Katse 1: kuidas me (ei) käinud Onega ääres. Ja kirikus.

Käisid autoga välismaal ? Sõitsid ümber maailma ? Tahad sellest pikemalt kirjutada või pidevalt oma reisikirja uuendada ? See on just õige koht.

Moderaator: Moderators

Vasta
Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 539
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Katse 1: kuidas me (ei) käinud Onega ääres. Ja kirikus.

Postitus Postitas Kjen »

Lähtudes siin teemas http://ets.lahe.net/viewtopic.php?t=49546&p=320015 püstitatud lubadustest esitleks väikest reisikirja. Asjaosalised seda häbenevad, nii keeldusid nad minuga endatehtud fotosüüdistusi jagamast, seega palun seda käsitleda kui õpetlikku proosateksti teemal, kuidas ka saab nn offroad-matkasid läbi viia.
Selgitavad märkused on eelkõige seda juttu lugema sattuvate mittefoorumlaste jaoks.

Jutt sellest kuidas me kirikus ei käinud, Onegast rääkimata ehk lugu sellest, kuidas suurelt plaanitud trip, mis pidi olema suts kõvem tegu kui Inseneeri kirikuskäik ja ainult pisut tagasihoidlikum olema, kui Metsiku polaarmatkad, mõnikord kerge autoekskursiooniga asendub.

Eellugu.
Et kui kui kohe täitsa algusest pihta hakata, siis mina sattusin seltkonda tänu sellele, et kuulus moderaator T hankis omale igivana Toyota asemele Landroveri. Umbes kahe kuuga ta tüdines oma uuest mänguasjast ära ja hing hakkas midagi veel ägedamat tahtma. Nii lõi ta kampa minu tuttava ja kõige ligemal elava defeka-omaniku Rannariga ja keeruliste äriliste tehingute tulemusena soetasid omale kahe peale võistlusauto Toorik [1]. Kes teab, see teab, ülejäänud ei kujuta ette, aga siukse raha eest siuke asi osta on minu meelest puhas hullumeelsus. Ilmselt samale järeldusel jõudis ka T ja oskas end projektist taandada. Igal juhul hakkas üksi jäetud Rannar seda ... seda rohelist sürrealismi taljest lahkama, leidis, et ka sisu vastab välimusele, st kap.remondi pidid läbima sillad, mootor, raam ja palju muid asju, aga kere oligi õnneks plaanitud lihtsalt minema visata. Projekt oli plaanitud valmima umbes mai kuuks, et siirduda sellega Venemaa tripile, mis pidi esmalt tegema tiiru ümber Ladoga järve, siis põikama sisse Karginitši kirikusse [2] ja siis veel vaatama ka Onega järve [3] ümbruses ringi.
Rannar oli juba eelmine aasta osalenud ühel Tripil, mis oli ainult Ladoga järve ümbruse avastamisega piirdunud ja seekord pidid sama seltskond pisut vähenenud kujul eelkirjeldatud retkele asuma. Kuna juhuslikult tuli jutuks, et ta on oma 2-kohalise autoga tahab minna ja pooled kohad on veel täitsa vabad, siis pakkusin ennast kaasaminejaks tingimusel, et ta ei sunni mind osalema selle auto ehitamise ega remondi protsessi juures keerulisema tööga, kui on mutri kinnihoidmine või vajaliku instrumendi kätte ulatamine. Etteruttavalt võin öelda, et pakutud tingimused sobisid ja soovitud lubadusest pidas ta hoolega kinni..
Mingi hetk jaanuari kuus olin ma Facebookis lisatud ühte gruppi, kuhu kuulusid lisaks Rannarile veel Kert ja Riho, keda ma teadsin ja veel Veiko, Marti ja Gerto, keda ma veel ei teadnud. Seal FB's see reisi planeerimine siis toimuski ja märtsiks oli kirjeldatud marsruut nagu läbi arutatud. Eri etappidel lisandus ja kadus sealt grupist läbi veel päris mitu kodanikku.
Aga siis tekkisid Krimmi rohelised mehikesed ... ja märtsi keskpaigaks oli poliitiline olukord sellel maal, et Venemaa asemel tundus ohutum hoopis Valgevenesse minna, kuid aprilliks said hirmud läbi, Venemaa jäi paika, osalejate arv oli peaaegu selge (7), autode arv oli paigas (3), Marti tutvustas lausa mitmeid erinevaid võimalikke marsruute ja paika sai ka alguskuupäev 31.05 hommik ning reisi pikkuseks minimaalselt 2 nädalat.
5. mai olime suutnud juba end niipalju kokku võtta, et toimus 71% kvoorumiga kindlate minejate kokkusaamine. Nägin esimest korda Marti näost näkku ära.
Ja siis hakkas nagu üllatusi välja tulema.
Auto 1 – Toyota LC 90 vajas ühe kuulsa safari tagajärjel uut mootorit ja paari vähemtähtsat pisiasja. Mootoreid oli Eestis pakkumisel too moment täpselt 2.
Auto 2 – LR Defender 110 polnud ettevalmistustega veel alustanud, v.a oli tellitud paar varuosa, mida müüjal veel laoseisus pakkuda ei olnud. Aga auto liikus iseseisvalt. Lihtsalt kõik luugid polnud avatavad, igalt poolt tilkus, midagi kolksus, aga see on LR puhul normaalne. Lihtsalt oleks võinud järeldusi teha asjaolu kohta, et selle auto kohta on netis hunnikute viisi pilte, kuidas suvalisel safaril on tal alati kapott püsti.
Auto 3 – LR Defender 90 oli kujul: ratastel raam, mille peal oli mootor, nn torpeedo ja käigukast. Ei muud. Aga agregaatide kinnitusmutrid olid kinni keeratud näppudega. Ja diferentsiaaliks kutsutavad hammasrataste puntrad olid kas päris juppidena laiali ja ühe kohta oli selge, et see tööle ei hakkagi.
Minul kui seltskonnas uuel, tekkisid mõned muremõtted.
12. mai tundis Rannar esimest korda huvi, et ei tea, kas mul endal ka mõni mõni töökorras auto on. Mulle see küsimus üldse ei meeldinud ja pakkusin lahkelt Zil 157 kasutamise võimalust. Rannar pole ilmselt kunagi sahhaari juhtinud, seetõttu pidas ta ettepaneku ainsaks probleemiks juhilubade puudumist.
14.mai oli tähtaeg, et passid viisade tarvis asjaajaja kätte toimetada. Hilines ainult Rannar.
19. mai kuulutas Rannar, et varuosa tarnija pani paki teele. Pakk alustas teekonda Inglismaalt ja pidanuks sisaldama muu hulgas ka Kerdile vajalikke osasid (laagrid, ristid, roolivärk).
20.mail tutvustas Marti töötava Toyota mootori häält.
21. mai tegin südame kõvaks ja küsisin ettevaatlikult, et kas lähme siis kalluriga? See küsimus seiskas defeka ehitusprotsessi silmapilkselt.
Kallur oli minu ülimalt pika ja vaevalise ümberehituse läbinud LR Discovery, mis kujutas endast lühendatud kabiini ja kallutava veokastiga mitte veel päris valmis projekti. Millel pealegi lasus veel mingi needus, mis mõjus erakordselt laastavalt suvalise autoga tegeleva mehaaniku töövõimele ja südametunnistusele. Kui nüüd väga aus olla, siis kerge kahtlus, et äkki needus päris igale mehaanikule ei mõju, tekkis mul ainult Soo tn Rommi juures, kelle töömehed tellitud tööd kummalisel kombel tegid kas ühe või lausa poole päevaga ära. Ma pean seal vist korra veel katsetama.
Ka Imedepõld on needuskindluselt suhteliselt hea valik, igal juhul uued õlid, amordid, lukkudega sillad ja raginata käigukasti paigaldasid nad mulle ainult juba kolme kuuga ja 23. mai ma sain esimesele uuendusjärgsele proovisõidule minna ülesandega, kuulata, kas kõik varemesinenud kolksud ja vibratsioonid on ikka kadunud. No enamus nagu olid ka, aga miks nad mind selle auto abil ära tappa tahtsid, seda nad ei oska siiamaani veenvalt selgitada. Sõimata sain ka, normaalne inimene ei kaotavat rattamutreid ära. Aga see selleks.
24.mai sõitsime Rannariga puidupoodi ja tõime vineeri. Asjade hoidmine lahtises kastis tundus liiga ekstreemne, seega sai kõvasti mõeldud, joonistatud ja veokasti kolm vineerkasti meisterdatud. Kastide vahele sai tühi riba kanistrite jaoks jäetud – kütusepaagi maht 33l ei ole just ääremaade avastamiseks sobiv kogus.
25.mai. Kirikuteed meenutades tõstsin tagatuled kõrgemale, nikerdasin ka mingi kaitse moodi asja neile alla ja numbri kinnitasin kõrgemale porte külge. Salongi sai lisatud CB jaam ja 230V inverter, samuti loobusin vabatahtlikult võimalusest jälgida maapinda ja käigukasti läbi auto põranda põhjas olevate avade ja teipisin need kinni.
26.mai läks kallur põllule tagasi, vints sai hooldatud, kütusepump ja turbo jõulisema asendi. Nüüd oli võimalik ilma aeglusti abita autoga kohalt võtta ka mittehorisontaasel teelõidul.
27.mai viisin kalluri Autokirurgi [4] juuurde, et lasta teha kütusepaagile kaitse. Arvasin, et kulub 1 tööpäev. Kulus 3. Aga kaitse sai asjalik. Marti pani FB üles ettepaneku, et läheks äkki hoopis pühapäeval s.o 1.juuni. Meile sobib. Kerdile veel rohkem, sest pärast selgus, et üleskutse idee autor oli just tema.
28.mai lõuna ajal arvas ülemus, et mis ma ikka passin töö juures, mingu ma parem ettevalmistusi tegema. Annaks jumal rohkem selliseid ülemusi! Lendasin Tööriistamarketi ja Matkasporti poole. Hommikul olin ka Tai juures sadamas käinud ja omale 10mm trossi saanud.
29.mai saabus pakk Inglismaalt defekate osadega. Kerdile vajalikud osad oli puudu. Lendas siis Paldiski mnt poole hoopis. [5] Õhtul anti kallur kätte. Varem olin siiski korraks kalluri oma kätte saanud ja sillastendis ära käia jõudnud. Kokkujooks oli ok. Seega kiskumist põhjustavad kahtlasevõitu rehvid & veljed, õnneks Venemaale läheme Rannari ratastega.
Rannar oli vahepeal hangitud trossi otsa aasad lasknud pressida.
30.mai. Kuna ootamatult oli aega küll, veetsime rahuliku päeva rattaid vahetades, kaste kaanetades, pisiasju parendades ja asju pakkides. Umbes kella nelja paiku helistas Rannarile Kert. Kuna ma seisin kõrval, siis kuulsin vestlust kogu selle ilus pealt: „Tsau, mis teed! Tead, mul on Su tagasilda ka vaja! Miks?. Ah tead, seal mingi krdi laager on selline kahtlane, Veiko arvas, et parem vahetame välja, aga see on siuke mõõt, et kusagilt ei saa ja siis võiks juba silla kogu täiega ära asendada ...“.
Ausalt öeldes ma olen paras põdeja. Mulle üldse ei meeldinud oma täiesti järele proovimata autoga Venemaa pärapõrgusse sattuda. Ma põdesin isegi selle pärast, et kuidas Vene tollideklaratsiooni täita, käisin seda isegi kolme erineva inimese juures tõlkimas ja konsulteerimas. Aga avastada alles päev enne tagasillas mingi põnev rike, see muretus mulle väga pähe ei mahtunud.
Ühtlasi sain teada, et Kert oli Rannari defeka juba üsna puhtaks rüüstanud. Esisilla sisu (differ, poolteljed) oli juba vahepeal Kerdi auto alla kolinud. Nüüd oli tagasild ka läinud. Ka veljed kuulusid Rannarile. Ja all olevad 35'' rehvid Rihole. Ning esiistmed olid üldse kusagilt BMW'st saadud.
31.mai meisterdasin stange külge trossi aasad. Tegin kõige pikema reisieelse testsõidu – käisin Sakus Antol külas.
Õhtul läksime defeka meestele külla. Nägin esimest korda Veiko ära. Defekas oli veidralt kohevil, igalt poolt ripendas juhtmeid ja voolikuid ning suur seltskond (paar noormeest oli lisaks abiks) kruvis iga auto serva juures midagi kinni. Ühtlasi selgus, et et kompressoreid oli auto jaoks lausa kaks varutud, aga kumbki ei tööta. Peale seda, kui mul õnnestus nad oma komperssori juurest kaugemale peletada, panid nad Riho Volvost töötava isendi pihta.
1 juuni. Eelmisel õhtul olime teada saanud, et minek on 2.juunile lükatud. Kellaaeg oli juba targu lahtiseks jäetud. Autoga polnud muud teha, kui panime esimesele vintsile trossi ka peale. Oi vanakurja, Tai käest saadud 10mm tross oli pigem 11mm ja murettekitavalt jäik. Kiskusime trossi jälle maha ja asendasime minu defeka küljest saadud 8mm trossiga. Siis veel asjad kasti ja oligi nagu kõik. Sain veel oma rootsi krimisarja osa ära vaadata.
[1] Toorik on legendaarne pensionile lubatud kiiritada saanud lehetäi värvi ja maailma üks kõige väärkoheldumaid TR1 klassi võistlusautosid LR Defender 90.
[2] Leningradi oblasti Vepsamaa piirkonna samanimelise järve kaldal asunud nüüdseks pea täielikult kadunud küla kirik, mis on tänu pehmelt öeldes rasktele teeoludele olnud viimane 10 aastat off-roadi entusiastide kultus-külastusobjektiks ja mille vahetust lähedust läbivad mitme Venemaa soffroad-võistluse marsruudid.
[3] Onega ehk Äänisjärv on kõigile tuntud Lagogast pisut väiksem ja vähem tuntud Venemaa loode osas asuv järv, millest saab alguse kuulus „Belamorkanal“
[4] autode restaureerimisega tegelev ettevõte
[5] Paldiski mnt asub L varuosasid müüv kaubandusettevõte Almakes.


