Reis polaarjoone taha 2012 (uus katse)
Moderaator: Moderators
- helar
- I live off from the mud
- Postitusi: 2635
- Liitunud: T Jaan 12, 2010 4:13 pm
- Asukoht: Vääna Jõesuu
Re: Reis polaarjoone taha 2012 (uus katse)
Startisime 24.02 hommikul kell 7 .
Saime sõita kusagil 20 kilomeetrit kui Jeepi hakkas vaevama esimene tehniline probleem. Auto nimelt hakkas kohati kakkuma. No palju õnne ! Juba jama!?
Eelmisel õhtul olin tankinud mingist X bensukast, ja täpselt niipalju ,et jõuaks Venemaale.
Esialgne mõte oli tankida Kuusalu tanklast 98t peale, äkki tõesti viletsa kütuse viga.
Sellega seoses tekkis aga uus küsimus: mida see auto siis vene bensuga tegema hakkab?
Küsimus täiesti õigustatud...
Aga ega midagi teha pole. Tankisin Kuusalust paagi peaaegu 98 t täis ja edasi.
Väga valus tegevus ,arvestades ,et paari tunni pärast oleme Venemaal, kus kütus on poole odavam.
Mingi maa edasi jäi see tõmblemine vähemaks, kuid endiselt näris see „põhjendatud küsimus“ hinge.
Lõuna paiku olimegi jõudnud edukalt Venemaa pinnale.
Piirikontroll sujus tõrgeteta. Vene poolel jäi piirikas minu auto katusel kolme tühja kanistrit vaatama. Vaatab , koputab , mõtleb ,vaatab. „Eti pustõi“ ütlesin. Seepeale kodanik lahkus.
Ma ei saanud, ega saa siiani aru , et mis asi mul seal kanistrites olema peaks, mille eest venes rohkem raha saaksin.
Esimeses tanklas panime kohe paagid odvat kütust täis. Bensiin maksab seal keskmiselt 28-29 rubla liiter. Diisel on pügalavõrra odavam. Hetkel saab ühe euro eest ca 38,5 rubla. Tere tulemast Venemaale- automatkajate eldoraado !
Tahaksin veidi siinkohal rääkida liiklusest ja teedest Venemaal.
Teedega on nii ,et kohati on need laiad ja ülihead ja siis mingil hetkel ,enamasti ilma igasuguste hoiatusmärkideta, algab täielik aukude rägastik kus pisemal autol on vaevata võimalik keredetailid teele jätta. Samasugune lõik on muide ka enne Peterburgi.
Teiseks hämmastas mind, kes pole enne venes autoga liigelnud ,sealne liikluskultuur/kasvatus.
Esiteks nad hullud jubedalt kihutavad. Nii mõnigi kord keerasin kõrvale ,et mitte mõne lenduriga kokku saada. Ja visualselt ei tundunud ka enamus tehnikat oma korrasolekuga just hiilgama. Seltsimees traat on ikka kõige parem abimees autoremondis...
Seda illustreerivad ilmekalt ka autovrakid teeservades, kraavides- täiesti tavaline vaatepilt.
Hästi palju on ka teelt väljasõitmisi sirgete teelõikude peal ja seda eriti veoautode puhul. Põhjus hästi lihtne- töö ja puhkeaja seadusest pole sealmail ilmselt midagi kuuldud ja juhid lihtsalt jäävad rooli taha magama. Suhteliselt lühikeste intervallidega on puude külge kinnitatud sildikesed kus on peal ekskavaatorijuhi number , kellele saab helistada , kui veokas vaja kraavipõhjast kätte saada. Abiks muidugi siis kui mõni juht selle väljasõidu üle elab . Big business. Ok ,et ma olukorda päris üle ei dramatiseeriks ,siis liigub seal palju ka täitsa uut ja siledat tehnikat.
Helkurist pole muidugi midagi kuuldud.
Muuses paremalt möödasõidud on täiesti tavaline nähtus.
Minu silmis on olukord osalisest tingitud märkide devalveerimisest.
Kõige lihtsam oleks välja tuua näiteks möödasõidu keeld, mis on enamasti pandud täiesti jabura koha peale ,kus tegelikult mitte miski ei sega ohutult manöövrit sooritamast.
Kuuldavasti pidi kõige suurem patt olema pideva joone ületamine. Selle eest pidid politseinikud üsna valusasti nõelama.
Eks seda peab tegelikult ise kogema ,et täit pilti saada. Minul jäi sealsest liiklusest igaljuhul mulje ,et inimelul pole mitte mingisugust väärtust. Ah ja , nendele kes teel olles on otsa saanud, püstitatakse omaksete poolt sündmuskohale meie mõistes üsna omapärased „monumendid“ , mis on enamasti tehtud auto detailidest. Ja fantaasiast pole puudust olnud.
Nende teede omapära juurde jõuame aga veidi hiljem.
Esimese päeva õhtu hakkab kätte jõudma hakkame otsima kohakest kus saaksime öö veeta.
Vabandan juba ette ära- koht ja esimese päeva kilometraas on juba meelest läinud.
Leidsimegi ühe pisikese metsatee ja osustasime asja uurima minna.
Lund oli seal roppu moodi ja väga kaugele me ei jõudnudki. Võis olla umbes 150m maanteest.Leidsime koha sobiva olevat ning hakkasime autosid paika parkima.
Selleks tuli kasutada ka veidi vintsi abi.
Siinkohal väike ääremarkus ka nende pisikeste metsateede kohta mida me oleme Eestis harjunud nägema suhteliselt palju. Venemaal on nii ,et seal on neid suhteliselt vähe.
Mõnikord pidime sõitma 20-30 kilomeetrit ,et mõnda leida.
Edasiseks kirjeldangi protsessi ,mis kordus peaaegu igal õhtul kusagile laagrisse jäädes.
Peale seda kui autod said paika, oli vaja laagri übrusest lumi ära kühveldada ,et omal hea mõnus liikuda oleks.
Samal ajal sai pandud üles laud ja tüdrukud said alustada söögi valmistamisega gaasipliidil.
Lõkke tegemiseks vajalikud puud tuli ka metsast üles otsida. Ikka ju mõnus elava tule ääres juttu ajada.
Lisaks veel mõned pisiasjad.
Ühesõnaga rahvas nägi, sai aru ja tegi mida parasjagu vaja teha on , ja kõik laabus alati suurepäraselt.
Jeepi magamiskoha tekitamine :
Igal õhtul tuli tagavararatas kapotile ööbima toimetada,matratsi alt välja kookida laud, enda asjad esiistmetele tõsta ja siis sai voodi ära teha.
Samuti lisaks minu saabastele ööbis rooli all ka meie veevaru- 20l kanister. Kuivõrd me olime Väintsiga kahekesi autos ,ei tekitanud meeskonnatöö erilist ajakulu.
Niisiis ennast mõnusalt paika seadnud , hakkasime supipaja popsumise ja õllepurkide lahtikorkimise saatel Võrukaid ootama. Ja väiksed tervitusnapsud leidsid ka omale sobiva külma koha.
Ja ega nad ennast kaua oodata lasknudki.
Peale tuvumist sai tehtud ka pisike tervitusnaps.
Selleks puhuks oli lõunanurga meestel kaasa võetud eriti uhke omavalmistadud märjuke, mis valati veel uhkemasse pitsi.
Mina ütlen selle joogi kohta „Lunnõi tsvet“ .- Kuuvalgus.
Kraade oli sel märjukesel miski 75 ja Olavi hoiatas ,et kui näete hommikul värska pudelit ,olge ettevaatlikud –pudelis ei ole vesi.
Ääremärkusena mainin ära ,et just see nimelegend sai alguse Ameerikast suure alkoholi keelu ajal. Mismoodi see asi oli, saab igaüks ise koduse ülesandena uurida.
Tol õhtul õppisime võrukatelt ära ka uue sõna: „Soome traat“ . Krt pidime sõna tegelikku tähendust teada saades naerukrampide kätte kõngema.
Ja edasised asjalood kulgesid üsna loogilist rada pidi- selle huvitava Toyota kapoti alla.
Rait läks selle pilli peale ikka korralikult käima- sellepärast, et tal seda pole. Ja olgem ausad , tegemist on tõesti „the ultimate“ matakautoga. Õnneks ta avastas ,et tema toyotsil on pihustitorud jämedamad, kuid ma ei usu ,et see teadmine tal tol ööl rahulikumalt magada lasi.
Edasiseks tähistasime Vabariigi aastapäeva.
Järgmisel hommikul , söögid, joogid, kohvid lipsu taga , kihutasime edasi.
Tahaksin rääkida teehooldusest. Soola ,nagu meil siin ,ei kasutata. Teedele pannakse libeduse tõrjeks liiva. Ja mitte vähe. Ning tundus , et tegemist ei olnud tavalise liivaga vaid millegi erilisemaga- Matrix tüüpi liivaga.
