Kuidas Jünger kirikus käis

Käisid autoga välismaal ? Sõitsid ümber maailma ? Tahad sellest pikemalt kirjutada või pidevalt oma reisikirja uuendada ? See on just õige koht.

Moderaator: Moderators

Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 524
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Kuidas Jünger kirikus käis

PostitusPostitas Kjen » R Okt 28, 2016 12:19 am

Lugu on pühendatud Andele, kui Jüngri kirikus käimist või mittekäimist enim mõjutanud inimesele ...

Kirikuskäik 2016

Imelik on kirjutada teist korda täpselt samas kohas käimisest, aga miskipärast on mõista antud et peab.
Ma siis kirjutasin Jüngrile sünnipäevaks ühe loo.

Eellugu.

Jünger 2015a kirikusse ei jõudnud. Aga tal jäi kripeldama. Ja pea alati kui ma põllule sattusin, tegi ta sellest juttu. Rääkida ja plaane teha meeldib talle meeltult. Mistõttu ma väga ei erutunud ja lubasin lahkelt ka kaasa tulla, kui keegi kutsub.
10 augustil avalikustas Jüngeri tööandja oma plaanid siinses foorumis. Minek pidi toimuma 18 septembril.
Kuna Jünger puhkas, siis täpselt 2 nädalat ei juhtunud midagi, kuid augusti viimasel nädalavahetusel oli Imedepõllu värva kõrval pea aasta otsa pukkide otsas kõõlunud pisike sinine Suzuki Samurai tõstuki otsa aetud ja auto alla oli tekkinud ka tagasild. Aga teha oli veel palju. Lehtvedrude asemele pidi tekkima spiraalvedrud, uued amordid koos muudetud kinnitustega, vints polnud korras, suurem generaator oli plaanis paigaldada jne. Minu meelest juba autosse aastaga kogunenud taara ja muu kõntsa väljarookimine oli suurem ettevõtmine.
Mistõttu ka Jünger arvas, et ma võiks omale vene viisa vormistamisega veel natuke oodata.

Millagi helistas mulle ka Inseneer mingil hoopis teisel teemal ja jutu lõpuks küsis nagu muuseas, et kas ma kirikusse tulen? Vastasin ausalt, et kuna mind keegi pole kaasa kutsunud, siis ilmselt ei tule. Tehtud imestusega väitis Inseneer, et ta ju kutsus. Lausa kirjalikult, see tähendab et tegi foorumis vastava teema. Ja millisega oma autodest ma tulla kavatsen? Mina siis arvasin vastu, et kutse tähendab kohta tema Toyota tagaistmel. Inseneeri vastust võis hea fantaasia korral käsitleda kui hea sõbra siirast muret sinu soolestiku tervise pärast ja soovitust koheselt läbi viia mõningad rektaaluuringud. Aga ta siiski mõtles selle all midagi muud. Minusuguse jaoks kohti ei ole.
Tegelikult oleks ka Jünger seda tagaistme varianti eelistanud, aga noh ka tema saadeti uuringutele. Aga erinevalt minust tema offroadi romuralli kestvusvariandiks ei pea ja oli valmis oma autoga tegelikult tulema. Kui keegi selle talle muidugi valmis ainult ehitanuks.
Pühapäeval 28 august oli ta juba üpris veendunud, et Samura valmisküpsetamisega pole probleemi ja sain soovituse omale viisa hankida. Esmaspäeval viisingi passi Viisaeksperti.

Augusti viimasel päeval sain teada, et kirikusse on kaasa tulemas ka üks meeskond Land Roveriga, aga Venemaalt. 2 meest Inseneeri laialdasest tutvusringkonnast. Hea uudis, krdi hea võrdluse oleks saanud 3 üpris erineva auto suutlikkusest metsaoludes.

Jünger muidugi lasi end esialgsest edusammudest lõdvaks ja Samurai areng võttis märgatavalt hoogu maha, kuid õnneks päris seisma ka ei jäänud.

12 september - sain viisa kätte. Inseneer tellis ära laevapiletid Piiterisse.
15 september – Jünger julges Samuraiga juba põllult kaugemale sõita. Ühtlasi kruvis ta minu auto küljest ära ja lammutas osadeks vintsi, kuna Samurai vintsi mingi hammasrataste puntra tarne jäi hiljaks. Tegemist vajavate tööde nimekiri kattis endiselt A4 suuruse paber servast serva.
16 september – Samurai muutus liikluslegaalseks.

17 september oli minekueelne laupäev. Olin lahkelt lubanud vajadusel aidata Samurai juures viimaseid asju lõpetada, mistõttu vedasingi end pealelõunaks Imedepõllule. Mulle usaldati kokku 8 kardaanipoldi kinni ja lahtikeeramine. Ma keerasin lausa 12. Kuigi ühte kardaani polnuks vaja maha võtta.
Kella nelja paiku läksime siis esimesele testsõidule. Algul hüplesime Järvel raudtee ääres, siis kihutasime juba Männiku polügonile.
Kui olime paar väiksemat auku edukalt läbi roomanud, jäime ühte ägedamasse auku kenasti poolviltu kinni ja kapoti alla tekkis uus terav metalne heli: veepumba laager oli äkitselt otsa saanud.
Laupäeval kell 5 õhtul võid vabalt käia toidupoodides, vist on veel tunnike lahti viimane ehituspood, aga vaat auto varuosade poed on kuni esmaspäevani kõik viimseni kinni. Minek oli aga täpselt 24h pärast.

Hea kui Sul on suur tutvusringkond. Jüngril on. Umbes viienda pika kõne järel oli tal olemas kontakt tuttava Taketi müügimehega Mihkel, kes oli meelsasti nõus keset laupäev õhtut poe lahti tegema, sobiva veepumba välja otsima ja selle meile müüma. Logistika oli muidugi hirmus: Männnikult kuhugi Rannamõisasse Mihkli järele, sealt Kadakasse poodi, siis uuesti Mihkel Rannamõisasse tagasi ja lõpuks Imedepõllule pumpa paigaldama.
Mitte et minu juuresolek selle kõige juures just hädavajalik olnuks, aga puhtast solidaarsusest saabusin ka alles kell 1 öösel koju tagasi. Jünger aga läks veel sünnipäevale...
Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 524
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Re: Kuidas Jünger kirikus käis

PostitusPostitas Kjen » R Okt 28, 2016 12:20 am

18 september. Minekupäev.

Tegelesin asjade pakkimisega ja veetsin päeva rahulikult. Jünger andis ka millalgi hilishommikul märku, et oli ellu jäänud ja seejärel kuni õhtuni oli vaikus. Kell neli ta helistas ja käskis mul end valmis panna. Tema hakkavat kohe liikuma. Kl 16.30 ta juba helistas uuesti. Küsis kas mul kodus bensiini on? Mul oli muruniitja ja generaatori tarvis muidu 5l tagavara olemas küll. Käskis siis selle välja otsida ja lisaks ka veel vett kaasa võtta. + suur kruvikeeraja. Tema olla kahe tänavavahe kaugusel juba ja arvatavasti akuutse põlevvedeliku puuduse tõttu rohkem ei liigu.
Viskasin selgakahmatud pambud murule ja kukkusin sebima. Kus krt mul need kanistrid nüüd on? Ja auto võtmed? Noh nagu ikka kui midagi ootamatut juhtub. Ja miks tal üldse vett vaja on? Joogiks? Käis eile sünnipäeval ja sisemus kõrbeb. Seega Värska! Või Samuraile? Seega hoopis kastmisvee tünnist!
5 min pärast, kui ma kankud juba kasti tõstud olin ja Land Roveri ust avasin, tuli uus kõne. Ärgu ma tulgu, Samurai liigub jälle. Ohkasin rõõmsalt ja tassisin bensiini kuuri tagasi.
2min pärast jälle kõne. Ikka olla mind vaja. Ohkasin jälle. Seekord tüdinult ja läksin jälle kuuri.
Leidsin ta tõesti ülejärgmiselt tänavalt peale pisikest otsimist üles. Vedelikud elustasid Samurai koheselt.
Tavaliselt elurõõmust pakatav Jünger oli näost sünge kui kodukäija. Enne tulema hakkamist oli oma isikliku elu probleeme mitte kõige edukamalt lahendanud ja siis hakkab see krdi Jaapani putukas ka nöökima.

Laevale - just nimelt, seekord me eelistasime Piiterisse saabuda laevaga Princess Anastasia, sõitsime Imedepõllu kaudu. Mõni mees, kes päeva maha magas, hakkas seal kaasavõetavat varustust alles komplekteerima. Lisaks jäi ajapuudusel ära planeeritud autopesu. Me käisime eile siiski ju metsas. Autopesu asendus kereplekkide kuiva harjaga kraapimisega. Auto kohta puhas öelda just ei saanud, aga kerepaneelide kohta sai taas öelda – tasapinnaline ja värvitoon oli selgelt tuvastatav.
Ja nii olime juba kl 17.50 kenasti sadamas.
Pilt
Pilt
Pidanuks küll laevakompanii eeskirjade kohaselt juba 17.30 kohal olema, aga tegelikult probleemi polnud, kuna sadamas sai veel piisavalt kaua passitud. Uskumatu kogus vene jalgrattureid läks pardale. Aga autodele oli laevas rohkesti veel vaba ruumi.
Pilt
Pilt
Õhtu möödus tüüpiliselt – asjad kajutisse, poodi, taas pikemalt kajutis, õhtusöök, kultuuriprogramm, taas kajutis, kuni sealt kandilisest pudelist sai asi otsa.
Pilt
Pilt
Laev on pea samasugune kui Rootsi laev, ainult personal ja valdav osa reisijatest räägib vene keelt, kuid võib ka eesti keelest aru saada. Isegi kui nad seda välja ei näita. Ja kultuuriprogramm oli selline valge-sini-punase värviline kokošnikute paraad, millele publikum jõuliselt ROO-SSII-AAA kaasa karjus.
Kahe auto ja 4 mehe laevapiletid maksid 33Eur/näkku ja võimaldas kokku hoida 4h otsest autosõitu + segasevõitu ja tasulise piiriületuse Narvas.

Reisi alustades oli meid siis 4 meest kahe autoga. Kuna Inseneer ja Vello on minust lausa 3a vanemad ja Jünger ainult 14a noorem, siis edaspidi nimetan ma neid kahte esimest taatideks. Piiteris pidi taatidega liituma juba Venemaal viibiv Toomas ja 2 venelast Range Roveriga.
Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 524
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Re: Kuidas Jünger kirikus käis

PostitusPostitas Kjen » R Okt 28, 2016 12:20 am

19.september. Saabumine Piiteri.

Laev sildub Piiteri kesklinnas juba hommikul kl 8 paiku, mistõttu hommikul oli selle reisi üks varasemaid äratusi. Hommikusöök laeval jäi ära, vantsisime otse autotekile. Olime ühed viimasest.
Samurai ümber tiirutas suure svabraga vanamees ja oli juba suure hunniku poolkuivanud Männiku polügoni muda auto alt kokku pühkinud. Vanamees oli miskipärast pisut ärritunud ja soovis Samurai sõitjatega lähemalt tutvust teha ja teada saada, kuskohast sellised küll pärit on. Jünger õnneks ei saa vene keelest eriti aru ja mina tegin näo, et olen üldse üks jalgratturitest, kes oma jalgratast parasjagu otsib.