Päev 1. (2. juuni)
Stardipaik Peterburi tee šašlõkikas, stardiajaks oli paika pandud mõnevõrra kummaline kellaaeg 6.50. Hämmastava täpsusega jõudsid kõik täpselt kell 7.10 kohale. Nägin esimest korda Gertot ja esimest korda ka seda Toyotat, mis minu mõningaseks imestuseks oli hoopis mudel 90. Ma arvasin selle mudel 70 olevat.
Pikalt arutamata keerasime ninad Narva poole ja tuld!
Tln-Narva maantee on suurepärane koht oma ja kaaslaste autode kohta lähemate teadmiste hankimiseks.
Toyotaga oli kõik ok. Veel.
Defekas aga alustanud oma teed reipalt, ei tahtnud aga no mitte kuidagi oma esialgset hoogu säilitada – autos pidi hull müra olema jne. Põhjuseks see eelmainitud ülepeakaela ette võetud sildade vahetus. Aga alla läinud polnud mitte tavalised sillad, vaid iseäranis aeglase ülekandega võistlusauto sillad, mis olid nagu mõeldud peegliteni ära uppunud auto edasi venitamiseks, mitte maanteel lendamiseks. Et selle defeka ja sildade kombo tarvis oleks pidanud veel lisaks kiirema vahekasti hankima, aga läks nagu läks. Igal juhul dikteeris defekas jõuliselt seltskonna kiiruseks kuni 75km/h.
Aga just see kiirus meeldis meile, kalluristidele, kõige vähem. Ja seda eelkõige rehvivalikust lähtuvalt. Nimelt oli kalluri alla sattunud seltkonna kõige väiksemad, aga see eest kõige karvasemad rehvid, mille nimi oli Insaturbo Special Track..
http://www.insaturbo.com/neofiles/image ... _track.jpg
Asfaldil aga nii karvane rehv teeb pikeeriva sööstpommitaja [1] häält. Koleda häälega on võimalik harjuda, aga kuigi selliseid krokodille ei olevat võimalik korralikult tasakaalustada, oli seda siiski kunagi ammu küll teha üritatud. Päris hea tulemus ei olnud, sest just 70 ja 80 vahel tekkis mitte just tähele panemata jätmist võimaldav roolivibratsioon. Pluss veel muud hääled, helid ja võbinad, mida üks käest lastud inglismannide ammune leiutis toota suudab ja mida „normaalseks“ peetakse, st sõber Inseneer väidab nii, kui ta minust ja minu landroveritest mõneks ajaks lahti tahab saada. Ainus pluss asja juures oli võrdlemisi marginaalne, kallur nägi nende rehvidega kuradi isane välja.
Ülejäänud meeskonnad oli valinud märksa asfaldisõbralikuma mustriga rõngad ja pean takkajärgi nende valiku palju palju mõistlikumaks.
Defekal oli lausa 35 tollised STT-d all ja Toyotal pisut väiksemad, 33'' aga analoogse mustriga.
http://www.offroaders.com/tech/AT-MT-Ti ... -STT-s.jpg
Eeltoodust tingituna eelistas hiljem valdavalt roolis olnud Rannar ja ka Toyota mehed pulsseerivat liikumismaneeri, tehes legaalse maanteekiirusega vahe sisse ja siis ootasime kiirusevihkajaid järele.
Tuvastasime esimese väärlahenduse oma autos – raadiojaam oli sattununud autosse kõlar vastu tasapinda ja vajas teispidi keeramist.
Teel Narva tegime ainult ühe seda tüüpi peatuse, kus pea kõik seltkonnast rivistusid heki äärde ja kõikusid seal kühmutõmbunult mõni aeg.
Narvale lähemale jõudes hakkas kergelt sadama ja kallur hakkas järjest hoomatavalt pidurdamisel vasakule kiskuma. Defeka meestel jätkus lõõpimist Narvani.
Narva jõudsime kelle 10 paiku hommikul. Pean tunnistama, et personaalselt mina oli Narva piiripunkti läbinud suunaga Venemaalt Eestise, teistpidi veel mitte. Aga kuna kõik ülejäänud olid aasta tagasi selle tee läbi teinud, siis veeres kogu seltskond esmalt just sinna. Eelkõige kontrollima teel moodsast nutiseadmest hangitud infot, et piiriületuse järjekord Narvas on 10 tunni pikkune.
Kunagi paar aastat tagasi, mil piirisaba pikkust loeti tänu Eesti äärealade vähest tööhõivest tingitud kütuse väikeimportijate massile ööpäevades, oli välja mõeldud see ootealade süsteem. Vähemalt Narvas, kus piiripunkti asukoht keset linna tegelikult ka ooteala lahendusele oma piirid seab, oli see esma-kokkupuutunule, nagu näiteks mina ise, ikka päris segane. See piiriületuse kord on tegelikult internetis põhjalikult ära kirjeldatud, tasub enne tutvuda. Igal juhul kui me olime paar minutit ainult paari auto pikkuses sabas, mis tekitas asjatu juba lootuse, et 10 tundi on natuke ülehinnatud ajakulu, ära seisnud, see vägev süsteem meenus Kerdile ja keerasime autoninad linnaserva poole tagasi.
Ja siis läks defekas keset Narvat rikki.
Suri välja ja enam ei käivitunud. Kui viis minutit jutti oli käivitil pöörelda lastud ja samaaegselt Veiko kõiki juhtmekimpe järjest läbi liigutas, defekas taasärkas suitsupilve saatel ja lubas meil ootealale jõuda.
Kuigi just hiljuti suur mass siinse foorumi lugejaid käis Ladogal võistlustel, ma siiski kirjeldaks ülejäänutele seda põrutavat piirile pääsemise korraldust.
Ooteala on iseenesest päris suur, oma 2 hektari suurune parkla linna ääres, kus eraldi putkad ja tõkkepuud sissepääsu ja väljapääsu juures. Väljapääsu juures oli lisaks veel suur infotabloo, millel kujutatu meenutas Tehnikaülikooli lineaaralgebra nimelise õppeaine loengut – tähtede ja numbrite maatriks. Tegelikult olid seal kirjas nende õnnelike autode numbrid, kes võisid alustada teed piiripunkti.
Aga et sinna tabloole pääseda, tuli esmalt osta sissepääsu putkast 1.3Eur eest pilet. Aga mis asja juures hämmastav oli, putkast vastati terele „zdrazdjega“ ehk EV elanike rahvustevaheline vaikiv kokkulepe edasise kõnekeele osas. Meie seltskonnas see tähendas lihtsalt seda, et putkadega suhtlemine jäi aktsepteeritava vene keele oskusega Rannari ja Riho mureks. Samuti saime teada, et kardetud info 10h vaba aja osas leidis kinnitust, küll lohutati, et see võib ajas muutuda. Ühtlasi oli võimalik osta teenus, et järjekorra pikkuse teatud etappide kohta saadeti ootaja telefonile sms.
Nüüd polnud muud teha, kui oodata sms'i või vaadata 10h punaste numbrite vilkumist. Ülima eesmärgi saabumisel tulnuks väljapääsu putkast jällegi vene keelt piisavalt osates omale osta järgmine pilet, mis tuli esitada juba piiritsooni pääsemisel – asja korraldav ettevõte Transservise kolmas putka oli vahetult piiripunkti ees, kus osavalt käemärke valdav noormees oma tõkkepuuga piirivalvurite tööjärge reguleeris. Asjaajamisel on selles mõttes ka oma loogika, kui juba EV piletit ostetud ei saa, kuidas kodanik mõtleb veel Vene piiripunktis asju ajada?
Oma vaba aja veetsime osaliselt Narva kaubandusvõrkudes, et veel viimaseid matkatarvikud hankida, külastasime täitsa sümpaatset põneva menüüga (põnevad olid nii road ise kui ka google abil loodud eestikeelne menüü) Gulliveri restorani ja paar tundi vaatasime ka ooteala tablood.
Ja kui me viimaks oma ihaldatud piiripunkti piletid saime, mis juhtus natuke enne kella 16.00 – st ootaeg oli ikka mitu tundi lühem kui esmalubatud 10h, läks defekas kohe ootealast välja sõites jälle rikki. Põhjus ja remont analoogsed. Rannar täpsustas diagnoosi – defekas ei taha Venemaale minna.
Piiriületus oli iseenesest Eesti poolel oli oodatavalt lihtne ja kiire.
Mina kartsin paaniliselt just vene tolli, sest ma oma üpris kesise keeloskusega ei ole võimeline iseseisvalt ankeete täitma. Ei vene, ei ingliskeelseid.
Aga kuigi ma olin eeltööd netist leitud tollideklaratsiooniga teinud, siis päris libedalt kõik ei läinud. Küll sattus allkiri valesse kohta, päris kindlasti ei olnud õige isikliku pagasi kogus, kirja läks kogus 0 (korrektne olnuks küll vist kirja panna 1 kalluritäis isiklikke asju ja esmaseid remondivahendeid, aga selline võimalus kahjuks puudus), aga närviliseks muutunud ja kenasti tukka viskama hakanud tollitädi tahtis meist pigem kiiresti lahti saada ja kõlbas lõpuks asi küll. Küll ülejäänutel oli hea spikerdada minu ankeedi pealt.
Mis on Venemaal eestlase esmane tegevus - loomulikult tankimine. Ja edasi suund Karjala poole. Üldiselt võttis suuna dikteerimise enda kätte Toyota team. Kui veel paar päeva tagasi oligi veel kergelt lahtine, kas esmalt võtta Onega või kirik või vaadata hoopis Ladoga võistlust, siis legendaarse sadamapootsmani Tai skeemide tulemusena oli meie seltskonnale tekkinud laadung - jurakas mehaaniline vints, mis tuli Ladogale toimetada - seega sihtmärk nr 1 oli Ladoga järve võistluslaager, mis teatavasti on selline ajas muutuva asukohaga. Tol momendil Martile teada olevad koordinaadid igatahes viisid ikka kohe täitsa ühe veekogu keskpaika, justkui oleks mingi ujuvlaagriga tegemist. Küll tundus eeldatust pikema Narvas veedetud aja tõttu ebareaalne jõuda sama päeva õhtuks Laadoga äärde, seetõttu sõitsime piki Ladoga läänekallast lihtsalt Karjala suunas.
Esmalt mingite kõrvateede järel tekkisid uhiuued kiirteed ja undamise saatel neil lendamist takistas ainult defekas, mis lisaks sellele, et ta sundis mite ainult rekkasid, vaid ka isegi Paz tüüpi busse neile ilmselt ebaharilikku tegevust nagu möödasõit, viljelema. Lisaks tõmbas defekas perioodiliselt tee äärde, et jälle pisut (üle veerand tunni järjest neil sellel päeval ei kulunud) juhtmete raputamise saatel ülipikki starterisoolosid esitada. Taustaks oli tekkinud kütuse pumba inin, mis üsna autentselt meenutas nutvat kutsikat.
Piiterist olime me igal juhul mööda murdnud, kui oli aeg laager valida. Õhtusöögi olime juba Piiteri servast asuvast Prismast hankinud. Venemaa Prisma paistis muuseas silma sellega, et päris mitme nähtud kaupluse tagahoovis oli mingi motospordi teemaline atraktsioon. Näiteks krossirada või vähemalt mingi temaatiline telk.
Laagri sätitasime ühe järve äärde (60º25,086'; 30º 15,254). Piiteri külje all oli muidugi juba nõukogude ajast kõik looduskaunid kohad hõivatud kõikvõimalike puhkekodude ja pioneerilaagritega, mis enamus paistis täitsa edasi toimivat. Ehedad metallväravad siltidega punane kaevur või tubli metallurg olid ka alles. Aga õnneks oli ka üks lõiguke rannast jäetud avatud kasutamiseks ja sinna me lühikese vaidluse järel - defekas tol hetkel viibinud seltskond tahtis miskipärast raudtee äärde magama minna, maandusimegi.
Koht oli ilus ja et Venemaal on palju loodussõpru, kes meelsasti ilusates kohtades viibivad, olid nad selle 20m rannariba kohta tekitanud täpselt 3 hunnikut, igaüks mahuga pool veoauto koormat ja koostiosaks moodsas ametnikukeeles pakendijäätmed. Kuna selline värk ei haise, siis saab selle kõrval vabalt telkida.
Õhtu pikalt ei kestnud, Toyota mehed hoidsid omaette, defeka mehed läksid õllelt rummile üle ja püüdes vältida teemat, kuidas nad sellise autoga kirikusse jõuda plaanivad, käsitleti mitu korda teemat kalluri pidurid. Defekas kui hingega olend pani aga selle kõrva taha ...

[1] kuulsaim sedatüüpi lahingulennuk oli saksa Ju-87, mis pommitamise täpsuse nimel ligines sihtmärgile peaaegu püstloodis põhjagaasiga alla kihutades ja samal ajal veel sireeni andes. Tekkinud heli esitatakse igas sõjateemalises ajalookroonikas.
Viimati muutis Kjen, K Juul 09, 2014 12:04 pm, muudetud 3 korda kokku.
Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 539
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Re: Katse 1: kuidas me (ei) käinud Onega ääres. Ja kirikus.

