Gruusia trip 2013a.

Käisid autoga välismaal ? Sõitsid ümber maailma ? Tahad sellest pikemalt kirjutada või pidevalt oma reisikirja uuendada ? See on just õige koht.

Moderaator: Moderators

margus11
Rock Crawler
Postitusi: 554
Liitunud: E Apr 23, 2012 11:10 pm
Asukoht: Harjumaa

Re: Gruusia trip 2013a.

PostitusPostitas margus11 » T Okt 01, 2013 11:32 am

6.september 2013.

Ärgates on pea kogu seltskond heatujuline. Meie öise peo tulemusena arvavad kohalikud kindlasti, et meil rohkem laululugusi peale “Marina” polegi. Lugu ketras kordi ja kordi, kostes mägedele omaselt, kindlasti ka külani. Hommikul sai kohalik karjuse peni, terve lati suitsuvorsti näol, arvatavasti õnnelikumaks koeraks piirkonnas. Plaanis on teha üks korralikum sõidupäev. Teeme lõuna kohalikus söögikohas. Välimuselt ja ka sisemuselt on tegemist uue, turiste meelitava restoraniga. Valged linad, pehmed toolid, puhas ja ilus koht. Pangakaardiga maksmise kohta küsides raputatakse naerdes pead. Plastik maksevahendit ülistavad kaasmatkajad vaatavad üksteisele nõutult otsa ja tõdevad, et vist jääb söömata. Vahemärkusena võiks praegu öelda, et sularaha ruulib nii Gruusias kui Armeenias. Kaardimakse toimib ainult suurte linnade üksikutes tanklates ja tõesti korralikes ja suurtes kaubanduskeskustes milliseid on nendes riikides vähe. Mujal on tarvis kohalikku sularaha. Euro neile ei sobi-paremal juhul lepivad dollaritega. Seda saime korduvalt tunda. Mõnes linnakeses on küll olemas ka ATM aga selle leidmine tänavate rägastikust, võib raista niigi väärtuslikku aega ja keegi ei tea ju täpselt, kas selles linnas/külas üldse on see päästev pangaautomaat. Ja kui mägedevahelises külakolkas peaks kütus lõppema? Kohas kus pole korralikku tanklatki ja kütust tangitakse autosse kanistritest? Siis Visa kaarti võid küll üritada dzigiti mõnest praost läbi tõmmata, kuigi kahtlen sügavalt selle makse õnnestumisies:D
Lõuna maksmise päästsid reisikaaslased, kes ettenägelikult olid endeid sularahaga varustanud. Söögi kohta pole suurt sittagi head öelda. Tundus kuidagi Mäki burksina kogu see söök. Erinevalt ülejäänud kohtadest oli kõik maitsetu ja imal... Siinkohal soovitan otsida ikkagi vähem blinge kohti ja saada sealt tunduvalt parem elamus;) Ööbimiseks leiame ilusa metsaaluse Sevan'i järve ääres, mille vesi oli uskumatult soe...

Janno”Jonnipunn”
margus11
Rock Crawler
Postitusi: 554
Liitunud: E Apr 23, 2012 11:10 pm
Asukoht: Harjumaa

Re: Gruusia trip 2013a.

PostitusPostitas margus11 » K Okt 02, 2013 12:52 pm

7.september 2013.

Eile õhtul mõtlesime Mariliga, et ujuma lähme hommikul. Et saaks päeva värske olla. Hommikuks oli soojast veest jäänud vaid mälestus ja vesi järves jääkülm... Peale mingit aega sõitmist hakkavad hullud teed. Asfalt vaheldub kruusaga, augud, märgistamata teeremont kus kruusakoorem on lihtsalt valatud keset teed. Osades kohtades on kruus juba Jossiga laiali lükatud. Seda muidugi sellise kvaliteediga, et kus enne oli lohk on nüüd muhk. Kuna endiselt pole me leidnud kuskilt teedeatlast siis magame maha Arsen'i hoiatatud ristmiku ja GPS`i usaldades keerame ristmikult valesti. Natuke edasi sõites on lahtine tõkkepuu, liiklusmärk “Stopp-Kontroll” ja vildakas sitamaja moodi putka. Hetkeks seisatame, kuid kuna kedagi näha pole, siis jätkame sõitu. Mitu tundi hiljem jõuame mingisse linnakesse. “Kurat”! Mingi jama on... Lipud linnas pole küll Armeenia omad.... Peale hetkelist vaikust hakkab Toyotas koitma, et olemegi siin, kuhu tulemise eest mei hoiatati ja väideti, et võime sattuda suure sita sisse. Lähme Margusega esimesse poodi ja küsime, et kas on kuskilt võimalik kaarti osta. Poest juhatatakse meid lahkelt 2 maja edasi. Järgmises poes atlast muidugi pole kuid leitakse umbes kolmanda klassi geograafia kaart millelt meile näidatakse, et oleme sattunud Aserbaidžaani. “KURAT!” Siin on ju meil viisat vaja!? Küsime kaupmehelt kinnitust, kuid vastuseks kuuleme, et oleme hoopis Mägi-Karabahhias. Iga vähegi välisuudistega kursis olev inimene peaks nüüd aru saama, et see pole koht kuhu hõisates ronida ja asja tõsidusest aru saama! Selgituseks niipalju, et Mägi-Karabahhiat kui riiki, pole ükski riik tunnistanud. Armeenia arvab, et ala kuulub neile, Aserbaidžaan, et neile ja Mägi-Karabahhia arvab ise, et nad on vabariik. Nende eriarvamuste pärast nad kõik kolm seal sõdivadki.... Poest väljudes näeme, et meie autode juures on kohalikud mendid. Küsitakse muidugi reisidokumente mida meil ette näidata ei ole. Ment hoiatab kolmekümne kilomeetri kaugusel käivast paugutamisest ja käsib sõita pealinna, Stephanakert'i pabereid korda ajama. Edasi sõites saame juba ise ka aru, et tegemist ohtliku alaga: kümnete kilomeetrite viisi on külad maatasa pommitatud, põldudel sebivad sõdurid tankide ja soomukitega, vedeleb uskumatult palju vanarauaks muutunud sõjatehnikat... Kauguses paistavad arvatavasti põlevatest majadest tekkinud suitsusambad. Teeme otsuse, et kuna riiki sisse saime nii lihtsalt siis küllap saame ka samamoodi riigist välja ja pealinna oma nina toppima ei hakka.
Jõuame taas piiripunktini, mis seekord on juba vähe arenenum. On korralik putka, piirivalvur, kes erinevalt eelmisest piirivalvurist pole põõsas sital ja tõkkepuud. Jälle küsitakse dokumente ja kuna meil neid esitada pole siis arestitakse meid, kui illegaalselt riigis viibijaid ja meie autod piiril. Käsi küll raudu õnneks ei panda aga kuhugi liikuda ka ei lubata. Antakse luba ainult ühele inimesele ja ühele autole minna koos kõikide passidega tagasi pealinna ja ajada viisad korda. Margus seebitab niipalju piirivalvuri ära, et lastakse minna kõigil. Pealinna tagasi jõudes ootab meid ees politseipatrull ja eskordib meid vilkurite särades otse ministeeriumi ette. Viisad korras saame jälle hakata piiri poole sõitma. Selle edasi-tagasi nühkimisega kaotame pea pool päeva... Et tuju üleval hoida vaidleb Juht, vaatamata paberile millele oli selge sõnaga kirjutatud sõna “Viisa”, piirivalvele ja kohaliku politsei jutule, et me oleme endiselt Armeenias. Ja arvatavasti arvab ta seda tänaseni:D Nüüd tagantjärgi on kõik muidugi rahul, et selise apsuga hakkama saime ja sellises kohas ära käisime. Sel olles aga olid paljudel näod hallid ja taheti kiiresti minema saada. Ka minul...