Probleem nimelt selles ,et pask, mis eessõitja rataste alt lendu lennutati ,ja seda oli palju, ei soostunud kuidagi gravitatsioonile alluma. Isegi suuremat pikivahet hoides kulus klaasipesu vedelikku bensiiniga sammasse suurusjärku. Olavi toyotsil oli seis veel nukram . Tema klaaspesu paak mahutas ainult miski 2 liitrit.
Vahepeal hakkas hakkas aga Raidi auto suusaboks vigureid tegema. Sülitas enamuse enda sisust õhku mis lõpuks maandusid sellele plägasele maanteele. Ja seda lausa korda kaks, enne kui kuri koormarihm sellele omavolilisele ning ilmselgelt mittesoositud vallatlemisele lõpu tegi.
Õhtuks jõudsime jõe kaldale , kust pidime praaniga üle saama.
Kohale jõudes aga selgus ,et see mida pole on praam. Kuu aega tagasi veel oli, kuid jõe külmumise tõttu oli see liin hetkel suletud. No mis seal ikka , sättisime ennast sinna kaldale laagrisse.
Hommik, juhin tähelepanu kui palju kütab ööga maailma üks bensiinimootor.
Siin hommikune vaade teisele poole jõge.
Kohapeal hämmastas mind märk „anna teed“. Huvitav kellele ma annan? Praanile ,kui tahan autoga üle jõe sõita? Seda teksti kirjutades tuli aga välja , et tegemist on märkidega mille järgi laevnik hoiab õiget kurssi – liitsihtmärk. (kiusa guuglit)
Veidi hommikust sõitu ja olemegi välja jõudnud Komi autonoomse vabariigi piirimaile mille „pealinn“ on Sõktõvkar.
Venemaad on tabanud samasugune haigus nagu ameeriklasigi. Kõik asjad ,mis vähegi võimalik, on üle vööbatud trikoloori värvidesse. Sama seis on venes näiteks bussipeatustes ootepaviljonidega. Komis aga on pussipeatused ilusasti oma mustrite ja kaunistustega ehitud.
Siin on tegemist teeäärse veevõtu kohaga ,mida kasutavad enamus rekkajuhte.
Otsustasime meiegi seal oma veevarusid täiendada. Ega 20l 8 inimese peale eriti kaua kesta.
Kaev oli miski 20 meetrit sügav.
Järjekordne stiilinäide lendurist kel maandumiskatse ebaõnnestus.
Kui kärul sild alt ära tuleb – pole hullu , ega seepärast teekond katki ei jää.
Siin on tüüpiline prügimägi. Ja kui kellelegi tundub ,et enam ei mahu , pannakse kogu hunnikule lihtsalt tuli otsa. Teeme ära vene moodi.
Kui ma nüüd õigesti mäletan ,siis oleme Petsorast läbi jõudnud ja suund on võetud Inta peale.
Edasi läksid ainult zimnikud ,ehk talveteed. Suvel seal teed ei ole. Noh tegelikult on- offroad paradiis.
Veidi edasi liikudes selgus ,et tee on blokeerinud veoauto Ural.
Uurides selgus ,et tehakse uut zimnikut või kaevati toru maasse ,ja edasi meid sealt ei lasta.
Suunati hoopis „ümbersõidule“:
No
mis seal ikka – tuli minna.
Rait aga kasutas enne võimalust ,et veits diili teha.
Ja need diilid tuleb teha võimalikult kiiresti. Kunagi ei tea millal kusagilt mõni võll välja ilmub ja püha ürituse ära rikub.
Niikaua kui autot tangiti, tankisime ka veidi.
Diisel tangitud kihutasime edasi Inta poole.
Teed oli kohati nii kitsad ,et pidi jupp aega ootama ,et uuesti liikuma pääseda, kuna vastu tuli suuremal hulgal veoautosid. Pildilt küll ei tundu ,kuid taamal olev tõus on üsna suur. Ja edaspidine rada oli samasugune. Tõusud, laskumised- enamus ajast oli tunne nagu sõidaks männiku krossirajal. Selleks ,et veokad mäest üles saaksid oli mäel 24/7 valvav buldooser mis nad üles sikutas.
Gaasitrasi ehitus.
Kõigepealt keevitatakse hunnik kilomeetreid toru maa peal kokku.
Selleks tõstetakse kraanaga torule peale selline majake.
Ja peale keevitustööde lõppu...
Tõstetakse toru maa sisse ja muld peale.
Ja seda gaasitoru tuleb tundrast sadu kilomeetreid. Ja kõik ehitatakse selleks ,et Friz Berliinis saaks omale pliidil muna praadida.
Liigume aina edasi mööda gaasitrassi Inta poole.
Kusagi teepeal märkab Rait vennikest, kes tee ääres kätega vehib. Hea samariitlasena ta peatub.
Vennike väidab ,et tal lõppes kütus otsa ja auto ei käivitu.
Tõttöelda meenuts see seltskond mulle neid mustlasi, kes siinkandis sama teemat ajavad.
Nad küll palusid endid edasi viia. Kuna meie läksime nende mõistes tagasi olid nad ka sellega nõus. Olgu ära öeldud, et isiklikult olen selline umbusklik lohe ja minupärast oleks nad võinud seal edasi istuda - mees kuidas sa lähed tühja paagiga sellist vahemaad vallutama?
Pilte ,kuidas see astra toyotsil sabas tolkneb , mul pole. Aga igavesti äge vaatepilt oli.
Ääremärkusena avaldan ka põhjuse.
Nimelt enne reisi arvasin ,et võtan kodust fotoka kaasa. Kui ma olin selle mõtte avalikult maha hõiganud vaatas naine mind sellise pilguga: „Helar ,kohe hakkab sul praepann turjal tantsu lööma“. Noh, mehed saavad sellisest pilgust kohe aru. Niisiis kõik pildid mis siin avaldatud, on teiste reisikaaslaste poolt tehtud. Minu tehtud on need pildid mida siin näha pole.
Kohaliku aja järgi jõudsime Intasse ca 1700. Kohalik aeg on meie ajast 2 tundi ees.
Tampooni (opel) jätsime vaksalisse uut õnne ootama ja kimasime Vladimiri juurde remondikohta. Vladimir on kodanik kellega Rait esimese polaartripi raames tuttavaks sai, ehk –oma käpp Intas.
Muide see auto kakkumine kestis vahelduva eduga Intani välja.
Ise kahtlustasin ,et tegemist on riknenud lambda anduriga. Korda mitu see vidin autol ära surnud ja eelnevalt olid sümptomid sarnased. Rõõmustasin- Vladimir tegeleb Intas autode ülevaatusbisnesiga , seega arvasin ,et saan seal kasutada gaasianalüsaatorit ,et oma teooriale kinnitust leida.
Ülevaatuspunktis oli vaid seade , millega sai tulede valgusvihu korrektsust mõõta.Kõik.
Seal sai cherokee omale keevituse abiga taas tervikliku summuti.
Edasi võtsime suuna Vladimiri daatsasse. Võõrustaja küll hoiatas ,et sinna autoga ligi ei saa kuid meie ei tahtnud seda kuidagi uskuda ja otsustasime proovida. Lõppmäng oli see ,et ca 2 tundi ,150m ja mitu välkuvat labidat hiljem olid 2 toyotsi suvila ukse ette pargitud.
Meie Väintsiga otsustasime ,et võtame oma kola näppu ja läheme jala.
Edasine oli ametlik osa. Viisime võõrustajaile tükikesed eestimaa kultuurist ning lahke pererahvas omakorda oli meile valmistanud suure piruka.
Edasisne oli mõnus olemine.
Ja järjest paremaks läks. Rait leidis „Värskat“.
Tegime ka sauna ,kuhu, nagu räägitakse, oli jõudnud ka siinkirjutaja.
Hommik. Raske.
Sõitsime tagasi ülevaatuspunkti juurde. Seal ootas meid kohalik jahisektsiooniülem kes hakkas tegelema meie erilubadega ,et meil Vorkutast edasisaamisega probleeme poleks.
Asjaajamine venis aga suht pikaks ja Budzu (härra hüüdnimi, kes oli harjunud, et teda nii hüütakse,loodan ,et kirjapilt sai õige)
uuris perenaiselt kus kõige lähem „labor“ asub. Loomulikult kallist külalist töötajate vetsu ei lubatud, niisiis viidi ta kuhugi teises linnaotsa asuvasse spordikompleksis asuvasse Wc sse. Sellise tõllaga:
Asjad aetud suundusime edasi autopesulasse.
Enne Vorkuta poole teele asumist tuli täita migratsioonikaart.
Sealmaal on nimelt nii, et pead ennast iga seitsme päeva järel kusagil registreerima. See kõik selleks ,et võimud saaksid jälgida kus on käidud.
