Kudjajevo 2017 kevad
Postitatud: L Juun 10, 2017 2:37 pm
Kudjajevo 2017 ehk midagi neile, kes Horvaatiat enesele lubada ei saa
See lugu pole nii väga offroad-jutt, vaid lihtsalt tutvustab Venemaa äärealade offroad üritust nimega Kudjajevo järv ja automatka eripärasid koos Imedepõllu loomingulise kollektiiviga.
Aprilli viimasel nädalal sain Jyngrilt ootamatu telefonikõne. Et nemad kavatsevad Kudjajevosse võistlustele minna ja arvasid, et kutsuvad minu ka kaasa.
Mul see sõna Kudjajevo ei öelnud isenesest midagi, aga ma teadsin, et Inseneer kusagil Pihkva taga mingitel kohalikel külavõistlustel ikka aeg ajal käib ja lausa esikohti nopib. Ju siis seesama koht ongi.
Meie väisataval üritusel pidid siis osalema lisaks veel korraldavale jõule Jyngrile veel Inseneer ja Vello.
Eelmine kord oli veel niimoodi, et Inseneer ja Vello võistlesid Defendriga ja Jynger raja ääres juhendas. Seekord pidid aga vähe teistmoodi olema, nimelt pidi hoopis Jynger oma Samuraiga sõitma ja oma ainsa säilinud töömehe heaks kasvõi nahast välja pugev Inseneer oli isiklikult valmis talle trossi vedama. Vello jäi siis raja äärde tehniliseks toeks ja minul polnud üldse mingit funktsiooni.
Enne lõplikku jaad ma lubasin asja kooskõlastada tööandja ja naisega ning järgmine nädal otsusest teada anda.
Uurisin välja - kõrgematel jõududel polnud selle vasta midagi, et ma 5...8 mai kadunud olen. Tõelised ehtsad offroad entusiastid muidugi jälgisid või siis suisa massivõidutsesid sellal hoopis mitu suurusjärku vägevama Croatia Trophy nimelise üritusel.
Kui ma 3 mai õhtul põllule sõitsin, siis kiskus Jynger parasjagu Samurai alt käigukasti ära. Solvus jubedalt, kui ma sapiselt küsisin, et kas päev enne minekut on õige aeg käigukastis rike avastada? Rikkis pidi olema ainult sidur! Aga tema olnud 1,3 mootor hoopis 1,6 asendanud, mistõttu pidi nüüd absoluutse kindlusega olema välistatud, et mingi Lada parempoolse teepeenra kaudu mööda saaks sõita. Sügisel nii nimelt juhtus.
Täpsustasime veel ajakava ja tüüpiliselt loeti mulle veel sõnad peale, et palju asju ei tohi kaasa võtta. Et võib tekkida situatsioon, et peame Samurais kolmekesi sõitma! Minu meelest on neil millegipärast hästi tähtis, et mul alati metsas külm oleks.
MINEKUPÄEV 5.MAI
Pihkva oblasti Novorževskova rajooni Kudjajevo külakesse (see külake pole isegi pooltel kaartidel näidatud, aga asub põhimõtteliselt Ostrovist lõuna suunas) minemiseks valitud marsruut ja sõidukid olid ülimalt iseloomulikud ainult Imedepõllu loomingulise kollektiivile.
Jynger oli lahkelt valida andnud, et kellega ma koos sõita tahan. Kas temaga, Inseneeri või Velloga. Kõik nad plaanisid minna oma autoga. Eelistasin Jyngriga koos sõita, kuna Inseneeriga pikemalt koos viibides võid lugupeetava tujust sõltuvalt mõnikord isenda kohta nii palju negatiivset teada saada, et masendus tuleb peale. Ja Vello on jälle selline mees, et võib Su lihtsalt maha unustada või teha välkotsuse üldse mitte minna.
Eelpool tehtud valiku suurim miinus oli see, et piiril tuli olla juba kl 5 hommikul, mistõttu planeeritud stardiaeg Tallinnas oli kl 2.45.
Astusin siis, nagu kokku lepitud oli, kl 2.45 koduuksest kargesse hommikusse ja jäin ootama. Väljas oli kellajast tuleneval väga vaikne.
Umbes 2.55 paiku hakkasin kuulma imelist heli. Keegi nagu sõitis kusagil kaugemal Chopperiga. Väljas oli -2 kraadi. Tundus kuidagi uskumatu. Heli vahepeal nagu kaugenes ja seejärel kandus kuhugi aedlinna sügavustesse, kuni täpselt kl 3 Samurai keeras mu kodutänava tagumisest otsast välja. Viskasin oma 2 kotti autosse ja saimegi teele asuda. Peaaegu.
Olin Jyngrile sõnad peale lugenud, et seekord: esiteks ei läheks ta oma nais-sõbraga tülli ja teiseks, tangiks enne tulema hakkamist auto ka ära.
Neid soovitusi ta täitis poolenisti. Sõbranna oli varakult üldse Tartusse ära saadetud, aga paak oli ainult pooltäis. Mistõttu oli tal tingimata tarvis leida Muuga ja Maardu vahelisest piirkonnast tankla, aga selline, kus saab sularahaga maksta. Öise suurhanke 8l bensiini müümiseks võitis Loo Alexela.
Mure kütusenivoo pärast tingis asjaolu, et Samurai kütusenäidik näitas midagi siis, kui paak oli kas enam-vähem täis või peaaegu tühi. Üldse oli selles autos seekord töötavaid näidikuid mõnevõrra vähem kui mittetöötavaid. Eelmainitu öise Chopperi mulje põhjustas ka lihtlabane summuti keskosa osaline puudumine. Erilise boonusena tekitas auto seekord kiirusevahemikus 50..70 roolis sellise „death wobble“, et Jyngeril arenes Pihkvasse jõudes välja midagi Parkinsoni tõve laadset.
Aga sellel hommikul ei sõitnud me üldse Pihkva suunas. Me sõitsime hoopis Narva.
Selleks oli 2 põhjust. Nimelt vibreerisid selle auto all ühed eriti vanad ja hirmuäratavalt pragulised rehvid, aga neil oli see-eest imeline ajalugu. Inseneer seletas nimelt, et kui tema umbes 20 a tagasi oli oma rondiäriga alustamas, siis kõige esimene Y260 mudelipõlvkonna Nissan Patrol, mille ta Eestisse vedas, olid just need rehvid all olnud. Ühel rehvil oligi isegi muster veel alles. Need imelised rehvid pidid tegema viimase heateo Eesti offroadi kuulsustele ja meid viima Piiterisse, kus kusagil Moskva maantee rehvipunktis pidi Jyngrit ootama jooks tuliuusi äsja Hiinamaalt tulnud mudarehve.
