Ettevalmistus: tellisin netist kaardi (Cape York, HEMA), uurisime veidi töökaaslastelt. Autosse sai ehitatud riiulisüsteem ja voodilaadne asi kus üks magada sai (mis lõppkokkuvõttes eriti kasutust ei leidnud, kuna telk oli mugavam), lisaks sai autole paigaldatud sääsevõrgud, et saaks aknaid lahti hoida kui vaja. Olemas oli 220V adapter läpaka-kaamera-mobiili jaoks ning üks eelnev kinnijäämine oli meie varustusse toonud ka mehaanilise käsivintsi (kangide süsteemiga)
Teekond, päev 1: Asusime teele väikesest linnast Austraalia Idarannikult nimega Cairns, kust saime liikuma alles õhtupoolikul (see oli üks suur viga) esimene peatus oli järgmises suuremas linnas (asulas) Port Douglas kus ma oma kunagise klassivenna käest kasti õlle eest sain kaks magamiskotti ja telgi ning reis võis alata... Kuna kaasas oli üks 20 liitrine kanister diislit, siis sai kohas nimega Wonga võetud paak täis, sest niipalju teadsime, et mida kaugemale tsivilisatsioonist, seda kallimaks läheb kütus ning seda harvemini jaamasid ka on.
Tol ajal maksis liiter diislit veidi üle 12-13 krooni meie rahas (kahjuks olen dollari ekvivalendi unustanud selle vahepealse ajaga, tol hetkel oli kurss umbes 1:7,9. Teepeale jäi väga unikaalne vihmamets-troopiline ala nimega "Cape Tribulation" kus oleks võinud sõita valges või vähemalt peatuda ühe päeva, ei tea miks meil tol ajal selline kiirustamine oli, et sõitsime praamiga üle jõe ja jätkasime siis pimedas sõitu ja jäime ilma kõigest ilusast mis seal tegelikult on: http://www.capetribfarmstay.com/activities.html
Tee oli üldiselt selline enamvähem kruusakas, vahepeal oli asfalteeritud lõike ja madalaid ojasid-jõgesid, vahepeal läks samas väga kahtlaseks suurte munakivide ja pehme põhjaga jõeäärseteks radadeks kus tuli ka 4vedu aktiveerida (LC60 puhul pidime alati selle jaoks autost väljuma ja hubid lukku keerama). Lisaks jäi teepeale selline jõe ületus kus tavaliselt saab sõiduautoga mööda betoonsillutist sõita aga õhtul tänu veetaseme tõusuga ootasid sõiduautod seal järjekorras ning me otsustasime sellest lihtsalt läbi sõita (Hetkel kaardi pealt meelde tuletades peaks see koht olema enne Wujal Wujal nimelist asulat-reservaati http://maps.google.com/maps?q=Cairns,+Q ... a&t=m&z=16) Hilisööl otsustasime teha esimese puhkepausi, mis peale pikka otsimist sattus olema "Keitings Lagoon" kõrval (http://maps.google.com/?ll=-15.507761,1 ... oramio.all)
Teekond, päev 2: Hommikul ärgates ja telgist välja ronides paistis kohe silma silt: "Warning, Crocodiles". Hea, et öösel seda ei näinud, muidu ei olekski magada saanud.
