Igati kõva rada oli. Esimeses punktis (vaatetorn) jõudsin esimesena läbi vee sumbates (jah ulatus nii kõrgele et kergelt kõdistas...
). Teine oli maiuspala - piloot käis ennast rivisse parkimise järel kergendamas, selle sama puukese vastu, kus punkt rippus aga ei märganud pimedas 
Mina sain kuivad riided selga ja edasi läks nagu lepase reega 
. Teise etapi stardis kolmandana (natuke pikaks läks see tiirutamine seal aga polnud viga - huvitav kuidas selle pühapäevase ilmaga oleks ära sõinud - "keera järgmisest paremale!" "Millisest? Siin pole ju teed!"):twisted:
Kolmanda etapi stardis teised. Ning siis see oli jube lahe - väga vinged punktid olid pandud. (Isa on sealt kandist pärit ja hiljem selgus, et ta pole enamuses nendest kohtadest käinudki, kuigi töötas kõrgepinge võrkude laboriauto peal ja on 66-ga enamuse sealkandi kiirteid läbinud
Mõned kohad olid mulle unepealt selged ja eks see andis selge eelise mittekohalike ees. Muidugi kiskus jubedalt spordiks alates Sakast. Piloodil on kõrgustega ka pahasti ja enamus pankranniku punkte olid talle kõva eneseületus aga ta sai tublisti hakkama.
Viivikonnast tee võistluskeskusesse oli eriti lahe kross. Seepärast ununes ka legendi lugemine sootuks ning ei pannud tähelegi kuidas söödatünnid metsas olid
Senistes sõitudest 10-palli süsteemis 11
P.S Mis autoga sõitisd meiega paremusjärjestuse 1.- 2. kohta jagajad?
suutis taas meie hobuse sydame seisata. Saime kül käima ja veest välja. Aga tõmmata yritades lõpetas vints oma töölepingu, et vesi mootoris poleks teekonda lõpetanud (kiire õlivahetus), aga kohtunikelt saadud soovitus et ilma vintsita ei tasu edasi minna, vastasel juhul on pärast abiväge vaja. Ent mis peamine, "pisi" viperused ei langetanud tuju. Ilmataadiga oli ka hea Diil saadud 
kusjuures masinad ja taust on piltidel ylihead minumeelest, vanajumal aitas yrituse jäädvustamisele kõvasti kaasa (tausta näol), maalilised pildid 