Tollis läks oodatust hulga rohkem aega. Toyota nimelt oli tollialasse esimesena sisenenud ja see oligi põhjus. Vene tollieeskirjad oli järjekordselt Inseneeri teadmistest kaugemale edasi arenenud. Tal oli juba üks hoopis teine Toyota kusagile Pihkvasse remonti jäetud ja uue seaduse valguses soovis ta nüüd justkui järjekordset autot maale smuugeldada. See pole enam lubatud. Venemaale olla nüüd kombeks üks auto korraga. Seega tuli auto sissetoonud isikuks vormistada hoopis Vello.
Aga see sellega kaasnes järjekordne „privileeg“. Nimelt ajutiselt sisseveetud autot ei tohi anda üle mõnele teisele isikule kasutamiseks, rääkimata siis mahamüümisest. Ja kohalikud korravalvurid pidi seda tõlgendama nüüd nii, et auto sisse importinud kodanik peab olema roolis ja kõrvalistmel olemine olla juba nii karm seaduserikkumine, mille eest saaks väänata kas auto eest tollimaksu väljanõudmise või siis ka lausa viisa tühistada.
Kes oskab, võib refereerida.
Передача в распоряжение, владение, отчуждение или распоряжение третьим лицам возможно только после разрешения таможенного органа и уплаты всех налогов, пошлин и выполнения требований предусмотренным Российским таможенным законодательством
http://pereselenie.moscow/ru/grazhdanam ... -v-rf.html

Seega purunes Vello unistus mõnusast venemaareisist Toyota kõrvalistmel koos pisikese õllepurgiga kildudeks.
Ja ega meiegi eeskujuliku piiriületusega silma paistnud. Kuna laevareisiga kaasneb üks pisike mõnus boonus – laevakompanii täidab sinu eest ära ka need migratsionnaja kartotškad, siis nende paberitega oli hea lihtne. Aga täita tuli ka veel auto paberid + veel mingi tähtsustetu paber reisi sihi ja eesmärgi kohta. Rikkusime edukalt ühe tolliblanketi ära. Meile toodi eriliselt pahandamata uus, aga kuna me ei suvatsenud seda ise putkasse ära viia, siis mõne ajapärast tuli meie ülbusest rohkem hämmeldunud kui vihane tolliametnik uurima: „et mida kurat me siin istume? Ajage oma paberid korda!“. Ja kuna Jüngril oli mingi lahter ankeedis tühjaks jäänud siis, hakkas ta mingit aadressi meie käest nõudma.
Minu vene keel on pehkinud puujalgadel, Jüngri oma aga päris orbik. Igal juhul kui ma olin pakkunud järgmemööda kõik Venemaa linnad ära, kuhu me minna kavatsesime minna ja ametnikuonu järjest pahasemaks sai, arvasin kuulvat küsimust, et kas me metsas elame? Vastasin ausa näoga, et „Da. V palatke“. Furaskaga onukese näost paistis siiras ahastus. Tegelikult tahtis ta meie kodust aadressi teada. Sõnast „Tallinn“ piisas.

Piirvalvuripoisid aga vaatasid siira huviga meie Jaapani palgasõdurit ja tulid uurima: „kas te tegite selle ise?“. Vot nii haruldane asi on Samurai Venemaal.

Selle jama järel lasti meid õnneks ikkagi üle piiri. Ja nagu õiged EU kodanikud kunagi, alustasime oma maismaareisi tankla külastusega. Lisaks kütusele sai sealt hommikukohvi ja aknadki pesin ära.
Pilt
Tanklas andis Inseneer meile tähtsa näoga ühe Garmini naviseadme, kuhu ta oma käega sisse toksinud meie ööbimiskoha aadressi.
Pilt
Ta oli booking.com kaudu broneerinud ühe korteri ikka kohe täitsa kesklinnas. Aga miskipärast väitis meie Garmin selle natuke kaugemal kui 100km olevat. Küsida ei enam saanud, kuna Toyota sööstis suitsupilve maha jättes minema. Velts on suurepärane eessõitja: kõik foorid ületas ta lahkelt tumeroosa tulega, kõik vasakpöörded tegi põhjagaasiga just enne lähenevat vastassuunalist liiklusvoogu jne. Ja sõitsime me teatavasti keset esmaspäevast Piiteri kesklinna liiklust. Jünger polnud just õnnelik, aga võttis asja rahulikult. Pealegi on Inseneer Toyotale enne reisi installeerinud ilmselt mingi vene veoauto, tõnenäoliselt Kamazi pihustid. Nii et meil polnud silmsidet vajagi, sõitsime raskelthajuva seenekujulise pilve järele. Ainult kusagil Neeva kaldal oli meil väike segadus, seal mingi jõelaev suutis rohkem suitsu toota. Hea, et Neeval piirded ees olid.
Pilt
Pilt
Kohale me kõigele vaatamata kuidagi ikka jõudsime. Taadid Toyotas nimelt olid välja raalinud, et tegemist oli hoopis mitte korteri, vaid selle vahendusfirma aadressiga ja toksisid oma gepsu ikka õige aadressi sisse. Kuna see kena korter südalinnas Pravda tänaval pidi meie kasutusse antama alles õhtupoolikul, siis oli meil vaja terve päev iseseisvalt linnapeal ära veeta. Et lihtsam oleks, siis jätsime Samurai kenasti tulevase ööbimiskoha kõrvale parkima. Aga kui te, head lugejad, selle autokese pilte vaatate, siis hakkab vast silma, et auto katus on maakeeli ehtsast „presendist“. Nn pagasnikuluuk on näiteks ainult trukkide ja tõmblukuga suletav. Mistõttu puudus ka eriline mõte uksi lukustada. Nii tassisime Jüngriga enamuse oma varandusest ajutiselt Toyota peale üle. Kummikud, katkise matkatooli ja veel paar asja julgesime muidugi maha ka jätta.
Pilt
Pilt
Esmalt einestasime sealsamas asuvas kohvikus ja seejärel traditsioone jälgides käisime loomulikult Žaprorožetsi poes, siis kohe selle vastas olevas tööriista poes - seal kust saab haamreid osta ja siis Junova turul. Aga täiesti uue kohana külastasime ühes Gaz müügiesinduses tegutsevate vanade Volgade ja Pobedade varuosadega kauplevat klubi-poodi Berjožka ja veel paari Inseneerile vajalikku kohta.
Pilt
Pilt
Viimase vajaliku koha külastamise järel märkasin mina ka ühte ainult minule vajalikku kohta. Kauplust nimega „Kamaz. Varuosad 24h“. Mul kui minikalluri omanikul oli nimelt ühe sügavalt isikliku kiiksu tarvis vaja Kamazi znakki. Pood kujutas endast ainult letti ja pisikest klaasvitriini sisaldavat väikesevõitu toakest, kus mitu õlist ja närvilist proletaarlast, kel Kamaz kas hommikul käima ei läinud või oli mõni muus sarnane tõsine mure, pisikese järjekorra moodustasid.
Pilt
Ja siis korraga sadas sisse 4 mingit veidrikku, kes avastasid vitriinist paar t-särki, millel uhke Kamaz oli erinevate vene folkloorist pärit tegelastega mehitatud. Sain oma znaki. Ja 2 särki võtsime Jüngriga ka. Müüjatel suurim probleem oli esmalt vitriini võti leida ja seejärel särgi hind määrata. Keegi kurat polnud sealt vitriinist ilmselt midagi varem osta tahtnud.
Pilt
Eks siis oli päev juba niikaugel ka, et läksime Samurai juurde tagasi. See, va risu, oli jälle maha kakanud.
Pilt
Korteri võtme tõi meile üks tädi, kellega vägev leping sõlmiti ja kelle kätte tagatisraha tuli panti anda. Tädi telefoninumbiga oli ka algul paras jama. Analoogselt selle aadressiga oli meie peataadil jälle numbritega midagi nihkes, aga õnneks ka seekord sai ta jälle hakkama.
Seadsime end sisse. Osad tarbisid natuke. Pood, kus sai morssi ja muid joogitooteid osta, asus kohe sama maja alumisel korrusel.
Pilt
Pilt
Pilt
Mõne aja pärast läksime välja. Õhtu tipuks pidi kujunema kuulsate Peterburi sildade ülestõstmise vaatamine. Aga kuna neid hakatakse alles poole kahe paiku lahti vintsima, siis me kolasime niisama kesklinnas ühest rokilikuma muusikavalikuga baarist teise. Korra üritati ühte stripiurkasse meelitada - teenistujad olid tõesti kenad, nii et mul lõi juba jahendaks, et kas see meie kamp tõesti kavatseb nüüd siia maha ka istuda? Siit saab alles puruvaesena välja, aga mõistus võitis. Jagades katteta lubaduse kohe varsti tagasi tulla, tuldi tõrksalt välja.
Õhtu lõppes igal juhul enne kui sillad üles tõsteti. Sai proovitud koledat absinti sisaldavat segu nimega „surnud varesed“. Taadid jäid kuhugi baari istuma, meie Jüngriga tegime omapäi väikse tiiru, aga kuna silme ees oli juba mingi ilus helepruun udu, siis õnnestus mul Jünger ära kaotada.
Pilt
Kuna Jünger targu ei olnud kaasa võtnud oma telefoni ja oli ka terve õhtu väitnud, et tema ei ole meie elupaiga aadressi võimeline meelde jätma (no kuidas kurat saab sellist sõna nagu PRAVDA ära unustada), siis udu hajus ja kohe nagu mure tekkis. Õnneks leidsin vähemalt taadid üles. Pooled taatidest olid nõus magama minema, teine tahtis veel kuskil ära käia. Jünger jäigi kadunuks.
Meil oli kamba peale ainult 1 uksevõti kasutada, mistõttu ma pidin öösel kaks korda uksekella kõlades üles tõusma. Esmalt saabus kaotsiläinud poeg. Selgus, et Piiteris kesklinnas saab inglise keelega ka hakkama. Ja pikaajaline kogemus kaardilugejana oli õpetanud enam-vähem õiget suunda hoidma. Vello jäi siis viimaseks.
Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 524
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Re: Kuidas Jünger kirikus käis

PostitusPostitas Kjen » R Okt 28, 2016 12:21 am

20 september. Podporožie.