Suundusime kohalikku sellisesse punkti. Rait võttis selle käigu kogu reisiseltskonna eest enda kanda . Kuna 8 inimese regamine võttis miskid tunnid aega, avanes võimalus eelmisest sauanaõhtust järelpuhkamine tekitada.
Meil oli küll hea rahulik, kuid Raidi tuju peale mitmetunniseid bürokraatilisi protseduure polnud sugugi kiita. Mõistame. Aga tehtud sai.
Kuna me olime Intas selle migratsja peale eriti rõvedalt palju aega kulutanud jätsime pererahvaga hüvasti ning suundusime aega viitmata Vorkuta poole teele.
Esimese asustatud külana jõudsime kohta nimega Abess.
Sinna jõudsime sellisel kellaajal kus kohalik külaelu oli täies hoos.
Mehed võtsid poe ette pargitud autos viina ja kohalik tsikibande aegles niisama ringi.
Kutsuti ka meie seltskond autosse peoga ühinema.
Kohalikega tutvused sobitatud asusime edasiteele.
Väga kaua me sõita ei saanudki kui meie tee oli sulgenud veoauto Ural. Jälle!
Täpsema küsimise peale, et mis toimub , vastati ehitame zimnikut ja edasi saab alles 6 tunni pärast.
Selle Ural tüüpi veoauto ette oli ajapikku tekkinud päris korralik järjekord. Meie sõitsime neist muidugi mööda ja kõige ette ,et saaks hommikul esimesena minema.
Enne ööd saabus ootejärjekorda üks teehöövel . Mees tuli välja, teretas ja arvas ,et saagem me sõpradeks. Sõprussuhted loodud ,asus meie seltskond uurima kuidas õigupoolest see teeröövel siis funksib:
Hommikul selgus ,et läbirääkimise tulemusena oli Eero suutnud teehöövli juhi käest 40l diislit välja kaubelda. Kuna kütte kättesaamine osutus pinnasilendajast võimatuks ,rääkis teeröövlimees selle kütuse välja zimnikut blokeerinud Uraalimehelet. Tasuta.
Hommikul ärgates avastasime ennast keset tundrat. Veokad ,millest eelmisel õhtul ette trügisime, olid ammu juba leebet pannud.
Ilus.
Hakkame edasi liikuma Vorkuta poole.
Saime sõita kusagil 20 kilomeetrit kui Jeepi hakkas vaevama esimene tehniline probleem. Auto nimelt hakkas kohati kakkuma. No palju õnne ! Juba jama!?
Eelmisel õhtul olin tankinud mingist X bensukast, ja täpselt niipalju ,et jõuaks Venemaale.
Esialgne mõte oli tankida Kuusalu tanklast 98t peale, äkki tõesti viletsa kütuse viga.
Sellega seoses tekkis aga uus küsimus: mida see auto siis vene bensuga tegema hakkab?
Küsimus täiesti õigustatud...
Aga ega midagi teha pole. Tankisin Kuusalust paagi peaaegu 98 t täis ja edasi.
Väga valus tegevus ,arvestades ,et paari tunni pärast oleme Venemaal, kus kütus on poole odavam.
Mingi maa edasi jäi see tõmblemine vähemaks, kuid endiselt näris see „põhjendatud küsimus“ hinge.
Lõuna paiku olimegi jõudnud edukalt Venemaa pinnale.
Piirikontroll sujus tõrgeteta. Vene poolel jäi piirikas minu auto katusel kolme tühja kanistrit vaatama. Vaatab , koputab , mõtleb ,vaatab. „Eti pustõi“ ütlesin. Seepeale kodanik lahkus.
Ma ei saanud, ega saa siiani aru , et mis asi mul seal kanistrites olema peaks, mille eest venes rohkem raha saaksin.
Esimeses tanklas panime kohe paagid odvat kütust täis. Bensiin maksab seal keskmiselt 28-29 rubla liiter. Diisel on pügalavõrra odavam. Hetkel saab ühe euro eest ca 38,5 rubla. Tere tulemast Venemaale- automatkajate eldoraado !
Tahaksin veidi siinkohal rääkida liiklusest ja teedest Venemaal.
Teedega on nii ,et kohati on need laiad ja ülihead ja siis mingil hetkel ,enamasti ilma igasuguste hoiatusmärkideta, algab täielik aukude rägastik kus pisemal autol on vaevata võimalik keredetailid teele jätta. Samasugune lõik on muide ka enne Peterburgi.
Teiseks hämmastas mind, kes pole enne venes autoga liigelnud ,sealne liikluskultuur/kasvatus.
Esiteks nad hullud jubedalt kihutavad. Nii mõnigi kord keerasin kõrvale ,et mitte mõne lenduriga kokku saada. Ja visualselt ei tundunud ka enamus tehnikat oma korrasolekuga just hiilgama. Seltsimees traat on ikka kõige parem abimees autoremondis...
Seda illustreerivad ilmekalt ka autovrakid teeservades, kraavides- täiesti tavaline vaatepilt.
Hästi palju on ka teelt väljasõitmisi sirgete teelõikude peal ja seda eriti veoautode puhul. Põhjus hästi lihtne- töö ja puhkeaja seadusest pole sealmail ilmselt midagi kuuldud ja juhid lihtsalt jäävad rooli taha magama. Suhteliselt lühikeste intervallidega on puude külge kinnitatud sildikesed kus on peal ekskavaatorijuhi number , kellele saab helistada , kui veokas vaja kraavipõhjast kätte saada. Abiks muidugi siis kui mõni juht selle väljasõidu üle elab . Big business. Ok ,et ma olukorda päris üle ei dramatiseeriks ,siis liigub seal palju ka täitsa uut ja siledat tehnikat.
Helkurist pole muidugi midagi kuuldud.
Muuses paremalt möödasõidud on täiesti tavaline nähtus.
Minu silmis on olukord osalisest tingitud märkide devalveerimisest.
Kõige lihtsam oleks välja tuua näiteks möödasõidu keeld, mis on enamasti pandud täiesti jabura koha peale ,kus tegelikult mitte miski ei sega ohutult manöövrit sooritamast.
Kuuldavasti pidi kõige suurem patt olema pideva joone ületamine. Selle eest pidid politseinikud üsna valusasti nõelama.
Eks seda peab tegelikult ise kogema ,et täit pilti saada. Minul jäi sealsest liiklusest igaljuhul mulje ,et inimelul pole mitte mingisugust väärtust. Ah ja , nendele kes teel olles on otsa saanud, püstitatakse omaksete poolt sündmuskohale meie mõistes üsna omapärased „monumendid“ , mis on enamasti tehtud auto detailidest. Ja fantaasiast pole puudust olnud.
Nende teede omapära juurde jõuame aga veidi hiljem.
Esimese päeva õhtu hakkab kätte jõudma hakkame otsima kohakest kus saaksime öö veeta.
Vabandan juba ette ära- koht ja esimese päeva kilometraas on juba meelest läinud.
Leidsimegi ühe pisikese metsatee ja osustasime asja uurima minna.
Lund oli seal roppu moodi ja väga kaugele me ei jõudnudki. Võis olla umbes 150m maanteest.Leidsime koha sobiva olevat ning hakkasime autosid paika parkima.
Selleks tuli kasutada ka veidi vintsi abi.
Siinkohal väike ääremarkus ka nende pisikeste metsateede kohta mida me oleme Eestis harjunud nägema suhteliselt palju. Venemaal on nii ,et seal on neid suhteliselt vähe.
Mõnikord pidime sõitma 20-30 kilomeetrit ,et mõnda leida.
Edasiseks kirjeldangi protsessi ,mis kordus peaaegu igal õhtul kusagile laagrisse jäädes.
Peale seda kui autod said paika, oli vaja laagri übrusest lumi ära kühveldada ,et omal hea mõnus liikuda oleks.
Samal ajal sai pandud üles laud ja tüdrukud said alustada söögi valmistamisega gaasipliidil.
Lõkke tegemiseks vajalikud puud tuli ka metsast üles otsida. Ikka ju mõnus elava tule ääres juttu ajada.
Lisaks veel mõned pisiasjad.
Ühesõnaga rahvas nägi, sai aru ja tegi mida parasjagu vaja teha on , ja kõik laabus alati suurepäraselt.
Jeepi magamiskoha tekitamine :
Igal õhtul tuli tagavararatas kapotile ööbima toimetada,matratsi alt välja kookida laud, enda asjad esiistmetele tõsta ja siis sai voodi ära teha.
Samuti lisaks minu saabastele ööbis rooli all ka meie veevaru- 20l kanister. Kuivõrd me olime Väintsiga kahekesi autos ,ei tekitanud meeskonnatöö erilist ajakulu.
Niisiis ennast mõnusalt paika seadnud , hakkasime supipaja popsumise ja õllepurkide lahtikorkimise saatel Võrukaid ootama. Ja väiksed tervitusnapsud leidsid ka omale sobiva külma koha.