Postitus Postitas Kjen »

Päev 2 (3. juuni)

Hommik algas mulle küllaltki vara. Nii kella 5 paiku (siin ja edaspidi Eesti aeg, Venemaal oli kell tund aega hilisem) virgusin krabina peale. Algne vähene sahin võttis mõne aja pärast hoopis põrisevamad toonid ja meenus, et nii matkatool kui köögi- ja söögitarvikud jäid lahtiselt välja. Kuna põis tahtis ka pingest vabaneda, siis vedasin end telgist välja. Väljas oli juba suitsu tegev Kerto, kes hoidis distantsi ja kadus mõne aja pärast oma autosse.
Tooli põhi oli kenasti veega täidetud, seega riie on veekindel :=), kallasin selle tühjaks, toppisin tooli auto alla varju, panin kööki ka koomale ja läksin telki tagasi. Kui uni juba peaaegu tagasi tuli, plartsatas Toyota tööle. Hea vaikne mootor, selle tiksumine mõjus unele pigem hästi, lihtsalt korraks tekkis huvi, et ei tea kuhu nad nüüd minna tahavad? Sama mõte oli ka ülejäänutel läbi peast käinud.
Paari tunni pärast saivad kõik jalad alla. Motiveeris kaugusest kostnud pioneeride või nende järeltulijate trummipõrin. Enam ei sadanud, panime kohvivee keema, defeka mehed püüdsid sõbrad olla, Toyota omad olid ise omale priimuse kaasa võtnud. Hilisematele ränduritele teadmiseks: olge Rannaril kohviga ettevaatlikud, kangus pani hambad pragunema.
Selgus ka, miks Toyota öösel tiksus, nimelt oli nii Kertol kui Martil moodne telgiga välivoodi ja kuna õhtul miski vihma ei ennustanud, ei viitsinud kumbi viimast veekindlat kihti peale tõmmata. Igal juhul erinevalt minust ei ärganud nemad mitte krabina peale, vaid vee loksumise peale külje all ja nii nad autosse varju ja magamisvarustust kuivatama siirdusidki.

Järsku keegi helistas mulle. Issake, puhkuse esimene päev ja juba helistavad! Helistajaks oli Tai, kes uuris esmalt, ega ma juhuslikult Venemaal pole, siis ega ma juhuslikult koos Rihoga ei reisi ja siis, et ega ma midagi kaasavõetud vintsist ei tea. Saanud kõigile küsimustele positiivsed vastused, sain Laadoga laagri koordinaadid korraldusega vints sinna ära tuua.

Esimene katse teele asuda oli kella natuke enne 11. Mul miskipärast tuli kuulus ekstreemmatkaja Metsik meelde, kes raudpoldina kell 6 ise üles tõusis, kell 6.30 rahutuks muutus, kell 7 kolistama hakkas ja kell 8 ikka edasi magajaid jalgupidi telgist välja kiskuma hakkas. Tal oleks meiega ikka päris kurnav olnud. Aga see selleks. Igal juhul esimene katse lahkuda ebaõnnestus täielikult. See et defekas kohe ei käivitunud, see tundus juba loomulik. Aga seekord ta kohe üldse ei käivitunud. Isegi ei lubanud. Aga hea aku oli raisale peale pandud. Aku polnud ka loomulikult selle auto päris enda aku, vaid mingi Lancia pealt pihta pandud. Igal juhul oli akus voolu nii palju, et kannatas t u n d a e g a j ä r j e s t praktiliselt vahetpidamata starteri käiamist välja.

Ja mis veel hullem, defekas ja Toyota pargiti küll üksteistest võimalikult kaugele, aga ikka oli defekas oma lollid kombed Toyotale ka ära õpetanud. See ka ei läinud käima ...
No mine lolliks, kuidas see veel võimalik on? Kurat, see on Toyota ju!

Kell 11.45 juhtus ime, me kõik kolm autot suudsid järve äärest minema sõita.
Kell 11.47 sai ime otsa. Defekas suri välja. Seekord otsustati juhtmed rahule jätta ja kütusetorustiku kallale asuda. Imelise nägemuse tulemusena vaadati esmalt auto kütusefiltrit. Selle potsiku sees peaks olema paljude pisikeste aukudega materjal. Mina ei tea, millega see Kert oma alumiiniumruuna joodab, aga auke oli vähe järele jäänud. Aukudes oli erinevaid materjale: liiva, metalli, mingid looduses seni avastamata naftaussid ka vonklesid avadesse takerdunult abitult.
Kert sai mitmehäälselt ja pikalt sõimata.

Aga Toyotal oli lihtsalt midagi süütelukus ära mädanenud, mille tagajärjel esmalt ei eemaldunud immo, siis kiilus võti liikumatusse asendisse, rohke õlitamise järel mõni aeg hiljem see rike paranes, aga võti ei tulnud endiselt lihtlabaselt lukuavast välja. Ei saa salata, et see meile, kalluristidele, väikese parastava rahulolu tekitas, kuna ka Toyota mehed ei saanud ka enam autot lukku panna. Kalluril ka see mugavusvarustus ei olnud usaldusväärses seisus. Aga Venemaal on pisut häiriv, kui pead auto avatud ustega üksi jätma. Nüüd sai poekülastuse ajal natuke koopereeruda.

Kell 13.00 tahtis defekas jälle keskmise suurusega remondipausi. Nagu ma eespool juba mainisin, oli Kerdi pikk defekas Venemaale tulnud laetud sildadega. Aga laenas nad lühikese defeka alt. Aga neil kahele muidu küllaltki sarnasel huumorilembesel elajal tagasilla korpuse mõõtmetes väike, nii 5cm erinevus sees, mistõttu pika defeka originaalkardaan oli jäi lühikeseks ja nuudid oli ainult otsapidi omavahel koos. Ümarduvad nuudikandid aga hakkasid häirivat häält tegema ja segasid defeka meeste raadio kuulamist. Siiski jäi peale mõningast arutelu kardaan esialgu alla.
Marti aga pausi ajal urgitses kapoti all, tõmbas ühe varda välja ja andis seda kõigile soovijatele mureliku näoga nuusutada. Lõhn ei olevat õige. Ja automaatkast paugutab.

Loodus muutus järjest soomepärasemaks, külanimed samuti. Suurepärases korras asfalt sai järsku otsa ja asendus suuremat sorti teeremondiga. Tuli siirduda ühele teeharule, mille seisukorda ei ole võimalik kirjeldada. Teekate oli justkui Kasahstani kõrvalisest piirkonnast pihta pandud, aga paigutatud oli see nii liigendatud ja kurvilisetele pinnavormidele, mis tekiks kui mõni hullunud sammuv ekskavaator Võrumaale lahti lasta. Liiklusmärk aga lubas lahkelt 80'ga sõita. Pakun, et me lubasime endale kohati lausa 50-ga sõitu. Teel kohatud Kamazid eriti üle 30 ei lubanud. Vähemalt polnud põhjust defeka kallal närida.
Kell 14.30 möödusime suurest sildist, mis teatas, et oleme jõudnud Karjalasse. Ja ka teeolud paranesid võluväel. Ja seni kuiv, kuid sombune ilm oli särava päiksepaistega asendunud.

Kell 17 paiku hakkas defekast tulema selliseid signaale, et neil hakkavad kuhugi pidurid kaduma.
Emotsioone ei tekkinud.
Ja mõni aeg hiljem tõmbaski defekas tee äärde ja teatas, et nemad hakkavad nüüd piduriklotse vahetama.

Mis siis ikka, ootasime. Muu hulgas eemaldati selle töö käigus esirattad ja anomaaliaid ei täheldatud.

Asjata ootasime, klotsivahetus pidureid tagasi ei toonud. Aga jätkasime, sest defekas ju teatavasti nagunii väga kiiresti ei liikunud ja pidurid võimaldasid vähemalt natuke aeglustamist. Veel.

Äravaevatud Toyota oli kuidagi kärsituks muutunud ja kippus ikka kaugemale eest ära kaduma.
Kui Marti andmetel oli Laadoga laagrini ainult paarkümmend km jäänud, süttis kalluri kütusepaagi märgutuli. Lähim tankla osutus gaasitanklaks ja ei sobinud. Alustasime keerulist protsessi, kallata kanistri sisu kalluri paaki. See on oodatust keerulisem, kuna tankimiskõri on oma pool meetrit pikk ja praktiliselt horisontaalne - st et paaki saab väga vähehaaval täita ainult tankurist, aga lehtrist täitmist me ei olnud veel proovinudki. Ja sai kinnitust, et tavalise lehtri abil voolaks enamus kütusest lehtri ja kõri vahelt tankimisava kaudu kuhugi tagaratta peale.
Kui kõik olid ümber kalluri troppi kogunenud ja ohtralt tarkust välja paisanud, tundus kõige mõistlikum kallur kraavi viltu ajada ja siis üritada. Ideel oli jumet. Ilmselt kõige kiiremini läbiviidud tankimine üldse selle kalluri elu jooksul.

Pilt

Kui me niiviisi karjana ringi askeldasime, keeras tanklasse järsku 1 Toyota. Ladoga võistluskleepsud peal ja eesti number küljes. Nimeks Maasturid. Näoilmed väljendamas mõningast imestust meid nähes, üritasid nad ka asjatult tankida ja kadusid kiirelt.

Polnud meilgi midagi passida, natuke pusimist, et kallur jälle teele saada, kanister kasti ja lehter takkajärgi, uue hooga laagri poole. Laagri oleks vist ilma koordinaate teadmata ka üles leidnud, support teamide [1] kirju mass aina tihenes.
Viimane teelõik laagrisse oli jälle selline natuke viletsamat sorti, lisaks trügis seal märkimisväärses koguses poolhaakega päris kallureid ringi. Igal juhul hüppas kastist välja lehter ja emigreerus illegaalselt. Lisaks olid tankimisega kuhugi põõsasse hüpanud paar Narva tööriistamarketist vaevaga hangitud kastiriivide splinti.

Mina konkreetselt olen üldse vähe offroad võistlusi külastanud, Venemaa omasid mitte ühtegi, küll on mulle neist palju muljeid räägitud, mistõttu laagri osalejate arv mind väga ei üllatanud, küll aga selle ala suurus, kuhu see mass laiali valgunud oli.
Tegelikult on selles laagris ööbimine tasuline. Ja tasu suurus polnud mitte väike. Aga nagu kogemused näitavad, siis kuhugi laagri servaalale maandunud vaikne seltskond kedagi ei häiri ka.
Aga meie esmane mure oli leida üles Serengeti teami asukoht, et vintsist lahti saada.
Laagri kaugemas otsas leidsime sinimustvalge lipu ja täiesti tühja laagri. Toolid välja ja jäime ootele. Ei läinud kaua, kui hakkas peremehi koju tilkuma. Hästi surmtõsiseid mehed olid, ainult Priit A 'le tegime me millegiga nalja. Ei julgenudki kaua seal olla, Marti korjas natuke infot, et kes, kus, kui katki ja hiilisime pool km edasi ja tegime oma laagri. Tai mobiil oli väljas, Serengeti mootoririkkega üldse kusagil kaugel ja koledas kohas ning nende laager oli ühes teises kohas tegelikult seal, mille koordinaadid Tai meile oli andnud. Seda konkreetset laagrit kutsuti Movistari laagriks muidu vist.

Laagris alustasid defeka mehed protsessiga, mida nad ei suutnud enam mitu päeva lõpetada. Protsessi nimi oli: kuidas on tehtud defeka pidurisüsteem.
Ülejäänud elasid laagrielu, kuni laekus info, et Tai ja Matis olid siiski metsast välja saanud. Siis tegime võtsime sisse poosi, et me pole siin mingid kutsutama külalised, vaid eriti vajalik kullerite meeskond, nõudsime vintsi välja ja veeresime hästi soliidselt nii kalluri kabiini kui kasti täites mitmekesi Serenegeti laagrisse.
Vaatasime Serengeti brotot [2]; kuulasime - Tai oli üllatavalt vaikne, aga väga jutukas mehaanik oli; jõime kaasavõetud õlut; kaebasime defeka peale ja sõitsime koos parima saadaoleva Land Roveri eksperdi Tai'ga oma laagri tagasi.

Kuna defeka mehed oli ohtralt õlut varunud, siis Tai oli meie seas ikka pea südaööni.

Päev 3. (4. juuni)

Hommik algas kell 8, kui Tai oli iseseisvalt meie laagrisse tagasi saabunud ja Riho telgist mind taga otsis. Riho sõimas kõvasti ja rumalate sõnadega.
Tai'l oli pea lõunani vaba aeg, nii veetis ta selle meie juures. Kuna ta oli Martile võistluse "manuaali" tutvumiseks andunud, siis Marti sai meeldiva üllatusena teada, et brotod ja TR3 peavad ülejärgmisel päeval kiriku juures läbi sõitma. Tai'l ei olnud üldse hea meel, kui ta ka oma lähitulevikust teada sai. Istus oma raamatu taga ja sajatas tükk aega.

Marti aga aga käis välja väga atraktiivse idee, et kui need neetud defeka mehed oma pidurid korda teevad, siis asume kohe kiriku poole teele ja kasutades seda rada, mida võistlustrassid ei läbi, katsuda homse päevaga jõuda kirikusse, veeta ülehomne päev kirikus mööduvaid brotosid vaadates ja siis katsub hea õnne korral jälle tsivilisatsiooni tagasi saada.
Tai arvas, et see pole meiesugusele kambale hea idee.
Hiljem kuulsime, et ka võistluse kohtunik Oliver arvas, et see on eriti halb idee, eriti, kui me veel kusagile võistlusrajale jalgu oskame end sättida.
Igal juhul Toyota mehed piinlesid kella 15.00' ja ... läksid ära.