Korduvalt katkestatud unele vaatamata ärkasin hommikul juba 8 paiku. Igav oli. Telekas oli ka teises toas, kus taadid põõnasid.
Pilt
Õnneks Inseneer korraks virgus ja kakerdas mõnda aega ringi. Jüngri tuppa sisse vaadates ta lausa kiljatas. No seal avanev pilt oli ikka kole küll. Jünger nimelt vist peab tervislikest eluviisidest valikuliselt kinni ja ilmselt üks neist väljavalitud maailmvaadetest pidi põhinema sellel, et öösel inimene riideid ei kanna. Aga kuna tuba oli minu meelest pigem jahe, siis jäi üpris segaseks, mistarvis ta teki pealt maha oli ajanud ja üpris ingelliku poosi sisse oli võtnud. Olin teise lubanud metsas veel oma telki võtta ... tulevik paistis murettekitav.
Nähtust ilmselt šoki saanud Inseneer otsustas natuke veel magada. Läksin ülbelt taatide tuppa ja soovisin Inseneeri arvuti parooli teada saada. Kuri, kade ja ülimalt umbusklik pilk piilus teki alt. Ütlesin hea küll, et ma siis hakkan telekast Oružie kanalit vaatama ja klõpsasingi teleka käima. Parool avalikustas end kohe. Kadusin arvutiga kõrvaltuppa. Sõin ära oma kaasavõetud õunad. Toitu ei tohtinuks tegelikult Venemaale vist sisse tuua, sanktsiooni ikkagi. Aga näe ma ei jäänud vahele.
Kell 10.20 vantsisin tagasi ja teatasin: „10min asjade pakkimiseks – korter tuleb üle anda“. Kus läks sagimiseks. Aga kui tädi kl 10.30 sisse astus, olime valmis. Jünger oli isegi number kahe suutnud ära teha ja tuli kempsust välja huvitava avastusega – nimelt olla Venemaal tualettpaber ja leib tehtud täpselt samast materjalist.
Varem märkamata faktina saime välja vantsides teada, et mahajäetud ilmega naabermajas asub Piiteri Balletikooli internaat. Samas see vähene kaader, keda me seal sisse välja olime näinud kulgemas, meenutas pigem küll mägedest päris turukaupmehi.
Pilt
Hommikusööki üritasime saada lähedusest asuvast Gruusia restoranist. Juba õhtul keeldusid nad meid teenindamast, kuna kell olevat liiga palju. Hommikul ei lastud meid sisse, kuna kell olevat liiga vähe. Rassistid, rsk.
Kokkuvõttes sõime väikse jalutuskäigu järel hommikust ameerika kiirsöögikohas KFC. Tellid burgeri, saad kaks praetud kanafileed, mille vahel on salat, juust ja ketšup. Riias pidid ka tegutsema, Eestis õnneks mitte.
Pilt
Edasi pidime siis metsa poole hakkama minema. Plaanide kohaselt pidime siirduma õhtuks Podporožie linna. Sinna pidid siis hilisõhtuks saabuma ka meie viies reisikaaslane Toomas ja kaks venelast Land Roveriga.
Toyota tossutas ees minema, meie väikse vahega järgnesime. Ei pidanudki kaua sõitma, kui juba nägime Toyotat ja autost tšumadani välja koukivat Inseneeri tee ääres politseiauto kõrval seismas. Irvitasime omaette ja veeresime mööda. Politseionul olid mustad silmad ja uskmatult kuri pilk. Vaatas ka meie auto numbrit hindava pilguga, aga oli õnneks hõivatud.
Arutasime omaette, et ei tea mida see Vello küll teha võis, et nad rajalt maha võeti, aga võimalikke variante oli liiga palju.
Kui me olime edukalt linnast välja jõudnud ja jälle traditsioonidest lugu pidades selle Gorka nimelises söögikohas hilise hommikusöögi järel varast lõunat hakkasime pidama, siis andis meil neid ikka järgi oodata. Terve tund kulus. Nii supp kui ka hatšapuri olid söödud, kui nad viimaks jõudsid. Õllesid oli lausa 3 kulunud.
Pilt
No siis nad pajatasid oma seiklustest. Paraku küll kulukatest. Kui politseionu oli kõikvõimalikud paberid üle vaadanud, siis jõudis järjekord tervisekindlustuseni. Sellise paberi olemasolu on põhimõtteliselt viisa saamise eelduseks ja Venemaal viibides kohustuslik. Aga kuna sellised „tarkpead“ kes omale on pikaajalise viisa teinud, et raatsi kogu perioodiks kindlustust osta, vaid teevad ainult esmakülastuse tarvis kuuks ajaks, siis teist korda Venemaale minnes enam seda ei viitsita üldse hankida. Nii ka meie taadid. Kummalgi polnud kindlustust. Maksis see siis nüüd ainult 100 dollarit nägu. Minu aastane maksis näiteks 40 euri.
Kusjuures politseionu oli lahkelt nõus eurikud dollari kursiga vastu võtma. Lisaks veel komandeeriti nad kohalikku migaratsiooniametisse, kus nad 800 rubla eest mingi kõige lahjema kindlustuse (10000rbl) ostma pidid. Ilmselt oleks järgmine ment neile veel 100 dollarit välja kirjutanud, kuna kindlustus pidanuks olema 35000 rublane. Mul lihtsalt meenus seda kurblugu kuulates, et kui ma kunagi küsisin asjaosaliselt taadilt selle kindlustuse kohta, siis esmalt ma sain järjekordselt teada, kui loll ma olen, kuna seda kindlustust pole üldse vaja ja mitte kunagi ei küsita. Tundub, et keegi hakkab ajast maha jääma.
Podporožiesse on oma 300km sõita ja ega seal teel midagi erilist huvitavat ei ole. Väike peatus tehti kusagil, et suitsukala osta.
Pilt
Teede äärtes olid õunte ja marjaämbritega memmesid ja taate, tavaline vaatepilt sügisesel Venemaal. Aga Leningradi oblastis varem ma lehmasid iseseisvalt vöötradu ületamas polnud näinudki. Lõuna ja Kesk-Venemaal oli see muidugi igapäevane loomulik elu osa.
Pilt
Hotell oli jällegi sama mis eelmine kord: U Maksimõts. Aga seekord oli hotellis kütteperiood pihta hakanud ja see asjaarmastajate poolt kokkupunutud küttesüsteem oli tubades siis vastavalt 28 ja 30 kraadi sooja tootnud. Kraanid tuli kinni keerata ja aknad avada. Meie ühe aknaga tuba jahtus alles hommikuks parajaks.
Pilt
Pilt
Mõni hetk peale seda, kui Inseneer kella vaatas ja ütles, et Dima ja Jan peaksid nüüd startima hakkama, helises ta telefon. Saime halva uudise, nad siis ei tule. Ka Toomase saabumist pidas Inseneer juba ebatõenäoliseks - ja nii ka läks.
Põhimõtteliselt oleks pidanud poodi minema, et metsasviibimiseks provianti varuda, aga kõigil oli miskipärast manjaana. Isegi meeldetuletus, et hommikul enne kella 10 ei saa isegi Venemaal viina osta, ei mõjunud.
Teised läksid 9 paiku välja, minul oli eelmisest aastast veel selgelt meeles see õudne lärm kohalikus kohvikus ja jäin hotelli. Südaööks olid nad tagasi. Igav oli olnud.
Viimati muutis Kjen, R Okt 28, 2016 2:57 pm, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 524
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Re: Kuidas Jünger kirikus käis

PostitusPostitas Kjen » R Okt 28, 2016 12:22 am

21. september. Metsas 1. päev.