Ja ega nad ennast kaua oodata lasknudki.
Peale tuvumist sai tehtud ka pisike tervitusnaps.
Selleks puhuks oli lõunanurga meestel kaasa võetud eriti uhke omavalmistadud märjuke, mis valati veel uhkemasse pitsi.
Mina ütlen selle joogi kohta „Lunnõi tsvet“ .- Kuuvalgus.
Kraade oli sel märjukesel miski 75 ja Olavi hoiatas ,et kui näete hommikul värska pudelit ,olge ettevaatlikud –pudelis ei ole vesi.
Ääremärkusena mainin ära ,et just see nimelegend sai alguse Ameerikast suure alkoholi keelu ajal. Mismoodi see asi oli, saab igaüks ise koduse ülesandena uurida.
Tol õhtul õppisime võrukatelt ära ka uue sõna: „Soome traat“ . Krt pidime sõna tegelikku tähendust teada saades naerukrampide kätte kõngema.
Ja edasised asjalood kulgesid üsna loogilist rada pidi- selle huvitava Toyota kapoti alla.
Rait läks selle pilli peale ikka korralikult käima- sellepärast, et tal seda pole. Ja olgem ausad , tegemist on tõesti „the ultimate“ matakautoga. Õnneks ta avastas ,et tema toyotsil on pihustitorud jämedamad, kuid ma ei usu ,et see teadmine tal tol ööl rahulikumalt magada lasi.
Edasiseks tähistasime Vabariigi aastapäeva.
Järgmisel hommikul , söögid, joogid, kohvid lipsu taga , kihutasime edasi.
Tahaksin rääkida teehooldusest. Soola ,nagu meil siin ,ei kasutata. Teedele pannakse libeduse tõrjeks liiva. Ja mitte vähe. Ning tundus , et tegemist ei olnud tavalise liivaga vaid millegi erilisemaga- Matrix tüüpi liivaga.
Probleem nimelt selles ,et pask, mis eessõitja rataste alt lendu lennutati ,ja seda oli palju, ei soostunud kuidagi gravitatsioonile alluma. Isegi suuremat pikivahet hoides kulus klaasipesu vedelikku bensiiniga sammasse suurusjärku. Olavi toyotsil oli seis veel nukram . Tema klaaspesu paak mahutas ainult miski 2 liitrit.
Vahepeal hakkas hakkas aga Raidi auto suusaboks vigureid tegema. Sülitas enamuse enda sisust õhku mis lõpuks maandusid sellele plägasele maanteele. Ja seda lausa korda kaks, enne kui kuri koormarihm sellele omavolilisele ning ilmselgelt mittesoositud vallatlemisele lõpu tegi.
Õhtuks jõudsime jõe kaldale , kust pidime praaniga üle saama.
Kohale jõudes aga selgus ,et see mida pole on praam. Kuu aega tagasi veel oli, kuid jõe külmumise tõttu oli see liin hetkel suletud. No mis seal ikka , sättisime ennast sinna kaldale laagrisse.
Hommik, juhin tähelepanu kui palju kütab ööga maailma üks bensiinimootor.
Siin hommikune vaade teisele poole jõge.
Kohapeal hämmastas mind märk „anna teed“. Huvitav kellele ma annan? Praanile ,kui tahan autoga üle jõe sõita? Seda teksti kirjutades tuli aga välja , et tegemist on märkidega mille järgi laevnik hoiab õiget kurssi – liitsihtmärk. (kiusa guuglit)
Veidi hommikust sõitu ja olemegi välja jõudnud Komi autonoomse vabariigi piirimaile mille „pealinn“ on Sõktõvkar.
Venemaad on tabanud samasugune haigus nagu ameeriklasigi. Kõik asjad ,mis vähegi võimalik, on üle vööbatud trikoloori värvidesse. Sama seis on venes näiteks bussipeatustes ootepaviljonidega. Komis aga on pussipeatused ilusasti oma mustrite ja kaunistustega ehitud.
Siin on tegemist teeäärse veevõtu kohaga ,mida kasutavad enamus rekkajuhte.
Otsustasime meiegi seal oma veevarusid täiendada. Ega 20l 8 inimese peale eriti kaua kesta.
Kaev oli miski 20 meetrit sügav.
Järjekordne stiilinäide lendurist kel maandumiskatse ebaõnnestus.
Kui kärul sild alt ära tuleb – pole hullu , ega seepärast teekond katki ei jää.
Siin on tüüpiline prügimägi. Ja kui kellelegi tundub ,et enam ei mahu , pannakse kogu hunnikule lihtsalt tuli otsa. Teeme ära vene moodi.
Kui ma nüüd õigesti mäletan ,siis oleme Petsorast läbi jõudnud ja suund on võetud Inta peale.
Edasi läksid ainult zimnikud ,ehk talveteed. Suvel seal teed ei ole. Noh tegelikult on- offroad paradiis.
Veidi edasi liikudes selgus ,et tee on blokeerinud veoauto Ural.
Uurides selgus ,et tehakse uut zimnikut või kaevati toru maasse ,ja edasi meid sealt ei lasta.
Suunati hoopis „ümbersõidule“:
No
mis seal ikka – tuli minna.
Rait aga kasutas enne võimalust ,et veits diili teha.
Ja need diilid tuleb teha võimalikult kiiresti. Kunagi ei tea millal kusagilt mõni võll välja ilmub ja püha ürituse ära rikub.
Niikaua kui autot tangiti, tankisime ka veidi.
Diisel tangitud kihutasime edasi Inta poole.
Teed oli kohati nii kitsad ,et pidi jupp aega ootama ,et uuesti liikuma pääseda, kuna vastu tuli suuremal hulgal veoautosid. Pildilt küll ei tundu ,kuid taamal olev tõus on üsna suur. Ja edaspidine rada oli samasugune. Tõusud, laskumised- enamus ajast oli tunne nagu sõidaks männiku krossirajal. Selleks ,et veokad mäest üles saaksid oli mäel 24/7 valvav buldooser mis nad üles sikutas.
Gaasitrasi ehitus.
Kõigepealt keevitatakse hunnik kilomeetreid toru maa peal kokku.
Selleks tõstetakse kraanaga torule peale selline majake.
Ja peale keevitustööde lõppu...
Tõstetakse toru maa sisse ja muld peale.
Ja seda gaasitoru tuleb tundrast sadu kilomeetreid. Ja kõik ehitatakse selleks ,et Friz Berliinis saaks omale pliidil muna praadida.
Liigume aina edasi mööda gaasitrassi Inta poole.
Kusagi teepeal märkab Rait vennikest, kes tee ääres kätega vehib. Hea samariitlasena ta peatub.
Vennike väidab ,et tal lõppes kütus otsa ja auto ei käivitu.
Tõttöelda meenuts see seltskond mulle neid mustlasi, kes siinkandis sama teemat ajavad.
Nad küll palusid endid edasi viia. Kuna meie läksime nende mõistes tagasi olid nad ka sellega nõus. Olgu ära öeldud, et isiklikult olen selline umbusklik lohe ja minupärast oleks nad võinud seal edasi istuda - mees kuidas sa lähed tühja paagiga sellist vahemaad vallutama?
Pilte ,kuidas see astra toyotsil sabas tolkneb , mul pole. Aga igavesti äge vaatepilt oli.
Ääremärkusena avaldan ka põhjuse.
Nimelt enne reisi arvasin ,et võtan kodust fotoka kaasa. Kui ma olin selle mõtte avalikult maha hõiganud vaatas naine mind sellise pilguga: „Helar ,kohe hakkab sul praepann turjal tantsu lööma“. Noh, mehed saavad sellisest pilgust kohe aru. Niisiis kõik pildid mis siin avaldatud, on teiste reisikaaslaste poolt tehtud. Minu tehtud on need pildid mida siin näha pole.
Kohaliku aja järgi jõudsime Intasse ca 1700. Kohalik aeg on meie ajast 2 tundi ees.
Tampooni (opel) jätsime vaksalisse uut õnne ootama ja kimasime Vladimiri juurde remondikohta. Vladimir on kodanik kellega Rait esimese polaartripi raames tuttavaks sai, ehk –oma käpp Intas.
Muide see auto kakkumine kestis vahelduva eduga Intani välja.
Ise kahtlustasin ,et tegemist on riknenud lambda anduriga. Korda mitu see vidin autol ära surnud ja eelnevalt olid sümptomid sarnased. Rõõmustasin- Vladimir tegeleb Intas autode ülevaatusbisnesiga , seega arvasin ,et saan seal kasutada gaasianalüsaatorit ,et oma teooriale kinnitust leida.
Ülevaatuspunktis oli vaid seade , millega sai tulede valgusvihu korrektsust mõõta.Kõik.
Seal sai cherokee omale keevituse abiga taas tervikliku summuti.