Defeka mehed oli kuni kella kolmeni öösel piduri süvauuringuid teinud, veidike maganud, hakkasid hommiku poole taas tegelema pidur õhutamisega, siis kiskusid uuesti maha piduri peasilindri, osandasid selle ja uurisid, mitmel erineval moel ja erinevas järjekorras saab sealt kätte saadud mansette ja kolvikesi tagasi panna. Pealaagrisse sai paar korda ka eskpeditsioon välja saadetud, et äkki õnnestub kusagilt ka see peasilinder hankida, aga tulemusi ei olnud. Pealegi selgus mõningaseks imestuseks, et laager oli vaikselt lõunaks end kokku pakkinud ja üldse ära sõitnud. Ainult paar katkist Uazikut oli veel alles.

Varsti peale Toyota lahkumist, kui neil oli õnnestunud viimane tilk pidurivedelikku loodusesse tagasi juhtida ja katsed näitasid, et jalgpidurit ei ole enam üldse, otsustasid defeka mehed vahelduseks ikkagi kardaani alt ära võtmist harjutada. Peale väikest vaidlust teemal, kuidas toimib auto pidurdamine käsipiduriga - defenderi käsipidur ei blokeeri mitte rataste pidurikettaid, vaid kardaani (selline lahendus on ka omaaegsel menuveokil Gaz 53) taibati keskdiffer lukku panna ja lahkusime eesmärgiga tutvuda lähima autovaruosa poe valikuga.

Laagivahelisel teel sattusime ühe uuemapoolse support-defeka järgi, millel kuudiuks oli lahti jäänud. Roolis olnud Rannar pingutas kõigest jõust, võttis defekale sappa, vilgutas ja signaalitas, kuni see pidama jäi. Kahjuks ka vene defenderistidel polnud seda peasilindrit, aga vähemalt ei kaotanud ta oma kuudist asju ära. Ning oskas meile anda Piiteri Land Roveri klubi kontakti (http://www.lrclub.ru) ja ühe telefoni, kust Piiteri kandi landroveristid omale juppe hangivad.

Jätkasime teed lähima linnakeseni, mille nimi oli Pitkäranta. Selline Haapsalu suurune rajooni- ja tööstuskeskus. Linnake ei olnud kaugel ja esimene katse Venemaal piduriteta liikuda õnnestus suurepäraselt, ainult defekast saatvad kiiksuvad-kääksuvad helid olid harjumatud.
Pitkäranta äärelinna kõige esimese kohvik juurest leidsime Toyota üles. Ka võistlustel kohtunikuna tegutsenud Oliveri meeskond tegi sama kohviku ukse taga aega parajaks.

Nagu ma kui seltskonnas alles uus, teada sain, siis juba aasta tagasi oli meie kamp selles linnakeses autoremondiga tegelenud ja omasid isegi mõningaid kontakte ja teadsid täpselt, kus asuvad autopoed ja isegi seda, mis pood millele spetsialiseerunud on. Igaljuhul liikusime veidi edasi ja parkisime autod Gorkova ja Kalinini tänava ristis teepeenrale, seal oli 100m raadiuses autovaruosade poode tervelt 3, toidupoode aga veelgi rohkem, lisaks veel 2 söögikohta ja kahtlasevõitu boonusena ka tihe politseiauto liiklus, kuna ka nende pesa oli kusagil lähedal.
Vot sellises kenas paigas +30ºC pärastlõunase sooja käes me oma reisi eesmärgiks osutunud tegevust - harjutada Land Roveri remonti Venemaa suvistes välisoludes, siis jätkasimegi.
Pilt
Defekalt kisuti esirattad alt ära, meeskond avas õllepudelid, ka 1 vein ringles nende seas. Kert pumpas meistersportlase tasemel piduriga, Veiko avas kõikvõimalike ventiile ja mutreid eesmärgiga sealtkaudu pidurivedelikku maha lödistada, ise kutsus ta oma tegevust õhutamiseks, ja Riho muudkui vantsis varuosapoe vahet, et osta esmalt kokku kogu linna pidurivedelik, siis Lada pidurisüsteemi mansetid, siis Gazeli pidurisüsteemi mansetid, siis UAZ omad, siis mingeid seibe, siis mutreid jne jne. Igal juhul N E I L oli huvitav.

Toyota aga lahkus lõplikult kindla eesmärgiga omapead kirikus ära käia.

Rannar aga taastas kontaktid kohaliku mehaanikuga. Vana juba oli meie saabumiseks valmis, kuna tervituse asemele ütles ta Rannarile, et ta teab, mis meil mureks on. LR piduriremonti ta ise nagu ette võtta ei tahtnud, me esialgu väga nagu ei pakkunud ka. Küll aga oli vanast abi, et leida treial ja tema töökojast oli ka abi, et likvideerida vahepeal veel üks defekat tabanud häda.
Tähelepanelik lugeja vast mäletab, et täpselt ööpäev tagasi, vahetati defekal piduriklotse. See on tegevus, mille käigus autolt võetakse ära ratas. Ja kui rattas oleks mingi tähelepanu vääriv loks, siis see peaks hakkama nagu silma ka amatöörmehaanikule. Aga too moment oli kõik korras.
Kuid nüüd, kõigest ööpäevake hiljem, oli võis defeka paremat esiratast loksutada pea 10cm amplituudiga. Laagrist oli vähe järel ja seegi oli keevitunud võlli külge kinni (ma vabandan, ma tunnen pehmelt öeldes sügavat huvipuudust auto ehituse ja lausa vastikustunnet remondi vastu, seega võin kasutada valesid termineid). Igal juhul oli vaja relakat, et see laagrijäänus kätte saada ja selle tööga need kohalikud mehed garaažis filigraanselt hakkama ka said.
Treialit aga oli vaja selleks, et defekas taas nelikveoliseks muuta. Erinevate ideede kaalumisel oli tekkinud idee hankida ca 5cm pikkune silindrikujuline vahetükk kardaanile.
Mehaanik teadis kahte treialit, aga esimene oli päeva lõpuks "kosmosesse" siirdunud ja teise tabamine telefoni teel õnnestus tal alles hiljem. Igal juhul ilmus ta mõne aja pärast ise meie juurde sinna tänavanurgale ja eskortis meid treiali juurde.
Treial elas täitsa linna ääres, noortepärase nimega tänavas. Ei ütleks, et tegu olnuks esmapilgul väga sõbraliku inimesega. Suure ja tugeva kehaehitusega, kõhukas, sõjaka olemuse ja sellele vastava väga kurja pilguga. Kui üks naaber oma hoovist hooletult välja keeras, nii, et ta oma Ladaga pidurdama pidi, siis ta jõllitas ikka oma naabrit sellise pilguga ikka jupp aega, et ma arvasin, et keegi saab kohe lõuga. Naaber kadus kiirustades, mehaanik ka ja Rannar hakkas treialile defeka probleemi kirjeldama. Peab tunnistama, et treial oli pädev, eluaeg vene raua ja metsaveotehnikaga kokku puutunud. Sai kohe aru, mida vaja, tegi oma täiendavad ettepanekud ja lubas toote hommikuks valmis teha. Treipink, ilmselgelt selline võimekamat sorti, ja veel mimed metallitööriistad oli tal kodumaja aluses suures garaažis. Mõõduvõtmiseks sai talle hiljem kardaan viidud.

Kuna vahepeal oli õhtu kenasti kätte jõudnud, oli defeka kõrval toolis lösutades hea linnaelu vaadata. Karjala inimesed erinevad mõnevõrra ülejäänud Venemaa elanikest oma kinnisema oleku poolest. Samuti on nad vist soome turistidega nii ära harjunud, et meist sõna otseses mõttes ei tehtud väljagi. Isegi usinalt edasi-tagasi saalivate ja vahepeal isegi kohe meie vastas kiirust mõõtvate mentide tähelepanu pälvisime alles siis kui, neil vahetus läbi sai ja 2 tk meist jala mööda kõndis. Siis üks põikas korra ligi ja hoiatas, et Venemaal ei tohi avalikult enam õlut juua ja isegi suitsu teha. Ja taara olgu pärast prügikasti viidud. Kuna Rannar oli ennist ühest patrullist lausa ilma turvavööta mööda sõitnud, tundus, et Vene miilitsad on end kuidagi lõdvaks lasknud. Hiljem kuulsime et meil on mingi petlik mulje jäänud.

Esimene külaline oli kõrvalasuvast tõmmude meeste kohvikust. Nii kiilukujulise näoga maailmakodanikku mina polnudki veel näinud. Miskipärast lõi mulle silme ette Edvard Munch maali "karje". Pilt
Vana oli kusagilt Põhja-Kaukaasiast pärit ja tuli niisama sõprust looma.

Siis külastas meid purupurjus linavalgete juustega soomlasest! tehasetööline, keda hirmsasti juppideks võetud defekas huvitas ja hulka aega veetis ninapidi juures vahtides ja ei jõudnud ära imestada, mida kuradit selle autoga parasjagu tehakse ja soovitas kangesti mingi veermikujubina küljest jupi maha lõigata. Muu hulgas saime teada, et ta ei salli kohe üldse venelasi. Pärast leidis püüdis üks naine ta kinni ja guljatasid ümbruskonnas edasi nad juba kahekesi.

Kolmas külaline oli kõige huvitavam, eelmainitud kohviku pealik. See oli juba selline bõk-tüüpi kehaehitusega vend, kes oma arenenud muskulatuuri rõhutamiseks veel hästi liibuvad riided oli selga tõmmanud. Vana uuris ikka kohe mitu korda, kust me oleme ja kes me oleme ja eraldi küsis veel üle, ega me jumala eest Eesti venelased ei ole. Sellele kinnitus saanud, kuulutas ta, et kõik kes ei ole venelased, on tema sõbrad ja me oleme teretulnud tema kohvikusse. Isegi ostma ei pea midagi, võime niisama ka istuda.
Huvitav oli see, et oma pesitsuskoha ümbrusest ei teadnud ta mitte kõige vähematki. Näiteks uurisime, et kas linnas mõni valvega parkla ka on, siis ta arvas, et ei ole, aga me võime vabalt tema kohviku ette oma autod jätta, seal ei julge keegi käia. Ega vist eriti ei käidud küll. 200m kaugusel olevat hotelli ta isegi teadis, isegi hinnad oskas öelda ja hoiatas, et väljamaalasi seal nööritavat. Ei teadnud siis seda, et sama hotelli kõrval kena tarastatud parkla oli siiski täitsa olemas.
Neljas ja viimane on jälle mingi kapsaks joonud ülisõbralik kohalik parm, kes hädavaevu sai mentide käest minema näpus olnud õllepudeli pärast ja siis undas meie juures kahe palvega. Esiteks ta tahtis ise mutreid keerata, kuna ta on ikka lukksepp ja teiseks palus ta meil mitte autot ära lõhkuda.
Kuna defeka meeste vein oli vahepeal minu käsutusse jõudnud, asjaolu, mis minu puhul oluliselt tõstab valmisolekut väljamaa keeles suhelda, siis tegin talle ettepaneku hankida ja seejärel mulle üks Volga bensiinipaak müüa. Vastuseks vaatas vana mind väga imestunult ja tahtis teada, miks ma temaga saksa keeles räägin. Seda naeru, mis ümberringi lahti läks. Aga vana sai minu "saksa keelest" päris hästi aru ja oli Volga asemel mulle lahkelt mingi Iveco paagi koos veoka endaga maha müüma.
Õnneks kadus ta Riho ja Rannari sabas, kes hotelli tuba hankima läksid minema ja läks kaotsi.

Hotellis kohti oli, nägu maksis vist 900rubla + hommikusöök 170. Lisaks võtsime veel sauna.
Hotelliks oli mingist kortermajast eraldatud terve trepikoda, kus korterid olid numbritubadeks jagatud. Vannituba ja peldik olid kahe kolme toa kohta, sõltuvalt kunagise korteri suurusest, ühised. Aga saun oli aus, moodne ja hea.

[1] võistlusteami abi auto, enamasti peavad nad ka võistlusauto transportimisega tegelema, mistõttu on neil tihti sabas treiler-haagis.
[2] teatud tüüpi offroad võistlusauto, eriti suurte ratastega, ei meenuta enam ei tavalist autot ega ka traktorit ja tavaliselt iseäranis mudane.
Viimati muutis Kjen, K Juul 09, 2014 12:56 pm, muudetud 3 korda kokku.
Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 539
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Re: Katse 1: kuidas me (ei) käinud Onega ääres. Ja kirikus.

Postitus Postitas Kjen »

Päev 4 (5. juuni)

Hotellist lahkusime kella 10 paiku ja kuhu meil ikka minna, kui oma uue sõbra treiali juurde. Vaatamata sellele, et mida kõike Kert oli ette võtnud oma defeka rahulikumaks muutmise nimel jõuülekandega ja piduritega, ei olnud ta võimeline ühtegi päeva alustama selleta, et enne kui me kalluriga üldse kohalt saime, oli defekas juba täpp horisondil. Nii ka seekord.
Ja üsna tüüpne oli ka see, et kui me treiali juurde viiva teeotsa juures olime, olid nad hoopis kusagil mujal. Õnneks veel raadiolevis, nii sai nad lihtsa vaevaga tagasi kamandada.
Treial oli õhtul tubli töö teinud, bolvanka oli peaaegu valmis, mõned keermed oli veel teha jäänud. Nii said defeka mehed suure vahelduse oma kergelt juba rutiinses töös ja mõningase pusimisega see junn kardaani vahele paika ka sai. Ja siis kohe jälle pidurite kallale. Oleks te Veiko käsi näinud, mida teeb pool ämbritäit dot 4'a, kui see tasapisi näppude vahelt maapinda nõristada. Suured ja kandiliseks muutunud näppudega väga vana mehed käed olid. Kerdi kõndimisabinõud oleks aga huvi pakkunud füsioloogidele, lihaskudede areng ebaproportsionaalsel koormamisel, vasak jalg jõude rippumas, parem usinalt pedaali surumas.

Pilt

Autod olime pannud elurajooni prügikastide tagusele võsaga piiratud lagendikule. Tegelikult oli terve see lagendik vaikselt prügimäeks muutumas - vanaraud, veoka rehvid, taara ja kõik see, mida tuul kokku kannab, kui prügikaste harva tühjendakase. Aga me olime juba natuke harjunud.
Et solidaarsust üles näidata, tõstsime kalluril ka kapoti üles. Et päike peale ei paistaks, sest väga palav päev oli.
Nii me päeva veetsimegi, aeg ajalt toole päikese käest jälle varju tõstes, kuni täitsa kohe prügimäekese otsas istusime.
Pilt
Aeg ajalt tuli defekast mingi optimistlik teadaanne, et oh nüüd asi on hoopis tihkem, õhutame ära ja siis ongi korras ja kohe lendame Toyotale kirikusse järgi.
Aga see tunne läks neil eranditult alati kähku üle.

Treial käis meid aeg ajalt vaatamas, iga kord järjest jutukamaks muutumas. Rääkis vene elust, sitast majanduspoliitikast, sõber superkeevitaja-Koljast jne. Lõpuks hakkas naine tal järel käima ja koju tagasi sikutama. Vanal oli tegelikult kurb aastapäev ka, ilmselt meenutas ta Kerdilt saadud Vana-Tallinnaga oma lahkunud esimest abikaasat. Lisaks treis ta kiiresti paar seibi meile, mida selle neetud pidurisilindri sees edutult rakendada püüti.

Õhtuks oli ka optimistidele defekast selge, et sellest peasilindrist asja ei saa. Mingil põhjusel ei kaalutud lõpuni varianti, et see jubin kohalikust autopoest tellida. Ja see Piiteri klubipood oma kauba saatmisega kusagile kolkalinna poodi ka nõus ei olnud. Tuli järgi minna.
Ja nii otsis treiali naine meie jaoks välja transpordivariandid Piiterisse. 7000 rubla (jubin ise maksis 5000) eest oleks suvaline kohalik oma autoga viinud ja toonud, rongiga oleks ikka väga kaua aega läinud, seega jäi valikusse buss ja marsakas. Nii ma vabatahtlikuks hakanud Rannari südaöösel bussil viisingi. Ma oli jäänud päris üksi selle defekakambaga.

Kell 22.20 helistas veel Marti Kerdile ja raporteeris, et nemad teel kirikusse jäid 7km läbimise tulemusena pooleveoliseks ja vintsituks ning pöörasid otsa ringi.

Päev 5. (6. juuni)

Kell 10.00 startisime Piiteri poole. Eile kaalutud variant hankida üks jäik puksiirside ja võtta piduriteta defekas kahtlaste piduritega kallurile sappa heideti hommikul ulja peaga kõrvale. Eilse poeskäiguga oli tekkinud kallurikasti termoskotti hea mitu pudelit külma õlut, mistõttu Riho tuli eriti hea meelega kallurisse üle. Eriti kui defeka külmik tühjavõitu oli.
Nagu ikka, defekas kadus kiiremini, kui mina kalluri ümber keerata suutsin ja leidsime nad alles peatänava tuttavast teeäärest. Defekas oli nimelt seal katki läinud.
Seekord oli talle diiselkütuse rada järele tekkinud. Pingutamist vajas midagi kütuse etteandepumba süsteemis. Vea defekteerimise järel likvideeriti see linnaäärses tanklas.

Päeva esimene pool oli kena. Kraadid kerkisid mõnusalt +31ni, Kert veel mäletas, et tal pidureid ei olnud, teeke soosis ka tagasihoidlikku tempot ja nii oli päris mõnus ka rooli taga Karjalat vaadata. Palju rohumaid, graniit ja hoopis teistmoodi majad. Majade järgi tegi koheselt kindlaks, mis alad oli kunagi Soome, mis NL omad.

Minul oli moraal küllaltki maas, ma olin veendunud, et sellises seisus Land Roverid kirikusse ei jõua ja isegi kui üritada, siis see lõpeks ainult veel suurema fiaskoga. Defeka mehed aga olid endiselt seda meelt, et Piiterisse minnakse ainult remondiks, Toyota tehakse ka korda ja siis kohe niuhti kirikusse tagasi.
Mina olen kirikus (reisijana) käinud ja nagu teadsin, mida oodata. Tõsi küll, ma arvasin, et lumevaese talve ja varakult alanud suve korral on see protsess lihtsam, aga kui ma olin näinud Ladoga võistluse pilte, siis mul see arvamus läks üle.
Defeka meeste moraalile mõjus põrutavalt aga hoopis saabunud teade, et Toyota oli ööga hoopis Eestisse tagasi läinud.
Defekas ise pidas vastu kell 14.00-ni, siis tuli ülekuumenemise vältimiseks jahutusventilaator tagasi panna.
Ühes piirkonnas sattusime jälle kole palju support teame kohtama, ka eestlasi. Olime kusagil Djunnaja nimelise laagri lähedale sattunud, aga seda me seekord ei külastanud.
Mõne aja pärast hoopis kasutasime juhust ja käisime korra ikka Laadoga vett ka katsumas. Enamus varbaga, mina julgesin enamat.

Karjala järel oli teed jälle head, Kert oma probleeme piduritega ei mäletanud, kiiruse hoidis ka kenasti ikka selles vahemikus, mis kalluri rooli vibreerima pani. Kerdi olime rivis esimeseks pannud ametliku põhjendusega, et tal parem ülevaade liiklusest oleks :=); tegelikult, no kes see ikka tahab piduriteta kolli ees liigelda. Ja nii oli nende järel hea selle päeva põnevamat hetke jälgida, kui eessõitev Kert vist märkas liiga hilja üht sillaremondi käigus suletud teepoolel seisvat väheldast autorivi. Selgelt oli läbi tagaakna näha juhikohal toimuv rabelemine, siis tõmbas defekas hirmsa rehvivile saatel korra külje ette ja mõningase visklemise järel sai kenasti saba lõpus pidama. Seesviibijate pärastised kommentaarid olid, et kui Kert peale instinktiivset ja ülimalt asjatut pedaalile surumist üritas madalamaid käike sisse suruda, siis tukkumisest üles ehmatatud Veiko rabas oma instinkti toel hoopis kässari järgi.
Kümmekond järgmist kilomeetrit kalluri rooli vibra taluma ei pidanud, kuna see vibra tekitav kriitiline kiirusevahemik saabus kuidagi hiljem.

Ühes tanklas sain hea ülevaatliku võrdluse, kui palju ikka minu kalluri tankimine aega võtab. Olime ühe rekkaga kõrvuti, alustasime koos, tema lõpetas sutsuke varem. Skoor: rekka 250l, mina 30l.

Rannar oli Piiteris pealelõunaks kenasti vajalikud osad ära hankinud ja kohtumispaigaks pakkus kohalike soovitusel välja Murinõ nimelise koha. Kerdi dikteerimise järgi mina kui ainus paberi ja pastakaomanik kirjutasin ma märkmikku üles küll Murunina, lisainfona, et eelnevalt tuleks läbida Devjatkino nimeline koht.
Ja oh seda hädakest. No ei leidnud meie moodsat nutivara omavad navigaatorid sellenimelisi kohti üles. Pärast selgus, et kui Rannar rääkis kohe päris kindlasti asulast, siis nutivärgist leida prooviti sellenimelist Piiteri tänavat.

Nädalapäev oli reede. Reedel on Piiteris (ka Moskvas) lausa lühem tööpäev, et urbainseerunud venelased saaks juurte juurde naasta, seega alates kella 14.00 oli kõik Piiteris väljaviivad teed kenasti umbes. Õnneks me pidime sisse saama, mitte välja.

Algul polnud nagu viga, suunavöödid olid eraldatud ja kui meie suhtelist tühjust nautisime, siis vastutulijaid oli ikka üks lõputu rong. Aga seda õnne ikka kauaks ei olnud, peagi oli ka meie ümber sagimist piisavalt, õnneks sai üsna ühtlaselt liikuda.
Kuna kalluris olnud ozi [1] kaart oli omadega kusagil 2008 aastas, siis meie imestuseks sõitsime me kaardi andmete kohaselt kusagil ehedas soos, tegelikult kõikus moodsate sõiduridade arv 4 ja 6 vahel. Pidurdamatute Nutimeeste juhtimisel jõudsime edukalt Ikeani (ma takkajärgi vaatasin, tegu oli ilmselt Murmanski mnt asuva Ikea Dõbenkoga. Seal tegime peatuse, et Rannarilt selle kena soome-ugri kõlalise Murunina kohta ikka täpsemalt teada saada.
Kuna mina kadusin säilinud suurteede ja -ehitiste kiuste säilinud kraaviäärsesse võpsikusse isiklikke asju ajama, siis ma Rannari ja Nutimeeste vestlust pealt ei kuulnud, aga kuhugi me edasi sõita üritasime. Takkajärgi oletan, et Rannari valis oma sugulase soovitusel kokkusaamispaiga eeldusel, et me läheneme sinna piki Laadoga läänekallast, aga tegelikult valisime idakalda ja konkreetsel juhul ma takkajärgi oletan, et KAD'le [2] pööramise asemele sattusime kuhugi liiga linna lähedale ja kuna me pidime hakkama kuhugi põhja poole hoidma, siis ma ei oska takkajärgi muud öelda, et Kerdil on ikka kuradi kõvad närvid.
Esiteks muidugi, et millega ta üldse Venemaale tulla julges, teiseks siis sellise "mugava ja sportliku" liikuriga nagu defender reedese Piiteri autobahnidel käsipiduri abil Kamazide vahelt ja kust kurat veel välja hüppavaid hulle venelasti vältida ... mnjaaa! Paar korda sai defekas seda ebaharilikku kummivilina saatel külg ette protsessi korrata. No ikka tore, kui vähemalt sellised uued asjad nagu käsipiduri klotsid defekale enne reisi külge keerati.
Ummikud oli ägedad, ei väsinud imestamast, kuidas silmapilkselt liikluse takerdumisel tekkis teepeenrale lisarida. Klassivahet ei tekkinud, lisareas oli nii Lada-ronte kui kalleid mersusid, kaubikutest rääkimata. Aga miks nad sinna ronisid, jäi segaseks, ei jõudnud nagu meist sugugi märgatavalt kiiremini edasi, kuna teepeenral (tegelikult asfalteeritud pidevjoonega eraldatud riba) passisid ka ära koolenud autod või lihtsalt ära väsinud juhid, kes seal mobiiliga juttu ajasid ja keda üldse ei huvitanud, et nende tossava radikaga rondi ümber mingi turbulents sõidukitest tekkis. Tuli ju teistel lisareast jõuvõttega välja murda ja siis kohe tagasi põigata, et protsessi umbes 100m pärast taas korrata. Üldiste tähelepanekute kohaselt oli ummikus kõige parem olla Kamazi või muu vene veoautoga, nende juhtidel oli üsna muretu rida vahetada, lihtsalt keeras, auk kõrvalritta tekkis iseenest. Peale algse tagasihoidlikuse tegime kindlaks, et umbes just sõiduauto juhi näo kõrgusel roostes metallprofiilidest kokku keevitatud stange oli ka hea argument, et läänenaaber vahele lasta. Tegelikult olid venelased seal ummikutes väga leplikud. Isegi ilmselgete ülbikute vastu, nii näiteks mingil maha-pealesõidul, kus 1 suund oli umbes ja vastassuund tühi, lendas tibi kalli mersuga vastasuuna vööndis, kus ootamatult vastutulijaga kohtus. Mitte mingeid emotsioone. Vastutulija ootas kannatlikult, kuni Mersule auk tekitati ja kõik jätkasid oma teed. Sama tolerantsed oldi ka Ladaga poisinolgi kohta. Oleks üks signaalitörts ka olnud ...

Peale tunnikese veetmist ummikutes, mis ikka tekivad kui 6-st sõidruajast 4 remondiks kinni panna ja siis viiendale mingi Kamaz ära lasta surra, jõudsime ilmselt Kalinini rajooni uusarenduspiirkonda, kus oli taas üks piisavalt pikk, nii et lausa igav hakkas, peatus eesmärgiga .... ei, defekas polnud uut häda külge hankinud, vaid selline kaardi vaatamise peatus.
Tee ääres ühel pool oli pori, vaatasime seda nukralt, sest porisse me Venemaale olime nagu tulnudki. Teisel pool teed usbekid krohvisid pausi ajal pea kaks korrust ära ... võib olla polnud peatus pikk, usinad usbekid olid lihtsalt. Aga lõputuna tunduvat tööfront oli ehitajatel kätte antud.

Sellest ehituspõrgust välja saamiseks tuli jälle väike, aga sellevõrra visamalt liikuv ummik ära kannatada ja jõudsimegi Murinosse. Murino on koht, kus iga kolme sõiduauto kohta tuli 1 Paz buss, sest lisaks metroo lõpppeatusele oli sela ka mingi suurem linnalähiliinide bussijaam. Bussijaam ise oleks nagu kusagilt Kesk-Aasia vabariigis asunud, tõmmud jumed, pilus silmad ja kurguhäälne keel. Murino pidi olema just sellel piirjoonel, kus võõrtöölised elada tohivad või elada jaksavad.

