Niisiis vahepeal selgus , et mööda teed meid mere äärde ei lasta. Seega oli meie ainus võimalus sõita sinna mööda tundrat, sest niikaugele me olime tulnud ja peame autodega mereni saama. Niisiis hakkasime vaikselt mere poole ukerdama.metsik kirjutas:SALEXHARD!
http://tv.motors24.ee/artiklid/TV/Motor ... rip+7.aspx
Tegelikult ega alguses eriti peale lennata ei julgenud. Kartsime ,et paksu lume all pole maapind korralikult külmanud ja see ei ole koht kus sa tahaksid auto maakera sisse uputada.
Piltidelt tundub see maastik suhteliselt sile ,kuid tegelikkuses on tegemist paraja pokumaaga.
Paksu lumekihi all on piisavalt igasuguseid auke ja lohke kuhu sai auto ilusasti ära parkida.
Lasime rehvid tühjemaks ning siis kandis lumekoorik enamuse ajast ilusasti. Lihtsalt igaüks pidi oma jälge sõitma. Üks vale liigutus gaasipedaaliga tähendas labida välja otsimist.
Peale mõningast ukerdamist jõudsime peaaegu mereni välja. Usinad ehitustöölised olid aga mere kaldale tee rajanud ja sellest kõrgest vallist ülesaamisega tekkis veidi raskusi. Õnneks olid lähedal mitu teehöövlimeest ja nad tulid kohe uudistama mis hullud siin tundras ringi kihutavad. Ühtlasi olid nad meile ka ankruks- saime üle lumevalli teele vintsida.
Kuivõrd mina olin viimane järjekorras siis arvasin ,et paneks põhjagaasiga kõrvalt läbi lumevalli- no ei jõua ära oodata kuna mereni saab! Võtsin veel korralikult hoogu ja tuld.
Seekordseks tulemuseks jäi 7 meetrit. Maandusin ilge kolakaga, lahtise turvavööga muidugi, nina peale. Kõigil , kaasa arvatud minul, oli hirmus tunne ,et peale sellist trikki jääbki chero tundrasse. Ilmselt olekski jäänud kui metallstanget poleks olnud. Ainult number pani leebet.
Teehöövlimeestel muidugi nalja nabani. Küll aga oli heameel selle üle ,et maailma koledaim katuseraam töötas suurepäraselt- katusel oli 60l bensiini ja varustust täis suusaboks.
Teehöövilimeestel oli meid nähes nii hea meel ,et lubasid meile tundrasse tee sisse lükata. Selleni muidugi asi ei jõudnud. Nad valasid meid „tänutäheks“ diisliga üle.
Ma enam täpselt ei mäleta kas neile pudel sai antud. Igaljuhul jutt selline ,et töömehed pannakse enne tööle minekut ja töölt tulles puhuma. Seega kärakaga pidid nad ettevaatlikud olema.
Grupipilt tehtud ja meestega suheldud, üritasime veelgi mööda kaldaäärt edasi trügida.
Ma muidugi ei ole üldse kindel ,et Olavi merd nägi, kuna üks kohalikest töölistest oli ka kirglik karujahimees ja juttu oleks neil seal veel tundideks jagunud.
Lõpuks jõudsime välja millegi poolsaare sarnase moodustise peale, kus lõppes igasugune võimalus edasi sõita.
Niikaua kui mina kodustega satikaga lobisesin ,arenes selja taga mingisugune sõnelus.
Nimelt mingisugustel töölistel ei olnud üldse hea meel võõraid seal hulkumas näha. Nad hakkasid meid sealt eemale peletama, kirjutati auto numbreid üles ja helistati kuhugi. Ilmselt tahtsid endid lihtsalt huvitavaks teha, kuid arvasime siiski ,et mõtekam oleks kiirelt jalga lasta.
Niisiis kimasimegi kähku tuldud „teed“ tagasi. Sellises olukorras soovisin küll ,et vints oleks kiirem.
Sellel reisil jäi meie kaugemaks põhjapoolsemaks punktiks N68.50.07.5 ja E67.01.48.0
Järgmiseks plaan oli kihutada Salehardi- teisele poole Uuraleid, Aasiasse.
Intas öeldi meile selle plaani peale –pole võimalik. Eks lähme siis vaatame.
Natukese maad sõitmist ning arvasime endid olevat kohas kust idee järgi võiks Salehardi saada. Läksime siis proovima. Kompassi järgi vähemalt tundus ,et liigume õiges suunas.
Samal ööl ööbisime taas keset tundrat. Sedakorda siis juba Aasias. Selline liigutus liigutas kella veel 2 tundi edasi.