Teine põhjus selgus siis, kui me olime Narva jõudnud ja fantastilise saavutusena ainult 27 minutiga mõlema riigi piiripunktist läbi saanud. Selle kardetud protsessi jooksul pidi Jynger vastu ootusi vastama tervelt ühele küsimusele ja mina piirdusin üldse viisakusformularidega tere-äitäh-nägemist kahes keeles. Parkisime end Jaanilinna Nestesse ja jäime Inseneeri ootama.
Inseneer oli meist küll vähemalt pool tundi varem teele asunud, aga jõudis peaaegu tundi hiljem kohale, ilma et me oleks teepeal kordagi kohtunud. Oli teine Kuusalus avastanud, et va telefon on maha ununenud ja keeras otsa ümber.
Tema tulekut kuulutas veider jõmin ja peeglitest hakkas paistma selline tapeediga kaetud iseliikur.
Inseneer erinevalt meist oli väga pahane. Piirivalve, Eesti poole oma siis, oli soovinud jõuliselt teada, et kuidas sellisele tapeetseeritud ja tagaistuja põrandaluugiga imeasjale tehnoülevaatus hangiti? No mis see nende asi on, olgu õnnelikud, et ära läheb!
Inseneer on muidugi naiivne kah, selle auto kohutav loodusvaenulikkus lausa kargas ju silma.
Aga see selleks, kõige tähtsam, et Vene pool lasi auto üle. See auto on nimelt kantud nii Koidula kui ka Luhamaa piiripunktis arusaamatutel põhjustel nn punasesse nimekirja ja päris mitu korda piirilt tagasi saadetud. Narvas aga kõik OK. Imeline piiripunkt. Vot see oligi siis teine põhjus, miks me siis Pihkvasse Narava kaudu sõitsime.
Selle õnnetu auto tehnika oli muidugi välimusele vastav. Nii kui kiirus kogemata kolmekohaliseks kasvas, tuli koheselt auto alla mingeid kardaaniristi mutreid pingutama minna. Ilmselgelt oli Inseneer seda juba teel Narva gaasipedaali kuritarvitanud. 4.2 ikkagi. Karpaga.
Jaanilinnas me pikalt ei jokutanud, kulgesime tasakesi edasi kuulsa revolutsioonääri nime kandvasse linna Kingisepp. Eelmainit andekas saarlane oli kunagi nii kõva revolutsionäär, et lausa 2 linna tuli postuumselt temanimeliseks teha. Lisaks olnud ta ka kõva kohtuurija, nii näiteks oli Viktor Leninile tehtud kõige edukamaks osutunud atendaadi uurimisgrupi juht. Aga kuna juurdluse tulemusena süüdi mõisteti pehmelt öeldes pisut omamoodi ja peaaegu pime juudi tüdruk Fanni, siis härrasmehe krimnalisti-võimete osas tuleb vist natuke skeptiline olla.
Oli mis kunagi oli, aga Kingisepas on tänapäeval selline Ameerikamaa leiutis nagu McDonalds. Ilmselt siinsed lugejad ei ole eriti üllatunud, et range koduse järelvalve alt pääsenud Inseneer Venemaale jõudes natuke lõdvemalt võtab ja õhtul pisut kangemat kraami tarbib. Aga jäädes ootamatult ilma kodusest toidust, tekib tal ka meeletu iha klassikalise rämpstoidu vastu, sest asi nr 2, mis Venemaal ette võtta - tuleb burksi sööma minna. Asi nr 1on loomulikult tankimine.
Kui seda ülemist pilti vaadata, siis on täiesti hämmastav, mida venelased oma vene keelega teevad. „Big breikfast“, „dziizburger“ ja „freš roll“ paistavad neil täiesti igapäevakõnesse juurdunud sõnad olevat. Mis oli Venemaa mäkis teistmoodi – mingil seletamatul põhjusel koosnes klientuur valdavalt pensionäridest. Aga mina sõin Kingisepas oma elu esimese makmaffini.
Piiteris me kaua ei olnud ja midagi huvitavat ei näinud. Oli reede ja venelastel oli tulemas tervelt 4 vaba päeva. Tuletan igaks juhuks lugejatele meelde, et igal aastal järjest suuremaks muutuva võidupühani oli kõigest loetud päevad jäänud ja kõik kibelesid selle eest linnast üldse minema. Ka poodnikud.
Seda rehvipunkti otsides me kõigepealt sõitsime neil kolmetasapinnalistel viaduktidel lihtsalt valesti, siis ei leidnud õiget aadressi ning tegime seni mingis tanklataguses parklas aega parajaks, kuni Dima oma uuepoolse Toyota Camryga saabus ja 4 kenasti istmetele topitud aromaatselt kummi järele lehkavat tahmarõngast meile kätte andis. Dima on üks Pihkvast pärit ja Piiteris tegutsev Inseneeri hea tuttav ja samuti üle keskmise offroadi huviline.
Kui Inseneer oli Dimaga jutud ära rääkinud, hakkasime võistluspaiga poole liikuma. Jynger mingil põhjusel, arvatavasti ta seda kahetses hiljem kõvasti, ei hakanud Piiteris rehve vahetama ja need said pehmelt öldes pisut avaramasse Chevroleti tõstetud.
Vello oli ka vahepeal suutnud piiri ületada. Algse plaani kohaselt pidi ka tema Piiteris paari spetsiifilise kaubavalikuga poodi külastama, aga kellaaega ja liiklusolukorda arvestades loobus oma plaanist ja asus otsemat teed pidi Pihkvasse sõitma, kus me pidime kokku saama. Täpsemalt ühe kiirtoitu pakkuva asutuse juures.
Igav oli see tee Pihkvasse. Kõik Venemaa klassikalised teetõkked olid esindatud: näiteks üks sõjaväe auto kooles hämmastava täpsusega ära vaskapoolsel sõidureal just selles kohas, kus parempoolne sõidurida oli remondiks suletud. Samuti osustus jällegi kõige kiiremaks liikurvahendiks teepeenral rullnokluse parimaid stiilinäiteid sooritav liinibuss. Korraks saime nagu lahedamasse liiklusvoolu, siis pandi üldse liiklus tunniks-pooleteiseks seisma.
Tee ääres oli päris mitu kohta, kus oleks saanud oma autod koloraado mardika värvidesse võõbata või siis tagaaknale vanaisale võidu eest kirjaliku tänuavalduse lasta kleepida. Ühe toppamise koha peal tekkis seisvate autode vahele üks vanamees, kes rohelisi pilotkasid müütas. Taat vaatas autodes istujatele nõudlikult otsa ja lehvitas oma peakatet. Chevvyni jõudes vaatas esmalt autot: näha oli, et näkku sigines imestus: mis krdi huinjaa see veel on? Vaatas auto numbrit, imestus muutus segaduseks: mingi nenaša (Indrek kisub oma Venemaal käimise autodelt kõik EU ja EST tunnused ära, siis ei suudeta seal üldjuhul auto päritolumaad tuvastatada). Lõpuks vaatas juhile otsa ja pilk muutus põlglikuks – raudselt fašist. Kõndis kivi näoga edasi ja meie EST kleepsuga auto puhul pilku kõrgemale enam ei tõstnudki.