Vot sealt bussijaama külje alt me Rannar kätte ka saime. Ja meeletult harjutada saanud defeka meestel kulus pidurite korda saamiseks täpselt nii kaua, kuni me Rihoga bussijaamas peldiku leidsime ja tagasi jõudsime.
Aeg oli muidugi sealmaal, et tuli ööbimispaik leida. Kuna Piiteri hotelle avastama minna keegi ei tahtnud, eemaldusime põhja poole. Arvuti võis taas lahti teha ja nii hakkas Ozi varsti paari järve näitama.
Järve äärde polnud nagu lihtne saada. Esimene tõkkepuu näis ilmselgelt nagu mingile sõjaväeosale kuuluvat, järgmisse teeotsa sisse keerates sattusime aga mingi karjääri sissepääsu äärde. Samas oli sealsamas hulk parkivaid autosid ja inimesi rannavarustusega, seega Rannar veeres ühele perekonnale ligi, et läbi autoakna järve äärde pääsemist täpsustada. Tädi oli pisut ehmunud, aga kinnitas, et autoga järve äärde ei pääse ja ei tahtnud nagu rohkem suhelda.
Aga teiselt poolt ligines kohe meie kõrvale üks tsiklimees KTM seljas. Kuulnud Rannari küsimust, et kas oskab head kõrvalist ööbimispaika soovitada, siis mees vajus mõneks ajaks sügavalt mõttesse, küsis, kas olete võimelised sõitma tema järel vähemalt 30...40km/h ja jugas minema. Kui Rannar jõuliselt tsiklile järgi võttis, röögatasin veel raadiosse, et lähme selle tsiklimehe järele, kui KTM koheselt kõrvalolnud külakese tänavasse keeras ja lendaski nagu lubatud umbes 40-ga autolaiust tänavat pidi allapoole. Rannar pidas samuti lubadusest kinni. Ehmunult hoovi põikavaid vanamehi oli päris mitu, lapsi õnneks tee peal ei tuterdanud.
Kitsa tänava läbimise järel kiire vasakpööre natuke laiemale tänavale, 300m jälle vasakule ja 200m pärast paremale peaaegu märkamatule metsarajale. Ja saad aru, defekas, mis polnud veel kordagi suutnud peatusejärgse kohaltsööstuga meist vähemalt kilomeetri kaugusele kaduda ... oli seekord ise kaotsi läinud. Aga selja taha, mitte ettepoole. Maanteel kadus raadiolevi nii umbes 400m vahekauguse tekkides, siin oli väike asula ja meie otsapidi metsas sees, levi jäigi kadunuks. Ning KTM jätkas metsaradadel kiiruse hoidmist. Ja siis lendas kõigele lisaks meie väike poolemeetrine magnetkinnitusega antenn oksa tabades katuselt kuhugi kasti. Tegime südame kõvaks ja jätsime defeka saatuse hooleks.
Gavril, nii oli tsiklimehe nimi, viis meid ikka päris keerulist rada mööda vinka-vonka-üles-alla kuhugi üha edasi, kuni ta pidi ise ka hoo maha võtma, kuna teele tekkisid esmalt maha langenud puutüvi ja siis pehmemad kohad. Aeglusti, nüüd siis juba kolmas kord sel reisil, olime metsa serval sisse lülitanud, nüüd tuli ka vahekast lukku panna. Aga veel põnevamaks sai minna, nii et me pidime t a g a l u k u sisse lülitama. Esimest ja viimast korda Venemaal. Aga see vaev, tasus ära koht, oli aus -
Hepojärve ja Laidaka järve vahele jääv kõrgete kallastega metsa sisse jääv nimetu järveke.
Pilt

Kohe kui kohale jõudsime ja Gavriliga ära kätlesime, kukkus Rannari telefon helisema. Murelikud defekamehed oli usinalt special tracki jälgi ajanud, aga need oli järsku ära kadunud. Hulga seletamist ja õiendamist, kuna mina olin ozi lugemisega vähe hädas ja siis nemad jälle ei osanud lihtsalt numbreid kirjutada, kuid siis said nad ozist võetud koordinaadid kuhugi sisse toksitud ja lubasid suureliselt kohale jõuda. Kui Gavril poleks väikse vestluse järel meie äsjaleitud laagripaigast ära sõitnud ja neile käega, nagu vene allveelaeva kaptenitele kunagi, suunda ette näidanud, nad vist oleks kaua seal mahalangend puu taga passinud ... . Aga Gavril lubas õhtupoole tagasi tulla.
Ujumiseks oli järv hea, sääski reisi keskmisest vähem, möödajalutajaid mõned üksikud, no mida veel tahta.
Gavril tuligi tagasi paar tunni pärast koos hüperaktiivse sõbraga. Mõlemad oli pikajuukselised, korralikus suvises tsiklivarustuses, mõlemal oli KTM. Kaasa tõid viski, mille Gavril peaaegu üksi ära tarbis.
Pilt

Vabatahtlikult viisid jutu esmalt Ukraina sündmustele, nende suhtlusringkonna arvates oli Putinil Krimmi ainult Sevastopoli sadama pärast vaja, aga mida paganat ta seal Donetskis torgib, sellest nad aru ei saanud. Ja siis muidu vene elust-olust. Ka see järv, kuhu ta meid juhatanud oli, seda tahtsid nad looduskaitse alla lasta võtta, kuid olid bürokraatiamasina vahele kusagil alguses vähe kinni jäänud.
Vestlesid nad Rannari ja Rihoga, Mina jäin tukkuma, kuna see võõrkeelse vestluse jälgimine nõudis parajat pingutust, Kert sai vene keelest vist veelgi vähem aru kui mina ja Veiko läks üldse alati varakult magama. Aga selle eest tõusis kõige hiljem.
Igal juhul see äratarbitud pudel viskit Gavrillil tsikliga lahkumist ei seganud üldse, kuigi trahv pidi Venemaal selle patu eest 100 tonni olema + asjaajamised kohtusüsteemis jne. Et karmistub see eluke ka seal naabrite pool.
[1]http://www.oziexplorer.com/ on üks kaardilugemise tarkvara
[2] KAD on Piiteri ümber olev ringtee
Viimati muutis Kjen, K Juul 09, 2014 1:33 pm, muudetud 2 korda kokku.
Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 539
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Re: Katse 1: kuidas me (ei) käinud Onega ääres. Ja kirikus.

Postitus Postitas Kjen »

Päev 6 (7. juuni)

Kuna koht oli ilus, eelmine närviline päev oli väsitavalt mõjunud, suutsime startida kell 13.00. Ja kõik algas halvasti. Istusin ise vahelduseks rooli, muidu jääbki veel üldse mudas sõit Venemaal täitsa proovimata. Üritades neid paari mudaauku sama edukalt kui Rannar eelmine päev läbida, kukkus ootamatult päikesesirmi taskusse torgatud õhuke paberite kaustake hämmastava täpsusega otse keset mudast lompi ja sõudis rõõmsalt allavoolu minema. Muud poleks nagu olnudki, kui seal kausta vahel ka auto tollideklaratsioon poleks vahel olnud. Ma ei kujuta ette, mida selle kaotamisel piiri peal üle olnuks üle tulnuks elada, ilmselt oleks lihtsaim lahendus Narva jõkke end ära uputada.
Paaniline pidurdamine keset lompi, autost välja, vudinal pabereid püüdma. Kilekaaned päästsid hullemast, hiljem polnud isegi piinlik, pruunistunud dokumendid vastasid lihtsalt auto väljanägemisele.
Defeka omad nautisid olukorda ja kasutasid silmapilk juhust ning kadusid võidurõõmsalt.

Kui suurem sopp oli maha kraabitud paberitelt, siis üritasime järele jõuda. Ozi track me salvestada ei osanud, seega me sattusime varsti hoopis karjääri. Ümberpöörd ja tagasi. Kuna oksad kolisesid vastu katust, taipasime antenn järele vaadata. Seekord seda kastis ei olnud. Urgitsesin kõhu alt jupi juhet, mille üks ots oli kenasti raadio küljes kinni, teine ots oli aga näitas oma vaskset sisemust.. Antenn ise oli ca 20m tagapool ja kenasti igalt poolt katki. Ilmselgelt ratta alt läbi käinud. Loomulikult läks mul ka tuju ära.
Metsast siiski välja jõudes oli defekas endiselt väljaspool silmapiiri. Raadiot meil enam polnud, lisaks oli pidev kokkupuude rikkis defekaga ka Rannari mobiili moraalile halvasti mõjunud. Aga kusagil karjääriväravas me taas kokku kuidagi saime.
Kuna Riho on elektrik, oli üsna selge, et just tema pidi mu W-tähe kujulise antenni ära parandama. Kulutanud enamuse kaasavõetud isoleerpaela rullist ära, raadioside taastuski. Üpris loomulik oli ka see, et defeka mehed siukest asja välja ei kannatanud, et kalluri juures tehakse midagi, mis remonti meenutab ja kukkusid ise ka midagi kruvima. Ma isegi ei tea, mida nad tookord siis jälle lappisid.
Aga halvasti lappisid. Kui me napilt pool tunnikest hiljem jälle Murino olime, tahtsid nad korra veel tee ääres mingeid nipukaid pingutada.
Murino-Novoje Devjatkino on selles suhtes selline hästi põnev piirkond, et seal on segunenud suurlinnalik sagimine ja provintsielu. Uhiuued kortermajad ja supermarketid segamini palkaredega, asula südames ummik, millest eelmainitud Paz bussikeste juhid olid kõige suuremad rullnokad ja murdsid eranditult piki teepeenart end edukalt läbi. Mulle väga meeldis juba Karjalas silma hakanud ja Novgorodini välja levinud küttepuude müüjate reklaamtaljesed, milleks oli romulast säästetud üks vana gazoon (Gaz 53) ja selle kasti ehitatud palkidest lõigatud ketasest butafoorne puuriit koos suure telefoninumbriga.
Ja olles seal kunagi tegelikult juba viibinud, siis on Murino mulle meelde jäänud kohana, kus sain esimest kord proovida ehtsat kodukootud gruusia tšatšat, mis mulle ütlemata positiivse mulje jättis.
Suhteliselt lühikese arutelu järel eilses laagris oli konsensus saavutatud, et me ei lähe Karjalasse tagasi, vaid otsime parem uue kultuskiriku kusagil Peipsi taha jäävatel aladel. Selleks me isegi ei valinud päris otse Pihkva poole suunduvat teed, vaid selle, mis Moskva suunas viis.
Tuimalt asfaldilinti nühkides kannatasid defeka mehed kuni kella 16.00, mil Kert hakkas kurtma teemal, et vahekast teeb kummalisi hääli ja ei tea, kas peaks õli vahetama. Suurendasime autode vahet, et poolkatkise antenni tõttu üpris viletsaks raadiolevi täielikult ära kaoks.
Lasime tal veel poolteist tundi muremõtteid haududa, kui jälle roolis olnud Rannar rehvide värinast ära tüdis ja otsustas mõnd rehvipunkti külastada, et üritada tasakaalustusprotsessi läbi viia. Rehvipunkte on Venemaa magistraalteede ääres tegelikult lademes, aga katsu Sa mõnega kaubale saada.
Esimene viskas pilgu peale ja vabandas, et temal kui hiljaaegu alusutanud ettevõtjal veel ei ole selliseid flantse, millega see meie konkreetne ratas oma pinki kinni saada, et mingu me 3km edasi, seal on tema kolleeg.
3km edasi kolleegil oli hea päev, temal oli poolhaakega metsaveo Maz kliendiks tulnud, kelle kõik rattad vahetamist tahtsid. Lugesime rattad üle, vähemalt 14. Ilmselt läheb sellega kaua, kui mitte väga kaua.
Sama parkla teises nurgas olev töökojas ka ei saanud üldse jutule, aga siis meid juhtati lahkelt järgmise venna juurde, kellel pidi piirkonna kõige parem varustus olema. Siukese super-venna juurde pääsemiseks tuli samast parklast risti üle sõita kõrvalolevasse Tšudova asulasse. Teekond sinna paistis keeruline, jutu järgi kõlas ikka vasakule, paremale, siis otse ja ümber nurga jne. Igal juhul võeti lahkelt rehvipunktis juttu ajanud kohalikul Renault Logani moodi Lada mehel sabast kinni ja kästi meid kohale juhatada. Mida too tegigi. Tšudova oli üks vägev raudteesõlm, kogu asula oligi ümber selle koondunud ja raudteeülesõite oli ikka ohtralt. Kõik olid kenasti punase tule ja suletud tõkkepuuga varustatud.
Kui me oli ma natuke rehvitöökoja ukse taga passinud ja oodanud, kuidas kahe lühikese sitsikleidiga tibi pisikese punase katkise tagatulega muna tagavaratas ära lapiti, kiskus noorepoolne meister ka kalluri esirattad alt ära. Ja nagu protsess ette näeb, kiskus ta esmalt ära küljesolnud tasakaalustused ja siis toppis pika pusimise järel ratta külge mingi flantsi ja selle abil sai ratta pinki kinni. Oi seda vibra. Aga vibras mitte niiväga meie ratas, kui kogu terve tema vägev aparaat tervikuna. Onu kordas protsessi. Tulemus sama. Siis prooviti veel korra teist masinat ka, kus ratas mingite koonuste vahele pidanuks jääma, aga koonused oli ka väikesed. Siis onu arvas, et ei saa meid kuidagi aidata, pani meile rattad alla tagasi ja luhtunud ürituse eest ei tahtnud isegi kompensatsiooni.
Kuna rataste küljes enam polnud üldse neid tinaplönne, siis nüüd vibras meie rool suvalisel kiirusel ja eriti hästi veel pidurdamisel.
Defekas oli selle ajaga oma vahekastis õli ära vahetanud ja loomulikult ettepoole jalga lasknud. Päris pika vahe olid suutnud luua.
Päev kiskus õhtusse, seega läksime varusid hankima Veliki Novgorodi. Ja hiljaks jäime. Kui päev varem löödi Riho elutegevuseks vajalikud õlled läbi loetud sekundid enne kella kukkumist (Venemaa Euroopa osas on nagu meiligi alkoholi müük öösel keelatud), siis Novgorodi oblastis oli see keeluaja kellaaeg tund aega juba nihkes. Nii pidime poest ainult kuiva leivapätsiga välja tulema ...
Ööbimispaikadel püüdisme jonnaka järjekindlusega eelistada veekogu. Selles suhtes oli kohe Novgorodi käe-jala juures valikus päris suur Ilmjärv. Aga enne järveni jõudmist keerasime korra metsa. Kert kadus sügavamale luurele, meie jäime kohe tee äärde passima. Metsas oli räme laibahais. Ei kutsunud edasi. Seega jätsime selle oodatud mudashullamise järgmiseks päevaks.
Sutsuke maad edasi Bronnitsa külakeses üritasime avalikus kaevus joogivee kanistreid täita, mis meil teisel katsel ka õnnestus. Kaevul olnud ülisõbralik eakam paarike oli tundis huvi, kust me oleme ja juhatasid lahkelt samast külast kohe Tšavnitšõ poole keerama. Eelmainitud külake paiknes ühel Ilmjärve neemel ja olla hea telkimispaik.
10 sekundit peale teeristi ülesleidmist oli defekast järel täpike. Röögi mikrofoni palju tahad, kuuljaid polnud.
See piirkond oli selles suhtes põnev, et see Ilmjärv (http://et.wikipedia.org/wiki/Ilmj%C3%A4rv) on üks muutuva suurusega järv, millega kaasneb tavaliselt ka palju pehmet pinnast. Suisa muda. Hetkel olla madal veetase, nagu kaevulised teadsid. Aga kohe sealt Bronnitsa küla tagant hakkasid mingi kraavid ja kanalid pihta. Kas nad siis kuivendasid või hoopis niisutasid midagi, aga vägev veeniitide võrgustik oli osaliselt looduse, aga osaliselt ka inimeste poolt loodud. Seega juba kohe varsti külast väljasõidu järel tekkisid sellised madala võsaga ääristatud pikad kitsad järvekesed, aga saad Sa neid siis kaema minna, kui kompanjonid suurte sihtide poole teele on.
Pilt
Kui me põgenikud sealt neemelt pisikülast kätte saime, vaatasime paiga üle. Egas kohta laita saanud, vaade nagu oleks Võrtsu äärde sattunud.
Pilt
Aga oli üksainus puudus, mis mitmele ei meeldinud, külake (teel oli neid veel mitu, kõik pisikesed-pisikesed, või lausa nukulikud) oli lähedal ja järvevaate nautijaid päris mitu. Isegi päris kenakesti üles songitud juurdepääsuteeke ei takistanud kohalike kutte erinevatel säästuautodel oma tibi loojangut vaatama sõidutamast. Ja kõige lähemast autost piiluvad pilgud olid pigem kurjad.
Noomisime defeka mehi kiirustamise pärast ja veeresime tagasi. Tehes paar põiget võsa vahel, veendusime, et maapind on tõesti pehme. Valisime siis ainsa teekese, mis kõrvale põikas ja mõne aja pärast selgus, et me olime mingil tammil, mis risti üle erinevate kraavide ja ojakestega viis. Loomulikult kadus varsti ka antenn katuselt minema ja sellest paugust ta enam ei toibunudki.
Teeke lõppes alles paari km pärast ühe väiksema jõekese ääres. Sinna me laager siis maanduski. Ujuma seekord ei kutsunud. Ja sääskede arv ning füüsiline suurus oli pehmelt öeldes märkimisväärne.