Eile alanud imelik munemine jätkus. Nagu oleks kardetud metsa minna.
Peale hommikusööki, mille käigus taadid püüdsid mulle selgeks teha, et Venemaal ei kuulu hommikusöök mitte kunagi hotellitoa hinna sisse ja isegi üritasid arvet küsida, enne kui meeldiva üllatuse osaliseks said, viskasid taadid end taasi voodisse külili ja nokkisid oma telefone. Jünger aga liimis oma kummipükse, kes oli väidetavalt mootorsae käest tagumikust hammustada saanud.
Poodi jõudsime alles peale kl 11. Tuletasin ettevaatlikult meelde, et eelmine aasta osteti 10 viina, millest 2 läks katki, 2 joodi ära ja 6tk tulid metsast terve nahaga välja, seepeale pandi mind kahtlustavalt vaadates korvi ainult 7 pudelit viina. Toitu muidugi võeti rohkem. Lahjemaid jooke ka. Mulle oli meelde jäänud, et Venemaal on seoses sanktsioonidega ostukorv kallinenud 30%. Seega ootasin eelmise aasta kogemuse põhjal 4000 x 1,3 = 5200 rublast arvet. Aga arve tuli lausa 6700 rubla.
Kuna ostukorvi pandi ka 4 viinapitsi, siis saadi pensionäride käest kiita: „voh malatsõ!“. Mida teine mutt siis kurvalt täiendas: „oni ze neruskie“. Poemüüjad paistsid selle vaatamata väga rahulolevad.
Siis tuli veel ka ämber osta; ja tankida ja alles siis sai autoninad metsa poole keerata – sinna tuli veel mitukümmend kilomeetrit sõita ka , mistõttu kohale jõudsime tugevalt peale lõunat.
Pilt
Kiriku teele lähenedes muutusid eelmine aasta veel vägagi viisakad kruusateed järjest hullemaks. Põhjus oli küll ilmselge, aga miskipärast oli veel päris taipamatute tarvis puude külge naelutatud sildid „vlesovoz“.
Pilt
Pilt
Pilt
Lageraie koos teede lammutamisega oli saavutanud sellise ulatuse, et meie taadid kukkusid seletama, et seekord me suutsime vist ka selle nn vana kiriku tee alguse üles leida. Ma isegi uskusin seda kuni selle peatüki kirjutamiseni, mil toksisin huvi pärast mõned koordinaadid google map'i. Oh ei. Sama tee mis eelmine kord, aga tee äärest oli osa metsa ära kustutatud ja kruusatee roigasteega asendatud.
Pilt
Tegin ka huvitava tähelepaneku Garmini kohta. Garmin väitis, et me oleks nagu sõitnud kenasti keset metsa (sinine jutt) ja siis korraga ristusime tema poolt soovitatud maanteega (lilla jutt). Jah, oligi mingi üpris rohtunud teeke. Aga see Garminis üldse täiesti märkimata teeke, millel me tegelikult ukerdasime, oli mõnevõrra rohkem teemoodi asi. Aukude ja rööbaste vahel oli lausa kruusa. Lihtsalt väike järeldus, et ainult Garmini abiga kirikuteed on vist natuke nadi üles leida.
Pilt
Kui Toyota oli kruusatee pealt metsa vahelisele roigasteele ära keeranud, pidas Jünger juba tarvilikuks esissilla hubid sisse lülitada. Poole kilomeetri järel nägin mina tuttavat kohta. Väike tõus mäkke, kus paikneval lagendikul sai eelmine aasta metsariided selga tõmmatud. Aga taadid ei näinud selles kohas midagi tuttavat ja uhasid aga minu vehkimisest eriliselt välja tegemata otse edasi.
Pilt
Kehitasime õlgu ja sõitsime järel.
Pilt
Kas seal oli suur raiesmik. Panime siis seekord sellel raiesmikul metsariided selga ja Toyota omanik ka igaks juhuks päästevarustuse.
Pilt
Pilt
Võtsime eesseisva retke terviseks. Juba katki läinud pits anti suhtumise märgiks mulle. Kuna seda ei saanud väga täis valada, ma olin tegelikult leplikult rahul.
Pilt
Metsavaimud ei saanud klaasi ära lõhkumise eest jälle midagi. See oli tegelikult viga.
Pilt
Edasi murdsime teisel poole raiesmikku, sest seal puude vahel arvasid taadid teed meenutavat pilu nägevat.
Pilt
Viimane künkake oli piisavalt libe, nii et tuli juba vintsitross välja sikutada. Poolel teel mäe otsa käis kõva raksakas ja Toyota kaapis edasi ainult tagasillaga. Vasak veotähik oli otsa saanud. Kuna autol olid mõlemad sillad lukustuvad, siis põhimõtteliselt oli auto siis ainult 3-ratta veoline. Samurail lukke ei ole, mistõttu Toyota omas jätkuvalt 3:2 tehnilist eduseisu.
Inseneer sobras oma pagasniku läbi, aga esisilla varuosi ta targu kaasa võtnud ei olnud. Kes Inseneeri teab, siis kõige ebatäpsemini iseloomustab selle suuremõõtmelise kodaniku näoehitust (mis pole muidugi üldse tema teha) selline rahvapärane väljend nagu „nägu nagu kitsejälg“. Aga seekord nähes kahte ülimalt kurbust täis silma ja ripakile vajunud alalõuga, tuli selline võrdlus miskipärast meelde.
Pilt
Kuniks me Samurai ka mäe otsa oli vinnanud, käis Vello luurel. Seal eespool siiski ei olnud teed. Mistõttu pälvis siinkirjutaja ühe lihtsalt umbuslikku ja teise nukralt umbusklikku pilgu ja sõitsime tagasi.
Toyota määris suure vihaga porilombi ära. See ei ole õli - see on see, mis sumpsist tuleb ...
Pilt
Jah, seal eesmisel lagendikul oli kirikutee täitsa alles. Saime viimaks minema.
Pilt
Pilt
Pean tunnistama, et venelased olid aastaga muljetavaldava koguse metsa maha võtnud. Kui Jünger küsis, kas me oleme õigel teel, siis ma julgenud midagi vastata. Eelmine aasta see tee selline ei olnud. Noh, võib olla tee oli, aga tee ääres oli vanasti ikka paks mets ka. Nüüd tuli paar kilomeetrit ainult lagendikke.
Pilt
Ainsad teeäärsed puud, mis jäetud olid, olid ka ennast tee peale pikali sättinud. See kuidas Inseneer puudest buldooserijuhi stiilis üle sõidab, olin ma varem korduvalt näinud. Jünger paistis samasugune piloot olevat.
Pilt
Pilt
Pilt
Esimene tõeline auk oli ka seekord maaliliselt kaunilt roheline.
Pilt
Polnud siis jälle keegi tükk aega sumanud, ainult Ovtšinnikov oma roomiksõidukiga oli Vepski Lezi rada maha märkides pehmelt üle hõljunud. Aga kevadisel Laagoga võistlejad olid siin midagi tavatut korraldanud. Ühel kaldal oli terve komplekt riided – püksid, särk, korralik matkalusikas, teisel kaldal aga paar kummikuid. Keegi oli nagu ainult trussikute väel edasi seigelnud. Lusika võib ta muidugi üritada Inseneeri käest tagasi küsida, aga ma ei usu, et ta annab.
Pilt
Pilt
Pilt
Tegemist on Eijnaja nimelise jõekese ristumisega kirikuteega. Kunagi on seal mingi sillake ilmselt olnud, aga see on juba hulk aastaid selle jõemuda sees olnud.
Pilt
Peale väikest süvaluuret läks Samurai esimesena peal ja sumas 20 minutiga rahulikult teisele kaldale.
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Kuna aega mõõtis Vello, siis tema väitel Toyota sai juba 16 minutiga üle.
Pilt
Jälgedest tekkinud kujund meenutas kangesti kunagi ammu-ammu Newtoni poolt leiutatud ja tänapäevaste Tehnikaülikool rebaste poolt väga vihatud matemaatilise baasmõiste Integraal sümbolit.
Pilt
Teisel kaldal tähistasime. Soovisin Jüngrile õnne peaaegu kirikusse jõudmise puhul. Et eelduste kohaselt on tänase päevaga teha jäänud veel üks natuke lihtsam auk, üks keskpärane safari-raja vintsimine, üks mäkke vintsimine ja jõeületus. Ta vaatas mulle uskumatu näoga otsa ja arvas, et kui see tõsi on, siis see kirikuskäimine on ikka üks väga üles haibitud tegevus.
Ei olnud tõsi. Põhimõtteliselt oleks hulka jama ära jäänud, kui oleks sellest väikesest looduse loomakese tegevusest eeskuju võtnud.
Pilt
Selliste aukude ääres kasvavatest puudest on lausa kahju. Mõna puud vaadates jäi vägisi mulje, et üldse mitte kõik ei kasuta puukaitsevööd.
Pilt
Järgmine auk ei olnud üldse kaugel. Vello arust oli see siiski keerulisem auk, kui see, millest me äsja üle olime saanud. Jünger tegi kiire otsuse august hoopis paremalt mööda minna, Toyota aga eelistas siiski august otse läbi minna.
Pilt
Ühes kuulsas vene muinasjutus sattusid 3 venda laia maailma minema. Teed hargnenud ja igal teeharul olnud silt. Esimesele sildile olnud kirjutatud: ratsanikule hea, hobusele halb, teisel sildil aga vastupidi. Kolmandal teeharul oli ka silt, aga see ei puutu asjasse, kuna kolmanda venna rolli sobivad venelased meiega ju kirikusse ei tulnud. Lisaks veel tulnuks moodsas muinasjutus hobune asendada sõnaga auto ja ratsanik sõnaga vints.
Samurai oli kõrvalpõike pehmest kohast ennast läbi vintsinud ja juba sõitis iseseisvalt maaslamava puu poole.
Pilt
Selliseid hoopis kaharamaid puid oli Jünger viimase tunni jooksul vähemalt kolm ületanud. Kuna auto liikus, sain mahti paar pilti teha. See oli viga, sest nagu Jünger puuvõrasse sõitis, torkas üks oks üpris edukalt ennast radikavõre ja stange vahelt mootoriruumi.
Pilt
Plagisev heli algul väga murettekitav ei tundunud – noh mis seal siis erilist on, oks käib vastu tiiviku laba. Tegelikult asub Samurai ventilaator radiaatori taga. Oks oli kenasti radika mitte ainult läbi torganud, vaid ka oma pesast välja vastu mootorit lükanud. Susin ja pisike aurupilv tulid mõni sekund hiljem.
Pilt
Paar hetke varem oli kõrvalvannis vähe teistmoodi plaksatus käinud – ka seekord oli Toyota vintsile oksakohaga tross keritud. Nüüd oli neil ka tegemist.
Pilt
Jünger võttis asja väliselt üpris rahulikult. Samurai radiaatori saab kätte vähem kui minutiga vist üheainsa mutri lahtikeeramise järel. Selgus et jahutusribid on küll omapärase kuju võtnud, kuid terved. Viga oli saanud alumine kollektor. Selle küljes on selline väike väljasopistuv mügarake, mis radika ühte kinnitusõnarusse fikseerib. Vot see mügarake oligi ära murdunud ja tema asemel oli tekkinud selline 1 cm läbimõõduga auk.
Pilt
Järgmine kuuldavale toodud Jüngri ohe võttis juba murelikumad toonid: „asi on ikka väga halb“.
Taatidel oli kaasas mingi tuubike, mida nad klaasiliimiks kutsusivad. Vello arvas, et liimigu me oma punn sellega tagasi ja pangu automootori peale veerand tunniks sooja. Ehk kuivab ära, seni kuni nad oma vintstrossile lehvikujulise sõlme meisterdasid ja siis trossiotsi kinni teipisid. Midagi üritasid nad ka ilmselgelt hiinamaal toodetud kirvega selle trossi kallal teha, aga kuna kirvetera oli umbes sama kõvadusega materjalist nagu alumiinium, siis meenutas nende tegevus pigem kirvest haamri sepistamist.
Pilt
Veerand tunni pärast oli liim sama tahke nagu suusoe näritud näts. Järelikult tootja ei eksinud, kui tuubile kuivamisajaks 1mm/12h oli kirjutanud.
Kui radikas vett täis pandi, siis pidas kork päris mitu sekundit vastu, enne kui vesi solinal läbi voolas.
Kuna taadid olid on trossiga valmis saanud ja auto ka mülkast läbi tõmmanud, siis tulid nad meie juurde kiibitsema. Ja süüdlast välja selgitama. Ma oli seda varemgi kahtlustanud, aga nüüd veendusin lõplikult, et Inseneeril peab olema takkajärgi tark olemise teaduse alal mitte ainult doktorikraad, vaid ta kuulub vastava teaduste akadeemias vähemalt asepresidentide hulka. Ühesõnaga - ma sain enda kohta paljugi kuulda ja teada. Jumala eest, ärge teie, head lugejad, kunagi võtke omale kohustust olla vintsmann-ajakirjanik.
Kui süüdlane käes ja maasse tambitud, tuli siiski midagi edasi teha. Esimeseks katseks oli radikas üldse istmele ära panna ja jahutussüsteemi voolikuotsad otse salongiradiaatori külge ühendada. Süsteem lombivett täis ja katsetama. Esiteks selgus, et vints ka ei tööta enam. Sama oks oli ka vintsi juhtmed mittevajalikul viisil kokku ühendanud. Õnneks kergesti ravitav viga. Saime sellest neetud august minema.
Pilt
Aga jahutussüsteemiga oli jätkuvalt pahasti. Paljukest me liikuda saime, kui kapoti all juba mulises. Komisjon kogunes avatud kapoti juurde ja Jünger mingil põhjusel hakkas ülemist voolikut näppima, kui see korraga lahti hüppas ja kõik komisjoni liikmed jämeda keeva vee ja ülekuumenenud auru joaga üle valas. Jünger kõrvetas käe, Inseneer kaela ja Vello vist natuke kintsu. Nüüd olid meil ka siis kaotused inimtööjõu ressursside osas.
Kuna hommik on õhtust targem, siis Samurail lasti natuke jahtuda, ennem kui end järgmise künka otsa vintsisime ja laagri üles panime.
Päeva mustaks lambaks määratu istus vaikselt pimeduses ja häbenes, aga ülejäänud parandasid tervist ja moraali. Viinavarud kahanesid südaööseks 7'lt 2'le. Oi kuramus, sellest tuli veel suurem jama, kui radikasse tunginud oksa maha magamine. No kesse, kurat, poes julges viinade koguse teemal sõna võtta ja nii halba nõu anda?
Pilt
Pilt
Päeva viimaseks ülesandeks oli 5/3 viinasisaldusega Jüngri magama saamine. Mul oli selleks reisiks tuliuus telk ostetud ja oli pisut murettekitav ainult 3m raadiusega ringe teha suutva ja pea 90 kraadise amplituudiga kõikuva kodaniku selle hapra rajatise sisse saamine nii, et telk ka ellu jääks.
Esimene katse ei õnnestunud, kuna kodanik kihutas telgist puhtalt mööda kuhugi Samurai suunas.
Teine katse ka ei õnnestunud, kuna kodanikul tekkis mingi kompleks, kuna telki tuli sisse minna käpuli ja mina seisin liiga lähedal.
Kolmandal katsel sai Jünger siiski telki. Magamiskotti puges ta iseseisvalt sisse – õnneks valis ebatervisliku ööriietuse, misjärel lubas lahkelt telgi täis oksendada, tegi seejärel enesekriitilise avalduse ja jäi kohe magama.
Tegin sama.
Väljas keerasid taadid kuuendal pudelil korgi maha ja hõikasid, et mulle, et ma homme kell 8 Metsiku stiilis äratuse korraldaksid.
Seda et taadid magama läksid, märkis see, et Toyotal keerati mootor tiksuma. Kuni hommikuni.
Pilt
Viimati muutis Kjen, R Okt 28, 2016 2:54 pm, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 524
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Re: Kuidas Jünger kirikus käis

PostitusPostitas Kjen » R Okt 28, 2016 12:23 am

22. september. Metsas 2. päev.

