatud kohapealt sõitu jätkatud. Esimesse pausi jõudsime teistest tükk maad hiljem. Remondile oli kulunud ca 1tund ja 20min. Pausil sai ventilaatorid välja lülitatud, et akut säästa aga sõitma asudes seda loomulikult sisse ei lülitanud. Suures võistlus tuhinas sai kuskil raudtee ääres kogu jahutusvedelik taevasse lennutatud (üks lõdvik lendas otsast ära, õnneks ei läinud pooleks). See sai siis kiiresti, väikeste kõrvetustega kätele, tagasi pandud, Kraavist radikas vett täis topitud ja edasi sõidetud. Kaotasime ca 20min sellega. Esimesele pausile jõudsime teistest ca 2h hiljem.
Ülejäänud sõit läks suht murevabalt. Korra lendas kojamees küljest. See sai lõpuks külge tagasi monteeritud. Need ohtlikud lasumised olid päris koledad. Kui esimesse ohtliku laskumisse metsas jõudsime, siis all oli Suzka team all puude otsas. Olevat 3 korda üle katuse käinud.
. Proovisime neid veidi paremasse kohta vintsida aga kuna neil auto oli puude vahel kinni ja roolimist polnd, siis me lihtsalt lohisesime nende poole. Soovisime neile edu ning tulistasime edasi.
Teel finishi poole nägime päris mitut õnnetut kaasvõistlejat, kõigil mingid tehnilised probleemid. Kellel mootor kottis, kellel rooliotsad puruks (rooli probleemidega oli vähemalt 3 võistlejat). Päris mitu esiklaasi vedeles rajal. Kes siis oli üle katuse pannud ja peale seda klaasi eest ära peksnud jne.
Üks napikas oli enne finishit veel, kui Vaba klassi team Imemehed rajal seisid. Meil muidugi oli vaja kiirelt mööda sõita ja läksime läbi võsa. Aga leidsime eest ühe päris sügava kraavi, kuhu napilt oleks katusele keeranud. Õnneks üks tagumine ratas jäi puu najale ja päästis väga hullust olukorrast meid. Vintsisime tagasi ning sõit jätkus.
Üldiselt ülivinge ja nauditav võistlus ja seda sõitu võiks aastas mitu korda teha. Materjali seal jagub ikka terveks hooajaks kärutamiseks.