Päev 7 (8. juuni)

Päev algas ootamatult vara. Teadvusesse tungis mingi urin, mis peatselt ehedaks UAZ mootori põrinaks muutus, koha lisandusid hääled: atkrõvaite, davai, davai!". Nüüd juba täielikult ärganuna esimene ehmatusega jõudsin juba mõelda, et kuidas kurat ma alati nende vene piirivalvurite otsa satun. Ja kuidas nad sellise koha peale piiritsooni said teha?
Aga ei olnud piirivalvurid. Kalamehed olid, vist isegi eila nähtud. Jäära tähtkujus sündinud kodanikele pidi iseloomulik olema, et kui nad kellelegi näiteks südaööl helistavad, siis ei saa nad kuidagi aru, miks vastaja unine on ja poriseb midagi, tema on ju üleval!
Seega need kolme eri põlvkonda esindavad 4 jäära ajasid oma auto meie telkide vahele, innustasid reipalt üksteist kähku tegutsema, helitausta lisandus ka mehise kompressori plörin, mis asendus pärastpoole päramootori pirinaga - tegelaste varustusse kuulus kaks kummipaati, ja nii ei kulunud tundigi, kui me jälle üksi olime. Kell oli tegelikult juba 7.30, lihtsalt eilne õhtu oli vist tavalisest pikem olnud ja äratus tundus pisut varajane.
Pärastpoole selgus, et kõige rohkem oli selle jama tõttu Defekas ära ehmatanud, ilmselt seetõttu, et kalamehed oma pickup Uazi tema kõrvale parkinud oli, mistõttu ta lasi ennast täis. Tagaratas oli hommikuks igaljuhul rohke sillaõliga kattunud. Võimalik, et defekas oli hoopis Ladoga ääres oma peremeeste samateemalist nöökimist kalluri aadressil kuulanud ja loomulikult oma peremehi ka selle hädaga vihastama asunud.
Alanud päev oli siis selle reisi see päev, mis asendas nii Onega ümbrusega tutvumist, kui ka boonusena nägime päris mitut külakirikut. Ja kuna meie (vene)maadeavastamise piirkond oli mõnevõrra nihkesse läinud, siis puudus meil ka piirkonna kaardimajandus v.a sealt nutitelefonist põhimaanteede kohta leitav info. Mistõttu osteti ühest tanklapoest väike paari kohalikku oblastit käsitlev paberatlas, mille abil siis hakkasime läbi rallima kõike kohalikke külateid, lootusega leida midagi analoogset Karginitši viivaga.
Aga enne kui me niivõrd ekstreemse asjaga pihta saime hakata, läbisime Staraja Russa linna. Kui mul varasemate käikudega oli minu parimad mälestused seotud Barnauli linnaga, siis nüüd lisandusse sellese listi ka Starja Russa. See on ka üks pika ajalooga asula, mille hiigelajad on muidugi möödas, aga esiteks oli linn ise kuidagi sümpaatne, teiseks on linna üheks sümboliks santehniline rajatis - veetorn ja kolmandaks sõime me seal suurepärase lõuna kohaliku hotelli restoranis Polist.
Pilt
Muu hulgas leidsid tähelepanelikud kodanikud defekast ka asjaliku elektroonikapoe, kust mulle 1700 rubla eest 1,5m pikkune uus antenn müüdi. Antenni paigaldamisel sai selline tore protsess läbi viidud, et ma keset ajaloolist Staraja Russa kesklinna sain PTO kangi näppida ja veokasti üles tõsta - et mugavamalt antenni kaablit läbi tagaseina toppida. Peale seda sündmust lisandus meie seltskonna populaarsele igaõhtusele teemale: meestevahelise füüsilise armastuse võimalikkus ja selle tehnilised üksikkasjad, lisaks ka arutelud, kuidas patrolist või länkarist ka kastikaid toota tuleks.
Päeva võib ise kokku võtta nii: asfalttee pealt keerasime kruusateele, läbisime 3...4, vahel ka 5 külakest ja siis reaalne tee lõppes mingi taadi hoovis peenramaa või heinamaaga, vahel ka mingi põõsaga, ära. Ootamatute külaliste saabumise üle imestunud külamees aga rääkis, et viimased tosin aastat tema küll ei mäleta, et siit tee edasi oleks läinud. Üldjuhul taheti teada, et kuhu me üldse minna tahame ja ei saadud kuidagi aru, et sõidame niisama suunaga Estonia poole, mingisse konkreetsesse külasse ei plaanigi minna.
Ja nii päeva jooksul õige mitu korda.
Asfaltteed olid seal Novgorodi oblastis ikka kohutavas seisukorras, aukude ja veel ühes tükis oleva asfaldilappide pindalade suhe oli umbes 3:1. Kui Tallinn sinna oblastise ümber tõsta, siis noogutaks kõik Edgarile kaasa, Tallinnas oleks selles kontekstis tõesti head teed ja vaatame parem teeremondirahade eest linnavolikogu istungeid.
Ega need kruusateedki teab mis hea olnud, aga meeldiv oli vaadata, et nii Novgorodi kui Pihkva oblasti külad, erinevalt Siberist, veel täitsa elasid. Põllumajandust eriti silma küll ei hakanud, aga tundus, nagu talumajade uus funktsioon oli olla suvila.
Päeva meeldejäävaim sündmus oli vast see, kui ühes tundmatus külas, kui uut suunda paika pandi, tagurdas Rannar rahuga esmalt kraavi, siis uuel katsel mingi külamehe hoovis konutava Zil kalluri ette, suretas auto välja ja esmalt ajas pikalt telefoniga juttu, siis vantsis defeka jurude, et kaardi juures midagi arutada ja siis siirdus edasi paari välja ilmunud külamehega juttu ajama. Imelik oli niiviisi olla võhivõõrana kellegi hoovis, aga õiendama kedagi ei tulnud. Aga külameeste abiga leiti vähemalt teelõik, mis pikapeale läks nii tümaks, et me j ä i m e k i n n i , sellel reisil esimest ja viimast korda. Kusjuures selgus selline tore tõsiasi, et see vints seal defeka nina peal, see erilist reipust auto sikutamisel üles ei näidanud. Ja see fakt erinevalt ülejäänutest omanikku ei üllatanud ka. Nii sinna päris kirikusse minnes oleks ilmselt üks elektrimootor ikka õige varsti sinise suitsu välja lasknud ja ühe auto paikseks muutunud.
Pilt
Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis mina väga rahul ei olnud, selle õnnetu üheaina vintsimise pärast kleepus ohjeldamatus koguses ehedat sitta nii auto peale kui sisse, mistõttu sääred olid nüüd kogu aeg kuivanud poriga koos. Lisaks pidin ma tegelema oma uhiuue antenniga. Kuramus oli nagu eelmine magnetkinnitusega, ainult 3 korda pikem, mis tähendas, kas see oleks suvalise oksa puutest katuselt alla plartsatanud, ainult saatuslik oks võis lausa meeter maad kõrgemal varitseda. Mujale ka raiska kinnitada ei saanud, kuna LR kipub valdavalt mittemagentiseeruvast alumiiniumist olema ja kast oli meil suisa puitu ja plasti ääreni täis. Seega ma teele kalduvat võsa nähes rabasin teise nigu kallikese läbi katuseluugi salongi ja suure tee peal, kui Kert jälle defekast täpikest tegi ja side vajalik oli, toppisin tagasi.
Juba suhteliselt varakult, nii kella viie paiku õhtul sai sellel kruusateede ralli võlu Kerdi jaoks otsa, kes teatas, et nüüd on temal siiber, otsime laagri ja hommikul paneme piiri poole otsemat teed minema. Ausalt öeldes, mina arvasin, et Kert oli ainus, kes seda päeva nautis.
Viimane ööbimispaik oli meil Pihkva oblastis, paberkaardi järgi kusagil järve ääres, mis aga looduses jäi leidmata. Ehe lepiku vaheline heinamaa oli. Vaatamata sellele, et üsna ilus päikseline päev oli olnud, oli see hein esiteks pikk ja teiseks kole märg, sest just enne käis üks vihmake kiusu pärast üle. Taevas oli ikka veel tume, aga rohkem õnneks juurde ei kallanud. Panime telgid üles ja katsin veel igaks juhuks kastid koormakattega ka kinni. Pikalt ei istutud, kõik kadusid jube ruttu magama. Istusin viimasena ja mängisin looduslapse Doomi: jalg üle põlve, ootasin, millal põlve peale vähemalt kaks, vahel ka rohkem sääske istub ja siis lõin nad korraga ühe plaksuga maha. Plaksatuste vahe oli harva pikem, kui 10sek. Hommikul ülejäänud rääksid, et olid mind läbi telgi uste piilunud ja arvanud, et lolliks läks. Umbes pool tunni pärast polnud enam huvitav. Ööahu.

