Pullerits metsikus läänes: maasturid jäävad ratturile jalgu

Käisid autoga välismaal ? Sõitsid ümber maailma ? Tahad sellest pikemalt kirjutada või pidevalt oma reisikirja uuendada ? See on just õige koht.

Moderaator: Moderators

Kasutaja avatar
Landy
Typo Master 2.1
Postitusi: 15762
Liitunud: L Veebr 22, 2003 4:07 pm
Asukoht: Tallinn, 5 minuti kaugusel offroadist.
Kontakt:

Pullerits metsikus läänes: maasturid jäävad ratturile jalgu

PostitusPostitas Landy » N Apr 04, 2019 8:55 pm

Muhe lugemine ja pildid:
https://sport.postimees.ee/6558804/pull ... rile-jalgu

Kuidas maasturimehed mulle pärapõrgus etenduse andsid

Maastur Steelbenderi rajal kõige järsemal laskumisel nimega The Fall.

Priit Pullerits

«Estonian on left!» - «Eestlane vasakul!» - liikus info raadio teel piki maasturite kolonni tagant ettepoole.

Olin täiesti juhuslikult sattunud seltskonda, kuhu salamisi lootsin sattuda, ehkki samal ajal hakkas tekkima kahtlus, ega ma järsku tüli tee.

Kohe hommikul oli näha, et mingi hulk masinaid oli teele läinud. Öösel oli pisut sadanud, liiva niiskemaks vajutanud, ja selle liiva peal oli suurepäraselt näha värskeid laiade rehvide jälgi.

Tegelikult ei osanud ma hommikul tükk aega otsustada, kuhu suunduda. Aga kui aeg muudkui kulus, muutus otsustamine lihtsamaks: lähen Steelbenderi ehk Terasepainutaja maasturirajale, mille lühemat varianti nimetavad ratturid Flat Passiks. Ma ei kavatsenud lühemaga piirduda. Steelbenderi rada algab nimelt otse Moabi idaservalt, minu elamisest kolme-nelja kilomeetri kaugusel, mis tähendas, et ei pidanud isegi autoga kusagile sõitma.


Steelbenderi rada Milli oja kanjonis.

Priit Pullerits

Steelbenderi rada on väga ilus. Kõigepealt laskud mööda lühikest serpentiini liivakivikõrgendike vahele peidetud rohelisele tasandikule. Sealt pöörad Milli oja kanjonisse, kus tuleb kolm korda läbi vee sõita. Öine vihm tuli kasuks, sest raja algus on liivane. Kuivas liivas oleks tulnud kurja vaeva näha, et sellest pedaalides läbi murda. Märjal liival ei vajunud rehvid liiga läbi.

Peagi asendub liivane pinnas rusikasuuruste kividega kaetud pika lõiguga. Liikumise kiirus pole seetõttu mõistagi suur. Kui kanjon viimaks avaneb, vaatab vastu järsk kõrgete astangutega pikk tõus, mille maasturid on aegade jooksul oma rehvidega mustaks hõõrunud ning kivide vahele suured augud kaapinud. Sealt rattaga üles pressida on lootusetu.

Aga tuli välja, et tõus oli palju pikem, kui selle jalamilt, Milli oja kanjoni põhjast paistis. Kohe palju-palju pikem. Keeras, ja ronis taas. Keeras, ja ronis taas. Isegi kui mõnes kohas õnnestus sadulasse istuda ja vändata – mis on isegi tõusul märgatavalt kiirem edenemise moodus kui astumine, ratas käe kõrval –, polnud seda kauaks. Ikka ja jälle tuli ratast talutada, kohati koguni tõsta.


Jalgratas Steelbenderi raja esimese pika tõusu algusosa astangute taustal.

Priit Pullerits

Kokku kestis üles rühkimine umbes pool tundi. Tegin ühe liivakivikupli otsas peatuse ja premeerisin end üles jõudmise eest banaaniga. Kuulatasin hoolega, kas altpoolt kanjonist ei kosta mootorimüra – äkki on keegi veel pärast mind rajale tulnud. Sest hirmsasti oleks tahtnud näha, kuidas maasturid nendest pöörastest tõusudest üles saavad. Aga saavad, nagu kinnitasid liivastes kohtades sinna täna hommikul jäetud rehvijäljed.

Paraku olin vähemalt häälte puudumise järgi otsustades mitme kilomeetri raadiuses ihuüksinda.

Edasine rada kulges vaheldusrikkalt. Oli lainetavaid erkpunase liivaga lõike, kus ei pidanudki väntama, vaid ratas jooksis justkui ise – ilmselt kasutades lühikese laskumisega saadud hoogu järgmise tõusunuki ületamiseks. Oli kiviseid, astangutega tõuse ja laskumisi. Oli isegi üks pikk liivakiviseljandik, mille harjal sai sõita nagu pikal kaameli küürul. Taevalaotuses sõudvad valged pilved lisasid pilte tehes värskendavat kontrasti.

Küll aga märkasin oma kulgemist kaardil jälgides, et edasiliikumine polnud just kuigi kiire. Steelbenderi rada on pikk pisut üle 14 miili, mistõttu hommikul mõtlesin, et küllap saan selle vähem kui nelja tunniga läbitud ning jõuan pärastlõunal ette võtta veel mõne raja. Aga pikkamisi sai selgeks, et tõenäoliselt kulub Steelbenderil enamik päevast. Nii raske on see.


Priit Pullerits on toetanud oma ratta Steelbenderi raja järjekordse järsu laskumise algusastangu najale.

Priit Pullerits

Selle tõdemusega leppinud, võtsin asja kergemalt. Kuni märkasin üllatuslikult eespool sõidukeid. Need olidki need maasturimehed, kes jäljed ette olid sõitnud. Arvasin, et nad on teinud lõunapausi, kuid tuli välja, et lugu on pisut hullem.

Ühel autol oli kapott üles tõstetud ning üks mees lebas auto all. Selge, et midagi oli katki. Ülejäänud mehed, enamik minust vanemad, seisid ümberringi ja ajasid niisama juttu. Sest see, kes katkise auto kallal õiendas, näis teadvat, mida ta teeb. Ja ega kümnekesi ühte polti ju keerata saa.

Küsisin, mis siis saab, kui nad autot korda ei saa. Nad vastasid, et siis tuleb auto kellegi slepis siit välja vedada. Imestasin, kuidas on see võimalik, kui paljud lõigud on sellised, et neist pole üksindagi sugugi kerge läbi saada. Mehed tunnistasid, et katkise masina välja vedamine võib teinekord võtta päevi, aga välja tuleb see vedada, sest ega midagi rajale jätta ju saa.


Maastur alustab Steelbenderi rajal kõige järsemast laskumisest alla sõitmist.

Priit Pullerits

Need olid tõsised maasturimehed. Nad väitsid, et Steelbender pole midagi hullu. Jah, raskusreistingu järgi on sellele antud kümnest pallist kuus. Mehed rääkisid, et neile meeldivad rajad, kus raskusaste on 9 või 10. «Me teeme hulle asju,» lausus üks neist. Ja kui pärisin, kas nad on mõnikord auto ka katusele keeranud, tuli kõigilt üksmeelne ja lõbus «jah».

Avaldasin kahetsust, et neil on üks masin katki läinud, sest tunnistasin, et oleksin tahtnud väga näha, mis moodi nad neist võimatuna näivatest tõusudest üles ja hullupöörastena paistvatest laskumistest alla saavad. Üks meestest, endal roheline kiiver peas, ütles mulle, et pooleteise miili pärast tuleb raja kõige raskem takistus, The Fall ehk Kosk, nii et kui tahan midagi näha, oodaku ma neid seal järele.

Jätsin mehed tehnilist probleemi lahendama ja jätkasin teekonda. Pikal keerulisel laskumisel avastasin ühtäkki, et mul on hakanud meeldima neist alla sõita. Varem kartsin selliseid kohti. Ilmselt on lisandunud kogemused alateadlikult suhtumist muutnud. Täitsa põnev on valida kivide vahel trajektoori ja piduritega mängida; seejuures tuleb loomulikult säilitada kaine mõistus, et ei hakkaks võtma arutuid riske, mida on hiljem hilja kahetseda.


Priit Pulleritsu jalgratas The Falli laskumise najal.

Priit Pullerits

The Fall oli tõesti mitmemeetrine sisuliselt püstloodis langus üle suurte kivinukkide. Uurisin seda siit ja sealt, kuid ainus, mida järeldasin, oli see, et mulle tundis sealt allasõit mõrvarlik. Istusin seejärel Kose servale, võtsin seljakotist oma jogurti, paar küpsist ja banaani ning tegin lõunapausi, vaikselt lootes, et äkki said mehed katkise auto korda ja jõuvad mulle järele etendust andma.

Paistis, et neid ikkagi ei tule. Pakkisin seljakoti kokku ja uurisin, kuidas ratas Kosest alla talutada. Kui ühtäkki kuulsin kõrgemalt kaugusest maasturite hääli. Tulevad! Hakkasin otsima positsiooni, kust oleks järgnevat etendust kõige parem vaadata.

Mehed pidasid Kose ülaserva lähedal kinni ja tulid laskumist inspekteerima. Küsisin, kas nad pelgavad ka. Kiivriga mees tunnistas, et eks ikka sellistes kohtades käed ja jalad värisevad. Kuid juttude järgi olid nad kindlad, et saavad laskumisega edukalt hakkama.

Kose all võttis koha sisse spotter ehk juhendaja, sest nagu mehed mulle seletasid, on kõige tähtsam rataste õige paigutus. Kui esimene mees laskuma hakkas, oli mul küll paaril korral hirm, et masin läheb ümber. See libises, tahtis tagarattaid õhku tõsta, langes ninaga väga järsult allapoole. Aga ei juhtunud midagi.


Maastur otsib The Falli alguses parimat trajektoori laskumiseks.

Priit Pullerits

Järgmistel läks laskumine näiliselt juba palju muretumalt. Nagu mehed seletasid, on esimese laskuja roll väga tähtis, sest tema annab kätte õige trajektoori. Ülejäänud lihtsalt jälgivad tema eeskuju.

Edaspidi tundsin end maasturimeeste seltsis juba nagu pooleldi oma. Nad olid sõbralikud, seletasid mulle isegi oma autode ehituse iseärasusi ja rehvide läbimõõtu ja kliirensit ja mida kõike veel. Meie esmakohtumisest teadsid nad, et olen eestlane. Selle kinnituseks näitasin neile uhkusega oma sinist seljakotti, mille peale on valgete tähtedega kirjutatud «Estonia». Edaspidi olingi neile Estonian, eestlane.

Jätkasin sõitu maasturimeeste kolonnis. Nägin, et laskumistel olen nendest tunduvalt kiirem. Aga rasketel tõusudel – neil, millest ma üles ei suutnud vändata – olid jällegi nemad nobedamad. Nii ma siis nende seltskonnas «pendeldasingi», kord eespool, kord taga. Paaril korral tegid nad peatuse, et pikaks veninud kolonn kokku koguda. Ja siis, kui neist möödusin, edastasidki nad raadio teel teavituse, et «Estonian on left». Et ei tekiks kogemata mingit õnnetust.


Maastur laskumas Steelbenderi rajal alla järjekordsetelt astangutelt.

Priit Pullerits

Möönan, et tundsin end veidi häirituna, kas ma maasturimeeste liikumist ei sega, sest lisaks rajal luuravatele takistustele pidid nad hoidma silma peal ka mul. Küsisin isegi neilt, ega ma neile nuhtluseks kaelas ole. Nad vastasid naeruga, et ei ole. Ja need polnud lihtsalt sõnad, sest nad lehvitasid ja naeratasid mulle roolist alatihti ning lõpuks andis nende seltskonna üks liige, Rich Wohlers, mulle oma nimekaardi, sest ta nuputas välja, et ma ei ole niisama suvaline sõitja, vaid et mul on nende tegemiste vastu tõsisem huvi. Ütlesin, et jah, olen ajakirjanik ja kuigi viibin puhkusel, teen oma seiklustest ka reportaaži.

Ühtekokku kulus Steelbenderi rajal üle viie tunni. Aga see oli kvaliteetaeg! Muidugi oleks võinud minna vähem, kuid viimastel miilidel hoidsin targu maasturikolonni kõige sappa, sest ei tahtnud teisi liiga häirida. Seetõttu pidin aga laskumistel – raja lõpuosa on valdavalt allamäge – sageli ootama ja väga aeglase tempoga liikuma.


Maasturid ootamas laskumisel kannatlikult oma järge.

Priit Pullerits

Päris lõpu eel sain aga väikese külma duši. Milli ojas oli vesi sedavõrd sügav, et mõlemad jalad said jääkülmast veest märjaks. Aga see oli tühiasi, sest maasturimehed olid pakkunud tasuta elamuse täie raha eest.

Tagasiteel Moabi otsustasin teha väikese kõrvalepõike ja sõita kummalise nimega mäe otsa. Johnsons Up On Top – nii kõlab selle nimi. Olin kuulnud, et aastaid tagasi tahtsid mõned sinna lukskinnisvara arendada, ning soovisin näha, kas ehitus on juba alanud. Selleks pidin pressima üles liivasest järsust tõusust, mille pikkusest annab aimu see, et kui sealt hiljem üksjagu uljalt alla sõitsin, kestis see sõit tervelt kaheksa minutit.


Milli oja kanjon.

Priit Pullerits

Kinnisvaraarendust ei paistnud kusagil. Ja tõepoolest: kes peaks tahtma seal elada, kui tuleb pikka käänulist liivast teed pidi üles sõita. Mis siis, et vaated sealt on uskumatult avarad. Ent ei või teada, mis tulevik toob, sest Moabis on igal pool näha arendustegevust. Mis see kaasa toob, sellest ehk kunagi edaspidi – igatahes kohalikel, nagu aru olen saanud, on sellesse arendusse kahetine suhtumine.

Ühtekokku viibisin rattaga väljas 7:18, sellest sõiduaega oli rattakompuutri andmeil 4:42.15. Kilomeetreid sai maha sõidetud 54.
-----------------------------------------------------------------
Lets talk about LAND ROVER's
Kristjan Vaarmann (+372)5010599 kristjan.vaarmann@landroverclub.ee
Land Rover'iga nakatatud aastast 1996, off-road spordis aastast 2003!
MTÜ Eesti Land Roveri Klubi ja MTÜ Tehnikaspordiklubi "Imedepõld"

Mine “Reisikirjad ja pikemad jutustused”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 0 külalist