Edasi võtsime suuna Vladimiri daatsasse. Võõrustaja küll hoiatas ,et sinna autoga ligi ei saa kuid meie ei tahtnud seda kuidagi uskuda ja otsustasime proovida. Lõppmäng oli see ,et ca 2 tundi ,150m ja mitu välkuvat labidat hiljem olid 2 toyotsi suvila ukse ette pargitud.
Meie Väintsiga otsustasime ,et võtame oma kola näppu ja läheme jala.
Edasine oli ametlik osa. Viisime võõrustajaile tükikesed eestimaa kultuurist ning lahke pererahvas omakorda oli meile valmistanud suure piruka.
Edasisne oli mõnus olemine.
Ja järjest paremaks läks. Rait leidis „Värskat“.
Tegime ka sauna ,kuhu, nagu räägitakse, oli jõudnud ka siinkirjutaja.
Hommik. Raske.
Sõitsime tagasi ülevaatuspunkti juurde. Seal ootas meid kohalik jahisektsiooniülem kes hakkas tegelema meie erilubadega ,et meil Vorkutast edasisaamisega probleeme poleks.
Asjaajamine venis aga suht pikaks ja Budzu (härra hüüdnimi, kes oli harjunud, et teda nii hüütakse,loodan ,et kirjapilt sai õige)
uuris perenaiselt kus kõige lähem „labor“ asub. Loomulikult kallist külalist töötajate vetsu ei lubatud, niisiis viidi ta kuhugi teises linnaotsa asuvasse spordikompleksis asuvasse Wc sse. Sellise tõllaga:
Asjad aetud suundusime edasi autopesulasse.
Enne Vorkuta poole teele asumist tuli täita migratsioonikaart.
Sealmaal on nimelt nii, et pead ennast iga seitsme päeva järel kusagil registreerima. See kõik selleks ,et võimud saaksid jälgida kus on käidud.
Suundusime kohalikku sellisesse punkti. Rait võttis selle käigu kogu reisiseltskonna eest enda kanda . Kuna 8 inimese regamine võttis miskid tunnid aega, avanes võimalus eelmisest sauanaõhtust järelpuhkamine tekitada.
Meil oli küll hea rahulik, kuid Raidi tuju peale mitmetunniseid bürokraatilisi protseduure polnud sugugi kiita. Mõistame. Aga tehtud sai.
Kuna me olime Intas selle migratsja peale eriti rõvedalt palju aega kulutanud jätsime pererahvaga hüvasti ning suundusime aega viitmata Vorkuta poole teele.
Esimese asustatud külana jõudsime kohta nimega Abess.
Sinna jõudsime sellisel kellaajal kus kohalik külaelu oli täies hoos.
Mehed võtsid poe ette pargitud autos viina ja kohalik tsikibande aegles niisama ringi.
Kutsuti ka meie seltskond autosse peoga ühinema.
Kohalikega tutvused sobitatud asusime edasiteele.
Väga kaua me sõita ei saanudki kui meie tee oli sulgenud veoauto Ural. Jälle!
Täpsema küsimise peale, et mis toimub , vastati ehitame zimnikut ja edasi saab alles 6 tunni pärast.
Selle Ural tüüpi veoauto ette oli ajapikku tekkinud päris korralik järjekord. Meie sõitsime neist muidugi mööda ja kõige ette ,et saaks hommikul esimesena minema.
Enne ööd saabus ootejärjekorda üks teehöövel . Mees tuli välja, teretas ja arvas ,et saagem me sõpradeks. Sõprussuhted loodud ,asus meie seltskond uurima kuidas õigupoolest see teeröövel siis funksib:
Hommikul selgus ,et läbirääkimise tulemusena oli Eero suutnud teehöövli juhi käest 40l diislit välja kaubelda. Kuna kütte kättesaamine osutus pinnasilendajast võimatuks ,rääkis teeröövlimees selle kütuse välja zimnikut blokeerinud Uraalimehelet. Tasuta.
Hommikul ärgates avastasime ennast keset tundrat. Veokad ,millest eelmisel õhtul ette trügisime, olid ammu juba leebet pannud.
Ilus.
Hakkame edasi liikuma Vorkuta poole.
Y61 Pätcruiser , LC80 .
Kuni autopesuni on offroad lahe...
Autoremont Tallinnas. http://www.heinworks.ee
Kuni autopesuni on offroad lahe...
Autoremont Tallinnas. http://www.heinworks.ee
- metsik
- I live off from the mud
- Postitusi: 2131
- Liitunud: R Aug 31, 2007 11:59 am
- Asukoht: TALLINN kristiine juures
Re: Reis polaarjoone taha 2012 (uus katse)
Helar,teen paar täpsustust.
Zimnikud olid suletud kuna survestati gaasitrassi.Tahaks teada kas see survestatav osa oli maa peal või all.Ja mis siis kui oleks laksu pannud.Seal pidi olema survet 180 atti.
Se auto,mille sappa võtsin oli lampi seisma jäänud.Ise arvasid,et said diislit lisandiga.(vesi)
Mõnus lugemine
Zimnikud olid suletud kuna survestati gaasitrassi.Tahaks teada kas see survestatav osa oli maa peal või all.Ja mis siis kui oleks laksu pannud.Seal pidi olema survet 180 atti.
Se auto,mille sappa võtsin oli lampi seisma jäänud.Ise arvasid,et said diislit lisandiga.(vesi)
Mõnus lugemine
saaks maakerale tiiru peale. Tel. 5183816
http://www.kregori.ee Teleskooplaaduri teenused
https://www.facebook.com/kregori.ee/?fref=ts
http://www.kregori.ee Teleskooplaaduri teenused
https://www.facebook.com/kregori.ee/?fref=ts
Re: Reis polaarjoone taha 2012 (uus katse)
Tõesti hää lugemine,ootan järge...
Re: Reis polaarjoone taha 2012 (uus katse)
Kuhu jäi sinu auto.helar kirjutas: Lõppmäng oli see ,et ca 2 tundi ,150m ja mitu välkuvat labidat hiljem olid 2 toyotsi suvila ukse ette pargitud.
Eelmine kord võttis see tee aega max 20 min , kas tõesti oli vahepeal nii palju lund tulnud.
Päris mitu vedavat ratast.
5249634
5249634
- helar
- I live off from the mud
- Postitusi: 2635
- Liitunud: T Jaan 12, 2010 4:13 pm
- Asukoht: Vääna Jõesuu
Re: Reis polaarjoone taha 2012 (uus katse)
Kahjuks ma ei tea palju seal eelmine kord lund oli.pilgrems kirjutas:Kuhu jäi sinu auto.helar kirjutas: Lõppmäng oli see ,et ca 2 tundi ,150m ja mitu välkuvat labidat hiljem olid 2 toyotsi suvila ukse ette pargitud.
Eelmine kord võttis see tee aega max 20 min , kas tõesti oli vahepeal nii palju lund tulnud.
Lähenesime daatsale tuletõrje depoo poolt üle heinamaa.
Vladik oli aga seal veits oma tangipargiga hullamas käinud ning selle maa suht segi pööranud .Toyotsid jäid hiljem ja varem põhja peale kinni. Omajagu nägime vaeva ka daatsa juures ümberkeeramisega ,et saaks hommikul mõnusalt startida.
Meie cheroga olime nn kaldal , kust vajaduse tekkides aitasime tagasi vintsida.
Nähes kui palju vaeva kulus toyotsidel, otsustasime jätta chero depoo ette ja libistada see 150 meetrit jala.
Y61 Pätcruiser , LC80 .
Kuni autopesuni on offroad lahe...
Autoremont Tallinnas. http://www.heinworks.ee
Kuni autopesuni on offroad lahe...
Autoremont Tallinnas. http://www.heinworks.ee
Re: Reis polaarjoone taha 2012 (uus katse)
Helar ka minult palju kiidusõnu kuna tegite midagi toredat meile kõigile Jätka samas tempos edasi ja ootan järge nagu kõik teised mudakad
Elu on lill isegi mudas sõites
Re: Reis polaarjoone taha 2012 (uus katse)
Jah venemaa on megamaa,olen Youtube vahendusel ka jälgind nende tegemisi,nad on hull rahvas
Elu on lill isegi mudas sõites
-
- Rock Crawler
- Postitusi: 687
- Liitunud: T Aug 31, 2010 5:00 pm
Re: Reis polaarjoone taha 2012 (uus katse)
Kuidas Grand muidu seal vastu peab ? Kütust on saadaval, nii nagu diislit ja auto kütte kvaliteedi üle ei "nurise" ?
- helar
- I live off from the mud
- Postitusi: 2635
- Liitunud: T Jaan 12, 2010 4:13 pm
- Asukoht: Vääna Jõesuu
Re: Reis polaarjoone taha 2012 (uus katse)
Kuivõrd olen reisikirjga alles alguses siis Sind huvitavad küsimused saavad ajapikku vastused.Krooniline kirjutas:Kuidas Grand muidu seal vastu peab ? Kütust on saadaval, nii nagu diislit ja auto kütte kvaliteedi üle ei "nurise" ?