Päev 8 (9. juuni)

Väga lahe hommik oli. Seltskond oli meil ju paarideks jagunud, ainult vaene Veiko oli viies. Ja paar number üks, Kert ja Riho, kes lisaks füüsilisele sobivusele olid hardcore norskajad ja seetõttu üldjuhul ühises õhuruumis koos ööbida suutsid, olid miskipärast sellel hommikul üksteise peale püha viha täis: kumbki süüdistas teineteist liigses norskamises. Üks ei suutnud õhtul norskamise pärast magama jääda ja teine oli hommikul norskamise pärast ärganud jne. Väliselt kõva kisa oli tegelikult mõnusa huumoriga esitatult. Kõik sekkusid meelsasti ja sõimasid ka pihku irvitades.
Hommiku lõpuks küpsetasin pannkooke.
Kerdilt jõudsin veel korra küsida, kas ta pole mingile kvaliteetsemale maasturibrändile üle mõelnud minna. Näiteks UAZ-le. Üks selline vanem isend oli just äsja tühiste simmeri-probleemidega Vladivastokki (s.o vist 12 000km) välja jõudnud. Meie reis oli nii 10 000km lühem, aga hädasid kui palju. Kert pole mees, kes omale eriti midagi solvavat öelda laseks, aga seekord ainult jõllitas vaikides.
Et mitte meid loppis näoga Venemaalt minema lasta, pakkus naaberasula meile karge dušši võimaluse. Nimelt on Venemaal küllaltki levinud rajatis nimega veetorn saanud väga täis, igal juhul tuli sealt vähemalt 10m kõrguselt mõnusa ladinaga ühest torukesest karget põhjavett. Ilmselt oli ta seda juba kaua teinud, igal juhul torni ümbrusesse hakkas juba soo kujunema.
Kasutasime juhust ja julgemad võtsid dušši. Kes särgita, kes püksata, kes puhta paljalt. Ma sain isegi rohkelt tolmu saanud pea šampooniga ära pestud. Joa all pidi ettevaatlik olema, löök oli tugev ja vastu pead saades oli lausa valus. Kusjuures juga mingi loodusjõu mõjul uitas tasakesi mitmemeetrise raadiusega ringi.
Pilt
Teel piirile suurt midagi ei juhtunud, kallur sabas, defekas kohati täpina, kohati ainult tolmupilve kujul ees, nii me Koidula poole lendasime. Kusagil Pihva-kandi pärapõrgus oli järsku üks tädi kohe keset teed ja hääletas nagu omaaegne kvaliteedimärk kõigi nelja jäsemega. Rannar pidas lahkelt kinni: selline suhteliselt sile viiekümnendates tädi, tal oli ikka hädasti vaja 4...5km kaugusele naaberkülla saada, ühtainukest auto oli hommikust saadik näinud ja seegi ei pidanud kinni. Defekas siis. Tädi tahtis kohe jõuga kabiini trügida. Minu elu eriti elamist väärt ei ole, aga see konkreetne tädi oli ikka tubli kümme aastat sellest east välja, keda nagu sülle oleks tahtnud võtta. Siis oli tädi valmis kasti ronima, võttis juba hoogugi, kui Rannar ruttu gaasi andis. Saime plehku.
Pihkvas sõime lõuna. Kuna ma läksin kõhust kenasti lahti, ei saanud söögikohast minemagi, enne kui kaks korda käidud, siis ma seda söögikohta ei kiida. Mingi padupurjus nolk käis raha ka kerjamas, ei aidanud isegi umbkeelse turisti mängimine, purssis oma kurvast saatusest (oli just äsja töölt kinga saanud ja palgata tänavale aetud - selles oleksu ime kah, kui poleks aetud) inglise keeles edasi.
Pihkva Lentas käisime peale sööki šoppamas. Tore pood oli, poes oli eesti keelt rääkijaid rohkem, kui Lasnamäe Maximas. Võrreldes Piiteri Lentadega on Pihkva oma muidugi lahja, aga lastele imeodavad nukud sai ära ostetud. Naisele polnud midagi võtta, ma lausa imestasin, kuidas üks juveelipood nii slaavi vanamutilike kulinaid ja otsatus koguses kaela riputamise riste täis saab olla. Aga selles voolava veega peldikus sai veel korra kohe kaua ja mõnuga oldud.
Koidulasse viib Vene poolel tasuline tee. Tasu tuleb maksta piiritsooni sisendes. Defeka meestele oli hea päev: defekas kui "ljöhkaja mašina" sai hakkama 150 ruublikuga, kallur aga oli "grusavik" ja läks mulle matka 240 rubla.
Piiripunktis sai selgeks, et Rannar on ikka paandunud liiklushuligaan. Esmalt tehti Vene passikontrollis märkus, et miks me veoautode mõeldud rajal sõitsime. No kurat, me lausa maksime veoauto vääriliselt ju.

Eikellegimaal on tax-free pood.Valida oli alkoholi ja parfümeeria vahel. Omale olin mõelnud hankida selle lõhna, mille peal on samasugune pilt, nagu meie rehvi peal. Ehk siis üks krokodilliline. Oli täista olemas. Aga naisele lõhna ostmisega on alati üks häda, proovid ühte, teist, kolmandat ja siis ütleb lõhnaregistraator üldse üles. Aga mul oli kunagi positiivne kogemus kunagi laeva peal, kui Tai'le seda muret kurtsin ja ta lihtsalt võttis ühe roosa pudeli, ütles: " usu mind, see on hea!". Naisele pudel väga meeldis. Seekord üritasin sama nippi Veiko abil läbi viia, aga tema kahjuks ei suutnud sellist "tema naise poolt kasutavat roosta pudelit" üles leida. Usaldasin siis müüjanna maitset.

Eesti poolel oli läks liiklushuligaan Rannari jaoks asi juba veel kurjemaks. Kui me piiripunkti jõudsime, oli defekas juba kenasti katuse all ja punased nooled kõikide radade kohal näitasid kutsuvalt liikumissuunda. Aga oi kurja, punane nool pole üldse see, mis on roheline nool. Kole kuri roheline, seda nii nii värvuselt kui vanuselt, tegelane tuli putkast välja ja võttis kohe Rannari ette. Ikka kurjad ametnikumõtted juba kumasid läbi ja väärteoprotokoll oli kohe kohe välja materialiseerumas, kui imbusin ka ligi ja kurva häälega vaikselt arvasin, et me oleme vist natuke vähekogenud piiriületajad: et kui lihtsalt punane ümmargune tuli põleks, kohe kindlasti ei oleks edasi sõitnud või kui punase noole asemel oleks punane rist, siis ka ei oleks julgenud tulla. Aga nool on selline segane. Piirivalvur rahunes miskipärast kohe maha, pomises midagi ja kadus.
Aga siis jäid defeka mehed hambu. Passid kontrollitud, veeresid nad katuse all paar meetrid edasi tollimeestele lähemale. Jälle räme pahandus, seekord mingi teine piirivalvur tegi kisa, kuna tollimeeste konkreetse loata ei tohtinuks meetrit ka edasi liikuda.
Aga erinevalt piirivalvuritest ei olnud tolliametnikud ülemuse käest hommikul sõimata saanud, tuli üks muhe mees, viskas meile ainult pilgu peale, küsis, kas kanistrid on tühjad. Olid. Kurtsin talle veel oma häda ja viletsust, mis mind tabas, kuna kallur nii imepisikese paagiga on. Naeris ja lubas meid edasi Eesti Vabariigile makse maksma minna. Nii pidime erinevalt defekast Tallinnasse jõudmiseks Mäos taas tankima.
Epiloog
Selline tore tagasihoidlik reis oli.
Kestvus: 8 päeva, pikkus: ca 2200km, maksumus 15 000rubla + paarsada eurot.
Autod jäid ellu, Rannar on nüüdseks oma laialilaenatud defeka jupid enamuses kenasti tagasi saanud ja Marti kohta käivad kuulujutud, et juba see suvi peab ta ikka seal kirikus korra ära käia saama. Põnev oleks muidugi teada, mitu Landroverit ta omale seltsi nõus võtma on ...
Viimati muutis Kjen, K Juul 09, 2014 2:17 pm, muudetud 2 korda kokku.
Kasutaja avatar
manal
Got ARB and Nitrous?
Postitusi: 184
Liitunud: N Juul 31, 2008 7:31 pm
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Katse 1: kuidas me (ei) käinud Onega ääres. Ja kirikus.

Postitus Postitas manal »

Väga muhe jutt :lol:
Kasutaja avatar
puhvel
I live off from the mud
Postitusi: 2180
Liitunud: E Apr 16, 2012 7:34 pm

Re: Katse 1: kuidas me (ei) käinud Onega ääres. Ja kirikus.

Postitus Postitas puhvel »

Ja mis veel hullem, defekas ja Toyota pargiti küll üksteistest võimalikult kaugele, aga ikka oli defekas oma lollid kombed Toyotale ka ära õpetanud. See ka ei läinud käima ...
No mine lolliks, kuidas see veel võimalik on? Kurat, see on Toyota ju!



Naera puruks, igatahes :lol:
Kokkuvõttes kordades parem kui Hemingwey.
WJ ja XC 70
Kasutaja avatar
LR90
I live off from the mud
Postitusi: 1563
Liitunud: T Dets 28, 2004 1:55 pm
Asukoht: Kunda taga metsas 5111459

Re: Katse 1: kuidas me (ei) käinud Onega ääres. Ja kirikus.

Postitus Postitas LR90 »

Väga hea ja humoorikas lugemine. 5+
kui suureks saan, hakkan DEFENDERIKS
tcumen
Mudder
Postitusi: 64
Liitunud: K Okt 10, 2007 9:19 pm

Re: Katse 1: kuidas me (ei) käinud Onega ääres. Ja kirikus.

Postitus Postitas tcumen »

Vahva lugemine!
Natuke teeb kadedaks ka, no on ikka mõnele seda sõnaseadmise oskust ikka antud.
honkomees
True Off Roader!
Postitusi: 1286
Liitunud: P Juul 05, 2009 4:57 pm
Asukoht: Metsaelajate keskel Haanjamaa serval

Re: Katse 1: kuidas me (ei) käinud Onega ääres. Ja kirikus.

Postitus Postitas honkomees »

Humoorikas jutt neh!
Aga see et "Luhamaale viib Vene poolel tasuline tee. Tasu tuleb maksta piiritsooni sisendes." pani imestama. Ise käisin viimati mai lõpus Pihkvas ja siis Luhamaa suunal seda küll veel polnud, ainult Irboskast Petserisse, s.o. Koidula piiripunkti on tasuline tee ja raha nõuti vanasti seal piiripunkti juures, sõltumata sellest kustpoolt sa tulid.
Kas paneb Kjen pada või ajab piiripunktid sassi :wink: Või on tõesti venelased viimase paari kuuga veel rahateenimise võimalusi leiutanud ...
Huvitav, et jalakäijatega libedaga toimunud õnnetustes on praktiliselt alati süüdi libedad kõnniteed ja hooletud kinnistuomanikud, aga autojuhtide teelt väljasõitude puhul on tegu "ilmastiku ja teeoludele mittevastava kiirusega"
Kasutaja avatar
Roostekoll
Fitting 38"
Postitusi: 391
Liitunud: K Juul 31, 2013 9:24 pm
Asukoht: Tallinnacundimeesükskorsakov

Re: Katse 1: kuidas me (ei) käinud Onega ääres. Ja kirikus.

Postitus Postitas Roostekoll »

Väga muhe lugemine, sai päris palju habemesse itsitada. Kadestustväärt ettevõtmine! :beer:
Trolle pole olemas
Kasutaja avatar
helar
I live off from the mud
Postitusi: 2631
Liitunud: T Jaan 12, 2010 4:13 pm
Asukoht: Vääna Jõesuu

Re: Katse 1: kuidas me (ei) käinud Onega ääres. Ja kirikus.

Postitus Postitas helar »

puhvel kirjutas:Ja mis veel hullem, defekas ja Toyota pargiti küll üksteistest võimalikult kaugele, aga ikka oli defekas oma lollid kombed Toyotale ka ära õpetanud. See ka ei läinud käima ...
No mine lolliks, kuidas see veel võimalik on? Kurat, see on Toyota ju!



Naera puruks, igatahes :lol:
Kokkuvõttes kordades parem kui Hemingwey.
Vaheremargina pläägutan korra: Toyota käidi enne reisi ülipõhjalikult üle ja tehti heaks. Käivitusprobleem lõi lihtsalt reisil välja , kuna auto käis testiks enne reisi suts karmil ja niiskel safaril. Paistab et 90 le see 33" ka eriti mokkamööda pole. Eelmisel aastal ca 32" pold miskit muret.
Aga muus osas kordan korra ennast- enne reisi on vaja auto põhjalikult üle käia.
Y61 Pätcruiser , LC80 .
Kuni autopesuni on offroad lahe...
Autoremont Tallinnas. http://www.heinworks.ee
Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 539
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Re: Katse 1: kuidas me (ei) käinud Onega ääres. Ja kirikus.

Postitus Postitas Kjen »

honkomees kirjutas:Humoorikas jutt neh!
Aga see et "Luhamaale viib Vene poolel tasuline tee. Tasu tuleb maksta piiritsooni sisendes." pani imestama. Ise käisin viimati mai lõpus Pihkvas ja siis Luhamaa suunal seda küll veel polnud, ainult Irboskast Petserisse, s.o. Koidula piiripunkti on tasuline tee ja raha nõuti vanasti seal piiripunkti juures, sõltumata sellest kustpoolt sa tulid.
Kas paneb Kjen pada või ajab piiripunktid sassi :wink: Või on tõesti venelased viimase paari kuuga veel rahateenimise võimalusi leiutanud ...
Jah, mina panin pada. Põlva maakonna piiripunkt oli.
Kasutaja avatar
Raints
Got ARB and Nitrous?
Postitusi: 193
Liitunud: T Veebr 05, 2008 9:01 pm
Asukoht: Läänemaa

Re: Katse 1: kuidas me (ei) käinud Onega ääres. Ja kirikus.

Postitus Postitas Raints »

5 + . Eelmise aasta kohta oleks võinud ka keegi kirjutada. Poleks halvemat juttu saanud . Kerdi defekas on nakatus ohtlik. Eelmine aasta nakatas minu toyotaki paar korda :-) ja mõnda veel :-)
sopp on popp
Kasutaja avatar
inseneer
Legod Varuosadest
Postitusi: 2560
Liitunud: N Nov 18, 2004 3:14 pm
Asukoht: Tallinn ja Harjumaa 534O8157

Re: Katse 1: kuidas me (ei) käinud Onega ääres. Ja kirikus.

Postitus Postitas inseneer »

Ega polegi miskit lisada, on isegi käidud, tehtud ja nähtud....

Kellegi kuldsed sõnad kunagi olid: "Võit vormistatakse garaazis" ketib ka täna.
I. Nikker, rikutud alates 2001 +372534O8157
http://imedepold.ee/
Kasutaja avatar
prt
Got ARB and Nitrous?
Postitusi: 103
Liitunud: R Okt 10, 2008 8:42 am
Asukoht: Eesti

Re: Katse 1: kuidas me (ei) käinud Onega ääres. Ja kirikus.

Postitus Postitas prt »

Kerdi defel on ilmselt lihtsalt tormiline noorus olnud. Ja inglise huumorist ongi vahel raske aru saada :lol: .
110 gs
Vasta

Mine “Reisikirjad ja pikemad jutustused”