Võistlustest, klassidest
Postitatud: K Nov 12, 2008 3:07 pm
Lugesin seda pikka arvamusteavaldamist, mis siin foorumis turistide kohta käib ja tekkis soov üht-teist kirjutada, mis võistlusklasse puudutab.
Paraku on ajalooliselt nii välja kujunenud, et pidevalt on võistlusklasse juurde tekitatud, eesmärgiks sellise võistlusklassi olemasolu, kus saab suhteliselt väikeste kuludega, suhteliselt minimaalsete ümberehitustega maasturiga, mõistlikult SÕITA. SÕITMISE all mõtlen mitte pidevat vintsi otsas rippumist ja auto katuseni ärauputamist. Kahjuks on kõik need üritused lõppude-lõpuks sinna samusesse läinud.
Kunagi alustati ühe klassiga. Siis selgus, et autod on väga erinevad. Need, kes tulid praktiliselt stock maasturiga, ei saanud ka parima tahtmise juures rinda pista nendega, kel auto all 35 tollised mudarehvid, lisatud lukud, küljes vints. Siis tekitati 2 klassi – originaal ja spetsiaal. Originaal pidi olema selline klass, kus põhimõtteliselt saab raja ka
ilma vintsita läbida, kuid vints ei olnud keelatud. Üsna kohe tekkisid enamusele originaali autodele vintsid ja rajameistrid hakkasid radasid tegema vastavalt sellele – sellega tapeti esialgne hea mõte. Samas tekkisid spetsiaalklassi esimesed „monsterautod” Samaks ajaks olid tekkinud ka erinevad offroadideoloogiad – tõelised „offroadhundid” arvasid, et õige offroad ongi see, kui autod ainult vintsi otsas ripuvad ja katuseni vees ujuvad. Paraku olid rajameistrid just sellest leerist.
Avastati, et asi jälle pees, vaja ikkagi klassi, kus saab mõnusalt-lahedalt lustida. Loodi 3 klassi – originaal, standard, spetsiaal. Alguses oli kõikides klassides päris palju võistlejaid ja hea mõte toimis – originaalis sai mõnusalt lustida, standardis pidi mõõdukalt vintsi otsas rippuma, spetsiaalimehed said offraoadi täie raha eest. Kaua see ei kestnud, üsna pea keerasid rajameistrid kruvi taaskord üle ja originaalile hakati osaliselt standardi rada tegema, standard saadeti osaliselt spetsiaali rajale. See oli see ajajärk, mil vähenema hakkas standardis ja spetsiaalis sõitjate arv. Põhjuseks suurenevad kulud ja asja muutumine tõsiseks spordiks.
Saabus uus ajajärk, jäädi 3 klassi juurde, nimetati need ümber TR1, TR2 ja TR3, reglementeeriti väga täpselt kõik tehnilised tingimused. Tehniliste tingimuste reglementeerimise tõttu vähenes veelgi osalejate arv TR2 –s ja TR3-s. Lisaks sellele andsid taaskord otsustava hoobi osalejate arvule rajameistrid, kes TR1 radade raskusastme tõstsid TR2 tasemele, TR2 ja TR3 rajad ühendati. Tulemuseks see, et „algastme” ehk TR1 latt oli tõstetud tasemele, kus asi muutus spordiks ja algajatele-harrastejatele oli latt selgelt liiga kõrge, TR2 ja TR3 kuivasid täiesti kokku. Hiljem lisandus veel vabaklass, mis oluliselt vähendas TR1 –s võistlejate arvu. Kogu ala muutus tõeliseks spordiks, mis nõudis asjaga tegelejatelt palju vaba aega, suurt motivatsiooni ja üsna korralikke kulutusi.
Siin oleme me täna, kuidas edasi ? Ilmselt seda teame ja juba ka vähemal või suuremal määral tunnetame me kõik, et majanduses on rasked ajad tulemas, seega on vaja kultusi nii korraldajatel, kui võistlejatel kärpida. Sellest lähtuvalt peaks ala ellujäämise eesmärgil tõsiselt võimalikele reformidele mõtlema. Alljärgnevalt panen kirja mõned omapoolsed ideed, mida te kõik usinasti kommida ja täiendada saate.