Cooktowni lähistel sai ühte majutusküla tualetti kasutatud ja elementaarsed hügieenitegevused tehtud ning siis läksime linnaga uudistama. Esimese asjana sattusime kogu selle regiooni infopunkti-muuseumisse kus abivalmis tädi ütles, et me oleme hullud, et ühe autoga sellist teekonda ette tahame võtta, samas jagas lahkelt kaardimaterjali ning soovis head reisi. Tegelikkuses polnud vaja muretseda - Cape Yorki teedel liiguvad pidevalt maasturite kolonnid ning üksi väga jääda ei saa... vaid öösel, sest päeval ilmselt iga paari tunni tagant sõidab ikka keegi mööda ning pakub abi. Enamuses olid kusjuures pensionärid, kes lihtsalt tegid ühte oma järjekordset trippi mööda Austraaliat - keegi neist ei kartnud oma LC 120 või 200ga, Patroli või Pajeroga (enamuses paari viimase aasta toodang, muidugi leidus loetamatu hulk LC70 modifikatsioone ning ka üks LC40) üle meetri sügavust pehme põhjaga jõge ületada... heaoluühiskond
.Seega lõime oma laagri parkimisplatsile lahti ning tegime kiire hommikusnäki:
Järgmisena sai võetud paak jälle ääreni täis, kuna asustuse lähedal oli kütus veidi odavam ning alati kasutasime seda varianti. Edasi läks tee Lakefield National Park'i suunas (http://maps.google.com/?ll=-15.040296,1 ... 10&vpsrc=6) Tee muutus kohe peale linna jälle pehme kattega liivakruusateeks kus vahelduva eduga tehti ka teetöid:
Kuigi hommikul tundus, et tuleb mõnus pilvine päev (hea sõita) kippus pärastlõunaks ikka jälle väga palavaks ning teed väga tolmuseks. Lisaks tolmule ja liivale tekkisid tõusud ja langused, suured munakivid ja treppis teed. Avastasime, et kui spidomeeter üle 100 hoida, siis kannatab neid sirgeid isegi pikalt sõita. Vahemaad olid tõsiselt pikad, vahepeal sai ilmselt mitusada kilomeetrit sõita ilma, et oleks kedagi näinud. See tunne oli ülim kui jõudsid mõne lagendiku äärele ja vaatasid nii kaugele kui nägid ning ei näinud muud kui termiitide pesasid...lõputult. Lisaks veel väiksemaid ojasid ületada:
Pidevalt oli võimalusi tee pealt maha keeramiseks ning tutvuda vanade ehitistega mida karjapidamiseks aastakümneid tagasi ehitatud olid ning paljude juures oli kas mõni muuseum või suured infotahvlid fotode ja juttudega, lisaks siis telkimise võimalusega:
Lakefieldi rahvuspargis otsisime ka teise õhtu magamisplatsi aga jõe äärsesse ohtrate krokodillihoiatustega kohta ei julgenud jääda, seega sõitsime pargist läbi ning keerasime "Peninsula developmental road" peale ning sõitsime järgmisesse asustatud punkti nimega "Coen" kus kohe peale linna oli veidikene ametlikum kämpimisplats kus kümneid teisi matkajaid maasturitega. Suur osa sellistest peatuskohtadest on riigi poolt tasuta, omavad wc ja puhta vee võimalust ning grillimiskohtasid. Lisaks teinekord asuvad väga kaunis looduslikus kohas. Samas teiste kohtade eest tuli teinekord veidi maksta aga see oli ka ülimalt lihtsaks tehtud:
Teekond, kolmas päev: Alustasime sõitu Coenist ning tolmutasime mitu tundi jutti kuni jõudsime Archer river nimelisse kohta kus sai jälle tankida (pea 2x kallim kütus kui viimati, pea 2.5 korda kallim kui suurlinnades) ostsime veel saia ja muud teepeale kuluvat ning soovitigi meile head teed. Tolmutasime veidi edasi kuni saabus teerist mida olime oodanud juba mitu päeva: Saime lõpuks keerata "Old telegraph track" nimelisele teele mis esialgu on nagu täiesti tavaline kruusakas aga alates "Branwell Junction" nimelisest kohast läheb kruusakas ringiga ning "Track" otse. Tee muutub põhimõtteliselt autolaiuseks rajaks mis viib otse poolsaare tippu (100-120km) ning kruusakas on neile kes mööda maastikud ei taha logistada või lihtsalt ei mahu (rekkad ja muu)
http://www.youtube.com/watch?v=NL4LXcUdTD0
http://www.youtube.com/watch?v=WVaXx66LwCY
Huvitav näide suurveest:
Kogu selle raja pilte vist ei jõuagi siia kopeerida, üldiselt oli väga lõbus loksumine kuna pidevalt nägime midagi uut. Kogu poolsaare poolne liiklus kihab vahepeal: maasturid, endurokad, ATV'd... kõik sõidavad mööda vana telegraafi rada. Mitmeid mudaseid mülkaid ja jõeületusi saab teha erinevate nurkade alt, erineva raskusastmega...
http://www.youtube.com/watch?v=zTJxly99Bk4
Hakkas jälle õhtu kätte jõudma ning odomeetrile viskas maagilise numbri:
Otsisime ööbimiseks sobivat kohta kuni jõudsime ühe sügavaima oja äärde mille põhi oli liivane ning tundus ka pehme olevat... Nolan's Brook kuna see oli viimane jõeületus (järgmine Jardine river tuli nagunii ületada praamiga) siis ei viitsinud me tuldud teed tagasi sõita mõnikümmend kilomeetrit, et ümbersõitu teha, siis saigi ennast sinna ojja kinni sõidetud nii kurvalt, et mootor välja suri (snorklit meil ju ei olnud) ilmselt vesi blokeeris õhuvõtu ära kuid õnneks mootorisse vett tõmmata ei jõudnud.