Öö läbi oli sadanud, aga kui ma end poole kaheksa ajal välja vedasin, jättis mõne aja pärast õnneks järele. Telki ei olnudki siiski mitte keegi täis oksendanud. Aga selle eest oli see Toyota ja Kamazi ristand kogu ümbruskonna ja ka telgi siniseks tossutanud. Ja mitte just vähesel määral.
Pilt
Tegin omale pisikese kohvi ja nagu kästi, korraldasin kella kaheksa aja äratuse. Mina ei tea, kas Inseneer seda äratuse soovi mäletas ka, aga tema isegi allus selle ebareaalsele korraldusele. Vello pole kunagi käsu peale ärganud, aga Jüngri suunast kostus hoopis ebatavaline soov. Jünger on nimelt muidu üks päris lärmakas tegelane. Aga seekord palus ta alandliku häälega rahu ja vaikust.
Tegin Inseneerile jälle headmeelt sellega, et oskasin Vello priimusega ta auto tagaluugi polstrit põletada.
Pilt
Nüüd on tal veel rohkem võimalik mõnes seltskonnas särada, rääkides mida kõike ma elus valesti olen teinud. Õnneks keris ta oma autosse edasi vedelema.
Mul ei olnud suurest igavusest muud teha, kui jalutasin väheke edasi seda pisikest järve vaatama. Karu ei kohanud.
Pilt
Tagasi jõudes polnud laagripaika endiselt elu tekkinud, mistõttu teostasin geoloogilisi uuringuid.
Ma olin sunnitud kunagi kohustuslikus korras kuulama õppeainet nimega geoloogia. Õppejõust vanamees oli plahvatusohtlik segu erialasest fanatismist ning pidurdusprotsesside puudumisest ja sellised suudavad õpetava aine no ikka tõeliselt vastikuks muuta. Mistõttu ma ise ka imestasin, mistarvis mul oli vaja umbes 80cm sügavune šaht kaevata.
Pilt
Kaevamiseks oli pinnas imehea. Mulle pakkus huvi eelkõige see, mis krdi moodi selline libe asi nagu savi kulutab ära auto piduriklotsid. Minu amatöörlik arvamus oli, et tegemist on liiv-savi mullaga, mille savi osakaal sügavamal järjest kasvab. Just see savi abil rataste ümber kleepuv liiv sööb piduriklotse.
Auku sai pärast suurepäraselt jäätmeid utiliseerida.
Pilt
Jünger sai oiates jalad alla kolmveerand 11 ja üsna kohe sukeldus kapoti alla. Mina ei tea, mistarvis taadid seda klaasiliimi nimelist sodi kaasa üldse veavad – võrreldes õhtuse olukorraga polnud muutunud mitte kõige vähematki. Ilmselt pidanuks paar kuud laagris olema, et asjast asja oleks saanud. Võtku teinekord omale selle tatituubi asemel natuke esisilla varuosi parem kaasa.
Pilt
Õnneks saime Vellolt järgmise hea soovituse: meisterdage puust punn, see paisub vees ja jääb tihedalt pidama. Kohe telgi kõrval oli metsakuiv murdunud lehtpuu oks, eemaldasin koore ja andsin Jüngrile 3cm pikkuse ja 1cm läbimõõduga pulga. See sobis ideaalselt. Istub siiamaani ilmselt seal radikas.
Pilt
Ka genekarihmaga tuli tegeleda, see kippus end ületöötamisest krussi keerama. Jünger oli paigaldanud originaalist pea 3 korda võimsama generaatori. Võimsamat genekat peab mootor aga suurema jõuga ringi vedama ja originaalmõõdus rihma ja rihmaratta kombinatsioon ei pidanud selle jõule väga kaua vastu. Mistõttu meil oli neid rihmasid umbes 5 tk kaasas. Ja kõik kulusid ära.
Pilt
Laagri jätsime maha poole ühe paiku. Seega metsapäev algas samal ajal nagu päev varem. Sportlikkus mõttes järjekordne nõrk tulemus.
Päeva esimene takistus oli teele valgunud järveabaja ületus. Olen küll seda varasemalt ka jõeületusena kirjeldanud, aga just seda kohta aastaid tagasi läbinud peaksid mäletama kohana, kus orgu läbiva tee põhi oli nii madalal maa sees, et teel sõitva auto katus oli samal kõrgusel, kui oli 10m eemal paikneva järve vee tasapind. Keegi loll oli ainult vahepeal kaldad nii segi sonkinud, et järv valgus teeorgu.
Pilt
Süvaveeluure ei ennustanud kabrioletiga sõitjatele midagi head. Uksed ja luugid pidasid vett lausa suurepäraselt, aga katuse je kere liitekoht kohe kindlasti mitte. Mistõttu läksime lihtsama vastupanu teed ja möödusime veetakistusest paremalt. Keegi oli seal mudased jäljed juba ette teinud, nii et isegi Toyota eelistas end mitte ära uputada.
Pilt
Mööda sai lihtsalt, aga üks selline korraga vastikuks muutunud loodusnähtus, nagu lamav puu, oli ees.
Pilt
Hankisin Toyotast sae ja Samurai pääses varsti edasi. Jäin Toyotat ootama, et saag tagasi anda. Järvele libises kusagilt kaldakõrkjast üks paat ja sellega sõudev vanem mees tuli meie tegemisi uudistama ja tahtis teada, kas me kala ka püüda kavatseme. Hõikasin vastu, et ainult kirikusse läheme ja ta paistis sellega väga rahul olevat.
Pilt
Inseneeri käest sain aga sõimata (talle endale lihtsalt mõjub teiste sõimamine asja eest, teist taga, miskipärast rahustavalt, ei maksa väga välja teha), et ma niiviisi kohaliku nähes saag käes ringi uitan, Venemaal olla mootorsaega metsa minemine võrdsustatud metsavargusega. Mul kohe kangastus silme ees, kuidas kohalik kalamees kohe meie lahkumise järel sateliittelefoni haaras ja metsavahile mootorsaega fašistidest raporteeris ... .
Pilt
Edasi sõitsime üle suure heinamaa Kargintši järve ääre, kus me eelmine aasta laagris olime. Pidi tunnistama, et laagiplats väga telkimiskõlblik enam ei olnud, keegi oli seal usinalt autoga ringi sonkinud. Järve ääres oli ka üks kohalik. Mees eriti jutukas ei olnud, aga õlle võttis tänuga vastu.
Pilt
Tegelikult polnud üldse hea mõte, et sinna orus asuvasse „randa“ sõitsime. Edasi libedast mäest üles kumbki auto minna ei suutnud. Samurai oma kulunud 1,3l mootoriga ei suutnud piisavalt hoogu võtta, ainult natukene enne tippu sai lihtsalt hoog otsa.
Pilt
Pea 3 tonnine Toyota oli üldse lootusetu. Keeras end juba mäe jalamil risti ja sinna ta jäigi. Selle mäekese peal aga puid ei kasvanud, mistõttu vintis praktiline kasutamine on pisut pärsitud.
Pilt
Samuraiga oli kuradi lihtne, hi-lift vartpidi pehmesse maasse, toetasin jalad alumise otsa vastu ja hoidsin ülemist kõigest jõust paigal. Jaksasin, Samurai tuli kenasti üles välja. Huvitav oli. Minu isiklik kolp oli vintsitrossiga kenasti ühel joonel. Meenutasin, mis häält vintstross teeb, kui ta katki läheb ja siis kujutasin endale ette, mis häält mina teen või mida ma endast väljutan, kui seda trossi katkemise häält kuulma peaks ...
Toyota samal ajal hävitas all ühe põõsa ja suutis ennast raja ristisuunas puhmastikku vedada, kus suurte kogemustega taadid avastasid, et sinna on peitunud üks tilluke ojake.
Pilt
Jünger pidi siis siis Samurai jälle ümber keerama ja sõitis vähe lähemale, et neile ankruks olla. Tross oli neil ju nüüd kaheosaline, aga kokkusõlmitult endisel kordades pikem kui standartne elektrivintsi oma. Nii saime oma taadid ka tagasi.
Pilt
Järve äärt pidi edasi liikudes oli ka üks hästi songitud auk, millest oli odavam end kõrvalt mäekülge pidi üles vedada, kui sinna auku möllama minna. Eelmine aasta just seal augus need Piiteri meeste UAZ'kud sisuliselt suitsiidi sooritasidki.
Pilt
Nüüd olime jõudnud sinna aasa peale, kus pidi kiriku poole ära keerama. Kuna jätkuvalt kiriku suunas liiklus on oluliselt hõredam, kui muudel suundadel, siis jälgi kiriku suunas eriti märgata ei ole. Mõistlik oleks ristmiku GPS'i koordinaat navisse sisse toksida.