1. Tehnilised tingimused tuleb külmutada, võib-olla kehtestada veel mõningaid uusi, kulusid piiravaid reegleid. Kõige olulisem see, et keegi ei peaks tehniliste tingimuste muutmise tõttu täiendavaid kulutusi tegema hakkama.
2. Võistluste suhtes oleks järgmine idee. Korraldajad teeksid ühe raja, oma iseloomult sellise, mis võimaldab selle „normaalset” läbimist ka TR1 autodega. Võistlustel peetakse absoluutarvestust. Eraldi autasustatakse erinevate klasside parimaid ja aastaarvetuse punkte jagatakse ka klassis saavutatud kohtade alusel. Sellisel arvestuspõhimõttel korraldatud võistluste puhul ei ole sugugi ettemääratud see, et absoluutarvestuse parimad ainult kangematest klassidest tulevad, kuna kergematel rajaosadel on TR1 –d kindlasti kiiremad, kui näiteks „kohmakad” TR2-d, TR3-d, samas raskematel rajaosadel on viimatinimetatutel mingi eelis. Tegelikult on ju sellelaadseid katsetusi juba tehtud ja minupoolt mainitu ka kinnitust leidnud. Loomulikult taandub kõigile meeldiva, hea võistluse korraldamine ikkagi rajameistrite loovale mõtlemisele.
3. Kui võistluse iseloom võimaldab ühisstarti, siis nii ka toimitakse. Kui võistluse iseloom eeldab eraldistarti, siis aasta esimese võistluse stardijärjekord loositakse, järgnevate võistluste stardijärjekord koostatakse hooaja jooksva absoluutedetabeli alusel, mille puhul viimane stardib esimesena, esimene viimasena. Kõik uued tulijad pannakse antud võistlusel stardijärjekorra algusesse.
Toomas Kreek
Team Silberauto, asjaga tegelenud alates esimesest ametlikust offroad võistlusest 1999.a. sügisel
Paraku on ajalooliselt nii välja kujunenud, et pidevalt on võistlusklasse juurde tekitatud, eesmärgiks sellise võistlusklassi olemasolu, kus saab suhteliselt väikeste kuludega, suhteliselt minimaalsete ümberehitustega maasturiga, mõistlikult SÕITA. SÕITMISE all mõtlen mitte pidevat vintsi otsas rippumist ja auto katuseni ärauputamist. Kahjuks on kõik need üritused lõppude-lõpuks sinna samusesse läinud.
Kunagi alustati ühe klassiga. Siis selgus, et autod on väga erinevad. Need, kes tulid praktiliselt stock maasturiga, ei saanud ka parima tahtmise juures rinda pista nendega, kel auto all 35 tollised mudarehvid, lisatud lukud, küljes vints. Siis tekitati 2 klassi – originaal ja spetsiaal. Originaal pidi olema selline klass, kus põhimõtteliselt saab raja ka
ilma vintsita läbida, kuid vints ei olnud keelatud. Üsna kohe tekkisid enamusele originaali autodele vintsid ja rajameistrid hakkasid radasid tegema vastavalt sellele – sellega tapeti esialgne hea mõte. Samas tekkisid spetsiaalklassi esimesed „monsterautod” Samaks ajaks olid tekkinud ka erinevad offroadideoloogiad – tõelised „offroadhundid” arvasid, et õige offroad ongi see, kui autod ainult vintsi otsas ripuvad ja katuseni vees ujuvad. Paraku olid rajameistrid just sellest leerist.