Janno”Jonnipunn”
margus11
Rock Crawler
Postitusi: 554
Liitunud: E Apr 23, 2012 11:10 pm
Asukoht: Harjumaa

Re: Gruusia trip 2013a.

PostitusPostitas margus11 » N Okt 03, 2013 12:39 pm

8.september 2013.

Tangime korralikust “eurotanklast”. Tankla koosneb putkast ja rohketest suurematest ja väiksematest kanistritest, vaatidest, pudelitest. Enne meid seisab tanklas Kamaz, mille paagist tõmmatakse kütus kanistritesse, mis pärast Kamza lahkumist sujuvalt meile edasi müüakse. Tankla sildil on targu jäetud keskmine number kolmekohaliselt numbrilt panemata jäetud, et saaks hinna üle tingida.
Jõuame Ararati lähedale. Otsime kohta, kus saaks pilti teha ja leiame sobiva arbuusipõllu. Ringi tiirutavad põllumehed kelle autoakendest paistavad püssitorud. Meie valitud põllu peremees annab kõigepealt ühe arbuusi tasuta maitsmiseks ja teise umbes 10ne kilose müüb 1,8 euri eest. Tema põllu lõpus olevad toikad märgistavad piiri Armeenia ja Türgi vahel. Teeme oma pildid ja liigume edasi. Käime korraks ühes kloostris millest tagasi tulles näitab Olegi auto kraadiklaas 51 kraadi sooja. Saun missugune. Tegelik umbes 30C.
Jerevanis on ootamas kohaliku ekstreemspordi klubi tegelased, kellega kohtumisi, tutvumisõhtut ja käesurumisi on juba mitu kuud suurelt ette reklaamitud. Ootused on üles kruvitud ja loodame vinget ja sõbralikku vastuvõttu, kohalikke pidusööke ja muud mis peaks selliste tähtsate külaliste saabumisel loomulik olema. Võõrustaja esindajat nägime vilksamisi kokku kolm korda. Esimest korda kui ta meid hotelli juhatas, teist korda kui ta osa seltskonnast kesklinna juhatas ja kolmandat kui ta meid kohalikku söögikohta viis. Selles keldribaaris oli söök järjekordselt ei midagi ütlev, kuiv ja imeliku kõrvalmaitsega. Vein oli ainult hea:P Kõikidel nendel kordadel kadus ta hetkega peale sihtkohta jõudmist. Ei mingeid uhkeid vastuvõtte ega pidusööke... Usun, et suvalise külamehe uksetaha ilmudes oleks ka rohkem meie vastu huvi tuntud. Kuna tegemist ikkagi pühapäeva õhtuga siis ei usu ka, et midagi väga pakilist nendel kohalikel teha oli-lihtsalt väga ükskõikne suhtumine meisse ja meie matka. Ainuke asi millega saab seda ootust ja tegelikkust natukene siluda oli kohalike pakutud hotell-tõesti hea hinnaga ja korralik... Muu oli tõeline pask ja ülehaibitud!
Õhtul saime meie aga Marguse, Marko, Vova, Mariliga sõita kohaliku marsaga. Kuna kohalik autoriteet lükkas kogu aeg oma saabumiskellaaega edasi, siis läksime omal käel kesklinna. Gazelliga ja puha... Jubedalt krigisev, loksuv, absoluutselt igasuguse heliisolatsioonita vene ime. Elamus missugune! Käisime kesklinna pubides, jõime igas pubis 1he õlle ja jalutasime edasi järgmisesse pubisse... Elu nagu lill!

Janno”Jonnipunn”
margus11
Rock Crawler
Postitusi: 554
Liitunud: E Apr 23, 2012 11:10 pm
Asukoht: Harjumaa

Re: Gruusia trip 2013a.

PostitusPostitas margus11 » R Okt 04, 2013 8:31 pm

9.september 2013.