Veidi kannatust.
Y61 Pätcruiser , LC80 .
Kuni autopesuni on offroad lahe...
Autoremont Tallinnas. http://www.heinworks.ee
Kuni autopesuni on offroad lahe...
Autoremont Tallinnas. http://www.heinworks.ee
-
- I live off from the mud
- Postitusi: 1740
- Liitunud: P Okt 26, 2008 8:09 pm
- Asukoht: Vääna
- Kontakt:
Re: Reis polaarjoone taha 2012 (uus katse)
Siin siis ka väike ülevaade telefonist mis teil seal kaasas oli: http://www.e24.ee/796764/video-satellii ... na-reisil/
Väljaminekud kasvavad, et järele jõuda sissetulekutele....
http://www.rgb.ee
53449661 Kert
Team Linnamehed
http://www.rgb.ee
53449661 Kert
Team Linnamehed
- helar
- I live off from the mud
- Postitusi: 2635
- Liitunud: T Jaan 12, 2010 4:13 pm
- Asukoht: Vääna Jõesuu
Re: Reis polaarjoone taha 2012 (uus katse)
Y61 Pätcruiser , LC80 .
Kuni autopesuni on offroad lahe...
Autoremont Tallinnas. http://www.heinworks.ee
Kuni autopesuni on offroad lahe...
Autoremont Tallinnas. http://www.heinworks.ee
- helar
- I live off from the mud
- Postitusi: 2635
- Liitunud: T Jaan 12, 2010 4:13 pm
- Asukoht: Vääna Jõesuu
Re: Reis polaarjoone taha 2012 (uus katse)
On 29 veebruari varahommik tundras. Kell on kohaliku aja järgi 6.17.
Ärkasime ja hakkame edasi liikuma Vorkuta poole. Teel olles tuli tegeleda ka sellise aktiviteetidega.
Olime juba jupimat aega teel olnud kui hakkas selguma ,et me ei sõida Vorkutasse sisse, vaid hakkame linnast eemalduma. Mingil hetkel asus linn meist juba üsna kaugel läänes. Mind tegi see eriti ärevaks, kuna tankimata ei oleks olnud võimalik edasi tundrasse liikuda. Vastupidiselt diiselküttele, mida voolab sealkandis ojadena ,bensiini saada pole. Proovisime ka teeäärsetest trassiehituslinnakutest uurida bensiini saadavust. Lihtsalt seletatuna oli tulemus lihtne: bensiin = võõrsõna. Kogu seal liikuv tehnika põletab diislit.
Lõpuks jõudsime putkani kus oli edasi sõitmiseks kaks varianti- otse põhja või läände. Põhjasuund oli tõkkepuuga blokeeritud ja suundusime läände. Sobib, suund otse Vorkuta peale. Siiski kripeldas hinges väike kahtlus- kas seal ikka bensiini leidub. Kujutasin seda linna ette hoopis teistsugusena kui see pärast paistis.
Teel püüdsime kinni vastutuleva Uazi ,et uurida esimese võimaliku bensiinijaama asukohta.
Selgus ,et kodanik sõidab parasjagu tööle. Kuuldes kust me tuleme ja mis edasi plaanis, polnud tal tööleminekuga enam üldse kiiret. Pakkus välja hoopis sellise variandi ,et lähme käime tankimas ära ja siis näitab ta meile linna ja linna ümber asuvaid endiseid vangilaagreid.
Lihtne värk eks? Niisiis asusimegi Vorkuta poole teele.
Linna sissesõit ida poolt.
Esimese asjana Vorkutas oli tunda iseloomulikku kütuse põletamise lõhna.
Ma täpselt ei tea mida seal keskküttekateldes sooja saamiseks põletetakse ,kuid korstendest tuli jubedat musta tomu. Terve linn haises.
Jõudsime tanklasse. Ja hakkas jälle see tankimise jenka pihta.
Valge inimese kombel sealmaal tankida ei saa. Esiteks tuleb jätta kassapidaja kätte mingi kogus sularaha, misjärel paneb tema pumba käima. Peale tankimist saad ülejäänud raha tagasi. Muidugi kui paaki täis ei saanud lähed ja jätad jälle uue deposiidi...
„Vanakooli“ tanklates aga pead ise tankuri aktiveerima mingisugusest nupust, mis vahest asub mingi x koha peal.
Enamus tanklates ei tööta ka püstoli automaatlukk. Täispaagist annab märku täiteavast purskav fontään. Eriti nõme oli aga see ,et enamus püstoleid ei lasknud katusel asuvatesse kanistritesse tankida. 5 liitriste vahedega tankurid on ka veel üsna popid.
Taatlevad nad neid ka ilmselt ise- peale ühest tanklast tankimist, hakkas chero kütusenäidik järsku jubedalt „valetama“.
Ega ka seal jaamas viperusteta ei läinud. Olgu ära öeldud ,et müüja oli seal kuningas ja kui kõik tema arvates ei laabu ,saadetakse klient üsna kiirelt pikale lainele.
Igaljuhul lõppes see sellega ,et kusagilt loivas välja bensuka juhataja ning tuli siis mulle näitama kuidas peab. Ei saanud lõpuks temagi hakkama ja kasutasime teist kalonkat. Minu järel sabas oodanud kunded olid ka juba üsna ärevad. Paganama turist, jändad siin 95 ga.
Ise nad valavad autodesse 92 te. Ka tutikatesse lääne masinatesse millel veel numbreidki pole ning tehasekiled istmetel.
Kokkuvõtvalt oli see auto tankimise protsess üsna nõme .
Autod tangitud suundusime edasi kohaliku kaubanduseluga tutvust tegema.
Vorkuta Maxima.
Poe ees ujusid ligi kohalikud, kes tulid kohe uudistama kes me oleme , mis teeme ja kuhu läheme. Sõbralikus võtmes. Samal ajal revideeris Lilleke toiduvarusid. Sellepeale olid sekundiga kohalikud mutikesed ligi ja kohe uurima mida müüakse.
Kõhud täis suundusime oma uue sõbra juhatamisel koonduslaagreid kaema.
Need paiknevad ringikujuliselt ümber linna.
Saksakeelset lugemist tundideks:
http://www.gulag.memorial.de/maps/map1.html
Piirkond nähtud ,otsustasime ,et on aeg edasi Kara mere äärde rühkida.
Jätsime Uazivennikesega (vabandan ,ei mäleta nime ) jumalaga ja kimasime edasi.
Nagu selgus sai edasi mere äärde sedasamust teed pidi, kus hommikul teel tõkkepuud nägime.
Nagu õiged mehed ikka palusime avada värav ,et saaksime edasi sõita. Selgus ,et sealt meid läbi ei lasta. No pole hullu , teeme mõned kõned ja asi korras. Intast meile ju kõik vajalikud load ja värgid garanteeritud ning edasipääs on vaid minutite küsimus.
Tutkit Vasja!
Lõppkokkuvõtteks ei teatud meist seal mitte midagi. Ja edasi ka ei lasta.
Osustasime abi paluda oma uuelt Vorkuta sõbralt kes oligi varsti koos paarimehega kohal.
Hoolimata pikkadest läbirääkimistest ei õnnestunud meil seda tõkkepuud oma kasuks liikuma saada. Inimene ise küll soovis meid läbi lasta, kuid kui keegi koputama juhtub ,on ta tööst ilma ja pere vaja ju toita. Mõistame.
Asi nimelt selles ,et mingisugused jumalad Moskvast on parasjagu tundras gaasitarssi ehitust inspekteerimas ja ilma erilubadeta ei lasta sinna kedagi. Selle info valguses hakkasid mul silmad kergelt ruutu kiskuma. Kurat , üle kolmetuhande kildi sõidetud ja nüüd jääb miski 180km sihtkohast puudu. Mingi paganama paberi puudumise pärast!
Vorkutakatel tuli aga mõte teist pääslat proovida. See jäi mõnikümmend kilomeetrit läände. Niisiis sõitsimegi sinna. Jutt ka seal sama.
Siiski me ei jätnud jonni ja kihutasime esimese pääsla juurde tagasi. Sealt avastasime sellise tee ida poole.
Plaan oli veidi „silma alt“ eemale sõita ja siis kuidagi läbi tundra tee peale välja ukerdada. Kohe põhja keeramast takistas meid aga suur toru mis vasakut kätt jookseb.
Mingi maa sõitmist nägime teel sellist märki. Ignoreerisime.
Varsti jõudsime välja veehoidla juurde kus oli kahjuks tupik.