Uni vaevas meid kõiki kohutavalt, aga ainult mina sain kõrvalistmel tukkuda. Hämmastav, millist tema puhul varem mitte eriti esinenud isikuomadust, nagu kadedus, suutis Jynger üle näidata. Kuulsin korduvalt süüdistusi teemal, et mis mul viga: kui me seal olime, siis sa magasid ja selle ning selle vahelisel lõigul sa ka tukkusid. Ise ju kutsus mind kaasa mitte midagi tegema ... .
Inseneer oli ilmselt veel kehvemas konditsioonis. Ta on muidugi peaaegu 45 a vana ka juba ja autogi oli tal ju aastast 79 koos ajastule vastava sohvaga salongis. Ta ise väitis, et oligi juba paar korda magama jäänud, kui möödasõitnud auto teda üles ehmatas.
Ma tean, et pantvangikriisides pidi aeg ajalt esinema nn Stockholmi sündroomi. Raudselt on Jynger sedasorti meditsiinilise näidustuse omale hankinud, igal juhul ärgitas ta mind oma despoodist ülemuse autosse ümber istuma, et siis too ehk ei jää enam rohkem roolis magama. Sattuda autosse, kus on pahur ja sõiduajal tukkuma kippuv tegelane; 4 uhiuut hiina rehvi ja spetsiifiline kaua-kaua aia ääres seinud auto salongi kopituse lehk – ma ei olnud üldse vaimustuses. Ühesõnaga meeskondades muudatusi ei toimunud.
Aga positiivse poole pealt ka natuke. Neis piirkondades, kuhu pole uuemat sorti föderaalmaanteed ehitatud, kipub klassikaline Venemaa tee kulgema ühest külast vaevu välja saades kohe järgmisse külakesse. Rooli külge klammerdunud ja koos sellega hullult vibreeriv Jynger sajatas iga kord koledal kombel. Olgu või ainult 3 majakest reas, ikka oli ette nähtud asulasisene kiirusepiirang 60 km/h, mistõttu külakesse sisendes tuli rooliga üks atakk maha pidada ja küla lõppemisel järgmine.
Vanasti siis keskmiselt nii igas kolmandas külas jälgis nii seda kiirusepiirangu täitmist kui ka pidevjoone mitteületamist ülima kohusetundega kohalik korravalvur. Too tegi seaduse vastu patustanule mööndusi ainult trahvisumma omalesaaja osas. Vene riik on siis nüüd viimaks ometi ka iseenda mentide peale kadedaks muutunud, sest nüüd on nii, et külamentidelt on kiirusemõõtjad ära võetud ja üldse keelati neil silmnähtava põhjuseta liiklejate kinnipidamine ära. Tulemus on see, et asulavälisel tee ääres passiv politsei on üpris haruldane nähtus ja autovool laseb külakestest julgelt 70...80-ga läbi. Tõsi küll, teepeenrail võis märgata mingeid teisaldatavaid kaameraid. Mõnikord pidi nende külge olema ka spetsiaalne usaldusväärse liiklusjärelvalveüksuse bussikese arvuti olema ühendatud ...
Ja uuema aja vene liikluskultuurist. Kuna me sõitsime asulate vahel valdavalt nii 80...85 km/h ja ülejäänud liiklejad soovisid pisut kiirema olla, hoidsid nii Jynger kui Inseneer poolakate kombel parempoolseid rattaid teepeenral - see võimaldab taganttulijatel juriidiliselt korrektselt ka pidevjoonega piirkonnas möödasõite teha. Kui umbes viiekümnes auto meist sel viisil mugavalt mööda oli sõitnud ja peaaegu eranditult tänutäheks korraks ohutulesid vilgutanud, küsis Jynger imestunud häälega: „Aga kus need venelased elavad, keda „Võimalik vaid Venemaal“ saates foori taga kaklemas näidatakse?“. Ummikus passides tekkis küll alati ka neid, kel väga kiire oli ja teepeenral paremalt ettepoole hiilisid, tekitades sellega ülejäänutes sotsiaalselt ebavõrdse tunde. Aga isegi Land Cruiseri juht, jõudes teepeenral olnud kaasliikleja poolt ilmselt teadlikult loodud takistuseni, ei hakanud jõuvõttega sõiduritta tagasi murdma, vaid ootas kannatlikult sobivat auku.
Natuke enne Pihkvat tankisime. Ideaalsemat võrdlusmomenti enam teha ei saa: autod on sõitnud ühes tempos ühesugust marsruuti samast tanklast pärit kütusega. Kellele matemaatika rohkem meeldib, siis Chevvy kütusekulu oli rehkenduse järgi 16/100-le. Selle teadmisega saab siis osav matemaatik leida nii Samurai kütusekulu kui Jaanilinna ja selle teeäärse tankla vahelise meie poolt läbitud marsuudi pikkuse.
Vello oli meid oodates kõva poolteist tundi pidanud Kentuki praekana restorani kõrval tee ääres tukkudes oodata saanud. Ma ei küsinud, kas ta kana sõi ka. Meie näiteks olime tee äärses putkas suhteliselt hiljuti lõunastanud. Autojuhid valisid omale shaurma kebabi ja parasiit kõrvaistmelt šašlõkki, millega pälvis ta loomulikult järjekordse halvustava pilgu.
Seetõttu tehti ihalevate silmade särades ainult tiir ümber selle söögikoha ja siirdusime hoopis linna sissesõidul silma jäänud rehvivahetuskohta.
Kui kedagi huvitab, siis rehvivahetus Pihkvas maksab 180 rbl/rehv. Kolmveerand tunniga kaks taati said tööd tehtud. Selgus küll, et need uued rehvid vajasid ka lohve. Omaette vaikselt itsitades ootasime, et kas kummimehed soovivad need meie ajaloolised rehvid omale osta või küsivad hoopis utiliseerimistasu. Aga nad miskipärast ei taibanud kumbagi pakkumist teha, mistõttu me jätsime need niisama neile. Aga arvestades, et pildil näha olevad täielikult utiiliks kulunud veokarehvid olid hoolikalt ketiga putka külge lukustatud, siis need väärt rõngad leiavad omale veel ühe õnneliku omaniku.
Vello Nissan tekitas ka kerge poleemika. Vello oleks sellega meelsasti võistluspaika edasi sõitnud, aga kuna varasema kogemuse kohaselt võistluspaigas pooleveolised ei liigu, otsustati väidetavalt suurema turvalisuse huvides mitte mõnda asulasse, vaid eelmainitud kahe linna vahele jäänud tanklasse maha jätta. Vello siis jättiski oma auto ühe sellise peldiku, mis paistis ka isegi sita ära määrivat, kõrvale - raudselt keegi sellisesse kohta jäetud autole ei tule mitte ligi ka.
Ostrovis läksime poodi. Oi kus me olime kahtlased! Poe juhataja jättis kõik oma tegemised kõrvale ja võttis meid oma isikliku jälgimise alla.
Seekord ma olin targem ning kaasaostetava viina hulga ja margi osas olin täiesti vait ja leplik, püüdsin lihtsalt söögi ja joogivee vajalikkusele ka rõhuda. Ja pingutasin sellegagi muidugi ka üle.
Ülejäänud aimasid pisut ette, et lahke rahvana tuntud venelased kipuvad külalisi väga heldelt kostitama, aga olles juba kümneid ja kümneid öid Inseneeri ja Velloga erinevates laagrites koos veetnud, siis kerkib mul Inseneeri toidupoes nähes alati silme ette pilt kahest suurest saiakäärust, millele tõmmatakse lahkelt nii sentimeetripaksune kiht määrdejuustu, mille sisse surutakse omakorda mõned kihid pöidlajämedusi suitsuvorstiviile ja siis omakorda kaetakse paari lehe tavalise juustuga. Sel viisil kaetud käärud surutakse omavahel kokku kolesteroolipommiks, mis neelatakse paari loetud ampsuga alla. Õhtusöögiks piisab ainult 5...6 sellisest saiaviilupaarist.
Mul on lihtsalt raske ette kujutada, et sellise energiavajaduse juures kulub mehe kohta vähem kui 30 viilu saia ja 1,5 pakki määrdejuustu päevas. Seekord kusjuures kulus tõesti alla normi.
Võistluspaik asus Ostrovist veel hea jupike maad edasi. Kuna sellistel käänulistel ja tühjadel teedel on hea kiiremaid liikumisviise proovida ja mis kõige tähtsam, see death wobble oli peaaegu täiesti kadnud, siis loomulikult varsti oli jälle vajadus selle ameeriklase kardaanindusega seotud mutreid vaja pingutada. Spetsialistide juttu kõrvalt kuulates kippus vägisis selline mulje jääma, et selle risu suutlikkus iseseisvalt Pihkvasse tagasi jõuda on küsimärgi all.
Kui nad seal jälle kõik ikkagi kuidagi kokku said asja pingutatud ja pidime just edasi hakkama liikuma, kui üks mööduv uazik pidas kinni. Autost tuikus välja tohutu suur mees, näoilme nagu zombil, vaatas meid flegmaatiliselt ja ühmatas: „Aaa, võ eti estonskie!“. Surus kõigil kätt, tutvustas ennast Romana ja kihutas edasi.
Panime talle järgi, aga rahulikumas tempos. Laagrisse jõudsime kottpimedas.
Nagu pikaajalise traditsioonidega võistluspaikades ikka, olid erinevatel seltskondadel juba kindlad telkimispaigad välja kujunenud. Meie veeresime läbi kogu laagri kaugemasse serva Pihva Offroad klubi seltskonda, sest Inseneer olid just nendega varasemalt lähemalt vennastunud. Ka eelmainitud Dima kuulub just sinna klubisse, kuigi tegutseb viimasel ajal peamiselt Piiteris. Muidu oli kokkutulnud rahvast nii Piiterist kui ka Velikie Lukist.
Venelased oli juba omad laagrid kenasti ülesse sättinud ja tundsid ennast ja tarbisid kõike täiesti vabalt. Kui paarkümmend minule võhivõõrast olid oma uudishimu ja tutvumisoovi uute saabujate osas ära rahuldanud, irdusin seltskonnast ja otsisin ühe põõsa äärse siledama asukoha ning panin telgi üles. Palju selleks nüüd ikka aega kulus, aga kui pimeduses rahva sekka tagasi liikusin, käis aktiivne tegevus mitmel rindel. Vello oli silmapikselt kellegi poolt kaenlasse rabatud, laua äärde viidud ja juba sellises olukorras - seda siis ainult nii umbes veerand tunni jooksul, et liikus ainult kellegaga kaelakuti koos olles või oli poollösakil laua kohal.
Inseneer ja Jynger olid minu imestuseks hoopis rahulikumalt võtnud.
Jynger tahtis üldse oma uute rehvide tööd maastikul testida ja tegi paar kiiremat sööstu. Pimedas oli üpris muljetavaldav vaadata, kuidas uuendatud mootoriga ja puuduliku summutiga Samurai pimedusse sööstis. Ja nende paari sööstuga tekkis juba esirehvidesse paar sügavat lõiget. Seega haamer kätte ja öine sepatöö algas. Kuna samurai oli altpoolt südamega ehitatud, siis haamri vägi muidugi jäi lahjaks, olnuks vaja ka relakat, aga selle hankimiseks oli juba natuke liiga hilja. Nii et tagus kohe südamest oma armast autokest edasi.
Inseneeri näha oli kõigil kohalikel võistlejatel eranditult hea meel, tulid kõik suure hurraaga ligi, teretasid-kallistasid, osad soovisid kohe kokku lüüa ja siis vaatasid kõik otsivalt ringi: „a gde Defender?“. See oli kujuteldamatu, kui heaks nende tuju siis läks, kui selgus, et polegi seekord Defenderit. Just Defekaga on Inseneer sealt päris mitu esikohta varasemalt noppinud.
Aeg-ajalt veeres kohale mõni kohalik tehnikaime.
Põhinesid need kõik UAZ'del, aga mõne asja nimi oli kotlet. Kotlet tähendavat vene offroadi šargoonis erinevat autode osadest kokku pandud liikurvahendit. Sõna tulenevat sellest, et Venemaal tehakse kotletti kokkusegatud hakklihast, sibulast, munast ja vahel lisatakse kas saia, keedukartult, peeti või veel siis veel midagi. Kuna ka Eestis samastub sõnaga kotlet eelkirjeldatud viisil meisterdatud hakklihapätsike, siis on kõik arusaadav. Prantslane või mõne muu lääne poolt pärit eurooplane oleks muidugi suures segaduses, mis on ühist karbonaadil ja traktoriks muudetud autol.
Jynger vaatas seda esimese auto kõhu all sildu kinni hoidvat toruvärki, hoidis südamest kinni ja ahastas, et kuidas saab niimoodi autot ehitada. Vaadake neid lääbasid! Inseneer siis lohutas teda, et me pole ju kusagile Laadogale sõitma tulnud, siis ääremaade kolkakülades tehaksegi asju niimoodi.