Eelmine aasta oli see osa kirikuteest lihtsake. Korra vintsisime, korra painutasime kõveraid vardaid sirgu. Aga seekord oli vähe teine lugu - kkka ohtralt saime vintsida. Ja oleks ikka kohe päris palju saanud vintsida, aga suuremate aukude kõrvale olid tekkinud ringteed, mõni neist tegi päris kaugele ulatuva tiiru, nii et tuli jalgsi võpsikusse tsekkama minna, ega uus ja vana tee üksteisest juba liiga lahku ole läinud.
Pilt
Pilt
Samurai genekas tegi üsna sageli jube koledat kiunu, aga pole ka ime, kui ta end pingutusest lausa kringliks oli väänanud.
Pilt
Ühe sellise remondipausi ajal suutis Inseneer, raisk, mind jälle täitsa ära ehmatada. Sellal kui Jünger järjekordselt oma genekarihmaga jurkis, ootasid Toyota omad natuke eespool ja ilmselt tegid paar jalutussammu ettepoole. Ja leidsid midagi. Tulid siis salapärase näoga Samurai juurde, et tahavad meile midagi näidata. Eriti mulle.
Mul jooksis terve eilne õhtu silme eest läbi, et mida, kurat, ma suutsin selle Toyota esiotsa juures siis korda saata?
Pähh, ainult selline karvane hunnik oli.
Pilt
Nii umbes 25cm läbimõõduga. Paar marja ka kaunistuseks sees. Tavaline käärimaläinud karusitt. Ja mina juba arvasin, et ma pean hakkama tõestama, et pole Toyota kapotti põlema pannud vms.
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Kui kirikuni oli ainult pool kilomeetrit jäänud, kaotas Toyota lõplikult esiveo. Topeltkoormuse saanud töötava esiratta püsikiirusliigend murdus. Ja Samurai süütas solidaarsusest armatuurlaual kõik tuled selle märgiks, et generaator enam ei lae. Aga kuna siht oli juba piisavalt lähedal, panime edasi.
Pilt
Pilt
Karu oli selle kiriku kõrval olevale taluhoovi ka kakanud, aga keegi eessõitja oli sellele juba hooletult laiali sõitnud.
Pilt
Taluhoovi läbimine eeldab alati head luuretööd. Puhmad on kõrged ja nende vahel vedeleb igasugu rauakolu ja isegi hoone jäänuseid. Otse ei ole üldse mõistlik minna, tuleb ringi minna. Võsa on vahepeal kõvasti arenenud, nüüd on juba vintsitrossi kinnitamiseks kohti piisavalt. Varem olime hoovist vintsimata läbi saanud, seekord pidi trossi lausa mitu korda ümbergi tõsta, et läbi saada.
Pilt
Pilt
Loodus muutub just kiriku juures eriti vaenulikuks. Sääski kogunes autosse terve laetäis. Lisaks kasvavad sealkandis eriti kreftised nõgesed: võtavad läbi pükste ka ja omavad oskust varrukast sisse pugeda.
Pilt
Pilt
Kirik erilisi emotsioone kolmandal korral enam ei tekita. Esmalt hakkab silma, et esimese torni üks pisike sibulkuppel on viltu vajunud, aga hullem on see, et tagumise torni ülaosa on aastaga tugevalt – pea pool meetrit viltu vajunud. Kuna alumine osa on juba varasemalt teisele poole läbi vajunud, on torn hetkel üsna liivakella kujuline.
Pilt
Pilt
Päike hakkas juba loojuma.
Pilt
Pilt
Kui kiriku ees oli piisavalt poseeritud, läks kibekiireks autoremondiks.
Jünger üritas generaatorit vahetada ja Inseneer tõstis viimati purunenud püsika poole veotähiku teisele poole. Tulemuse osa jäi ta siiski skeptiliseks, kuna ka see tähik oli juba väga kulunud.
Pilt
Jünger ei saanud ka hakkama, kuna vana generaator keeldus rihmaratast lahti laskmast. Nüüd oli tema kord takkajärgi targutusi kuulata: kaasavõetud instrumentide varu ja kinniroostetanud detailide metsaeelse käitlemise osas.
Pilt
Lõpuks pani prooviks sama geneka tagasi ja imede-ime: see oli vahepealse puhkepausi ajal taas laadimise ära õppinud.
Laagri panime üles kiriku kõrvale. Inseneer isegi üritas jälle tuttava kiunu ülesse tõmmata, et krdi Kuusi pärast on viina vähe, aga siis selgus, et keegi tegelikult ei tahagi enam viina. Lõkegi viitsiti üles teha, aga kuna vihma hakkas jälle sadama, siis öörahu saabus varakult.
Pilt
Pilt
Viimati muutis Kjen, R Okt 28, 2016 2:47 pm, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 524
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Re: Kuidas Jünger kirikus käis

PostitusPostitas Kjen » R Okt 28, 2016 12:24 am

23. september. Metsas 3. päev.

Oli õhtul piisavalt resoluutne olnud, mistõttu kaugemale pargitud Toyota toss ja diisli-tiks seekord ei häirinud, aga uni läks ikka varakult ära. Ka teistel. Jüngril näiteks oli öö läbi külm olnud. Vaatamata sellele, et ta jälle riided selga oli jätnud. Mistõttu sel päeval oli kogu meie reisi ilmselt kõige varajasem teeleminek. Juba pool üheksa.
Pilt
Päeva esimene teelõik on juba natuke rutiin, alles eile läbitud. Saanuks väga rahulikult võtta, aga Toyota taastatud esivedu kaduski oodatult juba esimeses augus talumaja hoovi peal. Seega seis oli justkui pidevalt vedavate rataste osas viigis - 2:2, aga meil oli vedavate rataste paigutus pisut parem. Mõlemal teljel üks, neil ainult taga.
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Kuna meil oli sellel päeval nüüd Toyotat rabelemist vaadates pisut rohkem vaba aega, kasutas Jünger võimalust ja läks ühe vana vundamendi läheduses kasvava põõsa alusega lähemalt tutvuma. Tagasi tuli ta ootamatu leiuga. Klassikaline gorošok või siis ka tšugunok ehk vene ahjupott (kahjuks moodsam, alumiiniumist) ja mingi tundmatu otstarbega (meenutas tsentrist väljas margapuud) sepistatud rauatükk. Sellised väärt asjad võtsime kaasa.
Pilt
Taadid olid oma tagaveolisega nüüd ikka päris hädas. Eelmine õhtu oli autost kangesti siduri kõrbemist meenutavat haisu eritunud, aga sidurita ei töötaks sellel elukal lisaks ratastele ka vints. Mõte 4l malmist mootori vahetusest välioludes tõi Inseneeri näole hambavalu sarnase grimassi, kuigi Vello-onu arust polnuks see midagi erilist.
Kui vähegi võimalik, püüdsid nad ka lihtsamatest augudest kõrvalt mööda hiilida.
Pilt
Pilt
Kui nad parasjagu ühele suuremat sorti ümberpõikele üritasid kraapida, hakkasime kuulma ATV hääli. Tulidki, lausa 2 ja kohe sabas ka kaks tsiklit. Rõõmus tervitus ja panid edasi kiriku poole.
Pilt
Pilt
Kella 11 paiku olime juba selle aasal, kus tee kiriku poole hargnes. Polnud küsimustki, kus poole keerata. Petšenitsõ küla kaudu on kirikusse nn lihtsam tee.
Pilt
Kuna vett oli see aasta palju, siis ta nüüd nii lihtne ka ei olnud, aga Jüngeri elurõõmus kommentaar oli, et see tee meeldib talle ikka palju rohkem, kui kahel eelmisel päeval nähtu. Olid lihtsalt pehmeksligunenud sügavad rööpad ja vahelduseks lihtsalt mõni suuremõõduline lombike. Jämedad puud kõikjal käe-jala juures.
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Siin on ilmekas näide, kuidas selle tee peal tundis end töötava esisillaga auto vintsmann ja kuidas tagaveolise vintmann.
Pilt
Vähe kõvemama lõigu peal jõudes muidugi ei takistanud üks tühine puuduv esisild näitamast, mismoodi Toyota laasimismasina režiimil töötab.
Pilt
Aga see ärajoodud longero muuseas oli mulle tublisti abiks, kuna järgmiseks kohtusime me ühe Mitsubishi Pajero Sport meeskonnaga. 3 soliidset vene härrasmeest tahtsid ka kangesti kirikusse jõuda ja olid miskipärast arvamusel, et raskem osa on möödas. Minul on peaaegu ületamatud probleemid suvalises võõrkeeles suhtlemisel, mingi psüühilise tõrge vms. Aga 8,2% longero oskas need tõrked nii edukalt ära võtta, et leidsin end järsku 3 võhivõõra venelasega imehead tekiilamaitselist puskarit proovimas ja soolapekki peale hammustamas. Keeleoskajad Toyotast pusisid mitusada meetrit tagapool alles ja Jünger hoidus hoolega tahaplaanile.
Mehed teadsid Eestit hästi, üks seletas vaimustunult, kuidas ta iga aasta Tallinnas käib. Uurisid, kas vastab tõele, et meil olla suured pinged eestlaste ja venelaste vahel? Nende teadmiste kohaselt olevat Eesti elanikkonnast pooled venelased. Seletasin vastu, et ei ole mingeid pingeid, see on puhas poliitikute jutt. Vot sellega olid nad väga nõus. Margus Peetsi teadsid ja pärisid ta järele. Pidin siis ka neile kurva info edasi andma.
Pilt
Üks meestest rääkis huumoriga, et tema oli kunagi Eestis okupant - teenis Tapal aega. Ja siis ma nägin eriti ehedalt, kuidas Putini režiimi propaganda on ikka mõjuvõimas asi. Ma lihtsalt ütlesin, et meil on nüüd Tapal Nato väed. Terve rood (rood on sadakond meest, palju meil natokaid tegelikult on, ma tegelikult ei tea). Usute või mitte, aga need 3 imetoredat meest läksid paugust näost ära, vaatasid üksteisele otsa ja ütlesid, et näete, kõik ongi Venemaa vastu. Järjekordne raund puskariga aga lahustas nende hirmu.
Saime ka teada, et sellel aasta Vepski Lez oli ootamatult ära jäänud, kuna peakorraldaja polnud tšinovšikutelt ühte allkirja kätte saanud.
Pilt
Seepärast nemad ja veel hulga rahvast, kes olid kohale tulnud, olid lihtsalt siis sellise safari omale korraldanud. Läksime ülisõbralikult lahku.
Inseneer oli neid mehi kunagi aastaid tagasi ühl võistluse raames sama tee peal kohanud ja sellest meile täiesti juhuslikult eelmine päev rääkinud. Siis nad oli need venelased Pinzgaueriga ja käisid sellega külili. Ta oli neist mööda sõitnud ja põgusalt suhelnud ja ta ei tundnud neid enam ära. Pärast minu käest kuulis, kellega tegemist.