Eriti kaua meile plaanipidamiseks ei antud. Mõne hetke pärast jooksid putkast välja kodanikud automaatidega ning hüppasid Uraali. Ilmselgelt ei tahtnud nad meid teepeole kutsuda, seega tõmbasime sealt ruttu leebet. Kuivõrd olukord oli üsna ärevaks muutunud ,otsustasime ametlikult proovida soetada see pääsuluba Vorkutast.
Kontor leitud, läksid Rait Ja Olavi vanaka ja suitsuvorstiga pääliku jutule. Tagasi ei tulnud nad just kõikse rõõmsamate uudistega. Nimelt võibolla homseks, võibolla paari päeva pärast on puutini käsilased tundrast lahkunud ja siis pole läbi pääsemisega mingit probleemi. Selgus saabub järgmise päeva hommikuks , tulgu me siis tagasi. Ega midagi , ootame siis ära. Tagasi ka ei lähe.
Seniks otsustasime lähemalt linnaga tutvust teha.
Mismoodi võiks olla seotud omavahel perfektne kuusk ja asjaolu ,et ühelgi maasturil polnud sealkandis vintsi?
Vorkuta ei ole väga suur linn. Alalisi elanikke on seal 70000 ümber. Seoses gaasitrassi ehitusega resideerub seal lisaks umbes 250000 töölist. See tähendab seda ,et kõikvõimalikud elamispinnad alustades keldrite ja lõpetades pööningutega on välja üüritud. Tööd pidi neile seal jätkuma veel kaheksaks aastaks.
Linnaga tutvutud oli aeg hakata mõtlema ööbimiskoha otsingute peale. Kuna sadade kilomeetrite ümbruses metsa pole, uurisime oma uue sõbra käest, kuhu oleks kõiksemõistlikum ööseks laagrisse jääda. Noormees tegi mõned kõned ja teatas ,et meil on võimalik täna ööseks rentida 6 toaline möbleeritud korter. Ja seda hinnaga...............1800 rubla. Ehk siis ca 6€ nägu.
Tundus kuidagi uskumatu, kuid otsustasime pakutud varianti vaatama minna. Kui miski on nii uskumatu ,et ei saa olla tõsi, siis see enamasti nii ongi . Seekord mitte.
Korter oli soe, puhas, möbleeritud, wc ja pesemisvõimalusega. No muidugi läks diiliks !
Autod jäid alla maja ette ja korteri aknast me neid ei näinud. Olime küll mures ,kuid meile garanteeriti ,et autodega ei juhtu midagi. Garantii – laialivalguv mõiste , mida olime ennegi selles riigis kuulnud...
Äkki saimegi korteri odavalt , et vahepeal saaksid pahalased autod tühjaks teha ? Igasugused mõtted jooksid mul peast läbi...
Vahepeal hakkas lauake ennast katma ja Intast kaasa antud part hakkas ka potis valmima.
Jälle oli käima lükatud üks mõnus õhtupoolik...
Hommikul koristasime korteri ja suundusime autode juurde. Kõik oli korras . Uhh...
Enne „otsusele“ järgiminekut tegime veidi linna peal aega parajaks.
No comments:
Edasi suundusimegi kontorisse kuhu meid järgmisel päeval kella kümneks tagasi oli kutsutud.
Rait on vana .....n !
Tuli sealt mornilt tagasi ja teatas ,et asi tuksis..../pikem mõttepaus/
..... saame edasi ! No kuradi hea meel oli!
Nüüd veel sealt „sõbralikust“ tanklast läbi, kõikvõimalikud anumad bensiini täis ja edasi Kara mere poole.
Väints @ Work
Lõpuks muutus , vähemalt mulle, see chero kakkumine väljakannatamatuks ning otsustasin proovida kütusefiltri vahetust. See oli küll enne reisi tehtud ,kuid mine sa tea...
Ei aidanud. Põgus chekk kapoti all ei andnud ka tulemust. Üldiselt ei ole hea tunne nii kaugel kodust jukerdava autoga, kuid mis teha. Vähemalt liigub ja see on peamine.
Tehnikat liigub seal kõvasti. Kirjeldamatult palju, seega ma ei hakka vaeva nägema. Tuhanded uued Actrosed , Kamazid, Uraalid jne. Ja kõik see tehnika on uus. Mis iseenesest ei olegi nii imekspandav, kuna euroopa maksab ju kõik selle kinni.
Oleme lõpuks jõudnud Kara mere lähedale. Meri on paganama lähedal, kuid järjekordselt on teel tõkkepuu.
Nagu arvata oli siis sealt meid edasi ei lasta. Jälle sama jutt töökaotusest ja pere toitmisest. Enam ei mõista.
Jaurasime seal mis jaurasime, kuid tõkkepuud valvur ei tõstnud.
„ Kasvõi lennake mereni „ - teda ei huvita.
Lennata meie autod küll ei suuda , aga sõita...
Ärkasime ja hakkame edasi liikuma Vorkuta poole. Teel olles tuli tegeleda ka sellise aktiviteetidega.
Olime juba jupimat aega teel olnud kui hakkas selguma ,et me ei sõida Vorkutasse sisse, vaid hakkame linnast eemalduma. Mingil hetkel asus linn meist juba üsna kaugel läänes. Mind tegi see eriti ärevaks, kuna tankimata ei oleks olnud võimalik edasi tundrasse liikuda. Vastupidiselt diiselküttele, mida voolab sealkandis ojadena ,bensiini saada pole. Proovisime ka teeäärsetest trassiehituslinnakutest uurida bensiini saadavust. Lihtsalt seletatuna oli tulemus lihtne: bensiin = võõrsõna. Kogu seal liikuv tehnika põletab diislit.
Lõpuks jõudsime putkani kus oli edasi sõitmiseks kaks varianti- otse põhja või läände. Põhjasuund oli tõkkepuuga blokeeritud ja suundusime läände. Sobib, suund otse Vorkuta peale. Siiski kripeldas hinges väike kahtlus- kas seal ikka bensiini leidub. Kujutasin seda linna ette hoopis teistsugusena kui see pärast paistis.
Teel püüdsime kinni vastutuleva Uazi ,et uurida esimese võimaliku bensiinijaama asukohta.
Selgus ,et kodanik sõidab parasjagu tööle. Kuuldes kust me tuleme ja mis edasi plaanis, polnud tal tööleminekuga enam üldse kiiret. Pakkus välja hoopis sellise variandi ,et lähme käime tankimas ära ja siis näitab ta meile linna ja linna ümber asuvaid endiseid vangilaagreid.
Lihtne värk eks? Niisiis asusimegi Vorkuta poole teele.
Linna sissesõit ida poolt.
Esimese asjana Vorkutas oli tunda iseloomulikku kütuse põletamise lõhna.
Ma täpselt ei tea mida seal keskküttekateldes sooja saamiseks põletetakse ,kuid korstendest tuli jubedat musta tomu. Terve linn haises.
Jõudsime tanklasse. Ja hakkas jälle see tankimise jenka pihta.
Valge inimese kombel sealmaal tankida ei saa. Esiteks tuleb jätta kassapidaja kätte mingi kogus sularaha, misjärel paneb tema pumba käima. Peale tankimist saad ülejäänud raha tagasi. Muidugi kui paaki täis ei saanud lähed ja jätad jälle uue deposiidi...
„Vanakooli“ tanklates aga pead ise tankuri aktiveerima mingisugusest nupust, mis vahest asub mingi x koha peal.
Enamus tanklates ei tööta ka püstoli automaatlukk. Täispaagist annab märku täiteavast purskav fontään. Eriti nõme oli aga see ,et enamus püstoleid ei lasknud katusel asuvatesse kanistritesse tankida. 5 liitriste vahedega tankurid on ka veel üsna popid.
Taatlevad nad neid ka ilmselt ise- peale ühest tanklast tankimist, hakkas chero kütusenäidik järsku jubedalt „valetama“.
Ega ka seal jaamas viperusteta ei läinud. Olgu ära öeldud ,et müüja oli seal kuningas ja kui kõik tema arvates ei laabu ,saadetakse klient üsna kiirelt pikale lainele.
Igaljuhul lõppes see sellega ,et kusagilt loivas välja bensuka juhataja ning tuli siis mulle näitama kuidas peab. Ei saanud lõpuks temagi hakkama ja kasutasime teist kalonkat. Minu järel sabas oodanud kunded olid ka juba üsna ärevad. Paganama turist, jändad siin 95 ga.
Ise nad valavad autodesse 92 te. Ka tutikatesse lääne masinatesse millel veel numbreidki pole ning tehasekiled istmetel.
Kokkuvõtvalt oli see auto tankimise protsess üsna nõme .
Autod tangitud suundusime edasi kohaliku kaubanduseluga tutvust tegema.
Vorkuta Maxima.
Poe ees ujusid ligi kohalikud, kes tulid kohe uudistama kes me oleme , mis teeme ja kuhu läheme. Sõbralikus võtmes. Samal ajal revideeris Lilleke toiduvarusid. Sellepeale olid sekundiga kohalikud mutikesed ligi ja kohe uurima mida müüakse.