Autos sees oli selline vaatepilt:
Väljast tundus hullem:
Laadisime siis kiirelt asju välja, et vints kätte saada. Imekombel ei olnud meil midagi millega vints puu külge kinnitada aga õnneks teisel pool jõge oli mingi seltskond olemas... samas ei tahtnud nad meid sealt veest läbi tõmmata oma autodega vaid andsid mingi köie millega saime vintsi puu külge siduda ja siis välja ennast sikutada. Kohe peale seda sai õhufilter lahti võetud ja kuivama asetatud... imekombel läks masin käima ja lasime tal veidi aega käia ja kuivada. Ise samal ajal telke üles pannes.
Näide sellest kohast videol: http://www.youtube.com/watch?v=qKEtmTLVg1w (mitte meie)
Teekond, päev 4: Hommikul äratas meid kari neljataktilisi kaherattalisi kes üritasid sama oja ületada. Osadel õnnestus, osadel mitte:
http://www.youtube.com/watch?v=1WgQxgwCJfQ
http://www.youtube.com/watch?v=Q00X5mdK9zA
Pakkisime oma asjad kokku auto peale ja tõdesime, et midagi on jamasti, sest ööga on miski aku tühjaks vedanud... Mis seal siis ikka, istusime ja ootasime järgmist ekipaazi. Umbes poole tunni pärast saabuski üks valge ja julgelt modifitseeritud LC70 kes meile täkku andis ning meid läbi oja slepis vedasid. Vahepeal olid jõudnud kari pensionäre oma maasturitega ning üks snorkliga Navara jäi umbes samasse kohta kinni kuhu meie... nii õnnetult, et tõmbas kuskilt tihendi vahelt isegi vee mootorisse ja sai hukka... selle väljatõmbamisega läks seltskonnal päris pikk aeg. Ja siis avastasime esimese tõsise probleemi autoga: võtmest ei saa enam välja suretada. Miski relee oli vett saanud ning suretamine käis meil nüüd kapoti alt miskit hooba lükates.
Meid see ei heidutanud ning edasi tiirutasime kuni Jardine jõeni, tõdesime, et sealt julgeb vaid väga kõrge 6x6 masinaga üle sõita ning tulime veidi tagasi, et jõuda jõepraamini... tee oli mõnusa valge liivaga rööpad
ja mõni pikk sirge, eriti kui google mapsist vaadata, siis need teed on seal nagu joonlauaga tõmmatud
http://maps.google.com/maps?q=nolan's+b ... 6&t=h&z=16
Jõeületus 88 AUD:
Edasi sõitsime möödal lõputut tolmuteed, mis peitis endas ka niiöelda "pothole" või "dusthole" stiilis aukusid ehk tee oli silmaga vaadates sile kuid aukudesse oli kogunenud imeõhuke puudertolm kuhu oli võimalik täiega sisse põrutada. Õnneks midagi hullu ei juhtunud. Natukese aja pärast sai jälle vanale heale ja tuttavale Telegraafi rajale tagasi keeratud ning jõutud kohta nimega Bamaga, kus sai otsitud lahendust suretamisprobleemile kuid kohapeal vastavaid juppe ei leitud ning tellides oleks nädal läinud. Seega võtsime sihi tipu poole. Mida rohkem põhja jõudsime, seda kitsamaks tee läks ning lõpuks jõudsimegi lõppu kus oli parkimisplats ning sealt sai siis veel kivise kalju otsa ronida, et täiesti põhjas olla. Tegime tiiru rannas ning ronisime ka ikka tippu
Cape York põhjatipp/rand:
vaade tipust põhja poole:
Ja siis alustasimegi tagasiteed, et käes oli õhtupoolik, siis sõitsime niikaua kuni leidsime koha nimega Umagico (üldiselt üks asula moodi linn kus enamuses Aborigeenid (üldiselt olid nende asulad väga räpakad ja korrast ära) elasid) kus ranna ääres oli laagriplats kus sai tehtud õhtusööki ja 10 dollari eest ööbitud.