Külma oli ainult miski 20 kraadi kanti ,kuid tuul oli nii mürgine ,et sundis õhtusöögi lõpetama autos.
Piisas suitsu läitmisest ja juba oli käsi kange. Krt see õhtu lõi mul miski põhja ka alt- not fun @ all.
Aga muidu täitsa mõnus õhtu - jõime autos õlut ja vaatasime virmalisi - äge!
Hommikul kihutasime edasi Salehardi poole.
Lõpuks muutus tee sinna juba kohati üsna heaks.
Enne aga leidsime tundrast ühe puu ,kuhu sai ka KP pandud. Teibiga über puu hunnik euromünte ja pudel Vana Tallinnat.
Täpsemad kordinaadid paneb ehk Rait kirja.
Miski 20 kilomeetrit enne Salehardi jõudsime välja linnakesse nimega Labõtnangi, kus ootas ees meid uus sõber Zenja. Tema kontakti saime Vorkutast sellesama uazivennikese käest.
Labõtnangi – 8 kuuse küla.
Tutvused tehtud, hakkas ta meile kohalikuks giidiks. Esimese asjana ,nagu ikka sellel reisil juba tavaks saanud , oli vaja kohe cherokeed tankida. 6 kilomeetrit enne tanklat otsustsid ka aurud paagist lahkuda, niiet pidime oma viimase bensiini paaki valama ,et tanklani jõuda.
Autod tangitud, suundusime edasi Salehardi, kus meile linna suurimad vaatamisväärsused ära näidati. Nagu igas suuremas linnas kombeks, siis ei puudunud sealtki oma jäälinnak. Õhtuti on need skulptuurid ilusasti valgustatud.
Salehard on maalimas üks nendest vähestest linnadest mis asub polaarjoone peal.
Ühelpool kaart oled üle polaarjoone põhjas teiselpool jällegi lõunas.
Salehard nähtud sõitsime tagasi Labõtnangi.
Esmalt külastasime seal kohalikku turgu.
Lisaks tavapärasele kolale, mida igalt turult leiab, müüvad neenetsid seal kõike mida põhjapõdra küljes leidub ja sellest loomast valmistada saab.
Näiteks need ilusad põdranahksed saapad maksid 9000.- rutsi.
Peale neenetsite nägemist olime vägagi huvitatud nende põlisasukate elukohaga tutvumisest.
Zenja teadis kus üks leibkond elab ning suundusime neile külla.
Kuivõrd Arb d ja suured tühjad rehvid meid sihtkohani eriti lähemale ei aidanud, olime selle tee sunnitud ette võtma jalgsi.
Peale 20 minutilist jalutuskäiku olimegi jõudnud kohale.
Sellist hütti kus neenetsid elavad nimetatake Tsumm `iks. (S tähele katus peale ,pole sellist klaverit) Põhimõtteliselt on tegemist püstkojaga kuhu on peale laotatud põdranahad. Kusjuures talvel ja suvel kasutatakse erinevaid nahkasid. Tsummi põrand koosneb lihtsalt maapinnale asetatud laudadest. Vähemalt mina ei suutnud laudade vahelt küll peale maapinna muud tuvastada. Keset elamist on küttekolle millel ühtlasi valmistatakse ka süüa. Seinte ääres on miskid asemed kus siis istutakse ja magatakse. Inimesed ja koerad elavad koos ühe katuse all. Terve elamine, sealhulgas elanike riided ,olid koerakarvu täis.
Sellist elu igapäev ei näe. Karbi kergitas ikka kergelt lahti küll.
Tsummi ümber elab põhjapõtrade kari. Põhapõder on neenetsite põhiline elatusallikas. Sealne
kari võis olla oma 150 pealine, mis seal ümbruses lume alt söögipoolist otsis. Mõni uudishimulikum tuli ka külalisi kaema.
Kevadel rännatakse kogu selle karjaga põhja ja talve hakul lõunasse tagasi. Nii pidi põtradel hea olla olema. Inimene sätib oma elu nii ,et loomal hea oleks.
Kogu elamist kolitakse edasi tagasi regedega mis „pargivad“ tsummi ümbruses.
Kasvult on kodanikud üsna pisikesed.
Vanem härra rääkis küll vene keelt, kuid noor perenaine lobises täiesti arusaamatus kohalikus keeles. Mobiiliga muide.
Vot selline eluke sealkandis. Proovisin ennast seal elamas ette kujutada. Nädalake-paar seal kükitada oleks ilmselt lahe, kuid 365/24/7 ei kujuta küll hästi ette.
Väintsi kaamerasilma ette see tsumm küll kahjuks ei jäänud, kuna õues oli niivõrd külm ,et kaamera oleks lihtsalt ära hangunud.
Edasiseks võtsime suuna tagasi Labõtnangi.
Zenja nimelt oli „kodustele“ käsu kätte andnud ,et meile valmistataks süüa ja nõudis tungivalt ,et veedaksime õhtu tema juures baasis, kus teeme sauna ja ajaksime muidu juttu. Baasi mõistest ei saanud me väga täpselt aru ,kuid sellest kohe.
Seal pidi asuma ka soe garaash ,kus mul võimaldatakse streikivat cherot torkida.
Enne baasi sõitmist aga väisasime kohalikku autovaruosade poodi. Sealt tahtsin Jeebile osta lambda andurit ,milles arvasin olevat põhjuse ,et auto kakub. Kõikide uskumatute üllatuseks oli selline vidin autopoes täiesti olemas. Siemensi oma ja puha, ning hinda küsiti 2500.- rutsi. Mitte küll kõige ässam diil ,kuid valikud puudusid.
Lõpuks jõudsimegi baasi.
Aga ära sina hinda raamatut kaane järgi.
Tegemist oli hoopis tema ehituspoega mis oli seest väga viks ja viisakas.
Meid juhatati sauna eesruumi, kus meie jaoks oli juba laud kaetud. Põhiroaks oli valmistatud suur potitäis põhjapõdra suppi. Supp oli väga maitsev. Väike kõhutäide võetud, hakkas ülejäänud seltskond saunamõnusid nautima, mina aga suundusin sooja garaashi seda lambda andurit vahetama, mida arvasin viimased 3500 kilomeetrit auto jukerdamise põhjuseks olevat.
Peale anduri vahetust läksin proovisõidule ja pidin tõdema ,et olin oma diagnoosiga pange pannud.
Lõpuks avastasin ühe küünlajuhtme, mis oli oma voolu suhteliselt veidrasse kohale sülitanud. Parandasin selle ära ning peale proovisõitu olin üsna heas tujus- chero käis jälle nagu kell.
Jess! Nüüd saab lõpuks sauna.
Baasi valvur pidi sel öösel oma kuupalga nimel tõsisemalt vaeva nägema. Nimelt, Väints vana kinomehhaanik, oli ennast valvuri ruumi, sohvale tuttu sättinud. Kuna terve see tuba ,kus Väins õndsalt und magas, oli valvemonitore täis, siis ei jäänud vaesel valvuril muud üle kui öö otsa ümber baasi jalutada ja valdusi valvata.
Mina aga avastasin ennast hommikul sellisest situatsioonist.
Polegi enne ehituspoes ööbinud.
Hommikul paisati penokas koos eestlaste kujunditega uuesti rõõmaslt müüki.
Hommikul asusisime edasisi reisiplaane tegema. Jamaal jäi seekord sihtkohana välja. Otsustasime ,et läheme tuldud teed tagasi, ja sealt edasi Mezenni.
Olavi ja Aimar aga otsustasid ,et liiguvad piki Uuraleid lõunasse ja sealt koju.
Kahju oli lahku minna. Võrukate näol oli tegemist väga toredate ja lahedate reisikaaslastega.
Äitäh teile, ning suvel kindlasti kohtume!
Hakkasimegi liikuma tuldud rada tagasi. Arvestades minu hommikust tervislikku seisundit oli Väints õnneks nõus mõnda aega ise tüürima.
Plaan oli kuidagi üle Uuralite saada ,et ei peaks tegema sellist suurt ringi nagu tulles. Nii me siis proovisimegi igal võimalikul variandil vasakule hoida.
Esmalt sattusime sellisesse kohta:
Valvuri jutu kohaselt oli tegemist rikkurite suvituskohaga.
Väga ilus koht keset mäestikku otse jõe ääres. Seal suvitaks ja kalastaks isegi hea meelega.
Lilleke puhkas vahepeal autosõidust ja valis edasiliikumiseks veidi testsugusema mooduse.
Mingil hetkel hakkas tunduma ,et chero on kuidagi eriti näljaseks läinud. Autost väljudes oli tunne nagu sõidaks briketiga. Must suits mis summutist väljus varjas lausa päikesevalguse.
Nüüd oli selge. Lambda andur on kindlasti läbi. Seesama andur mille olin uuena 100 kilomeetrit tagasi auto külge keeranud.
Egas midagi. Tuli vana andur uuesti tagasi keerata. Seda küll mitte enam nii mugavates tingimustes.
Jälle auto korras ja edasi.
Veidi maad eemal nägime jälle pisikest rada mägedesse minemas ja otsustasime muidugi asja uurima minna.
Üle mägede meil sealt küll saada ei õnnestunud kuid leidsime keset inimtühja mäestikku üsna veidra ehitise- miljonivaatega peldiku.