Kõhud täis suundusime oma uue sõbra juhatamisel koonduslaagreid kaema.
Need paiknevad ringikujuliselt ümber linna.
Saksakeelset lugemist tundideks:
http://www.gulag.memorial.de/maps/map1.html
Piirkond nähtud ,otsustasime ,et on aeg edasi Kara mere äärde rühkida.
Jätsime Uazivennikesega (vabandan ,ei mäleta nime ) jumalaga ja kimasime edasi.
Nagu selgus sai edasi mere äärde sedasamust teed pidi, kus hommikul teel tõkkepuud nägime.
Nagu õiged mehed ikka palusime avada värav ,et saaksime edasi sõita. Selgus ,et sealt meid läbi ei lasta. No pole hullu , teeme mõned kõned ja asi korras. Intast meile ju kõik vajalikud load ja värgid garanteeritud ning edasipääs on vaid minutite küsimus.
Tutkit Vasja!
Lõppkokkuvõtteks ei teatud meist seal mitte midagi. Ja edasi ka ei lasta.
Osustasime abi paluda oma uuelt Vorkuta sõbralt kes oligi varsti koos paarimehega kohal.
Hoolimata pikkadest läbirääkimistest ei õnnestunud meil seda tõkkepuud oma kasuks liikuma saada. Inimene ise küll soovis meid läbi lasta, kuid kui keegi koputama juhtub ,on ta tööst ilma ja pere vaja ju toita. Mõistame.
Asi nimelt selles ,et mingisugused jumalad Moskvast on parasjagu tundras gaasitarssi ehitust inspekteerimas ja ilma erilubadeta ei lasta sinna kedagi. Selle info valguses hakkasid mul silmad kergelt ruutu kiskuma. Kurat , üle kolmetuhande kildi sõidetud ja nüüd jääb miski 180km sihtkohast puudu. Mingi paganama paberi puudumise pärast!
Vorkutakatel tuli aga mõte teist pääslat proovida. See jäi mõnikümmend kilomeetrit läände. Niisiis sõitsimegi sinna. Jutt ka seal sama.
Siiski me ei jätnud jonni ja kihutasime esimese pääsla juurde tagasi. Sealt avastasime sellise tee ida poole.
Plaan oli veidi „silma alt“ eemale sõita ja siis kuidagi läbi tundra tee peale välja ukerdada. Kohe põhja keeramast takistas meid aga suur toru mis vasakut kätt jookseb.
Mingi maa sõitmist nägime teel sellist märki. Ignoreerisime.
Varsti jõudsime välja veehoidla juurde kus oli kahjuks tupik.
Eriti kaua meile plaanipidamiseks ei antud. Mõne hetke pärast jooksid putkast välja kodanikud automaatidega ning hüppasid Uraali. Ilmselgelt ei tahtnud nad meid teepeole kutsuda, seega tõmbasime sealt ruttu leebet. Kuivõrd olukord oli üsna ärevaks muutunud ,otsustasime ametlikult proovida soetada see pääsuluba Vorkutast.
Kontor leitud, läksid Rait Ja Olavi vanaka ja suitsuvorstiga pääliku jutule. Tagasi ei tulnud nad just kõikse rõõmsamate uudistega. Nimelt võibolla homseks, võibolla paari päeva pärast on puutini käsilased tundrast lahkunud ja siis pole läbi pääsemisega mingit probleemi. Selgus saabub järgmise päeva hommikuks , tulgu me siis tagasi. Ega midagi , ootame siis ära. Tagasi ka ei lähe.
Seniks otsustasime lähemalt linnaga tutvust teha.
Mismoodi võiks olla seotud omavahel perfektne kuusk ja asjaolu ,et ühelgi maasturil polnud sealkandis vintsi?
Vorkuta ei ole väga suur linn. Alalisi elanikke on seal 70000 ümber. Seoses gaasitrassi ehitusega resideerub seal lisaks umbes 250000 töölist. See tähendab seda ,et kõikvõimalikud elamispinnad alustades keldrite ja lõpetades pööningutega on välja üüritud. Tööd pidi neile seal jätkuma veel kaheksaks aastaks.
Linnaga tutvutud oli aeg hakata mõtlema ööbimiskoha otsingute peale. Kuna sadade kilomeetrite ümbruses metsa pole, uurisime oma uue sõbra käest, kuhu oleks kõiksemõistlikum ööseks laagrisse jääda. Noormees tegi mõned kõned ja teatas ,et meil on võimalik täna ööseks rentida 6 toaline möbleeritud korter. Ja seda hinnaga...............1800 rubla. Ehk siis ca 6€ nägu.
Tundus kuidagi uskumatu, kuid otsustasime pakutud varianti vaatama minna. Kui miski on nii uskumatu ,et ei saa olla tõsi, siis see enamasti nii ongi . Seekord mitte.
Korter oli soe, puhas, möbleeritud, wc ja pesemisvõimalusega. No muidugi läks diiliks !
Autod jäid alla maja ette ja korteri aknast me neid ei näinud. Olime küll mures ,kuid meile garanteeriti ,et autodega ei juhtu midagi. Garantii – laialivalguv mõiste , mida olime ennegi selles riigis kuulnud...
Äkki saimegi korteri odavalt , et vahepeal saaksid pahalased autod tühjaks teha ? Igasugused mõtted jooksid mul peast läbi...
Vahepeal hakkas lauake ennast katma ja Intast kaasa antud part hakkas ka potis valmima.
Jälle oli käima lükatud üks mõnus õhtupoolik...
Hommikul koristasime korteri ja suundusime autode juurde. Kõik oli korras . Uhh...
Enne „otsusele“ järgiminekut tegime veidi linna peal aega parajaks.
No comments:
Edasi suundusimegi kontorisse kuhu meid järgmisel päeval kella kümneks tagasi oli kutsutud.
Rait on vana .....n !
Tuli sealt mornilt tagasi ja teatas ,et asi tuksis..../pikem mõttepaus/
..... saame edasi ! No kuradi hea meel oli!
Nüüd veel sealt „sõbralikust“ tanklast läbi, kõikvõimalikud anumad bensiini täis ja edasi Kara mere poole.
Väints @ Work
Lõpuks muutus , vähemalt mulle, see chero kakkumine väljakannatamatuks ning otsustasin proovida kütusefiltri vahetust. See oli küll enne reisi tehtud ,kuid mine sa tea...
Ei aidanud. Põgus chekk kapoti all ei andnud ka tulemust. Üldiselt ei ole hea tunne nii kaugel kodust jukerdava autoga, kuid mis teha. Vähemalt liigub ja see on peamine.
Tehnikat liigub seal kõvasti. Kirjeldamatult palju, seega ma ei hakka vaeva nägema. Tuhanded uued Actrosed , Kamazid, Uraalid jne. Ja kõik see tehnika on uus. Mis iseenesest ei olegi nii imekspandav, kuna euroopa maksab ju kõik selle kinni.
Oleme lõpuks jõudnud Kara mere lähedale. Meri on paganama lähedal, kuid järjekordselt on teel tõkkepuu.
Nagu arvata oli siis sealt meid edasi ei lasta. Jälle sama jutt töökaotusest ja pere toitmisest. Enam ei mõista.
Jaurasime seal mis jaurasime, kuid tõkkepuud valvur ei tõstnud.
„ Kasvõi lennake mereni „ - teda ei huvita.
Lennata meie autod küll ei suuda , aga sõita...
Y61 Pätcruiser , LC80 .
Kuni autopesuni on offroad lahe...
Autoremont Tallinnas. http://www.heinworks.ee
Kuni autopesuni on offroad lahe...
Autoremont Tallinnas. http://www.heinworks.ee
- metsik
- I live off from the mud
- Postitusi: 2131
- Liitunud: R Aug 31, 2007 11:59 am
- Asukoht: TALLINN kristiine juures
Re: Reis polaarjoone taha 2012 (uus katse)
saaks maakerale tiiru peale. Tel. 5183816
http://www.kregori.ee Teleskooplaaduri teenused
https://www.facebook.com/kregori.ee/?fref=ts
http://www.kregori.ee Teleskooplaaduri teenused
https://www.facebook.com/kregori.ee/?fref=ts
- metsik
- I live off from the mud
- Postitusi: 2131
- Liitunud: R Aug 31, 2007 11:59 am
- Asukoht: TALLINN kristiine juures
Re: Reis polaarjoone taha 2012 (uus katse)
saaks maakerale tiiru peale. Tel. 5183816
http://www.kregori.ee Teleskooplaaduri teenused
https://www.facebook.com/kregori.ee/?fref=ts
http://www.kregori.ee Teleskooplaaduri teenused
https://www.facebook.com/kregori.ee/?fref=ts