Kui venelaste jutus miski imestust äratas, siis see, et miks nad arvasid, et neil on hullem möödas. Mjah, ees oli veel päris mitu toredat mülgast.
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Ja kui me viimaks metsa äärde hakkasime jõudma ja teed kuivemaks muutusid, nii et isegi Toyota ilma vintsita suutis liikuda, süttisid Samurail jälle armatuurlaual tulukesed. Genekas andis lõplikult alla.
Pilt
Pilt
Jätkasime ainult aku najal mõnda aega, kuniks auto välja suri. Tuli siiski see generaator välja vahetada. Millega Jünger seekord ka iseenda rahuloluks hakkama sai.
Pilt
Pilt
Viimane lõik, kus me ainult aku voolu peal liikusime, olid palkide ja pindudega sillutatud.
Pilt
Pilt
Päris metsa ääres oli venelaste laager. Ilmselt need hommikupoole nähtud atv ja tsiklimehed olid siit tulema hakanud.
Pilt
Aga kaotsi oli läinud eelmine aasta nähtud jalgratas ja Lada oli asendunud Renaultiga. See kimas meist enne metsast väljajõudmist veel möödagi.
Autod pesime vanas kohas. Veetase oli alla läinud, äkki oli keegi kopratammi ära lõhkunud või metsavedajad midagi korraldanud. Varem voolas vesi risti üle tee, mistõttu me sõitsime esimese hooga üldse jõekesest mööda.
Pilt
Sellega oli kirikuskäik põhimõtteliselt tehtud. Aga tuli koju tagasi jõuda.
Pilt
Kohe koju ei hakanud loomulikult minema, plaan oli Lodeinoje Poles hotell võtta, autod ära pesta ja elementaarne metsajärgne hooldus teha ja alles järgmine päev siis edasi minna.
See teelõik Lodeinoje Polesse pole pikk, aga kestab uskumatult kaua. Reisi eesmärk on nagu saavutatud, väsimus kontides, tahaks juba hotelli.
Sobiv pesula asub kohe linna sissesõidul. See et seal maasturid ka klientideks kvalifitseeruvad, viitas üks kohe pesula kõrvale pargitud maitsekalt tuunitud bussike.
Pilt
Pesula oli parasjagu hõivatud ühe poolhaakega rekka küürimisega.
Pidime aega parajaks tegema.
Pilt
Ootamatult saime kokku ühe eesti mehega. Tema ootas sama kompleksi rehviboxi ukse taga. Oli juba 12a Venemaal elanud ja tegutses väikest viisi metsaäriga. Kuigi sai mitu tundi koos veedetud, selgus takkajärgi, et keegi ei taibanud isegi mehe nime küsida.
Pilt
Pesemisjärgselt selgus veel üks Samurai eelis Land Cruiser ees: Suzuki pesu maksis 500 rutsi, toyotsi pesemine oli poole kallim. Pikemas perspektiivis oleks muidugi kasu Toyotale koopalaiendite instaleerimisest. See oli päris uskumatu, kui kaua püsis metsas puhas Suzuki ja kui ruttu Toyota määrdus.
Pilt
Muuseas, pesula nais-pesuoperaator aga oli nii kenake, et tekkis küsimus: miks ta küll pesulas töötama peab, miks miks ta pole juba mõnes rahvusvahelises börsiettevõttes sekretär-juhiassistent?
Pilt
Hotelli võtsime loomulikult sama, mis eelmine aasta. Kohe raudteejaama juures. Ka tuba oli sama. Lihtsalt retseptsiooni-tädi tassis nüüd selle kõrvaltoa katkise välivoodi meie tuppa neljandaks magamisasemeks. See sai väga lihtsal põhjusel Inseneri küljealuseks, kuna too kihutas tuppa astudes esimese asjana peldikusse nr kahte tegema. Seni kuni ta seal ventilatsioonita peldiku edasise tarbimisväärtuse nullilähedaseks kahandas, jagasime meie ülejäänud normaalsed voodid ära.
Pilt
Kui kõik olid end toast õhku kaasa ahmides ära pesnud-kusnud-kammind, läksime linnapeale kultuursemat söögikohta otsima. Linn oli üpris inimtühi. Eelmise aasta kiirsöögikoht oli siiski alles, lihtsalt letitagused kaukaasia näod olid asendunud kesk-aasia nägudega. Seal me saime esmase soolase söögi, aga eelmisel aastal külastatud kohvik oli kahjuks kinni pandud. Kusagil oleks nagu veel istuda siiski tahtnud, mistarvis Inseneer hõivas meile ühe takso: Lada 21099 järeltulija 2115. Ma polnud sellises kunagi istunud. Üllatavalt kobe auto seest. Tootmine oli alles 4a tagasi ära lõppenud. Suhteliselt levinud ka DPS-patrullautona. Hea odav ilmselt.
Takso viis meid pika-pika ringiga - sest selles linnas oli ainult üks raudteeülesõit ja seegi linna teises otsas, umbes kilomeetri kaugusel vaksalist. Seal asuski linnakese vist ainus restoran. All oli sport-baar, üleval restoran. Restoran püüdis olla väga peen. Joped tuli ukse kõrvale nagisse jätta. Kohe meie laua kõrval üks värvitud suuga volüümikas tädi laulis kohalikke megahitte. Laulmise kvaliteedi kohta ei ütle ühetegi paha sõna, aga tädi ise polnud just kaunitar. Lauda teenindas oma kelner, kes liikus miskipärast tantsusammul. Ettekandjate tegevusel hoidis silma peal üks väga kenasti riides keskealine kaunis daam.
Edasi glamuur veidi hajus, sest laiale toodud viin oli juba nõuka-ajast pärit kombe kohaselt karafinis. Ja meie asjatundjate poolt hoolikalt väljavalitud viinamargi asemel sisaldas nende arvates hoopis midagi muud odavamat. Ja kui veel pipra-steigi nimelised lihatükid lausa jõudsid, selgus et kohalik kokk kasutab pipra asemel soola. Kardulasi garniirina (venemaa söögikohtades on loll komme, et need tuleb kindlasti eraldi tellida) sai vist ainult Jünger ja needki tulid päris jupike aega peale liha lauale jõudmist.
Tühja kah, mina tellisin omale edaspidi õlut. Taadid otsustasid inimkatseid tundmatu viinaga jätkata ja tellisid järgmise karafiinitäie midagi veel kallimat, mis kahjuks maitses väidetavalt veel hullemini kui eelmine, mistõttu Jünger keeldus seda edasi joomast ja läks ka õllele üle. Taadid lasid seda karafiini-vedelikku siis kahekesi edasi
Pilt
Ülejäänud kliendid olid kusjuures valdavalt naissoost, aga ülekaal oli eakate daamide käes. Hakkas silma, et päris mitu laudkonda täitis oma karafiini kaasavõetud joogiga. Nooremad olid all sport-baaris sealt kostuva muusikavaliku järgi otsustades. Õnneks neid tuli aeg-ajalt silmailuks ülespoole ka. Nooremad hoidsid meist eemale, aga üks ägeda tankiakuga proua tuli Vello-onu ära moosima. Aga kuna see tankiaku oli ilmselgelt pärit mõnelt vanemalt tankimudelilt kui T-72, täpselt ei oska öeldagi, kas hilisema väljalaske T-55 või heal juhul varasema T-62 pealt, siis ma pole nii punase näoga Vellot kunagi näinudki. Lõppkokkuvõttes Vello eelistas Jüngriga tantsimist.
Pilt
Pilt
Rahvas oli tolerantne, peksa nad ei saanudki, kuigi ukse ees sport-baari kliendid omavahel midagi olid madistanud.
Kui resto end sulgema asutas, tuli saaliadministraator, see peen daam, meie käest särava naeratusega küsima, kuidas me rahule jäime. Naeratus kahanes kiiresti minimaalseks valve-suukõveruseks ja silmad läksid suureks-suureks. Vabandas ja kadus.
Koju läksime jala üle raudteeviadukti.
Pilt
Aga kes siis otse peolt koju läheb. Seda kiirtoidu kohta oli vaja uuesti külastada.
Pilt
Juba teel kiirtoitu sööma oli meile mingi 100 rublase sissepääsuväärtusega ukseauk silma jäänud.
Pilt
Tagasiteel, kel oli siis juba peaaegu 5 hommikul, oli seal ka pidu lõppemas, aga uksel suitsu tegevad eufoorias noormehed vedasid meid tasuta sisse. Oli mingi valdavalt tõrjuva olekuga grusiinide koht. Nii et õnneks seal kaua aega ei kulutatud ja sai juba poole kuue paiku hotellis magama heidetud.
Viimati muutis Kjen, R Okt 28, 2016 2:43 pm, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 524
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Re: Kuidas Jünger kirikus käis

PostitusPostitas Kjen » R Okt 28, 2016 12:25 am

24. september. Piiteri tagasi

Päeva alustas Inseneer juba kell 10, kui ta peldikusse läks ja vähediskreetselt lõugas: „äratus“. Vana M. Püüdsime edasi magada. Mina ei suutnud kauem, kui ennelõunani vedeleda. Oli lubanud auto seest ära puhastada. Ülejäänud vedelesid edasi ja tegid iroonilisi kommentaare.
Seejärel läksin omale süüa otsima. Nagu ma eelmise aasta kogemusest teadsin, siis jaamas on putka, kus 30 rutsi eest beljašši saab. Putka töötas jätkuvalt. Tagasi tulles oli Inseneer ka kargu alla ajanud ja käivitas rutiinset protsessi – peale kirikuskäiku tuleb piduriklotsid ära vahetada. Oi kui vaevaline see seekord oli. Midagi oli seal pidurisüsteemis Toyotal paiste läinud ja ei saanud Inseneer kuidagi seal asja kokku pandud.
Pilt
Vello pidi õpetama. Samurai piduriklotsidel polnud väidetavalt häda midagi, nii et ka Jünger sai käes taskus asja pealt vaadata.
Luuserina väljapaistmine aga tekitab ühes mehes frustratsiooni, mille maandamiseks on parim viis hakata heitama teemal, et kuidas kalluril tuleks praegu vahetada lisaks piduriklotsidele ka vahekast ja poolteljed ... . Meenutasin heldimusega, kuidas Inseneer imalmagusa häälega on korduvalt püüdnud mind oma autoga kirikusse meelitada, kuna see olevat kohe loodud ainult kirikuskäimiseks ja pidavat täiesti purunematu olema ... .
Sai neile jälle seda kesk-aasia kiirtoitu toodud ja kuna neil kulus ikka veel aega, sai Jüngrile raudteejaama ja onu Leninit näidatud.
Pilt
Pilt
Hotellis oldi kannatlikud, lasti meil kella poole neljani olla, mil Toyota viimaks kokku tagasi õnnestus saada.
Samurai esipidur aga hakkas seda metall vastu metall häält tegema kohe linnast väljasõidul.
Pilt
Meil oli ka väike arutelu, et kuhu edasi. Peataat oli lubanud Petrozavodskisse ekskursiooni teha. Eelkõige Vellol silmad särasid nagu lihaturu varblasel. Sellele plaanile oli paar väikest vastuargumenti tekkinud. Toomas, kes seal pädeva giidina oli lubanud tegutseda, jäi tulemata ja seetõttu Inseneer arvas, et tal vist naine ei luba ilma Toomaseta nii kaugele minna. Jünger hakkas midagi fiskaalprobleemidest rääkima. Mina oleks eelistanud esmaspäeval tööl olla. Ja siis selline asi, et käes oli laupäev. Petrožavokskis käiguga oleks vähemalt üks reisipäev lisandunud ja Piiterisse oleks jõudnud alles pühapäeva õhtul. Aga see ei ole hea mõte. Aiandus- ja loodushuviliste piiterlaste masside seas tungelda ei tahtnud meist keegi. Seega seekord jäi Petrozavosk ära.