Tiksusin nii umbes südaööni mingi seltskonna tagareas, siis läksin magama. Ega Jyngrilgi palju kauem viitsimist olnud.
See lugu pole nii väga offroad-jutt, vaid lihtsalt tutvustab Venemaa äärealade offroad üritust nimega Kudjajevo järv ja automatka eripärasid koos Imedepõllu loomingulise kollektiiviga.
Aprilli viimasel nädalal sain Jyngrilt ootamatu telefonikõne. Et nemad kavatsevad Kudjajevosse võistlustele minna ja arvasid, et kutsuvad minu ka kaasa.
Mul see sõna Kudjajevo ei öelnud isenesest midagi, aga ma teadsin, et Inseneer kusagil Pihkva taga mingitel kohalikel külavõistlustel ikka aeg ajal käib ja lausa esikohti nopib. Ju siis seesama koht ongi.
Meie väisataval üritusel pidid siis osalema lisaks veel korraldavale jõule Jyngrile veel Inseneer ja Vello.
Eelmine kord oli veel niimoodi, et Inseneer ja Vello võistlesid Defendriga ja Jynger raja ääres juhendas. Seekord pidid aga vähe teistmoodi olema, nimelt pidi hoopis Jynger oma Samuraiga sõitma ja oma ainsa säilinud töömehe heaks kasvõi nahast välja pugev Inseneer oli isiklikult valmis talle trossi vedama. Vello jäi siis raja äärde tehniliseks toeks ja minul polnud üldse mingit funktsiooni.
Enne lõplikku jaad ma lubasin asja kooskõlastada tööandja ja naisega ning järgmine nädal otsusest teada anda.
Uurisin välja - kõrgematel jõududel polnud selle vasta midagi, et ma 5...8 mai kadunud olen. Tõelised ehtsad offroad entusiastid muidugi jälgisid või siis suisa massivõidutsesid sellal hoopis mitu suurusjärku vägevama Croatia Trophy nimelise üritusel.
Kui ma 3 mai õhtul põllule sõitsin, siis kiskus Jynger parasjagu Samurai alt käigukasti ära. Solvus jubedalt, kui ma sapiselt küsisin, et kas päev enne minekut on õige aeg käigukastis rike avastada? Rikkis pidi olema ainult sidur! Aga tema olnud 1,3 mootor hoopis 1,6 asendanud, mistõttu pidi nüüd absoluutse kindlusega olema välistatud, et mingi Lada parempoolse teepeenra kaudu mööda saaks sõita. Sügisel nii nimelt juhtus.
Täpsustasime veel ajakava ja tüüpiliselt loeti mulle veel sõnad peale, et palju asju ei tohi kaasa võtta. Et võib tekkida situatsioon, et peame Samurais kolmekesi sõitma! Minu meelest on neil millegipärast hästi tähtis, et mul alati metsas külm oleks.
MINEKUPÄEV 5.MAI
Pihkva oblasti Novorževskova rajooni Kudjajevo külakesse (see külake pole isegi pooltel kaartidel näidatud, aga asub põhimõtteliselt Ostrovist lõuna suunas) minemiseks valitud marsruut ja sõidukid olid ülimalt iseloomulikud ainult Imedepõllu loomingulise kollektiivile.
Jynger oli lahkelt valida andnud, et kellega ma koos sõita tahan. Kas temaga, Inseneeri või Velloga. Kõik nad plaanisid minna oma autoga. Eelistasin Jyngriga koos sõita, kuna Inseneeriga pikemalt koos viibides võid lugupeetava tujust sõltuvalt mõnikord isenda kohta nii palju negatiivset teada saada, et masendus tuleb peale. Ja Vello on jälle selline mees, et võib Su lihtsalt maha unustada või teha välkotsuse üldse mitte minna.
Eelpool tehtud valiku suurim miinus oli see, et piiril tuli olla juba kl 5 hommikul, mistõttu planeeritud stardiaeg Tallinnas oli kl 2.45.
Astusin siis, nagu kokku lepitud oli, kl 2.45 koduuksest kargesse hommikusse ja jäin ootama. Väljas oli kellajast tuleneval väga vaikne.
Umbes 2.55 paiku hakkasin kuulma imelist heli. Keegi nagu sõitis kusagil kaugemal Chopperiga. Väljas oli -2 kraadi. Tundus kuidagi uskumatu. Heli vahepeal nagu kaugenes ja seejärel kandus kuhugi aedlinna sügavustesse, kuni täpselt kl 3 Samurai keeras mu kodutänava tagumisest otsast välja. Viskasin oma 2 kotti autosse ja saimegi teele asuda. Peaaegu.
Olin Jyngrile sõnad peale lugenud, et seekord: esiteks ei läheks ta oma nais-sõbraga tülli ja teiseks, tangiks enne tulema hakkamist auto ka ära.
Neid soovitusi ta täitis poolenisti. Sõbranna oli varakult üldse Tartusse ära saadetud, aga paak oli ainult pooltäis. Mistõttu oli tal tingimata tarvis leida Muuga ja Maardu vahelisest piirkonnast tankla, aga selline, kus saab sularahaga maksta. Öise suurhanke 8l bensiini müümiseks võitis Loo Alexela.
Mure kütusenivoo pärast tingis asjaolu, et Samurai kütusenäidik näitas midagi siis, kui paak oli kas enam-vähem täis või peaaegu tühi. Üldse oli selles autos seekord töötavaid näidikuid mõnevõrra vähem kui mittetöötavaid. Eelmainitu öise Chopperi mulje põhjustas ka lihtlabane summuti keskosa osaline puudumine. Erilise boonusena tekitas auto seekord kiirusevahemikus 50..70 roolis sellise „death wobble“, et Jyngeril arenes Pihkvasse jõudes välja midagi Parkinsoni tõve laadset.
Aga sellel hommikul ei sõitnud me üldse Pihkva suunas. Me sõitsime hoopis Narva.
Selleks oli 2 põhjust. Nimelt vibreerisid selle auto all ühed eriti vanad ja hirmuäratavalt pragulised rehvid, aga neil oli see-eest imeline ajalugu. Inseneer seletas nimelt, et kui tema umbes 20 a tagasi oli oma rondiäriga alustamas, siis kõige esimene Y260 mudelipõlvkonna Nissan Patrol, mille ta Eestisse vedas, olid just need rehvid all olnud. Ühel rehvil oligi isegi muster veel alles. Need imelised rehvid pidid tegema viimase heateo Eesti offroadi kuulsustele ja meid viima Piiterisse, kus kusagil Moskva maantee rehvipunktis pidi Jyngrit ootama jooks tuliuusi äsja Hiinamaalt tulnud mudarehve.
Teine põhjus selgus siis, kui me olime Narva jõudnud ja fantastilise saavutusena ainult 27 minutiga mõlema riigi piiripunktist läbi saanud. Selle kardetud protsessi jooksul pidi Jynger vastu ootusi vastama tervelt ühele küsimusele ja mina piirdusin üldse viisakusformularidega tere-äitäh-nägemist kahes keeles. Parkisime end Jaanilinna Nestesse ja jäime Inseneeri ootama.
Inseneer oli meist küll vähemalt pool tundi varem teele asunud, aga jõudis peaaegu tundi hiljem kohale, ilma et me oleks teepeal kordagi kohtunud. Oli teine Kuusalus avastanud, et va telefon on maha ununenud ja keeras otsa ümber.
Tema tulekut kuulutas veider jõmin ja peeglitest hakkas paistma selline tapeediga kaetud iseliikur.
Inseneer erinevalt meist oli väga pahane. Piirivalve, Eesti poole oma siis, oli soovinud jõuliselt teada, et kuidas sellisele tapeetseeritud ja tagaistuja põrandaluugiga imeasjale tehnoülevaatus hangiti? No mis see nende asi on, olgu õnnelikud, et ära läheb!
Inseneer on muidugi naiivne kah, selle auto kohutav loodusvaenulikkus lausa kargas ju silma.
Aga see selleks, kõige tähtsam, et Vene pool lasi auto üle. See auto on nimelt kantud nii Koidula kui ka Luhamaa piiripunktis arusaamatutel põhjustel nn punasesse nimekirja ja päris mitu korda piirilt tagasi saadetud. Narvas aga kõik OK. Imeline piiripunkt. Vot see oligi siis teine põhjus, miks me siis Pihkvasse Narava kaudu sõitsime.
Selle õnnetu auto tehnika oli muidugi välimusele vastav. Nii kui kiirus kogemata kolmekohaliseks kasvas, tuli koheselt auto alla mingeid kardaaniristi mutreid pingutama minna. Ilmselgelt oli Inseneer seda juba teel Narva gaasipedaali kuritarvitanud. 4.2 ikkagi. Karpaga.
Jaanilinnas me pikalt ei jokutanud, kulgesime tasakesi edasi kuulsa revolutsioonääri nime kandvasse linna Kingisepp. Eelmainit andekas saarlane oli kunagi nii kõva revolutsionäär, et lausa 2 linna tuli postuumselt temanimeliseks teha. Lisaks olnud ta ka kõva kohtuurija, nii näiteks oli Viktor Leninile tehtud kõige edukamaks osutunud atendaadi uurimisgrupi juht. Aga kuna juurdluse tulemusena süüdi mõisteti pehmelt öeldes pisut omamoodi ja peaaegu pime juudi tüdruk Fanni, siis härrasmehe krimnalisti-võimete osas tuleb vist natuke skeptiline olla.
Oli mis kunagi oli, aga Kingisepas on tänapäeval selline Ameerikamaa leiutis nagu McDonalds. Ilmselt siinsed lugejad ei ole eriti üllatunud, et range koduse järelvalve alt pääsenud Inseneer Venemaale jõudes natuke lõdvemalt võtab ja õhtul pisut kangemat kraami tarbib. Aga jäädes ootamatult ilma kodusest toidust, tekib tal ka meeletu iha klassikalise rämpstoidu vastu, sest asi nr 2, mis Venemaal ette võtta - tuleb burksi sööma minna. Asi nr 1on loomulikult tankimine.
Kui seda ülemist pilti vaadata, siis on täiesti hämmastav, mida venelased oma vene keelega teevad. „Big breikfast“, „dziizburger“ ja „freš roll“ paistavad neil täiesti igapäevakõnesse juurdunud sõnad olevat. Mis oli Venemaa mäkis teistmoodi – mingil seletamatul põhjusel koosnes klientuur valdavalt pensionäridest. Aga mina sõin Kingisepas oma elu esimese makmaffini.
Piiteris me kaua ei olnud ja midagi huvitavat ei näinud. Oli reede ja venelastel oli tulemas tervelt 4 vaba päeva. Tuletan igaks juhuks lugejatele meelde, et igal aastal järjest suuremaks muutuva võidupühani oli kõigest loetud päevad jäänud ja kõik kibelesid selle eest linnast üldse minema. Ka poodnikud.
Seda rehvipunkti otsides me kõigepealt sõitsime neil kolmetasapinnalistel viaduktidel lihtsalt valesti, siis ei leidnud õiget aadressi ning tegime seni mingis tanklataguses parklas aega parajaks, kuni Dima oma uuepoolse Toyota Camryga saabus ja 4 kenasti istmetele topitud aromaatselt kummi järele lehkavat tahmarõngast meile kätte andis. Dima on üks Pihkvast pärit ja Piiteris tegutsev Inseneeri hea tuttav ja samuti üle keskmise offroadi huviline.
Kui Inseneer oli Dimaga jutud ära rääkinud, hakkasime võistluspaiga poole liikuma. Jynger mingil põhjusel, arvatavasti ta seda kahetses hiljem kõvasti, ei hakanud Piiteris rehve vahetama ja need said pehmelt öldes pisut avaramasse Chevroleti tõstetud.
Vello oli ka vahepeal suutnud piiri ületada. Algse plaani kohaselt pidi ka tema Piiteris paari spetsiifilise kaubavalikuga poodi külastama, aga kellaaega ja liiklusolukorda arvestades loobus oma plaanist ja asus otsemat teed pidi Pihkvasse sõitma, kus me pidime kokku saama. Täpsemalt ühe kiirtoitu pakkuva asutuse juures.
Igav oli see tee Pihkvasse. Kõik Venemaa klassikalised teetõkked olid esindatud: näiteks üks sõjaväe auto kooles hämmastava täpsusega ära vaskapoolsel sõidureal just selles kohas, kus parempoolne sõidurida oli remondiks suletud. Samuti osustus jällegi kõige kiiremaks liikurvahendiks teepeenral rullnokluse parimaid stiilinäiteid sooritav liinibuss. Korraks saime nagu lahedamasse liiklusvoolu, siis pandi üldse liiklus tunniks-pooleteiseks seisma.
Tee ääres oli päris mitu kohta, kus oleks saanud oma autod koloraado mardika värvidesse võõbata või siis tagaaknale vanaisale võidu eest kirjaliku tänuavalduse lasta kleepida. Ühe toppamise koha peal tekkis seisvate autode vahele üks vanamees, kes rohelisi pilotkasid müütas. Taat vaatas autodes istujatele nõudlikult otsa ja lehvitas oma peakatet. Chevvyni jõudes vaatas esmalt autot: näha oli, et näkku sigines imestus: mis krdi huinjaa see veel on? Vaatas auto numbrit, imestus muutus segaduseks: mingi nenaša (Indrek kisub oma Venemaal käimise autodelt kõik EU ja EST tunnused ära, siis ei suudeta seal üldjuhul auto päritolumaad tuvastatada). Lõpuks vaatas juhile otsa ja pilk muutus põlglikuks – raudselt fašist. Kõndis kivi näoga edasi ja meie EST kleepsuga auto puhul pilku kõrgemale enam ei tõstnudki.
Uni vaevas meid kõiki kohutavalt, aga ainult mina sain kõrvalistmel tukkuda. Hämmastav, millist tema puhul varem mitte eriti esinenud isikuomadust, nagu kadedus, suutis Jynger üle näidata. Kuulsin korduvalt süüdistusi teemal, et mis mul viga: kui me seal olime, siis sa magasid ja selle ning selle vahelisel lõigul sa ka tukkusid. Ise ju kutsus mind kaasa mitte midagi tegema ... .
Inseneer oli ilmselt veel kehvemas konditsioonis. Ta on muidugi peaaegu 45 a vana ka juba ja autogi oli tal ju aastast 79 koos ajastule vastava sohvaga salongis. Ta ise väitis, et oligi juba paar korda magama jäänud, kui möödasõitnud auto teda üles ehmatas.
Ma tean, et pantvangikriisides pidi aeg ajalt esinema nn Stockholmi sündroomi. Raudselt on Jynger sedasorti meditsiinilise näidustuse omale hankinud, igal juhul ärgitas ta mind oma despoodist ülemuse autosse ümber istuma, et siis too ehk ei jää enam rohkem roolis magama. Sattuda autosse, kus on pahur ja sõiduajal tukkuma kippuv tegelane; 4 uhiuut hiina rehvi ja spetsiifiline kaua-kaua aia ääres seinud auto salongi kopituse lehk – ma ei olnud üldse vaimustuses. Ühesõnaga meeskondades muudatusi ei toimunud.
Aga positiivse poole pealt ka natuke. Neis piirkondades, kuhu pole uuemat sorti föderaalmaanteed ehitatud, kipub klassikaline Venemaa tee kulgema ühest külast vaevu välja saades kohe järgmisse külakesse. Rooli külge klammerdunud ja koos sellega hullult vibreeriv Jynger sajatas iga kord koledal kombel. Olgu või ainult 3 majakest reas, ikka oli ette nähtud asulasisene kiirusepiirang 60 km/h, mistõttu külakesse sisendes tuli rooliga üks atakk maha pidada ja küla lõppemisel järgmine.
Vanasti siis keskmiselt nii igas kolmandas külas jälgis nii seda kiirusepiirangu täitmist kui ka pidevjoone mitteületamist ülima kohusetundega kohalik korravalvur. Too tegi seaduse vastu patustanule mööndusi ainult trahvisumma omalesaaja osas. Vene riik on siis nüüd viimaks ometi ka iseenda mentide peale kadedaks muutunud, sest nüüd on nii, et külamentidelt on kiirusemõõtjad ära võetud ja üldse keelati neil silmnähtava põhjuseta liiklejate kinnipidamine ära. Tulemus on see, et asulavälisel tee ääres passiv politsei on üpris haruldane nähtus ja autovool laseb külakestest julgelt 70...80-ga läbi. Tõsi küll, teepeenrail võis märgata mingeid teisaldatavaid kaameraid. Mõnikord pidi nende külge olema ka spetsiaalne usaldusväärse liiklusjärelvalveüksuse bussikese arvuti olema ühendatud ...
Ja uuema aja vene liikluskultuurist. Kuna me sõitsime asulate vahel valdavalt nii 80...85 km/h ja ülejäänud liiklejad soovisid pisut kiirema olla, hoidsid nii Jynger kui Inseneer poolakate kombel parempoolseid rattaid teepeenral - see võimaldab taganttulijatel juriidiliselt korrektselt ka pidevjoonega piirkonnas möödasõite teha. Kui umbes viiekümnes auto meist sel viisil mugavalt mööda oli sõitnud ja peaaegu eranditult tänutäheks korraks ohutulesid vilgutanud, küsis Jynger imestunud häälega: „Aga kus need venelased elavad, keda „Võimalik vaid Venemaal“ saates foori taga kaklemas näidatakse?“. Ummikus passides tekkis küll alati ka neid, kel väga kiire oli ja teepeenral paremalt ettepoole hiilisid, tekitades sellega ülejäänutes sotsiaalselt ebavõrdse tunde. Aga isegi Land Cruiseri juht, jõudes teepeenral olnud kaasliikleja poolt ilmselt teadlikult loodud takistuseni, ei hakanud jõuvõttega sõiduritta tagasi murdma, vaid ootas kannatlikult sobivat auku.
Natuke enne Pihkvat tankisime. Ideaalsemat võrdlusmomenti enam teha ei saa: autod on sõitnud ühes tempos ühesugust marsruuti samast tanklast pärit kütusega. Kellele matemaatika rohkem meeldib, siis Chevvy kütusekulu oli rehkenduse järgi 16/100-le. Selle teadmisega saab siis osav matemaatik leida nii Samurai kütusekulu kui Jaanilinna ja selle teeäärse tankla vahelise meie poolt läbitud marsuudi pikkuse.
Vello oli meid oodates kõva poolteist tundi pidanud Kentuki praekana restorani kõrval tee ääres tukkudes oodata saanud. Ma ei küsinud, kas ta kana sõi ka. Meie näiteks olime tee äärses putkas suhteliselt hiljuti lõunastanud. Autojuhid valisid omale shaurma kebabi ja parasiit kõrvaistmelt šašlõkki, millega pälvis ta loomulikult järjekordse halvustava pilgu.
Seetõttu tehti ihalevate silmade särades ainult tiir ümber selle söögikoha ja siirdusime hoopis linna sissesõidul silma jäänud rehvivahetuskohta.
Kui kedagi huvitab, siis rehvivahetus Pihkvas maksab 180 rbl/rehv. Kolmveerand tunniga kaks taati said tööd tehtud. Selgus küll, et need uued rehvid vajasid ka lohve. Omaette vaikselt itsitades ootasime, et kas kummimehed soovivad need meie ajaloolised rehvid omale osta või küsivad hoopis utiliseerimistasu. Aga nad miskipärast ei taibanud kumbagi pakkumist teha, mistõttu me jätsime need niisama neile. Aga arvestades, et pildil näha olevad täielikult utiiliks kulunud veokarehvid olid hoolikalt ketiga putka külge lukustatud, siis need väärt rõngad leiavad omale veel ühe õnneliku omaniku.
Vello Nissan tekitas ka kerge poleemika. Vello oleks sellega meelsasti võistluspaika edasi sõitnud, aga kuna varasema kogemuse kohaselt võistluspaigas pooleveolised ei liigu, otsustati väidetavalt suurema turvalisuse huvides mitte mõnda asulasse, vaid eelmainitud kahe linna vahele jäänud tanklasse maha jätta. Vello siis jättiski oma auto ühe sellise peldiku, mis paistis ka isegi sita ära määrivat, kõrvale - raudselt keegi sellisesse kohta jäetud autole ei tule mitte ligi ka.
Ostrovis läksime poodi. Oi kus me olime kahtlased! Poe juhataja jättis kõik oma tegemised kõrvale ja võttis meid oma isikliku jälgimise alla.
Seekord ma olin targem ning kaasaostetava viina hulga ja margi osas olin täiesti vait ja leplik, püüdsin lihtsalt söögi ja joogivee vajalikkusele ka rõhuda. Ja pingutasin sellegagi muidugi ka üle.
Ülejäänud aimasid pisut ette, et lahke rahvana tuntud venelased kipuvad külalisi väga heldelt kostitama, aga olles juba kümneid ja kümneid öid Inseneeri ja Velloga erinevates laagrites koos veetnud, siis kerkib mul Inseneeri toidupoes nähes alati silme ette pilt kahest suurest saiakäärust, millele tõmmatakse lahkelt nii sentimeetripaksune kiht määrdejuustu, mille sisse surutakse omakorda mõned kihid pöidlajämedusi suitsuvorstiviile ja siis omakorda kaetakse paari lehe tavalise juustuga. Sel viisil kaetud käärud surutakse omavahel kokku kolesteroolipommiks, mis neelatakse paari loetud ampsuga alla. Õhtusöögiks piisab ainult 5...6 sellisest saiaviilupaarist.
Mul on lihtsalt raske ette kujutada, et sellise energiavajaduse juures kulub mehe kohta vähem kui 30 viilu saia ja 1,5 pakki määrdejuustu päevas. Seekord kusjuures kulus tõesti alla normi.
Võistluspaik asus Ostrovist veel hea jupike maad edasi. Kuna sellistel käänulistel ja tühjadel teedel on hea kiiremaid liikumisviise proovida ja mis kõige tähtsam, see death wobble oli peaaegu täiesti kadnud, siis loomulikult varsti oli jälle vajadus selle ameeriklase kardaanindusega seotud mutreid vaja pingutada. Spetsialistide juttu kõrvalt kuulates kippus vägisis selline mulje jääma, et selle risu suutlikkus iseseisvalt Pihkvasse tagasi jõuda on küsimärgi all.
Kui nad seal jälle kõik ikkagi kuidagi kokku said asja pingutatud ja pidime just edasi hakkama liikuma, kui üks mööduv uazik pidas kinni. Autost tuikus välja tohutu suur mees, näoilme nagu zombil, vaatas meid flegmaatiliselt ja ühmatas: „Aaa, võ eti estonskie!“. Surus kõigil kätt, tutvustas ennast Romana ja kihutas edasi.
Panime talle järgi, aga rahulikumas tempos. Laagrisse jõudsime kottpimedas.
Nagu pikaajalise traditsioonidega võistluspaikades ikka, olid erinevatel seltskondadel juba kindlad telkimispaigad välja kujunenud. Meie veeresime läbi kogu laagri kaugemasse serva Pihva Offroad klubi seltskonda, sest Inseneer olid just nendega varasemalt lähemalt vennastunud. Ka eelmainitud Dima kuulub just sinna klubisse, kuigi tegutseb viimasel ajal peamiselt Piiteris. Muidu oli kokkutulnud rahvast nii Piiterist kui ka Velikie Lukist.
Venelased oli juba omad laagrid kenasti ülesse sättinud ja tundsid ennast ja tarbisid kõike täiesti vabalt. Kui paarkümmend minule võhivõõrast olid oma uudishimu ja tutvumisoovi uute saabujate osas ära rahuldanud, irdusin seltskonnast ja otsisin ühe põõsa äärse siledama asukoha ning panin telgi üles. Palju selleks nüüd ikka aega kulus, aga kui pimeduses rahva sekka tagasi liikusin, käis aktiivne tegevus mitmel rindel. Vello oli silmapikselt kellegi poolt kaenlasse rabatud, laua äärde viidud ja juba sellises olukorras - seda siis ainult nii umbes veerand tunni jooksul, et liikus ainult kellegaga kaelakuti koos olles või oli poollösakil laua kohal.
Inseneer ja Jynger olid minu imestuseks hoopis rahulikumalt võtnud.
Jynger tahtis üldse oma uute rehvide tööd maastikul testida ja tegi paar kiiremat sööstu. Pimedas oli üpris muljetavaldav vaadata, kuidas uuendatud mootoriga ja puuduliku summutiga Samurai pimedusse sööstis. Ja nende paari sööstuga tekkis juba esirehvidesse paar sügavat lõiget. Seega haamer kätte ja öine sepatöö algas. Kuna samurai oli altpoolt südamega ehitatud, siis haamri vägi muidugi jäi lahjaks, olnuks vaja ka relakat, aga selle hankimiseks oli juba natuke liiga hilja. Nii et tagus kohe südamest oma armast autokest edasi.
Inseneeri näha oli kõigil kohalikel võistlejatel eranditult hea meel, tulid kõik suure hurraaga ligi, teretasid-kallistasid, osad soovisid kohe kokku lüüa ja siis vaatasid kõik otsivalt ringi: „a gde Defender?“. See oli kujuteldamatu, kui heaks nende tuju siis läks, kui selgus, et polegi seekord Defenderit. Just Defekaga on Inseneer sealt päris mitu esikohta varasemalt noppinud.
Aeg-ajalt veeres kohale mõni kohalik tehnikaime.
Põhinesid need kõik UAZ'del, aga mõne asja nimi oli kotlet. Kotlet tähendavat vene offroadi šargoonis erinevat autode osadest kokku pandud liikurvahendit. Sõna tulenevat sellest, et Venemaal tehakse kotletti kokkusegatud hakklihast, sibulast, munast ja vahel lisatakse kas saia, keedukartult, peeti või veel siis veel midagi. Kuna ka Eestis samastub sõnaga kotlet eelkirjeldatud viisil meisterdatud hakklihapätsike, siis on kõik arusaadav. Prantslane või mõne muu lääne poolt pärit eurooplane oleks muidugi suures segaduses, mis on ühist karbonaadil ja traktoriks muudetud autol.
Jynger vaatas seda esimese auto kõhu all sildu kinni hoidvat toruvärki, hoidis südamest kinni ja ahastas, et kuidas saab niimoodi autot ehitada. Vaadake neid lääbasid! Inseneer siis lohutas teda, et me pole ju kusagile Laadogale sõitma tulnud, siis ääremaade kolkakülades tehaksegi asju niimoodi.
Tiksusin nii umbes südaööni mingi seltskonna tagareas, siis läksin magama. Ega Jyngrilgi palju kauem viitsimist olnud.