Avastati, et asi jälle pees, vaja ikkagi klassi, kus saab mõnusalt-lahedalt lustida. Loodi 3 klassi – originaal, standard, spetsiaal. Alguses oli kõikides klassides päris palju võistlejaid ja hea mõte toimis – originaalis sai mõnusalt lustida, standardis pidi mõõdukalt vintsi otsas rippuma, spetsiaalimehed said offraoadi täie raha eest. Kaua see ei kestnud, üsna pea keerasid rajameistrid kruvi taaskord üle ja originaalile hakati osaliselt standardi rada tegema, standard saadeti osaliselt spetsiaali rajale. See oli see ajajärk, mil vähenema hakkas standardis ja spetsiaalis sõitjate arv. Põhjuseks suurenevad kulud ja asja muutumine tõsiseks spordiks.
Saabus uus ajajärk, jäädi 3 klassi juurde, nimetati need ümber TR1, TR2 ja TR3, reglementeeriti väga täpselt kõik tehnilised tingimused. Tehniliste tingimuste reglementeerimise tõttu vähenes veelgi osalejate arv TR2 –s ja TR3-s. Lisaks sellele andsid taaskord otsustava hoobi osalejate arvule rajameistrid, kes TR1 radade raskusastme tõstsid TR2 tasemele, TR2 ja TR3 rajad ühendati. Tulemuseks see, et „algastme” ehk TR1 latt oli tõstetud tasemele, kus asi muutus spordiks ja algajatele-harrastejatele oli latt selgelt liiga kõrge, TR2 ja TR3 kuivasid täiesti kokku. Hiljem lisandus veel vabaklass, mis oluliselt vähendas TR1 –s võistlejate arvu. Kogu ala muutus tõeliseks spordiks, mis nõudis asjaga tegelejatelt palju vaba aega, suurt motivatsiooni ja üsna korralikke kulutusi.
Siin oleme me täna, kuidas edasi ? Ilmselt seda teame ja juba ka vähemal või suuremal määral tunnetame me kõik, et majanduses on rasked ajad tulemas, seega on vaja kultusi nii korraldajatel, kui võistlejatel kärpida. Sellest lähtuvalt peaks ala ellujäämise eesmärgil tõsiselt võimalikele reformidele mõtlema. Alljärgnevalt panen kirja mõned omapoolsed ideed, mida te kõik usinasti kommida ja täiendada saate.
1. Tehnilised tingimused tuleb külmutada, võib-olla kehtestada veel mõningaid uusi, kulusid piiravaid reegleid. Kõige olulisem see, et keegi ei peaks tehniliste tingimuste muutmise tõttu täiendavaid kulutusi tegema hakkama.
2. Võistluste suhtes oleks järgmine idee. Korraldajad teeksid ühe raja, oma iseloomult sellise, mis võimaldab selle „normaalset” läbimist ka TR1 autodega. Võistlustel peetakse absoluutarvestust. Eraldi autasustatakse erinevate klasside parimaid ja aastaarvetuse punkte jagatakse ka klassis saavutatud kohtade alusel. Sellisel arvestuspõhimõttel korraldatud võistluste puhul ei ole sugugi ettemääratud see, et absoluutarvestuse parimad ainult kangematest klassidest tulevad, kuna kergematel rajaosadel on TR1 –d kindlasti kiiremad, kui näiteks „kohmakad” TR2-d, TR3-d, samas raskematel rajaosadel on viimatinimetatutel mingi eelis. Tegelikult on ju sellelaadseid katsetusi juba tehtud ja minupoolt mainitu ka kinnitust leidnud. Loomulikult taandub kõigile meeldiva, hea võistluse korraldamine ikkagi rajameistrite loovale mõtlemisele.
3. Kui võistluse iseloom võimaldab ühisstarti, siis nii ka toimitakse. Kui võistluse iseloom eeldab eraldistarti, siis aasta esimese võistluse stardijärjekord loositakse, järgnevate võistluste stardijärjekord koostatakse hooaja jooksva absoluutedetabeli alusel, mille puhul viimane stardib esimesena, esimene viimasena. Kõik uued tulijad pannakse antud võistlusel stardijärjekorra algusesse.
Toomas Kreek
Team Silberauto, asjaga tegelenud alates esimesest ametlikust offroad võistlusest 1999.a. sügisel