Umagico rannas olev camping place: http://maps.google.com/maps?q=nolan's+b ... 6&t=h&z=19
Teekond, viies päev (või kuues... võimalik, et midagi jäi vahepealt ära)
Hommikul sõime, pakkisime ja sõitsime Umagicost ära ning nüüd liikusime koguaeg mööda laia kruusakat, et jõuda tagasi Mareebasse, kus üks sõber veel alles oli ning siis seal varusid täiendada ning alustada sõitu Alice Springsi-Darwinisse-Broome'i ja lõpuks Perthi...
...aga meie teele sattusid järjekordsed viperused... kui olime pool päeva sõitnud, siis mingi hetk avastasime, et masinal jäävad pöörded peale ning me ei saa mootorit niisama salongist ka suretada... otsustasime siiski jätkata ja jõudsime õhtupoolikuks vanasse tuttavasse "Archer River roadhouse" 'i kus jäid pöörded aina enam peale ning kõik õues einestavad inimesed said meie käest tumemusta suitsupilve osaliseks, sest masin tuli kuidagi välja suretada käiguga kohapeal.
Nüüd algas tõeline kannatuste rada, sest olime praktiliselt mitmesaja kilomeetri ulatuses lähimatest asulatest (Coen ja Weipa) mõlemasse võrdselt umbes 200km ning oli vaja puksiir kutsuda kuna me kumbki ei teadnud tol hetkel mis masinal viga võiks olla ning kui mõni penskarist reisisell nägi mootori peal veidi õli, siis seletas ta mingi ulme loo sellest, et kolb on pooleks või et väntvõll on kõver... üks teoreetik pakkus, et meil on klapid purud ja karterist pritsib õli sellepärast. See seal ongi selline riik, kus kõik on hullud remondimehed-teoreetikud ja kui asjaks läheb, siis tellivad meistrimehe.
Sai helistatud mitmetele numbritele ning siis hakkas ootamine... puksiirimees jõudis kohale siis kui olime juba valmis telke üles panema ning ööbima... aga ta jõudis. Vintsis masina puksiiri peale ning sõitsime Weipasse... see oli nüüd umbes 200 kilomeetrit või rohkemgi põhja poole tagasi... üritasin puksiiri tagaistmel (topeltkabiin) magada aga tänu katisele summutile oli see võimatu. Kui lõpuks kohale jõudsime, siis lubas ta meil öö puksiiris veeta, sõber siiski ronis teise autosse magama.
Kuues päev(vist oli laupäeva hommik, või reede): Hommikul saabus töömees, kes lubas asja hakata korda tegema. meid sõidutati asjadega kohalikku "kuurorti" ehk kämpimisplatsile kus olid kõik hüved olemas, siiski kasutasime oma gaasipliiti ja nautisime "vangistust" kuna oli nädalavahetus, siis ei antud meile lootust auto kätte saada 1-2 päevaga... sest mingi puuduolev defektne jupp tuleb postiga tellida ja postilennuk pidi käima vaid iga 3-4 päeva tagant. Esimene lubadus oli vist, et "Esmaspäevaks saab"... palusime neil siis ka see suretamisevärk ka välja vahetada, et saaks inimlikult sõita. Pmst nüüd hakkas üks tüütu istumine kuni laagriplatsile jõudsid pensionärid keda kohtasime seal jõe juures kuhu ennast uputasime, seal saimegi teada, et Navara läks juba laeva peale ning ilmselt mahakandmisele... me lihtsalt istusime hommikust õhtuni, võitlesime puu otsas elavate sipelgatega ning jalutasime mitu km iga päev autotöökotta, et käia küsimas kaua läheb. Kui mu mälu mind ei peta, siis me olime seal 5 päeva, vb ka 4. Igastahes täielik piin, sest seal oli levi vaid Telstra mobiilidel mida meil muidugi ei olnud. Seega iga päev üks ja see sama jama... passime
Weipa, paradise on the Cape:
See vaade oli igaõhtune sündmus kui kogu laagriplatsi elanikkond tuli päikeseloojangut pildistama.
Elu-olu nägi välja selline:
iga päev kulus kast õlut:
sipelgad olid sellised:
Weipa oli vist veel üks suuremat sorti kaevandamisega seotud piirkond, suured kallurid ületavad teed
Igastahes lõpuks me sealt pääsesime ühel lõunapoolikul ja siis sõitsime järjest kuni jõudsime Mareebasse, kus tegime paaripäevase peatuse enne järgmisi seiklusi.
Julged olite!