Hotelli hommikusöök koosneb ühest keedetud munast, imeliku maitsega juustuviilust ja kohvist, mis maitseb hullemini kui vana mootoriõli. Jube kibe ja tõrvane.
Kohalikud lasevad oma valmivas töökojas meil autod üle vaadata. Nagu arvata oligi tuleb Toyotal Eestis enne reisi vahetatud rattalaagreid natuke peale keerata. Mitšu võib lugeda remondivabaks, Patroli krõbisevat esisilda korda ei saa.
Autod üle vaadatud hakkame liikuma tagasi Gruusia poole. Kell kaks jõuame Gyumri linna Armeenias, mille lähistel sõidab meile vastu kohalik politsei. Keerab otsa ringi, paneb peale oma tuled-viled ja peatab kogu meie kolonni. Millega me nüüd hakkama saime mõtlevad kõik!? Roolis olnud ment astub kilekott näpuvahel, müts kuklas autost välja, käsutab kogu matkaseltskonna autodest teeäärde ja... Hakkab kommi ja präänikuid jagama!!! Selgub, et inspektorihärra on “natuke” napsuga liialdanud-”Segi nagu Zil`i uks”!:D Uurib, et kust tuleme-kuhu läheme, lisaks tavapärane küsimus, et kumb riik Armeeniast/Gruusiast rohkem meeldib ja pakub meile eskorti piirini. Selge see, et selle seadusesilmaga meil probleeme ei teki. Kingime vennikesele meie matka logoga pläsku(seekord ilma Vana Tallinnata) ja hakkame liikuma. Meie “eskort” läheb ees sellise madallennuga, et iga vahtralehega bemmimees punastaks häbist. Üle kolme tonnised matkaautod muidugi sammu pidada ei jõua ja korravalvurid peatavad meid uuesti. Ulatab enda telefoninumbri ja annab infot, et eespool rohkem patrulle pole. Samal ajal oksendab seni kõrvalistmel istunud politseinik autouksest välja-ju siis tema joobeaste ei sobinud kokku selle kiirusega, millega paarimees meid piiri poole saata üritas...
Oleme jälle Gruusias. Võtame suuna Vardzia koobaslinna poole. Tänu GPS`ile, mis jälle otsetee valib ,satume üle põldude ja mööda külateid kõrvalmäele. Koobaste ja meie vahele jääb kitsas ja libe mägitee ning sügavad kuristikud. Loodan, et praegu minust jälle valesti aru ei saada-seekord ma ei süüdista üllast Garminit! See laskumine oli tõesti vinge! Kuid see võttis aega ja mitte vähe... Sihtpunkti juurde jõuame napilt peale sealset tööaega ja koopaid uudistama ei taheta meid lasta. Kaupleme ikkagi sissepääsu omal vastutusel, võtame taskulambid ja lähme. Täiesti ulme mis on kaljudesse tehtud. Lugematu arv suuremaid ja väiksemaid koopaid, mida vaadates tundub, et ka sel ajal oli juba nn. kastisüsteem-on ilusaid, mitmetoaliseid ja nikerdustega kaunistatud eluruume, oli selliseid kuhu vaevu üks inimene magama mahuks. Ja kirik! Uhke kirik keset kogu seda mesitaru meenutavat linna mis on kaljudesse toksitud.
Läheb pimedaks ja hakkame tagasi alla minema. Mina, Marili ja Kristel jääme hetkeks toppama ning kaotame teised silmist. Ja eksinud me olemegi! Pimedas koobaslinnas kus minna ei oska kuhugi sest kõik rajad viivad ühe suletud väravani... Persse! Lõpuks otsustame minna tagasi algusesse, sest muud moodi me välja minna ei oska. Selle seiklemisega kulutame me kolmveerand tundi kallist aega ja alla jõudes kostab kuulujutuna meieni Juhi nurinat... Lisaks tunnistab Oleg, nägu naerul, üles, et just tema selle kuradi värava kinni lükkas! Nalja kui palju nii talle kui meile!
Edasi jõuame Batumi`sse. Linn mida võiks nimetada president Mihheil Saakašvili sülekoeraks. Täiesti uskumatut "blingi" on sinna tehtud. Üritame leida hotelli. Mingi taksojuht üritab meid viia mingisse urkasse. Seda me õnneks ei vali. Lähme laiali, et leida võimalikult kiirelt normaalne hotell normaalse hinnaga. Meie jõuame uue, pisikese, Türgi stiilis villani. Türklasest perenaine näitab tube, kus on siidist voodipesu ja baldahhiinidega voodid, uhked duširuumid, söögituba kuhu saab tellida türgipärast hommikusööki. Viimasepeal! Muidugi on kogu ilu juures 1 pisike viga-pole kaheseid tube ja kuna osale seltskonnast ei sobi jälle teistega ühes toas ööbida, jääb selle hotelli võtmine ära...
Jõuame ka valitud hotelli kui tekib tüli minu ja hotelli adminni vahel. Mina oma super vene keelega ja tema veel vähema keeleoskusega ei suuda üksteise mõtetest aru saada. Üritan inglise keelt-tulemus sama! Tema väidab, et rohkem tube ei ole ja meile Mariliga on ainult ühekohaline tuba välja pakkuda... Mine vittu karvakäsi! Otsustan jonni ajades autos ööbida kui selgub, et ikkagi on tuba kuskil nurgataga olemas...
Tuba on vaatamisväärsus omaette. Põrandad on nii sitased nagu oleks neid viimati koristatud ehituse aegu. Sitamaja haiseb eelmiste klientised nurkapissimise jääkidest ja voodilinad on mingist liivapaberit meenutavast materjalist. Lisaboonusena keset voodit olev auk, mis arvatavasti on tekkinud eelmiste, litsidega armurõõme jagavate klientide marulisest tegevusest:D Tunne on nagu magaks väljaveninud reformvoodis, kus perse kipub vastu maad vajuma. Magamisest ei tule see öö midagi välja...
margus11
Rock Crawler
Postitusi: 554
Liitunud: E Apr 23, 2012 11:10 pm
Asukoht: Harjumaa

Re: Gruusia trip 2013a.

PostitusPostitas margus11 » E Okt 07, 2013 1:42 pm

10.september 2013.

Kuna osa seltskonna soov oli pikemalt Batumi linna ja ööeluga tutvuda, otsustasime oma meeskonnaga vaikselt ja rahulikus tempos edasi liikuda. Linn oleks nagu noaga pooleks lõigatud. Rikas ja bling ning teiselpool joont räpane agul. “Postkaardi” linnaosas on uhked pilvelõhkujad, värvilised purskkaevud, majad, kus arhitektid on lasknud ideedel vabalt voolata, LED-valgustustega palmialleed jne...
Liigume vaikselt mööda Musta mere rannikut edasi. Käime ujumas ja söömas, leiame aega lihtsalt vedeleda. Söönma satume säärasesse kohta, kuhu kunagi tagasi minnes, tahaks kindlasti veel minna. Võtame päeva rahulikult ja naudime edasikulgemist...
Õhtul otsime telkimisplatsi ja leiame pisikese sooja veega mägijärve. Selle lähedal on viinamarjaistandus, koos pisikese veinikeldriga. Lähme poodi et võtta natuke kohalikku veini ja saame toreda vastuvõtu osaliseks. Tehakse pisikene ekskurssioon ja räägitakse veini tegemisest. Õhtuks võtame 3 liitrit punast ja 3 liitrit valget veini. See kulub lõkke juurde uskumatu kiirusega....
margus11
Rock Crawler
Postitusi: 554
Liitunud: E Apr 23, 2012 11:10 pm
Asukoht: Harjumaa

Re: Gruusia trip 2013a.

PostitusPostitas margus11 » T Okt 08, 2013 10:42 am

11.september 2013.

Hommikul kraabime juba veinikeldri ukse taga, et osta veel veini... Täna peaks saama jälle kokku teistega ja vein kulub kindlasti taasühinemise tähistamiseks ära.
Sõidame Gori`sse. Linn kus sündis suur juht ja õpetaja Jossif Stalin. Käime Stalini muuseumis. Giidiga ringi liikudes saame teada paljugi uut ja huvitavat meie kunagise riigipea kohta. Muuseumisse on kokku tassitud uskumatu kogus Stalinile kuulunud originaalesemeid püstolist-teemantitega akordionini. Giid esitab vilunult päheõpitud kiidulaulu suure juhi kohta, kuid kui otse küsida, siis vatab ta kerge muie näol “Ega teda ikka väga ei armastata!” Pidi olema veel vanainimesi, kes tõesti tunnevad uhkust selle üle, et diktaator on selles linnas sündinud kuid neid pidi aina vähemaks jääma. Ja loomulikult pole ka mõtet sellist muuseumi kinni panna ja laiali tassida. Tänu giidi võtmisele saame teha ringi ka Stalini isiklikus rongivagunis(vana oli paaniliselt kartnud lendamist ja kõik oma reisid teinud rongiga) ja istuda tema diivanil-mis küll erilisi tundeid ei tekita...
Edasi liigume Tbilisi poole, kus saame veelkord kokku Mamukaga. Rõõm taaskohtumise üle on kahepoolne ja Mamuka teeb kõigile 12 matkasellile jälle kingitusi-kohalikud mütsid. Teeme lõunapausi restoranis, kus üle pika aja on peldikus augu asemel pott. Kõik on puhas ja korras. See juba on midagi!!! Küsimuse peale, et kas toidud valmistatakse kohapeal, kutsutakse meid restorani säravpuhtasse kööki vaatama kuidas meie lõuna valmib. Sööme sellistes kogustes kohalikke hõrgutisi, et siin vaataks inimesed meid kui vangilaagrist pääsenuid. Meelde jääb kindlasti kohapeal tehtud limonaad Tarhun, mis on kaugel sellest magusast lägast mida me oleme poest harjunud ostma. Lahkumisele sättides võtab kogu personal ennast rivvi ja jäetakse ainult lõunamaalastele omase soojusega meiega hüvasti...
Liigume edasi. Ööbima ja ülejäänud seltskonda jääme ootama järjekordse järve äärde. Üleval mägiteel käivad kohalikud meid piilumas. Ringi hakkab käima vein....

Janno”Jonnipunn”
margus11
Rock Crawler
Postitusi: 554
Liitunud: E Apr 23, 2012 11:10 pm
Asukoht: Harjumaa

Re: Gruusia trip 2013a.

PostitusPostitas margus11 » T Okt 08, 2013 11:04 am

Aga vein oli häää!Nats jäi puudu,kui oleks veinist mällerisse jäänud! :oops:
margus11
Rock Crawler
Postitusi: 554
Liitunud: E Apr 23, 2012 11:10 pm
Asukoht: Harjumaa

Re: Gruusia trip 2013a.

PostitusPostitas margus11 » K Okt 09, 2013 1:27 pm

12.september 2013.

Teised järgi ei jõudnud. Hommikul magame kaua, kuivatame rahulikult asju, lebotame niisama... Stardime alles poole üheteistkümne ajal. Päev möödub tasases tempos ülespoole trippides. Üles jõuame kela neljaks, vaatame külavahel ringi ja lähme küla alguses oleva hoelli omaniku käest “maad kuulama”. Hotelliks on kohta natuke palju nimetada, pigem on tegemist kodumajutusega, kus on pesemisvõimalus, voodid puhaste linadega, söök jook ja sõbralik pererahvas.
Kuna see, et Shatilis ööbime hotellis oli juba ammu kokku lepitud siis võtame julguse otsustada sinnajäämine. Koht ju ok ,magamisasemeid jätkub kõigile ja rohkem võõrastemaju seal pole... Seame ennast sisse, teeme kiire õhtuoote ja jääme ülejäänud seltskonda ootama.
Esimesena saabub Mitšu seltskond-kõik rõõmustavad jällenägemise üle, hotell vaadatakse üle ja loetakse sobivaks. Juba toob perenaine ka õhtusöögi lauda... Sinna juurde muidugi ka koduvein ja tšatša;) Pidu läheb käima ja jagame eelmiste päevade muljeid. Mingil hetkel jõuab kohale ka Patroli meeskond, kes käisid veel ringi vaatamas-tiirutamas. Tundub, et ka nemad on rahul, kuid... Kõigile üllatuseks otsustavad nemad minna “telkima”. Kirjutan sõna telkima jutumärkidesse sellepärast, et Juht toonitas nii enne matka kui matka ajal, et just telkimine on ühe tõelise matka tunnusmärk ja hotellides peaks viibima võimalikult vähe. Endal tal polnud arvatavasti telki kaasaski ja targutada teemadel mis sinusse ei puutu on ju ilmselgelt tore.... See selleks! Käsk hotellist ära minna antakse ka Mitšu juhile, kes oli ka juba andnud oma hääle hotelli poolt ja vist isegi oma aseme välja valinud. Imelik arvate? Ei ole! Sest juht peabki ju juhtima ja käsutama kõiki,nagu lasteaialapsi stiilis:siia istud-siia astud...
Ok! Nemad telkima meie pidutsema...
Kuna vein ja kohalik samakas voolab jälle ojadena, siis muidugi tõuseb ka hääletoon, varsti võetakse üles juba laulujoru. Laulmisest muidugi suurt välja ei tule, sest sõnu teatakse ju ainult refrääni jagu:D
Ja siis tekivad ideed:P Oleme ennast juba suhteliselt kapsasteks joonud, kui tuleb hirmus tahtmine kuulata meie reisi hümniks kujunenud “Marina” lugu. Tehtud-mõeldud võib nüüd, hiljem, selle otsuse kokku võtta. Länkarile hääled sisse ja kaasmatkajaid otsima, et saaks Mitšust kätte plaadi koos sel hetkel VÄGA vajaliku looga. Nagu tõelistele valgetele dzigittidele omane ei kasuta me sihtkohta jõudmiseks sõiduteid, vaid lähme üle maasturitele sobivamatele radadele, läbi jõgede ja üle küngaste. Lõpuks leiame ööbijad ja ajame Olegi üles, et saada oma ihaldatud plaat. Vahemärkusena ütlen, et mingit lällamist ja paarutamist nende laagriplatsil polnud ja seal viibimise ajaks võib lugeda max 2 min.
Saame oma plaadi ja võtame suuna tagasi. Keset mägijõge suudame kinni jääda. Selle asemel, et üritada jõest kuidagi välja saada, toimub autos vaidlus musikavaliku teemadel. Varbad on märjad ja vesi käib üle kapoti. Mehed, kes ilma naisteta on matkale tulnud jagavad teadmisi zoofiilia kohta-ikkagi teine nädal juba:D:D:D Minu kolmest osast koosnev e-sigaret suudetakse neljaks osaks lõhkuda....

Janno”Jonnipunn”
margus11
Rock Crawler
Postitusi: 554
Liitunud: E Apr 23, 2012 11:10 pm
Asukoht: Harjumaa

Re: Gruusia trip 2013a.

PostitusPostitas margus11 » N Okt 10, 2013 12:34 pm

13.september 2013.

Nagu kuupäeva järgi karta võiks, algab päev “suure pauguga”. Juht hilineb ja kohale jõudes teatab, et tema ei ole nõus enam koos jätkama. Ka õhtul poolvägisi kaasa võetud Mitšu juht on ööga meelt muutnud(ümber räägitud) ja eelmiste päevade plaan minna Elbrusele on asendunud plaaniga minna uuesti Omalo`sse. Üritan saada mingeid selgitusi, kui väidetakse põhjuseks pidutsemised ja meie eileõhtune läbipõige nende laagriplatsilt. Kui pärin otsekoheselt seletust just Toyota läbukordade kohta, siis veeretatakse süü hoopis Mitšu seltskonnale. Hiljem muidugi selgub, et nendele oli vastupidi väidetud, ja süüdi oleme meie. Võib-olla on peidetud lahkumineku põhjus ka selles, et Elbruse külastamine tuli “valelt” meeskonnalt!? Kogu reisi vältel süüdistatakse kõiki teisi, kõikides ebaõnnestumistes, eksimustes ja see on üks põhjustest miks me rahul pole olnud ja oleme oma arvamuse ka kõvahäälselt ka välja öelnud. Olen alati arvanud, et eksimatuid inimesi pole olemas ja üks inimese headest iseloomuomadustest peaks olema suutlikus oma vigu tunnistada-me kõik ju eksime... Toimivas meeskonnas peab minumeelest toimuma ühine arutelu ja lahenduste leidmine-kui need üritused lõppevad paistes otsaesisega(vastu seina jooksmisest) siis ei jõuta kuigi kaugele. Etterutates mainin, et peale seda hommikut lahendatakse kõik probleemid lennult, plaanid arutatakse läbi ja kui keegi eksib siis järgneb avalik vabandus ja kõik on sõbrad edasi. Keegi jonni ei aja.
Meie ennast hüljatuna ei tunne ja oleme oma otsuses Elbrusele minna 100% kindlad. Üllatusena tõstab häält ka meie “diplomaatiline korpus“ mis siiamaani on üritanud probleeme siluda ja kampa koos hoida. Nendelt kõlavad valikud kohese kojumineku ja Elbruse vahel valimise kohta. Arusaadavalt on ka nemad väsinud see puhver olemast. Igaks juhuks sõimatakse neil veel Elbruse kasuks otsustamise eest nägu täis ja lahku me lähemegi...
Järgneb terve päeva pikkune sõit. Loodame jõuda õhtuks Venemaale. See meil ei õnnestu ja ööbime veel Gruusias, Kazbeki mäe läheduses, korraliku tuule-tormi saatel....

Janno”Jonnipunn”
margus11
Rock Crawler
Postitusi: 554
Liitunud: E Apr 23, 2012 11:10 pm
Asukoht: Harjumaa

Re: Gruusia trip 2013a.

PostitusPostitas margus11 » R Okt 11, 2013 12:27 pm

14.september 2013.

Üles ajame ennast kell neli hommikul. Kiirelt asjad kokku ja tuld! Tahame ju kiiresti jõuda Pyatigorsk`isse, et saada kokku kohalikega ja jõuda veel täna Elbrusele.
Piirile satume vahetuse ajaks. Piirivalve tegeleb kõige muuga kui autode läbilaskmisega. Räägitakse müts kuklas juttu, samal ajal suitsu tehes ja sihvkasi närides. Koored muidugi käivad koos tatilärakaga sinnasamma piiripunkti asfaltile. Keset dokumentide vormistamist lüüakse uks kinni ja minnakse uut kohvi tooma. Kontrolli erilist ei toimu ja näha on, et mehed ei viitsi pingutada millegi keelatu leidmisega. Võimalik ainult Venemaal?
Linnas saame Arsen'iga kokku ja hakkame liikuma meie sihtmärgi poole. Iga natukese aja tagant ühineb meiega mõni kohalik. Peale mõnetunnist sõitu keerame suurelt teelt kõrvale ja hakkame mööda teadjate meeste salaradu pidi edasi liikuma. Teed lähevad väga kitsaks. Pigem võiks neid nimetada radadeks.
Õhtu hakul jõuame selle mäekülje kõrgeimasse alpinistide baaslaagrisse, kuhu on võimalik autoga saada. Sellest punktist edasi lähevad need hullud, kes tippu tahavad jõuda juba jala. Leiame ilusa sileda muruplatsi, millele oma laagri püsti paneme. Keset platsi on märk mis keelab: autodega sõitmise, parkimise, telkimise, lõkke tegemise jne... Meie teeme, kohalike juhendusel, loomulikult kõike keelatut.
Kohalik klubi on teinud korralikud ettevalmistused. Kaasa on võetud suur telk pika laua jaoks, autodes on generaatorid valgustuse saamiseks, šašlõkivannid ja kõik muu korraliku laulupeo toimumise tarvis. Sütt tehakse pöögi klotsidest:D
Mingi hetk, kui üritus hakkab juba tuure üles võtma, ilmuvad kohale kolm mundrites vennikest. Sel hetkel olen täiesti kindel, et kästakse meie santlaager kokku korjata ja “nahhui” tõmmata. Selgub, et tegemist on mäepäästjatega-need mehed peaksid mäest alla tooma need alpinistid, kes näiteks jala murravad või infarkti saavad. Arsen on muidugi nendega tuttav ja ka päästjad ühinevad meiega. Pitsi need mehed igatahes ei sülita... Võrdselt joobeastme suurenemisega, lähevad ka jutud mägedes juhtunud seikadest huvitavamaks. Peo poolepeale jõudes on meeste jalg nii pehme, et annaks Jumal, et täna öösel mäel mingit õnnetust ei toimu-muidu võib juhtuda, et päästjatest saavad päästetavad:D
Nüüd on see koht, kus tõesti kestab pidu varajaste hommikutundideni. Ja oleks võibolla kauemgi kestnud, kui poleks alanud korralik äikesetorm. Kiirelt korjatakse suur telk kokku ja kõik sätivad tuttu ennast.
Magamine on muidugi selle öö kohta palju öeldud. Ühele telgile(tervitused siinkohal telgiomanikule!) sai lisakatteks koormakile, siis ringikeerutav tuul sakutab seda katet kurjalt. Tuul on nii tugev, et hommikuks on koormakatte osad nöörid katki rebitud. See koormakattega telk on terve öö nagu hoiatuseks teistele, et kohe-kohe tuleb tugevam tuuleiil. Kõigepealt kostab kerge krõbin, mis kiiresti korralikuks laperdamiseks üle läheb ja siis juba teavad kõik, et kohe on tuul jõudmas ka nende telgini... Tuul käib terve öö imelikult lainetena-kiirelt üle telkide, et mingiks ajaks kaduda ja siis uuesti alata.

Janno”Jonnipunn”
margus11
Rock Crawler
Postitusi: 554
Liitunud: E Apr 23, 2012 11:10 pm
Asukoht: Harjumaa

Re: Gruusia trip 2013a.

PostitusPostitas margus11 » E Okt 14, 2013 12:09 pm

15.september 2013.

Hommik. Osad venelased ei suuda peale eilset viinavõttu ennast telkidest väljagi ajada. Sinna jäävad nad ravile kuni õhtuni. Arseni sõnul on tekkinud uus ütlus: “Eile võtsin eestlastega viina-kahju, et ma üleeile ära ei surnud!”
Kohvik “Galvanika”(nii kutsutakse Galjat ja Vanjat, kes alati klubi üritustel söökide eest hoolitsevad) teeb hommikuks suure potitäie mingit ühepajatoidu ja supi vahepealset asja. Puljongis ujuvad kartul, porgand, terved tomatid ja koortega sibulad koos lambalihaga.... Mmmm. Hea!
Öösel sadas vihma, teed on libedad ja tundub, et liustikele sõit jääb ära. Peale seda, kui olime rääkinud meie kõrgeimast mäest, meie uhkest Munamäest, ei julge Arsen meiesuguseid “mägedepoegi” üles viia. Lähme käime hoopis värviliste allikate juures, sooja vee allikate juures, vaatame mägikoski. Turnime nii autodega, kui jagsi mööda kitsaid radu...
Lõunaks jõuame tagasi telkimisplatsile, Arsen teatab, et oleme läbinud eksami ja võime ikkagi üritada üles sõitmist. Teeme kiire šašlõki ja tuld!
Juba esimene tõus on nii järsk, et meie diiselkultuurimajad koos rahvaga üles minna ei jõua. Reisjad pekstakse autodest välja ja juhid üritavad uuesti. Õnnestub! Ülejäänud rahva veab Arsen oma autoga sellest tõusust üles. Ja siis see hakkab! Loksumine, mis tundub lõputu. Teid enam ei ole ja liigume aegluubis mööda piltlikult öeldes heinamaad mis on täis külvatud suuremaid ja väiksemaid kive. Natukese aja pärast on tunne, et kõik meie siseorganid on omavahel kohad vahetanud. Kell 13.15 oleme saavutanud 3116m. See on arvatavasti kõrgeim punkt sellelt poolt mäge, kuhu on Eestlased autodega saanud. Eesmärk on saavutatud! Jalgsi turnime veel paarkümmend meetrit kõrgemale ja siis hakkame tagasi loksuma...
Tagasi laagrisse jõudes korjame oma kola kokku ja hakkame tagasi tsivilisatsiooni poole liikuma. Peale vihma on mäed nii paksudes pilvedes, et nähtavus sõites on jälle ainult mõned meetrid. Korra üritame Mitšul tagant sisse sõita:D
Pimedaks jõuame Kislovodsk`isse. Vanja otsib meile korraliku hotelli ja jätame selleks korraks oma uute sõpradega hüvasti, koos lubadustega järgmine aasta kindlasti tagasi tulla...
Teeme veel kiire ööklubi-õlleringi kus taksoks satub meil juba uunikumi staatuses olev Volga, koos omase bensiini-õli-vingu lõhna, hääle ja mugavusega. Õnneks on klubis suht vähe rahvast ja pidu jääb lühikeseks...

Janno”Enameivingu”
margus11
Rock Crawler
Postitusi: 554
Liitunud: E Apr 23, 2012 11:10 pm
Asukoht: Harjumaa

Re: Gruusia trip 2013a.

PostitusPostitas margus11 » K Okt 16, 2013 10:52 am

17.september 2013

Saame sadakond kilti sõita, kui laiali lendab Mitšu sidur. Osa teed ise sõites, osa nööriotsas üritame jõuda järgmisesse suuremasse linna, et leida koht remondiks. Jõuame korralikku ummikusse. Mitšu nööriotsas teeme kilomeetrite pikkuse möödasõidu paremalt, mööda teepervi. “Külast” läbi jõudes võtame nööri vahelt ja Mitšu saab oma poolperses siduriga põlluralli kogemuse võrra rikkamaks. Vahelduseks aitame uuesti liikuma piimaauto, mis sarnaselt meile on läbi põõsaste otsinud ümbersõidu võimalust...
Leiame töökoja mille remondimees arvab, sihvkad põses, et tööga saaks alustada äkki kahe tunni pärast. Äkki!? Jätame meie invaliidi igaks juhuks järjekorda ja lähme linnapeale tiirutama, leidmaks mingit kiiremat võimalust. Gazjolli esinduset leiame üliagara turvamehe, kes pisikese papi eest helistab vaba päeva nautivale mehhaanikule. Räägime oma loo ära ja mees lubab “kohe” tulla...
Poolteist tundi on möödunud. Mehhaanikut ei kuskil ja esimese töökoja vennike närib endiselt Zigulli najal seemneid. Tundub, et niimoodi võime saada jälle samasuguse kogemuse võrra rikkamaks nagu Toyotaga Rostovis. Minge perse! Uuesti nöör ja hakkame edasi liikuma.
Teepealt helistame jälle Arsen'ile ja kurdame muret. Kümme minutit hiljem on meil olemas kontakt Voronezis elava offroaderiga. Räägime talle oma jutu ära ja tundub, et asjad hakkavad liikuma.
Jõuame Voronez'i kella neljaks. Aadressil kuhu me sõidame on üllatuseks üheksakordne maja. Selgub, et kutt andis meile oma koduse aadressi ja keeldub meid enne kuhugi viimast kui oleme olnud tema külalised. Üritame küll vastu vaielda, kuid selle mõtetusest aru saades, leiame pisikeses kahetoalises korteris kaheksa higi ja mustade sokkide järgi lehkavat eestlast. Perenaine ja peretütar katavad kiirelt laua. Tütart nähes lähevad meie keskeale lähenevad ja juba kolmandat nädalat ainult padjaga magavad mehepojad näost valgeks. Oodatakse, et korraliku rinnapartii ja sügava dekolteega neiu ikka kauem ja kauem teed valades laua kohale kummarduks:D
Siduri olemasolust ei taha peremees rääkida. Näitab hoopis pilte nende klubi tegemistest. Aeg lendab. Kell saab kuus, seitse ja kaheksa... Lubatud sidurit ja töömehi pole kuskil. Pererahvale jääb arusaamatuks, et kuhu meil nii kiire on...
Kella üheksaks jõuavad kohale mehed, kelle töökoda me kasutada saame. Töökoja mõiste läheb siinkohal lahku-meid juhatatakse tavalisse pisikesse veneaegsesse garaaziboksi, kuhu meie Mitšu täise tükis sissegi ei mahu. Meie-Toyota meeskond ja Mitšu tagaistmetüdrukud läheme hotelli ning Andy-Oleg jäävad ööseks käigukasti maha võtma...

Janno
margus11
Rock Crawler
Postitusi: 554
Liitunud: E Apr 23, 2012 11:10 pm
Asukoht: Harjumaa

Re: Gruusia trip 2013a.

PostitusPostitas margus11 » R Okt 25, 2013 6:31 pm

Võrdluseks meie auto nägemus versus meie suure reisijuhi nägemus!

Päev 9, Mägi-Karabahh
Uuendatud 6 tundi tagasi
Nagu eelnevalt kokkulepitud sai, ärkasime varakult ja startisime kell 8 hommikul. Oli vaja veel leida kütust, kuna see otsakorral. Igast tanklast suunati edasi, et järgmises saab. Lõpuks saigi. Tankimine toimus kahe mehe koostööna, üks kuulas millal paak täis hakkab saama ja teine lükkas siis vastava korralduse saamisel nupust pumba välja. Lisaks saime ka vee kanistrid seal täidetud. Suundusime edasi Ughtasari poole. Garmini otsinguga sai asukoht sisestatud ja asusime teele. Rada viis läbi kaunite orgude ja kaljude, peatusime Karapahhia lahingute mälestuseks paigaldatud monumendi juures, milleks oli tank. Kleepisime sinna oma reisi logo ja liikuime edasi. Tee viis mööda mäekülgi viimaks ühte väiksemasse linna. Tegime poe peatuse ja käisime Graanaatõuna raksus. Poe peatus venis pikaks ja lisaks hakati otsima kohalikku atlast. See pikk seismine äratas huvi aga eespool aega viitnud korravalvurit ja tuldi uudistama, mis teeme. Küsiti kaarti mille alusel me reisime, näitasime lahkelt Garminit aga see ei olnud õige vastus. Üsna kiiresti selgus, et asume hoopis Karapahhias ja seal olemiseks on vaja politsei luba/viisat, mis sisaldab kaarti, kus sõita tohime. Üllatus missugune, kuid ametnikud olid sõbralikud ja suunasid meid pealinna lube vormistama. Kuhu täpselt minna vaja aga ei osanud keegi küsida. Teepeal nägime purukspommitatud maju, kohati oli kõik õhku lastud, mis silmapiirini näha oli. Osadel reisijatel tekkis juba paaniline hirm, et oleme sõjapiikonnas. Mõne ajapärast sattusime ka nägema kuidas tankid põllul sõitsid ja märkidele üritasid pihta saada, mõnusasti maantee ääres. Märkideks muidugi autovrakid. Kes ennem sellist pilti näinud ei olnud, süvendas muidugi hirmu elu üle, kaotati ka reaalsuse tajumine ja häda missugune. Olime siiski kristliku usu piirkonnas ja sõjast ka aega mööda läinud. See tuletas meelde vanu huvitavad aegu, kui sai Afganistaanis soomustatud LC 105-e (loe: Toyota) rooli keeratud ja tunda kuidas päriselt sõda käib. Ilmselt oli see ka ühtlasi sellise reisimise huvi üks tekitajatest. Võrdlusmoment oli värskendav ja igati hea meel, et olime sattunud kogemata valesse kohta. Jõudsime lõpuks kaardi järgi kohale, teeristil jäime seisma ja jutustasime kohalike kaupmeestega. Soovitati pöörata vasakule, kus pidid olema ka kõige kaunimad kohad selles riigis. Selgus ka, et on olemas kaks Ughtasari, üks on seal kus meie olime ja teine seal kuhu me tegelikult minna tahtsime. Kuna aga sõja hirm oli liialt suur ja mõni ei tahtnudki aru saada vahest Islamimaad ja Kristlikud maad, otsustasime otsejoones ja võimalikult kiiresti „riigist“ lahkuda. Sõitsime pealinnast läbi ja asusime liikuma edasi, arvasime, et olime sattunud riigist välja sama ootamatult, kui riiki sisse saime. Oaraku see aga nii ei olnud ja peagi seisime piiripunktis. Muidugi meie oma süü, et me seal seisma jäime, oleksime pidanud lehvitama ja rahulikult edasi sõitma, nagu Armeenlased teevad. Aga eksimus sai karistatud ja nõuti, et läheksime tagasi pealinna puuduolevaid lubasid taotlema. Ametnikud olid samuti väga sõbralikud, helistasid ministeeriumisse ette, leppisid seal kokku, ning tekitasid meile võimaluse, et linna tagasi peab minema meist ainult üks, teised võivad piiril oodata niikaua. Mõte oli heatahtlik ja kütuse säästukohalt ka väga tänuväärt. Üks asjapulk meist, ei saanud sellest vist aru või taheti jonnipärast paanikat külvata ja tõlgendati olukord nii, et autod on arestitud ja reisijad pannakse kinni seniks. Kuna seekord soovis seltskond kokku hoida ja meid lubati kõik koos ka linna naasta, mis osutus ka heaks, kuna paberitäitmist oli hulgaliselt ja meeskonna tööna sai see kiiremini valmis. Asja tegi seekord ka lihtsaks piirilt kaas antud aadress ja linnas sõbralikud politseinikud, kes meid vilkurite saatel ukse ette eskortisid. Linnas käimine kulutas ca 3-4h ja olemasolevate lubadega saime ilusti üle piiri. Kuna pime jõudis kätte, otsisime jälle mäeotsa niidetud heina põllule telkimiseplatsi. Ööd saatis tähistaevas ja allpool kumavad linnatuled. Kuna päev oli närviline, tuli uni kiiresti. Läbisõit 396 km

Kuna meie kommentaarid kustutatakse vastavalt sellele,kuidas härra reisijuht alias Jopinto heaks arvab,talumata mingisugustki kriitikat oma eksimuste vastu,üritades teha siis kõik selleks,et tema kuulsusesäral mingit musta plekki poleks siis kommenteerin siin meie nägemust asjast.Tagantjärgi mõeldes oli vahva,et me sinna sattusime aga...
Juba Venemaal kohalikud maasturimehed,kellest üks on armeenlane,hoiatasid meid sinna sattumast.Võib tulla suur jama.(õnneks ei tulnud).Kuna meil atlast polnud ja ei müüdud ka seda kuskil,siis sõitsime nagu lambad ilusti reisijuhil sabas,kes usaldas ja ülistas sellel reisil ainult Garminit.Atlasega oli hea äärmisel juhul tagumikku pühkida.Kuhu see Garmin meid juba reisi algul viia tahtis,saab lugeda eestpoolt,ühesõnaga Valgevenesse ja Ukrainasse.Infot ka nagu ei antud kuhu päevaplaan viib,see oli suur saladus.Arvatavasti oli eksimuse hirm nii suur,(kuna teistes autodes osati ka paberkaarti lugeda)kuidas siis suurte kogemustega reisijuht saab eksida(minuteada teine sedasorti reis elus)!Kui mitte lugeda perereise.
Kuna teeviitadel olid kohanimed täiesti võõrad,hakkas hirmsasti huvitama kus me oleme.Olin ka enne reisi hoolega google mapsi uurinud aga selliseid nimesi välja Armeenias ei lugenud.Üldse on atlas mu lemmikraamat ja reisihulluna võin seal näpuga järge ajades palju aega mööda saata.Järjekordses linnas(Martakert) jäi silma silt turismiinfo.Sinna me atlase järgi tõttasimegi.Atlas muidugi oli omaette uunikum aga suuremad linnad olid peal.Kes nüüd trükib googel mapsi Martakert ja arvab,et see on Armeenia siis võib konkureerida uueks kõrgeltharitud giidiks!Väljudes poest olid juba politseinikud auto juures ja tahtsid loomulikult vastavaid pabereid.Õnneks lasti ära ja kästi keerata paremale,kuna eespool umbes 30-40km seal pidavat juba tulistama.Meie reisijuht muidugi oma eksimusest midagi kuulda ei taha ja järjekindlalt väidab,et oleme Armeenias.Ja see mille eest hoiatas Venemaal armeenlane ja kohalik politsei ka veel takkaotsa,polnud ikka veel mingi argument.Meie saime olukorrast aru ja soovisimegi rutem lahkuda,enne kui mingi suurem jama tuleb.Kahjuks väljasõit ei läinud nii libedalt.Ees oli juba korralikum kontrollpunkt,koos riigilippude ja korravalvuritega.Kuna reisijuhi venekeel oli null,ei saanudki ta aru mis räägiti.Autod kästi ära parkida ja keegi edasi ei sõida.Luba anti ühele autole,kes siis võtab kõigi passid ja sõidab välisministeeriumisse(just nimelt sinna käskisid ka politseinikud minna) viisasid tegema.Piirivalvuriga sain siis kokkuleppele,et kuna päev juba õhtas ja äkki tagasi ei jõua ja jääme Stepanakerti hotelli,et tore oleks ikka koos minna.Mõjus!Selline jutt,et oleks pidanud läbi sõitma ja lehvitama!!!Millegipärast seisid ka kohalikud seal ja vormistasid pabereid.Kõik tahtsid meiega juttu ajada ja meie reisist kuulda.Kokku kümmekond inimest.Ei sõitnud ka nemad sealt lehvitades läbi.Lõpp oli muidugi õnnelik ja meie ka kõik,et hästi läks.Elbrus ja Karabahhia olid selle reisi säravamad momendid.Mõni ainult ei saanud siis aru ja ei saa ka praegu aru kuhu ta oma lollusest 11 inimest viis.Oma heale sõbrale matkahull Metsikule soovitaks sellise reisijuhi teinekord kaasa võtta,veelkord.Siis ei koti ka Venemaal ükski kontrollpunkt ja pole vaja mingisuguseid lubasid.Sõidate läbi ja lehvitate!Põhjused,miks ma kirjutan.Kui lähete sellisele reisile siis valige hoolikalt kellega lähete.Eriti kui ei tunne inimest.Lubatud puhkusereisist esimene pool kujunes närvesöövaks kihutamiseks ja vaidlemiseks,mis õnneks lõppes lahkuminekuga ja teinepool reisist kujunes siis selliseks nagu ta olekski pidanud algusest peale olema.Ei tule head reisi,kui mõni arvab,et kaasas on kari lolle lasteaialapsi ja kõik peavad tegema nagu Kasvataja käsib.Tegemist ikkagi suurte meestega,kelledest osal suured kogemused reisimisel,kes tahavad ka õhtuti õlut võtta.Aga Kasvatajale ei meeldi see,otsustab kõike ise ja siis saab riielda.Ei jäänud hommikuti keegi magama ja starditi kokkulepitult kell 8.Võib olla 8.05!Meie loogika oli lihtne,kuna inimesed on maksnud selle reisi eest siis tuleb ka neile vastu tulla ja kuulata nende soove ka.Vahel.Arvatavasti diskussioon jätkub,kuna ei usu,et vabandusi ja õigustusi ei leidu!Mõnel on alati midagi öelda!Aga reis oli vahva.
margus11
Rock Crawler
Postitusi: 554
Liitunud: E Apr 23, 2012 11:10 pm
Asukoht: Harjumaa

Re: Gruusia trip 2013a.

PostitusPostitas margus11 » P Okt 27, 2013 4:07 pm

Tore lugeda ka reisijuhi blogi.Siiamaani oli süüdistatud kogu matkaseltskonda hommikustes jobutamistest telkimisplatsidel ja päeval tehtud asjatutest peatustest,mille tõttu olime mitu päeva graafikust maha jäänud.Meie tõttu pidi nüüd palju kohti maha tõmbama.Mitmed lõunapausid jäid tegemata ja näriti sõiduajal võileibu autos.Poleks ise kaasas olnud,mõtleks,et mingi koomik kirjutab blogi.Kahjuks ei jõua kohale,et räägib juba endale vastu.Katkend reisijuhi blogist
Päev 7 Saabumine Armeeniasse
Matkaseltskond hakkas huvi tundma meie reisi teekonna ja edasiste plaanide kohta. Selgus kurb tõde, et osa matkalisi ei olnud tutvunud meie teekonnaga. Korraks tundus kaunis mõttetu see kolm kuud kestnud blogide lugemine, googeldamine, reisijuttude sirvimine ja vaatamisväärsuste otsimine. Lisaks veel närvesööv teekonna planeerimine, et oleks võimalikult vähe tiirutamist ja edasi-tagasi ketramist, mis veel kõik 3 nädala sisse ära peab mahtuma. Selgus ka tõsiasi, et oleme reisiplaanist mitu päeva maas ja tuli niigi vähestest külastatavatest kohtadest osad maha tõmmata. Tundub, et ei saadud ikka veel aru, et liigne mölutamine telkimisplatsidel tähendab lühemat reisi.
Kolm päeva hiljem
Päev 10 Läbi Armeenia Yerevani
Võtame lõpuks ka ühendust Armeenia Ekstreem Spordi Liidu presidendiga, kes meid ootab.Hakkame edasi liikuma ja anname info kohalikele, meie täpsemast saabumisest. Kahjuks aga saabume 3 päeva enne kokkulepitud aega ja veel pühapäeval, millal Yerevanis just suured motovõistlused käimas, ning enamus off-roadi rahvast maapiirkondades või perede keskel, seega ei saa ta meile eriti aega pühendada. [u]

7-da päeva õhtuks olime mitu päeva graafikust maas ja 10-dal päeval olime 3 päeva graafikust ees!Imemehed olime!Arusaadavalt,ei saa selliseid reise planeerida tunni.-ja päeva täpsusega.Keegi ei teinud sellest numbrit ei siis ega praegu.Juba reisi algul oli teada,et selle lühikese ajaga pole võimalik kahte mägist maad läbi sõita ja tuleb osa sihtpunkte lihtsalt vahele jätta!Jerevani kohtumine oli reisijuhi sõnul lepitud mitu kuud varem kokku ja kunas siis veel kui mitte nädalavahetustel,tööpäeval?Neil oli lihtsalt sügavalt savi mingitest eestlastest ja 24h jobutasime lihtsalt maha,oodates õhtusööki ja kohtumist presidendiga!irw!Venemaal ja Gruusias oli hoopis teine suhtumine ja vastuvõtt kuninglik!Võib olla oleks siinkohal õige aeg endale tunnistada,et kogu see marsruut ja ajakava planeerimine oli juba algselt nii mööda ja lõpetada matkaseltskonna süüdistamine.Aga seda on vist palju palutud!Mis eesmärki see enda välja vabandamine täidab on teadmata.Meil polnud probleemi,et mõned kohad ära jäid!
margus11
Rock Crawler
Postitusi: 554
Liitunud: E Apr 23, 2012 11:10 pm
Asukoht: Harjumaa

Re: Gruusia trip 2013a.

PostitusPostitas margus11 » R Nov 08, 2013 5:18 am

Kuidas me avastasime,et oleme Mägi-Karabahhias! :bg

http://www.youtube.com/watch?v=iPzhfTxP ... e=youtu.be

Mine “Reisikirjad ja pikemad jutustused”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist