MAGADAN 2012 - reisikiri 4x4-matkalt läbi Siberi

[Kalamees]

Venes suurenesid 1. juulist liiklustrahvid ja seda kordades.

[Kjen]

Täpsemad kirjeldused kohalike osas saavad mu reisiraamatus olema, siinjuures mõned leebemad ütlused:
"Burjaadid tööd ei tee, nad vaid teesklevad töötegemist"
"Kui selline metsas vastu tuleks, siis laseks maha:
a) enda, b) püksid, c) vastutulija" Jne.

... kuna taolised mõningase arengupuudujäägiga rahvused kukuvad ilma põhjuseta paugutama ja väitsaga vehkima.

Burjaatiat iseloomustavad veel lisaks kenale loodusele ja visuaalselt vähemkenamatele elanikele ...

Kohalike põliselanike kohta on heaks näiteks ka teeäärsed söögikohad, kus musta tööd teevad pilusilmsed aborigeenid, kassas arveid koostavad aga vene päritolu kirjaoskajad mamotschkad ...

Ja mina pidasin ennast veel rassistiks!?
Ei tea, kas on kena paar ebasümpaatse isendi põhjal kogu rahvus nii porri tallata? Minu põgusavõitu Burjaatiast läbisõidu mälestuse kohaselt olid selle kandi kohalikud kõige sümpaatsemate näojoontega võrreldes nii Tõvamaa kui päris Mongolimaa inimestega.

[Romek]

Venes suurenesid 1. juulist liiklustrahvid ja seda kordades.

Paar päeva varem juhtus kogemata kiirus 41km/h üle lubatu olema, selle eest taheti trahvirahaks saada 1500 rutsi. Ametlikult. Nüüd siis oleks kallimaks läinud.

[Landy]

MAGADAN: 17. päev

Hommik Tshitas.
Kirikuõpetaja õnnistas meid ja me masinaid. Ees ootab teekond läbi koonduslaagritest kubiseva maa. Kui Tshita kohta öeldakse, et siin elavad vaid vangid, eksvangid ja vangiminekuootajad, siis järgnevate päevade kohta öeldi, et isegi autot ei maksa peatada - liiga kriminaalne piirkond selleks.

Allikas: http://www.magadan2012.blogspot.com/

[Landy]

MAGADAN - 08.07.12
Rait (via SMS) - Magadani vana tee kohati päris raske, mõned korrad vintsimist, veetakistus kohati kapotini. Sumpsi keevitamisle sulasid kummipuksid üles. Asendasime transportöörlindiga. LC100 geneka rihmad laulavad ja üks rehv täiesti ribadeks. Eraldius ka sumpsi kaitseplekk ja esivarraste kaitsem poldid andisd ka järgi. Raidi autol andid paakide vaheline pump saba. Diisli hind siin 41 rubla/l.

[Landy]

MAGADAN: 19.päev

Tshitas õnnistas kirikuõpetaja varahommikul veel meid ja me masinaid ning jätkus teekond Magadani suunas.

Päeva naelaks kujunes tõenäoliselt metsapeatus, mille käigus nägime, kuidas eesseisvast rekkast vaarus välja purupurjus jorss, üritas kraavipervel puu najal põit tühjendada, kaotas tasakaalu ning vajus kõige täiega näoli kraavivette. Seal ta vedeles tükk aega, kuni paarimees rekkas närviliselt gaasi tallama hakkas. Meie suureks imestuseks vedaski kraavis vedelenud vend end tagasi masinasse ning esimese käiguga roomas rekka parklast välja, kaks
maani täis venda kabiinis. Teist käiku nad sisse panna ei suutnudki, seega tõenäoliselt kaugele see rekka ei veerenud.

Kohtasime korduvalt teisigi rännuselle - Kamtshatkal karusid küttinud meest, tsiklimehi Poolast ja Shveitsist jne.

18. päev kujunes mustaks päevaks LC 80 elus.
Hommikust saati oli jamasid: Irkutskis taastatud rehv lekkis, varuratta kronsa tuli uus keevitada, kuna kohalikud mutrikesed ei sobinud, seejärel loobus aeglusti koostööst ning viimaks murdus sumbuti küljest tükk ära. Enam-vähem igas teelejäänud külas peatusime, et keevitajaid otsida. Sumbuti keevitajad olid muidugi nii kõvad vennad, et auru all olles keevitanuks rattad ka raami külge kinni. Kuid päeva lõpuks sai kõik korda ning pea pooltuhat kilomeetritki läbitud.

Tehnika lagunemises saab süüdistada peamiselt Tshitast mõnevõrra ida pool alanud ulatuslikke tee-ehitustöid. Üle ja läbi mägede on murtud teetammid meeletute magistraalide ja uute raudteeharude jaoks, kõikjal liiguvad raskeveokid ning võib täheldada isegi mõningast töötegemist. Ent see tähendab samas ka seda, et tulevased kiirteed on hetkel tuhandete kilomeetrite pikkused kruusalõigud, mis rööpasse ja auklikuks sõidetud.
Rääkimata tolmust, mis tõuseb iga auto alt, täidab mägedevahelised orud, muudab teedel nähtavuse nullilähedaseks, lõhub masinaid ja matab kopsud. Teede servad on täis purunenud või kraavisõitnud autosid, mis pole ka ime kui jõhkraid sõiduvõtteid kasutatakse. Õhtul laagris köhime kopsudest aga vähemalt sama palju tolmu kui autode õhufiltritest välja klopime.

27-kraadise palavusega õnnestus metsa all näha ka esimesi igilume laikusid, maastik mägedes muutus vahepeal suisa metsatuks ning silmapiiril laiusid hiigelkaevandused.

Viimasel ööl vajusid me laagrisse ka naftatrassi valvurid, kes kõigepealt üritasid UAZikuga Muhomar-Väintsi telki ümber sõita, seejärel aga leebusid ning käskisid hommikul ärgates trassi turvatsoonist koheselt kaduda. Ehk nagu nad ise ütlesid, siis "me pole teid näinud, te pole meid näinud".

Lõpetuseks veel küsimus Muhomar-Väintsilt suurele ringile: kui kärbes lendab kogu aeg jalad allpool, siis MIKS ning KUIDAS ta pea alaspidi lakke maanduda saab? Vastused palun saata otse Muhomarile või postitada kommentaaridesse.

Loodame täna Jakutski läbida ning kümnekonna kilomeetri laiuse Leena jõe ületada ja seejärel ootab ees juba kurikuulus ja ohtlik Kolõma Kontide Tee ehk Surmatee...

Allikas: http://www.magadan2012.blogspot.com/

[Landy]

MAGADAN: 21 päev

Jakutskist otsustasime siiski mööda sõita ning kiirustasime Aldani jõge ületavale autopraamile. Eelnevalt suutsid kohalikud veel välismaalasi lüpsta, väänates tanklas kütusehinnale kõva protsendi otsa.

Nagu ikka, ei tasu usaldada kohalikelt pärinevat informatsiooni. Igaüks, kellelt pärisime, andis ülesõiduaegade kohta erinevat teavet. Sestap pingutasime läbi öö ja polaarpäeva hämaruse, et ruttu sadamasse saada.

Kiirustamisel oli oma hind. Ühel hetkel otsustas Hiluxi varuratas, et veereb edasi oma teed iseseisvalt. Põgeniku puudumise avastasime alles kilomeetreid hiljem. Tagasipöördumise ja mõningaste otsingute järel tuvastati isepäine ratas (nn Kolõma Liduv Rehv) koos kaasa veerenud numbrimärgiga osava tolmumaskeeringu alt teeäärses võsas. Ratta kronsa oli aga puru ning ratas rändas koormahunniku otsa.

Lõpuks keset ööd sadamasse (loe: heinamaa jõekaldal) jõudes selgus, et öösel enam ükski praam ei sõida. Järgmine pidavat väljuma kell 9 hommikul. Väljuski. Ainult mitte kohaliku aja vaid eesti aja järgi kell 9. Arvestades seitsmetunnist ajavahet jäi uneaeg seega pea olematuks.

Paar tundi jõel ning olimegi teisel kaldal. Veidi sõitu ning leidsime suuremas külast maanteetööliste baasi, kus Hiluxi rattakronsa kvaliteetselt ja mõõduka tasu eest (1 Vana Tallinn) korda tehti.

Saime ka infot teelt kõrvale jäävate hästisäilinud koonduslaagrite kohta, mida loodame tagasiteel külastada.

Kuskilt tööriistakastist leiti meie jaoks paar käntsakat suitsutatud karuliha. Kuidas see seedimisele mõjub, selgub lähiajal...

Geoloogide Uralitest pumpasime soodsa tasu eest 200 liitrit kütust oma paakidesse ja olimegi valmis viimast tsiviliseeritud punkti hülgama. Ning Kolõma Kontide Tee alustas meie ees looklevat tõusu kõrgele mägedesse.

Veidi ka Kontide Teest ehk Surmateest.
Stalini ajal rajati koondus- ning sunnitöölaagrite vangide jõul Jakutskit ja Magadani ühendav tee. Erakordselt raskeid olusid (mäed, kuristikud, sood, metsad, jõed jne) läbiva kitsa ja ohtliku trassi ehitamisel olevat karmimate hinnangute kohaselt
hukkunud ränkade töötingimuste tõttu suisa iga teemeetri kohta üks vang. Kontide Tee pikkus on ca 2000 km, igaüks võib hukkunute numbri ise arvutada. Nimetus Kontide Tee tuleneb sellest, et ega keegi hukkunuid maha matma hakanud, nad visati lihtsalt maanteetammi täiteks. Teisisõnu sõidame me piki 2000 km pikkust kalmistut. Teeäärsed kuristike servale püstitatud värskemad ristid näitavad, et lagunenud Surmatee nõuab veretasu ka tänapäeval.

Rada on kitsas, kohati ei mahu kaks autotki kõrvuti, ühel pool pilvedesse tõusev kaljusein, teisel pool sadade meetrite sügavune kuristik, libe kruus, läbinähtamatu tolm, suured rekkad ohtlikul rajal...Mida edasi, seda kirbemaks muutub ka suitsuving, mis pärineb arvukatest metsatulekahjudest mägedes.

Ja mõnekümne km pärast Shamaanikaevu eel lõhkes mägiteedel ribadeks LC 100 rehv, tuld ja kummitükke igas suunas süljates.
Muhomari (Väints) sõnul olevat see MÄRK. Mille kohta täpsemalt märk käis, seda ta veel öelda ei osanud...

Veidi hiljem on tee suletud - eespool on mäenõlv tee peale lõhatud ning nüüd koristatakse rususid.

Üsna jahedaks võtab seest kui maasturid põhjatute kuristike serval turnivad, aknast alla vaadates sügavuses uduselt jõgi või puuladvad paistmas. Veelgi lõbusamaks läheb aga siis, kui vastu tuhiseb täiskoormas KAMAZ, teel ruumi aga vaid ühele masinale.
Ning loomulikult varingukohad, mida iga natukese aja tagant näeb -kus on osa teest vihmade tõttu sügavusse vajunud, kus aga kõrgemalt kivirahnud tee peale prantsatanud.

Kui aga mõelda, et sama teed ehitati puhtalt inimtööjõu abil ning miljonid vangid lumetormides kui lõõskava palavusega vaid labidate-kangide abil kaljuseina radasid murdsid - siis tulevad endalegi külmavärinad peale.

See kõik leiab hetkel aset Kolõma Kontide Tee nn "uuel teel".
Meie aga suundume edasi hüljatud ja täielikult lagunenud ning sildadeta "vanale teele"...

Allikas: http://www.magadan2012.blogspot.com/

[Landy]

MAGADAN 23. päev

TÄHELEPANU!!! Kõigile, kes reisiliste pärast muretsevad!
Kuna viibime vahepeal päevi eemal igasugusest mobiililevist, siis ei saa ka meie asukohainfot G4S kaardile edastada. Seega kui mõni päev pole me kaardil sentimeetritki liikunud, ei maksa veel muretseda - lihtsalt info me liikumisest pole veel üles jõudnud.

21. päeva hommik tõi endaga kaasa esimesed laiaulatuslikumad seederahutused. Oli selles süüdi karuliha, nätskitseliha (nätske mägikitse liha) või ülimalt ebahügieenilised toitlustuskohad, raske öelda.

Siinjuures tuleks aga positiivselt ära märkida kaasasolevad Rannarootsi head toidud, mis mõjusid kohalikest einetest vintsutatud organismile turgutavalt ning püsisid sees isegi siis kui karu nägime.

Kolõma vana tee kohta rääkisid kohalikud kõikvõimalikke õudusjutte. Küll olevat tee ära uhutud, täiesti läbipääsmatu, jõed üle kallaste, ühegi sillata jne. Ent kohe vana tee alguses tervitas meid tuttuus puitsild ning mida edasi kulgesime, seda rohkem nägime värskelt renoveeritud sildasid. Oli muidugi ka selliseid kohti, kus suurvesi või jää olid sillad minema viinud, ent sellistes paikades forsseerisime jõed koolmekohtadel. Et see tee aga ohutu pole, seda tõestasid minisurnuaiad iga suurema silla juures.

Kolõma Surmatee on lõivu nõudnud mujalgi. Ristid ja mälestusmärgid iga veidikese aja tagant andsid märku traagilistest liiklusõnnetustest.

Eriti karmid olid olud kõrgel mägedes, kus tee kitsas, mäenõlval looklev, kuristik kohe auto kõrval. Silma jäi mõnigi kuristikku paiskunud sõiduvahend, käänulisel teel liikumine hoidis, hoolimata võimsatest maastikuvaadetest, sõitjad kogu aeg pinges.

Meie teele jäi ka mitmeid huvitavaid kohtasid.

Peatusime põdrakasvatajate külas, kus muu elu-olu üsna muinasaegne, küla keskel aga värskeltrajatud kultuurimaja ja haigla asusid. Viimasest otsisime ka abi kõhuhädade leevendamiseks. Temperatuur ses kohas pidavat talvel kukkuma -50 kraadini.

Seejärel jõudsime Tomtori, mis kannab Maakera Külmapooluse nime. Seal on nimelt mõõdetud külmim temperatuur väljaspool Antarktikat: -71,2 kraadi Celsiuse järgi.

Tomtori juures komistasime ka kogemata suletud kaevanduse otsa, ent kui palju me ka uksetrelle ei raputanud, maa alla ei pääsenud.

Lõunasöögi ajal külastas me laagriplatsi karu, kes käis tõenäoliselt uusi eksootilisi maiuspalu hindamas.

Järgmisena sattusime poolkogemata kunagise vangilaagri asukohta. Pilku paelus metsa kohal paistev torn, mille suunas teelt kõrvale pöörasime. Laagri asukohale oli hiljem tekkinud küla, mis aga praeguseks hüljatud. Seal elas vaid üks vanataat, kes oma tegemiste osas väga napisõnaliseks jäi.

Ning lõpuks jõudsime ühte sihtmärkidest - hüljatud linna mägede vahel. Mitmekümnele tuhandele elanikule rajatud linn jäeti maha pärast kaevanduse sulgemist. Inimesed lahkusid sealt, kõike maha jättes. Paneelmajad lagunevad, tänavad rohtuvad, Lenini ausammas mureneb - paik meenutab mõne apokalüptilise filmi toimumiskohta. Või siis lähemalt võrdlusi tuues on see
koht nagu Tshernobõl, Sirgala või Viivikonna.

Suurema osa ühest õhtust veetsime sillaremondi tõttu ülesõitu oodates. Olukord tundus kohati üsna lootusetu, sillast ülesõit keelatud, jõgi läbipääsmatu, ümbersõit 500 km. Ent Tiidu läbirääkimisoskused ja asendamatu Vana Tallinn silusid meile tee sillale.

Siinjuures tuleb tõdeda, et sellistel teedel liigeldes peab alati palju vodkat kaasas olema. Seda nii läbirääkimiste sujuvaks läbiviimiseks kui ka ootamise leevendamiseks. Sest kui ikka jõed üle kallaste, siis tuleb päevi kaldal oodata veeseisu alanemist.
Siis istud seal ja jood, kuni tulvavesi piisavalt taandunud või jõkke sõitmiseks piisavalt julgust kogunenud.

Tehnikagi maksab Surmateele korralikku lõivu, pidevalt miskit koliseb või pudeneb autode küljest. LC 80 konditsioneer lekib, LC 100 mingi plekijupp kolis Hiluxi kasti, Hiluxile installeerisime uue (jõesängist leitud) numbrimärgi, LC 100 koliseb ja viliseb, LC 80 esiklaas loksub, Hiluxile kukkus puu peale, Hiluxi tagasild undab ja üks esituli ei põle jne. Aga üldplaanis on masinad siiamaani vapralt vastu pidanud, eriti kui arvestada kohati ekstreemseid teeolusid.

Ja edasi ootab meid laskumine vihmamärgadest mägedest Magadani ning kui ilm ja teeolud lubavad, siis veereme edasi Kamtshatka suunas, et lüüa kõiki eestlaste lääne-ida suunalise liikumise rekordeid.

Allikas: http://www.magadan2012.blogspot.com/201 ... -paev.html

[Landy]

MAGADAN 26. päev

Enne Magadani jõudsime veel autodega 800 meetri kõrgusele liustikule ronida.

Ja saabusimegi järgmisesse sihtpunkti - Magadani.
Viisime asjad ookeaniäärsesse hotelli, autod pesulasse ning õhtul oodati meid juba kohalikus restoranis Starõi Tallinn (Vana Tallinn).
Üllatav on peaaegu maailma lõpus leida taoline paik, mis pealegi veel sisekujunduses Tallinna vanalinna motiive kannab.

Meie vastuvõtja restoranis oli pisarateni liigutatud, et kaugelt Eestist külla tuldi. Meile reserveeriti terve saal ning kööki anti käsk valmistada "kõike, mida eestlased soovivad". Restorani seinal rippus muude eestiteemaliste suveniiride kõrval ka Jaanus Piirsalu artikkel samast restoranist. Tema oli tõenäoliselt eelmine eestlane, kes Starõi Tallinn restorani külastas ning ega palju rohkem sealt eestlasi läbi käinud vist polegi.

Igal juhul tundsime end seal nagu kodus.
Starõi Tallinna külastamisega sai ka järgmine reisi eesmärk saavutatud.

Edasi otsustasime aga trügida veelgi kaugemale itta, et jõuda viimasesse idapoolsesse punkti, kuhu maasturitega pääseb.

Teel maailma lõppu einestasime toimivas hõbedakaevanduses; nägime uusi hüljatud linnasid; kohtasime rebast, kes pidas autosid suurteks konservideks; silmasime emakaru poegadega; vedasime kohaliku taadiga 100 rutsi peale kihla, kas jõuame mereni või ei (taat võitis) jne.

Tunde ja tunde lagunenud radadel rassimist, vintsimist, jõesängides müttamist, käredavooluliste mägijõgede forsseerimist, mudas kaapimist, ekslemist - ning meie ees voolas lai ja sügav jõgi. Palju me ka ei mõõtnud sügavust, otsinud ringisõitmise võimalust, kaalunud jõhkrat riskimist - sellest sai kaugeim punkt Euraasia mandril, kuhu maasturitega pääseb.

Kaugeima punkti koordinaadid:
61° 48' 30,5" N
156° 12' 11,8" E

Mõned pildid, kiired reportaazhid ja pöörasime otsa ümber, tagasi Eesti poole.

Siis aga kiskus jamaks.
Kiirevoolulises jões, kus eelnevalt Hiluxi olime allavoolu ujuma saanud, vajus LC 100 tugeva voolu tõttu sügavasse auku jõepõhjas. Samas kohas uppus muuseas mõned päevad varem suur Kamaz.

Olukord paistis üsna kriitiline, LC 100 oli akendeni vees, salongi valgus vesi ning auto hakkas lainetes külili vajuma. Autosistujad mõtlesid juba paaniliselt passide otsimisele, et ikka üle piiri tagasi kodumaale ka saada.

Improviseeritud päästeoperatsioon oli aga kiire ja efektiivne ning teisel katsel vedas LC 80 lõpuks pooluppunud LC 100 köiega kaldale.

Otsustasime samasse kohta laagrisse jääda, et Hiluxi ja LC 100 kuivada saaksid. Uksi avades väljus salongist korralik laine.

Ööbimiskoha valik oli meil muidugi ütlemata mõistlik. Paari tunni jooksul nägime laagriplatsi ümber hiilimas kümmekonda karu, kes võõramaiseid kõhutäisi piidlemas käisid. Julgemad mõmmikud tatsasid suisa 50 meetri lähedusele. Ei peletanud neid inimeste liikumine ega suur karutõrjelõke.

See vaatepilt oli tugevamatelegi liiast ning esimest korda kogu sõidu jooksul ööbisid kõik autodes. Isegi telgid pakkisime kokku ja karudele jäi välja uudistamiseks vaid tühi konservikarp ja pudel vodkat.

Hommikuks oli aga suurem elevus kadunud ja enamus ei viitsinud laagri lähedal askeldavaid karusid isegi pildistada.

Tagasiteel tsivilisatsiooni ütlesid üles Hiluxi ja LC 100 vintsid, LC 100 kaotas jões numbrimärgi, LC 80 küljeplekis on suur mõlk küttepuude laagrisse vintsimise tulemusena, LC 100 tilgub nagu vettekastetud kassipoeg, LC 80 kont on endiselt rivist väljas ning autosistujad tolmust läbi imbunud nagu tolmuahvid (32 kraadi, kruusateed, tuulevaikus ja palju vastusõitvat rasketehnikat).
Taaskord lendasid "matt"-id rehve täitva Air-Seal'i aadressil, kui selgus, et see löga ei toimi mitte mingil viisil torgete vastu.

Allikas:
http://www.magadan2012.blogspot.com/201 ... -paev.html

[Landy]

MAGADAN:
Meil on suur heameel teatada, et Magadan on võetud! Otsustasime ka i-le täpi panna - nüüd üritame edasi Kamtshatkale jõuda. Tõenäoliselt oleme esimesed eestlased, kes Eestist autodega (ja vabatahtlikult) nii kaugesse Euraasia punkti sõitnud.
Ning kavatseme ka tagasi jõuda.

Boonuseks ka fotosid: 'Kolõma Surmatee ja Magadan'

http://www.magadan2012.blogspot.com/201 ... st_09.html

http://www.magadan2012.blogspot.com/201 ... anist.html

[Landy]

MAGADAN 28. päev

Tagasitee maailma lõpust polnud samuti kergete killast.
Saime vintsida ja vintse parandada; rehvid on üle mõistuse palju kulunud ning mõni kahtleb juba, et kas nendega üldse Eestini välja veame; tänu kasutule Air-Sea'ile (veel peotäis "matt"-e selle peale) kulub rehviparandusnööri meetrite viisi...

Aga see ei takista meid edasi liikumast.
Teele jäi üha rohkem hüljatud kaevandusasulaid; sadade kilomeetrite viisi on kulla ja muude metallide kaevandajad maapinda pahupidi pööranud; terved jõed on kullapalaviku tõttu üles songitud; māgede vahele hiigelsügavad karjäärid uuristatud (kahvatuvad küll Mirnõi kõrval)...

Teedeehitajatelt kuulsime, et ööl pärast meie Surmateelt läbisõitu oli vesi tõusnud 3 meetrit ning värskeltehitatud silla kaasa viinud.
Napilt saime läbi, tuleb tõdeda, sest muidu passinuks me seal mitu päeva vodka ja karude seltsis.

Kohtasime hollandi automatkajaid, kes praeguseks juba 9 aastat kodust eemal olnud ning terve maailma läbi sõitnud.

Geoloogide välilaagris üritasime end kopterilennule kaasa rääkida, aga mingil põhjusel oldi me vastu tõrksad ses osas. Küllap sai probleemiks asjaolu, et küsijad puha meessoost olid.

Kolõma Surmateed mööda tagasi sõites saime rohkemgi närvikõdi kui minnes. Esmalt tolm ja metsapõlengute suits, mis muutsid nähtavuse nullilähedaseks. Seejärel hullumeelsed möödasõidud, mis pigem käsikaudu toimusid, kuna midagi ei näinud. Siis mõned jobudest rekkajuhid, kes meid mööda lubada ei tahtnud ning kelle tõttu kuristikuservalt kruusa alla lennutama pidime. Mingil hetkel hoidis isegi muidu külmavereline Pikk kramplikult käetoest kinni, armatuur oli juba ammu Lillekese (ehk Magadani-Raidi-Kai) küünejälgi täis ning ka Kirjanik otsustas paar korda turvavöö kasuks.

Ja keset seda mägist tolmu- ning suitsupõrgut otsustas Hiluxi rehv tühjaks joosta...

Õhtu hakul jõesängi mööda laagripaiga poole sõites õnnestus ka LC 80 nii osavalt vette ära parkida, et jõevesi salongigi nõrgus.

Hetkeseisuga on kõigi autode rehvid nööre täis nagu lõngakerad, lällarid ei tahtnud mägedes miskipärast korralikult funktsioneerida ning pisivigade parandamine toimub nii lõunapauside kui õhtul laagrisse jäämise ajal. Lisaks on Hiluxi esiamort pooleks.

Ent maailma lõpus on käidud ning edasi ootab teekond Tõndasse ja sealt juba BAM-i ja "110"-e peale.

Allikas: http://www.magadan2012.blogspot.com/201 ... -paev.html

[tyyp07]

MAGADAN 30. päev
Niisiis oleme jõudnud faasi, kus liigume keskmise kiirusega 20-30 km/h Jakutskist Tõndasse.
Läbida tuleb sedasi ca 950 km maailma halvimat teed.

Et kõik algusest saati ära rääkida, siis mingi aeg pärast Aldani jõe taasületust kostis sõitva Hiluxi alt hirmus pauk.
Kui auto tee ääres peatus, oli parempoolne esiratas kenasti koopasse kiilunud.
Hiluxi algosadeks lahutamise järel ilmnes, et amort oli kõver.

Kuna sellist spetsamorti Jakuutia külavahel naljalt ei leia (kui kohalikud seda just mõne läbisõitva turisti auto alt salaja maha kruvinud pole), siis
lasime kohalikul külasepal amort hädapäraselt kinni keevitada. Lootuses, et masin kuidagimoodi Jakutskini ning seejärel Tõndani välja veab.
Kiired järelepäringud näitasid, et taolist amorti ja vedru lähi-Venemaalt ei leia, Eestist tellides saabuks see teadmata aja pärast.
Seega tuli loota heale õnnele ja kuidagi Tõndasse jõuda.

Liikumahakkamisele eelnesid veel tunnid põrgupalavuses (+38 C) liivase ja tolmava tee ääres.
Aeg möödus kohalikke koeranägusid (kirjandusklassikas ka peninukid või koerakoonlased) kirudes, kelle olematu ajumaht ei lubanud möödasõidul pidurit
vajutama, küll aga tervituseks signaalitama sundis.
Siin ilmnes ka järjekordne kinnitus ekstreemsematele rassiteooriatele - kui europiidsete näojoontega juhid võtsid tolmuse tee ääres seisjaid nähes
kiiruse maha, siis aasiapärased tallasid hoopis gaasipedaali, süüdimatu irve koeranäol.
Lõpuks ehitasime taoliste tõrjeks ratastest barrikaadi keset teed.

Jakutskis rehvide remontimisele järgnes kurnav läbi öö sõit, mille jooksul nt Hiluxi kõrvalistmel istuv Muhomar ühel hetkel ehmunult rooli kiskuma
hakkas; LC 80s Kirjanik aga kõva "ouhhhh"-i saatel ärkvele ehmatas kui eessõitva auto tagumikku vaevalt paari meetri kaugusel nägi.

Jõekese ääres enda värskendamiseks peatust tehes kostus rahulikult seisva Hiluxi poolt järsku "plõnnnnn".
Lisaks amordile murdus ka vedru...
Öösel tabas meid ka korralik äikesetorm, mis õnneks tolmu veidi summutas - seda nätskeks mudaks muundades.

Ja nii me nüüd kulgemegi tasapisi ning plaanime Hiluxis loksujatele Kangelas-Potsataja Ordenite väljastamist.

Muud märkimisväärset vahepeal aset leidnud ei olegi ja loodetavasti lähiajal ka ei juhtu.

Nagu Magadani-Rait ütlen, siis "tasa sõuad, Jakutskisse jõuad - aga tuleb nii kiiresti sõuda, et amort läbi ei roostetaks".


P.S. Märkimisväärseks kaotuseks me ridades osutus siiski ka kaks kotti tatart, mis LC 100 uputamise järel hallitama hakkas. Südametut Kirjanikku see
uudis väga ei kurvastanud...



Allikas:

http://www.magadan2012.blogspot.com/201 ... -paev.html

[Landy]

Väino Laisaar
Maailma lõpus käidud. 11 karu jalutas ümber laagriplatsi. Kogemus omaette. Vigastena (tehnika) Yakutskis tagasi. Nüüd 1000 km kruusa Tõndani, siis 1000 km BAM'i ja siis veel 800 Irkutskisse. Kokku umbes 2 nädalat sõitu. Temp oli täna 38. Ilusat suve!

[Landy]

MAGADAN 29. päev

Seisame 60 km kaugusel Jakutskist, hirmsasti tolmaval liivateel, väljas 38 kraadi palavust, möödakihutavad autod matavad iga natukese aja tagant meid paksu tolmupilve.

Hiluxil on esiamort puru ja kõver, ratas koopas kinni, masin täiesti liikumisvõimetu.

Sideministri sõnul tuleb nüüd meil terveks suveks Jakuutiasse karjaseks jääda, et uus amort tööga välja teenida...

Lisaks pildimaterjali maailma lõpust: http://www.magadan2012.blogspot.com/201 ... ust-1.html

http://www.magadan2012.blogspot.com/201 ... ust-2.html

[metsik]

Tervitus.
Täna istume Tõndas ja teeme remonti.
Mul läks vahetusse tagumine kardaani rist,lapime mõned rehvid jne.
Hilux-iga on nats rohkem tegemist.Lähvad alla uued esi vedrud ja amordid.
Ühte amorti oleme keevitusega 2x jälle originaali lähedaseks üritanud teha.Nüüd on se amort kõver ja vedru ka puruks.Sõitsime ~1000km kuskil 30-50km tunnis.
Puksidest pole vst mõtet rääkida,neid pole.
Saame vast õhtuks timmi ja siis Bammile.
Reis on päris ränk.
Seni kõige lahedam elamus on se karude värk.
Ei usu,et kunagi veel näeb kümmet karu Laagri ümber uudistamas.
Üldiselt on väga vinge.