Pikk ja igav oli see tagasisõit. Kuigi Venemaa teeehituse eelarvest pidi 80% Kertši väina silla kuluvat, oli ometigi ka selle tee peal mingi remont käima pandud ja sai sabas passitud.
Pilt
Ka teeäärsest söögikohast ei saanud häid kulinaarseid elamusi, kuigi igavesti põnev film jooksis seal telekas.
Piiterisse jõudsime sisuliselt pimedas poole üheksa paiku.
Pilt
Kevadel oli ülejäänud 3 peatunud ühes R.Sorge nimelise tänava väike-hotellis.
Pilt
Saadud elamused olid neil positiivsed, mistõttu ka seekord suundusime sinna. Peaaegu kõik oli seal hotellis hea: hind, asukoht, turvaline parkla, tuba oli ilus ja san.tehnika kaasaegne.
Pilt
Aga meie toas oli siuke koniving, et anna olla. Toas oli küll mingil põhjusel silt: suitsetamine keelatud. Aga ei aidanud ei see silt ega ka akna öö läbi lahti hoidmine. See koniving imbus tuppa kusagilt hoopis mujal paiknevast suitsetamisruumist ja seda ei õnnestunudki välja tuulutada. Mittesuitsetajale, nagu mina, oli seda lebra üpris räige taluda. Pealegi valutas mul hommikust saadik pea.
Lõhnabuketti täiendas aeg ajalt tuppa tungiv sitahais. Vähemalt see õnnestus mul mõningaste loodusvaatluste järel küll ellimineerida – peldikus oli valgusega koos töötav väike ventilaator, mis õhu omaaegsesse loomuliku ventilatsiooni lõõri suunas, kus see siis ventilaatori tekitatud surve jõul lahkelt osaliselt katusele, aga osaliselt ka naabertubadesse valgus. Tuli lihtsalt peldikus tuli põlema jätta. Taatide tuba oli aga väga Ok.
Ülejäänud läksid välja, mina oma pealvaluga jäin oma nikotiiniga aromatiseeritud tuppa telekat vahtima.
Äratus oli jälle varajane. Kõrvaltoas hakati rütmiliselt voodipäitsiga vastu tubadevahelist seina taguma. Pikalt taoti. Mitu korda taoti. Kadedaks tegi. Igaks juhuks täpsustan, et tegemist ei olnud taatide toaga.
Kell oli 5. Jünger ei olnudki veel tagasi. Pea valutas veel hullemini kui eile. Nii et asi eil olnudki mitte Lodeinoje Pole restorani toidukõrvases, vaid mingi haiguse-uss oli külge tulnud. Vahtisin mingi veidra ulmefilmi lõpuni ja seejärel muid hommikusi imelikke televisoonisaateid, kuni kell sai kaheksa. Siis läksin piilusin taatide toa uksevahelt sisse. Uks oli lahti ja laias kaheinimesevoodis magas Inseneer üksi õilsat und.
Jokutasin veel pool tundi ja siis läksin välja. Esiteks tahtsin ma hirmsasti mõne apteegi leida ja teiseks pidi see Junova turg kusagil lähedal olema. Pühapäeviti on seal nn vanavaraturg. Ma kujutasin juba ette, kui need alkohoolikud alles keskhommikul tagasi saabuvad, siis ma ei saagi omale osta Zilli papplage ja kojamehi ning universaal-Volga tagastange keskmist tükki.
Seega andsin võtme valvelauda ja läksin pühapäevahommikusse Piiterisse jalutama. Liikusid ainult ühissõidukid ja loomad, kellest osad olid ka oma peremehed jalutama kaasa toonud.
Pilt
Kohe hotelli kõrval oli apteek, aga kella üheksani kinni. Läksin siis 24h avatud toidupoodi ja hankisin hommikusöögi. Otsustasin siis lihtsalt seni jalutada, kuni mõne avatud apteegi leian. Värskes õhus – paradoksaalsel kombel oli selle hotellitoa kõrval suurlinna õhk värskus ise, jalutades hakkas peavalu järgi andma, mistõttu ma leidsin ennem selle turu üles, kui mõni avatud apteek teele sattus.
Turg oli tegelikult kell 9 alles käivitumisfaasis. Aga ega see roostes raua valik Balti jaama turul pakutavast eriti ei erinenud. Kirsasaabaste ja miltaartaustaga riiete valik oli muidugi suurem. Samuti oli eriti eeskujulik valik kasutatud täiesti tundmatu kaubamärgiga elektrilisi tööriistu. Mistõttu me leidsin end peagi hoopis hoopis turu kaugemates paviljonides kondamas – need turustasid eelkõige riidekaupu. Kusagil taga nurgas sattusin siis viimaks poe peale, kus võtsin mõned sobiva temaatikaga T-särgid.
Aga see Lada on turul kasutusel kui ladu.
Pilt
Tagasiteel hotelli leidsin siis viimaks avatud apteegi. Vaat ravimid on Venemaal odavad. Karbi Ibuprofeiini saab alla euro eest kätte.
Keskpäevaks hotellis tagasi olles, ajas taatide toa ust paotades mind nähtu muigama. Kui parafraseerida ühe populaarse foorumlase müügikuulutust, siis magasid nad seal nagu 3 Iveco juhti, kellest üks oli just uue Scania saanud.
Pilt
Jünger polnud taibanud ukse võtit retseptsioonist küsida. Ei kujuta ette, kaua ta ukse taga lõhkus, enne kui kahest taadist võileiva vahele keskmiseks puges.
Minu tasane irve ajas Inseneeri silmi paotama, millele koheselt järgnes rivi obstsöönseid väljendeid, mis pidid vist mind kehutama ukse vahel vahtimise asemel hoopis koheselt temale Borjomi hankima. Selle armetu halina peale ärkasivad teised ka üles. Ja vett ta ka ei saanud, kuna unustas võlusõna palun ära.
Pidin ainult veidike veel toa aknast välja vahtima, kui taadid siis end püsti ajasid. Ka neil oli siiski huvi turul ära käia.
Pilt
Inseneer oli kella 5 paiku koju aetud, Vello ja Jünger olid aga veel otsustatud metrooga ekskursiooni teha ja saabusid alles 10 paiku tagasi. Kui taadid pidid alles järgmine päev, siis meil Jüngriga oli tahtmine samal päeva ära sõita. Mistõttu Jünger eelistas turukülastuse asemel edasi magada.
Nii ma siis käisin korra veel turul. Jalutasime otse läbi elurajoonide.
Pilt
Pilt
Turul tegin siiski ostu ka: võtsin 3500 rubla eest korraliku turvamehe paksu talvise jope ja püksid. Kui nüüd aus olla, siis ma arvasin, et tegemist on Vene Julgeoluteenistuse FSO (Federalanaja Služba Ohranõ) mundriga, sest käisel olevad embleemid oli osaliselt üle õmmeldud. Paistis ainult jupike vappi ja tekst „služba ohranõ“. Sellise jope kõrval taatide miilitsa-joped on jama. Toompuistee algul poleks kindlasti sellise jopega kõndida saanud. Aga kui kodus lapsel need katted eemaldada lasin, selgus et tegemist oli siiski Sberpanga (Vene ja tegelikult terve Euroopa suurimaid panku) turvateenistuse jopega. Ehk siis mundrikandjate prestiiži hierarhias mingi oma 5 taset lahjem toode.
Pilt

Tagasi hakkasime sõitma umbes kell 16 paiku. Jüngrist oli täitsa kahju, nii rääbakas nägi välja. Kõigele lisaks oli kogu aeg laitmatult töötanud autostereo rikki läinud. Jüngrile on eluliselt vajalik, et autos oleks kõrvulukustavalt vali muusika. Õnneks meie muusikaline maitse osaliselt kattub. Kes Inseneeriga reisinud on, siis teab, et selle tegelase autos kõlavad ainult vene nais-popartistide šlaagrid. Ta ise väidab, et ega mitte niiväga kuulamise pärast, aga ilus olla vaadata. Sellest väitest ma saaks aru näiteks Serebro puhul, aga listis on ka igihaljas Alla Pugatšova . Pervert, rsk.
Linnast saime ilusti välja, Ivangorodi jõudsime ühegi probleemita. Ainult piiril kulus ikka mitu tundi. Lihtsalt pühapäeva öösel on saba tavalisest pikem.
Kõige hullem oli teekond Narvast Tallinna. Anna andeks, Jünger! Ma tõesti püüdsin solidaarsuse mõttes kõrval ärkvel püsida. Aga jäin juba piiripunktis sees tõkkepuude vahel korraks magama. Isegi hirm aidanud, et see Samurai pidi üks maailma ohtlikumaid avariitegemise autosid olema. Ja juht oli öö läbi pidu pidanud. Ikka vajus mul pea ära ja siis jälle mõne aja pärast püüdsin silmi meeleheitlikult lahti teha.
Jüngri selgusehetk koitis Rakveres. Tavaliselt sõidetakse selles marsruudil Narva-Tallinn mööda. Kui ta end linna sissesõidul Vaala keskuse juures avastas, siis saime aru, et aitab. Autopiloot ka ei tööta enam. Nüüd tuleb väike uni ikka ära teha.
Jummal kuidas ma ennist oli unega võidelnud, pisike mootor põrises, soe oli, natuke lokutas-kiigutas. Parklas vaikselt seisvas autos läks uni aga üldse minema. Ja Jüngril ka. Nii et 15min pärast täies üksmeeles sõitsime edasi. Aga nii uhke oli ta küll, et ennast roolis välja vahetada ei lubanud. Pani lõpuni välja. Nii et ca 12h peale väljasõitu hotelli juurest olin mina kodus tagasi.
Tänan lugejaid. Arvan, et sellisel kujul minu jaoks oli see viimane kirikureis. Nii et aasta pärast Inseneer kirjutab ehk jälle ise.
Kui just Tai sinnakanti oma linnamaasturiga väikest safarit ei tee või seda kolmandat kirikuteed ette ei võeta. Siis läks veel.
Viimati muutis Kjen, R Okt 28, 2016 2:34 pm, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
amevier
True Off Roader!
Postitusi: 1341
Liitunud: N Jaan 25, 2007 10:58 am
Asukoht: Narva-Jõesuu

Re: Kuidas Jünger kirikus käis

PostitusPostitas amevier » R Okt 28, 2016 2:23 am

Jälle kena tükk, täname.
Land Cruiser KZJ95
v6sa
I live off from the mud
Postitusi: 1555
Liitunud: R Aug 19, 2005 4:31 pm
Asukoht: Harjumaa lõunapiir

Re: Kuidas Jünger kirikus käis

PostitusPostitas v6sa » R Okt 28, 2016 9:36 am

Püstitõusnud saal aplodeerib... :bg
Krusa, Krooks, Frontu ja hübriidruss veavad kõigi ratastega. Üldiselt olen rahul
Kasutaja avatar
suitsukala
Fitting 38"
Postitusi: 288
Liitunud: L Apr 16, 2016 7:04 pm
Asukoht: Saaremaa, Kärla

Re: Kuidas Jünger kirikus käis

PostitusPostitas suitsukala » R Okt 28, 2016 10:05 am

5+ lugemine!
Jeep Comanche Laredo '88
Igapäevaselt Austraalias - PS v e-mail, kui vaja kätte saada.
Kasutaja avatar
TTUUL
Got ARB and Nitrous?
Postitusi: 139
Liitunud: N Jaan 05, 2012 10:09 am
Asukoht: Oru ja Saula küla piiril
Kontakt:

Re: Kuidas Jünger kirikus käis

PostitusPostitas TTUUL » R Okt 28, 2016 10:19 am

Väegade vinge. :yupikaye
XJ ´91, 136KW AMC242, AW4, NP 242, ..... EX
ZJ ´95, 135KW AMC242+LPG II, 42RE, NP 242, ..... loheta väikserattaline gloobuse abiga teed otsiv igapäeva liikur.
Tahoe ´98, 190KW Vortec 5700 L31,4L60-E , NVG246, ..... small block ja suurem ratas.
Kasutaja avatar
Siiri
Got ARB and Nitrous?
Postitusi: 155
Liitunud: R Nov 20, 2015 10:15 am
Asukoht: Harjumaa

Re: Kuidas Jünger kirikus käis

PostitusPostitas Siiri » R Okt 28, 2016 11:29 am

Taaskord tore lugemine, tänan 8) :mrgreen:
2016 VABA 505 Mini Mitsu
Kasutaja avatar
LR90
True Off Roader!
Postitusi: 1486
Liitunud: T Dets 28, 2004 1:55 pm
Asukoht: Kunda taga metsas 5111459

Re: Kuidas Jünger kirikus käis

PostitusPostitas LR90 » R Okt 28, 2016 12:15 pm

Väga viis :)
kui suureks saan, hakkan DEFENDERIKS
Kasutaja avatar
ed101
Home Made Monster
Postitusi: 170
Liitunud: E Veebr 07, 2005 3:54 pm
Kontakt:

Re: Kuidas Jünger kirikus käis

PostitusPostitas ed101 » R Okt 28, 2016 2:21 pm

5+ :china :lol:
300 GD | H.M.M Team 2002-2010 [TR3] | How can I express myself totally and completely?

Mine “Reisikirjad ja pikemad jutustused”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline