Cape York - Uluru seiklus, 2009

Käisid autoga välismaal ? Sõitsid ümber maailma ? Tahad sellest pikemalt kirjutada või pidevalt oma reisikirja uuendada ? See on just õige koht.

Moderaator: Moderators

carlking
Mudder
Postitusi: 57
Liitunud: T Veebr 27, 2007 7:13 pm
Asukoht: Harju rajoon, Jõelähtme

Cape York - Uluru seiklus, 2009

Postitus Postitas carlking »

Terekest. Materjalid mul kaua-kaua arvutis vedelenud ning olen pikka aega hoogu võtnud, et siia rubriiki midagi enda poolt postitada. Kõik sai alguse sellest, et 2008 aasta lõpupoole üks tuttav ühes teises foorumis ahvatles mind jätma kõik see mida ma Eestis teinud olen ning koos tema ja veel paari seiklushimulisega rändama teise maailma otsa - Austraaliasse. Märts 2009 sai kohale jõutud, veidikene ringi sõidetud (Perth-Broome-Cairns) ning paar kuud rasket tööd tehtud kui sai kokku satutud ühe sakslasest poisiga kellel Land Cruiser 60 (4.0 diisel, kerge tõste, korralik mudarehv). Kuna seltskond hargnes eri suundades vaikselt laiali, siis võtsime kahekesi eesmärgiks ikkagi kõige Põhjapoolsema tipu vallutamise, ehk Cape York poolsaare läbimine.

Ettevalmistus: tellisin netist kaardi (Cape York, HEMA), uurisime veidi töökaaslastelt. Autosse sai ehitatud riiulisüsteem ja voodilaadne asi kus üks magada sai (mis lõppkokkuvõttes eriti kasutust ei leidnud, kuna telk oli mugavam), lisaks sai autole paigaldatud sääsevõrgud, et saaks aknaid lahti hoida kui vaja. Olemas oli 220V adapter läpaka-kaamera-mobiili jaoks ning üks eelnev kinnijäämine oli meie varustusse toonud ka mehaanilise käsivintsi (kangide süsteemiga)

Teekond, päev 1: Asusime teele väikesest linnast Austraalia Idarannikult nimega Cairns, kust saime liikuma alles õhtupoolikul (see oli üks suur viga) esimene peatus oli järgmises suuremas linnas (asulas) Port Douglas kus ma oma kunagise klassivenna käest kasti õlle eest sain kaks magamiskotti ja telgi ning reis võis alata... Kuna kaasas oli üks 20 liitrine kanister diislit, siis sai kohas nimega Wonga võetud paak täis, sest niipalju teadsime, et mida kaugemale tsivilisatsioonist, seda kallimaks läheb kütus ning seda harvemini jaamasid ka on.

Pilt
Tol ajal maksis liiter diislit veidi üle 12-13 krooni meie rahas (kahjuks olen dollari ekvivalendi unustanud selle vahepealse ajaga, tol hetkel oli kurss umbes 1:7,9. Teepeale jäi väga unikaalne vihmamets-troopiline ala nimega "Cape Tribulation" kus oleks võinud sõita valges või vähemalt peatuda ühe päeva, ei tea miks meil tol ajal selline kiirustamine oli, et sõitsime praamiga üle jõe ja jätkasime siis pimedas sõitu ja jäime ilma kõigest ilusast mis seal tegelikult on: http://www.capetribfarmstay.com/activities.html

Tee oli üldiselt selline enamvähem kruusakas, vahepeal oli asfalteeritud lõike ja madalaid ojasid-jõgesid, vahepeal läks samas väga kahtlaseks suurte munakivide ja pehme põhjaga jõeäärseteks radadeks kus tuli ka 4vedu aktiveerida (LC60 puhul pidime alati selle jaoks autost väljuma ja hubid lukku keerama). Lisaks jäi teepeale selline jõe ületus kus tavaliselt saab sõiduautoga mööda betoonsillutist sõita aga õhtul tänu veetaseme tõusuga ootasid sõiduautod seal järjekorras ning me otsustasime sellest lihtsalt läbi sõita (Hetkel kaardi pealt meelde tuletades peaks see koht olema enne Wujal Wujal nimelist asulat-reservaati http://maps.google.com/maps?q=Cairns,+Q ... a&t=m&z=16) Hilisööl otsustasime teha esimese puhkepausi, mis peale pikka otsimist sattus olema "Keitings Lagoon" kõrval (http://maps.google.com/?ll=-15.507761,1 ... oramio.all)

Teekond, päev 2: Hommikul ärgates ja telgist välja ronides paistis kohe silma silt: "Warning, Crocodiles". Hea, et öösel seda ei näinud, muidu ei olekski magada saanud.
Pilt

Cooktowni lähistel sai ühte majutusküla tualetti kasutatud ja elementaarsed hügieenitegevused tehtud ning siis läksime linnaga uudistama. Esimese asjana sattusime kogu selle regiooni infopunkti-muuseumisse kus abivalmis tädi ütles, et me oleme hullud, et ühe autoga sellist teekonda ette tahame võtta, samas jagas lahkelt kaardimaterjali ning soovis head reisi. Tegelikkuses polnud vaja muretseda - Cape Yorki teedel liiguvad pidevalt maasturite kolonnid ning üksi väga jääda ei saa... vaid öösel, sest päeval ilmselt iga paari tunni tagant sõidab ikka keegi mööda ning pakub abi. Enamuses olid kusjuures pensionärid, kes lihtsalt tegid ühte oma järjekordset trippi mööda Austraaliat - keegi neist ei kartnud oma LC 120 või 200ga, Patroli või Pajeroga (enamuses paari viimase aasta toodang, muidugi leidus loetamatu hulk LC70 modifikatsioone ning ka üks LC40) üle meetri sügavust pehme põhjaga jõge ületada... heaoluühiskond :).

Seega lõime oma laagri parkimisplatsile lahti ning tegime kiire hommikusnäki:

Pilt

Järgmisena sai võetud paak jälle ääreni täis, kuna asustuse lähedal oli kütus veidi odavam ning alati kasutasime seda varianti. Edasi läks tee Lakefield National Park'i suunas (http://maps.google.com/?ll=-15.040296,1 ... 10&vpsrc=6) Tee muutus kohe peale linna jälle pehme kattega liivakruusateeks kus vahelduva eduga tehti ka teetöid:
Pilt

Kuigi hommikul tundus, et tuleb mõnus pilvine päev (hea sõita) kippus pärastlõunaks ikka jälle väga palavaks ning teed väga tolmuseks. Lisaks tolmule ja liivale tekkisid tõusud ja langused, suured munakivid ja treppis teed. Avastasime, et kui spidomeeter üle 100 hoida, siis kannatab neid sirgeid isegi pikalt sõita. Vahemaad olid tõsiselt pikad, vahepeal sai ilmselt mitusada kilomeetrit sõita ilma, et oleks kedagi näinud. See tunne oli ülim kui jõudsid mõne lagendiku äärele ja vaatasid nii kaugele kui nägid ning ei näinud muud kui termiitide pesasid...lõputult. Lisaks veel väiksemaid ojasid ületada:
Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Pidevalt oli võimalusi tee pealt maha keeramiseks ning tutvuda vanade ehitistega mida karjapidamiseks aastakümneid tagasi ehitatud olid ning paljude juures oli kas mõni muuseum või suured infotahvlid fotode ja juttudega, lisaks siis telkimise võimalusega:

Pilt

Lakefieldi rahvuspargis otsisime ka teise õhtu magamisplatsi aga jõe äärsesse ohtrate krokodillihoiatustega kohta ei julgenud jääda, seega sõitsime pargist läbi ning keerasime "Peninsula developmental road" peale ning sõitsime järgmisesse asustatud punkti nimega "Coen" kus kohe peale linna oli veidikene ametlikum kämpimisplats kus kümneid teisi matkajaid maasturitega. Suur osa sellistest peatuskohtadest on riigi poolt tasuta, omavad wc ja puhta vee võimalust ning grillimiskohtasid. Lisaks teinekord asuvad väga kaunis looduslikus kohas. Samas teiste kohtade eest tuli teinekord veidi maksta aga see oli ka ülimalt lihtsaks tehtud:

Pilt

Teekond, kolmas päev: Alustasime sõitu Coenist ning tolmutasime mitu tundi jutti kuni jõudsime Archer river nimelisse kohta kus sai jälle tankida (pea 2x kallim kütus kui viimati, pea 2.5 korda kallim kui suurlinnades) ostsime veel saia ja muud teepeale kuluvat ning soovitigi meile head teed. Tolmutasime veidi edasi kuni saabus teerist mida olime oodanud juba mitu päeva: Saime lõpuks keerata "Old telegraph track" nimelisele teele mis esialgu on nagu täiesti tavaline kruusakas aga alates "Branwell Junction" nimelisest kohast läheb kruusakas ringiga ning "Track" otse. Tee muutub põhimõtteliselt autolaiuseks rajaks mis viib otse poolsaare tippu (100-120km) ning kruusakas on neile kes mööda maastikud ei taha logistada või lihtsalt ei mahu (rekkad ja muu)

http://www.youtube.com/watch?v=NL4LXcUdTD0

http://www.youtube.com/watch?v=WVaXx66LwCY

Pilt

Pilt

Pilt

Huvitav näide suurveest:

Pilt

Pilt

Pilt

Kogu selle raja pilte vist ei jõuagi siia kopeerida, üldiselt oli väga lõbus loksumine kuna pidevalt nägime midagi uut. Kogu poolsaare poolne liiklus kihab vahepeal: maasturid, endurokad, ATV'd... kõik sõidavad mööda vana telegraafi rada. Mitmeid mudaseid mülkaid ja jõeületusi saab teha erinevate nurkade alt, erineva raskusastmega...

Pilt

http://www.youtube.com/watch?v=zTJxly99Bk4


Hakkas jälle õhtu kätte jõudma ning odomeetrile viskas maagilise numbri:

Pilt

Otsisime ööbimiseks sobivat kohta kuni jõudsime ühe sügavaima oja äärde mille põhi oli liivane ning tundus ka pehme olevat... Nolan's Brook kuna see oli viimane jõeületus (järgmine Jardine river tuli nagunii ületada praamiga) siis ei viitsinud me tuldud teed tagasi sõita mõnikümmend kilomeetrit, et ümbersõitu teha, siis saigi ennast sinna ojja kinni sõidetud nii kurvalt, et mootor välja suri (snorklit meil ju ei olnud) ilmselt vesi blokeeris õhuvõtu ära kuid õnneks mootorisse vett tõmmata ei jõudnud.

Autos sees oli selline vaatepilt:

Pilt

Väljast tundus hullem:

Pilt

Laadisime siis kiirelt asju välja, et vints kätte saada. Imekombel ei olnud meil midagi millega vints puu külge kinnitada aga õnneks teisel pool jõge oli mingi seltskond olemas... samas ei tahtnud nad meid sealt veest läbi tõmmata oma autodega vaid andsid mingi köie millega saime vintsi puu külge siduda ja siis välja ennast sikutada. Kohe peale seda sai õhufilter lahti võetud ja kuivama asetatud... imekombel läks masin käima ja lasime tal veidi aega käia ja kuivada. Ise samal ajal telke üles pannes.

Näide sellest kohast videol: http://www.youtube.com/watch?v=qKEtmTLVg1w (mitte meie)

Pilt


Teekond, päev 4: Hommikul äratas meid kari neljataktilisi kaherattalisi kes üritasid sama oja ületada. Osadel õnnestus, osadel mitte:

http://www.youtube.com/watch?v=1WgQxgwCJfQ

http://www.youtube.com/watch?v=Q00X5mdK9zA

Pakkisime oma asjad kokku auto peale ja tõdesime, et midagi on jamasti, sest ööga on miski aku tühjaks vedanud... Mis seal siis ikka, istusime ja ootasime järgmist ekipaazi. Umbes poole tunni pärast saabuski üks valge ja julgelt modifitseeritud LC70 kes meile täkku andis ning meid läbi oja slepis vedasid. Vahepeal olid jõudnud kari pensionäre oma maasturitega ning üks snorkliga Navara jäi umbes samasse kohta kinni kuhu meie... nii õnnetult, et tõmbas kuskilt tihendi vahelt isegi vee mootorisse ja sai hukka... selle väljatõmbamisega läks seltskonnal päris pikk aeg. Ja siis avastasime esimese tõsise probleemi autoga: võtmest ei saa enam välja suretada. Miski relee oli vett saanud ning suretamine käis meil nüüd kapoti alt miskit hooba lükates.

Meid see ei heidutanud ning edasi tiirutasime kuni Jardine jõeni, tõdesime, et sealt julgeb vaid väga kõrge 6x6 masinaga üle sõita ning tulime veidi tagasi, et jõuda jõepraamini... tee oli mõnusa valge liivaga rööpad
Pilt

ja mõni pikk sirge, eriti kui google mapsist vaadata, siis need teed on seal nagu joonlauaga tõmmatud

http://maps.google.com/maps?q=nolan's+b ... 6&t=h&z=16

Jõeületus 88 AUD:
Pilt

Edasi sõitsime möödal lõputut tolmuteed, mis peitis endas ka niiöelda "pothole" või "dusthole" stiilis aukusid ehk tee oli silmaga vaadates sile kuid aukudesse oli kogunenud imeõhuke puudertolm kuhu oli võimalik täiega sisse põrutada. Õnneks midagi hullu ei juhtunud. Natukese aja pärast sai jälle vanale heale ja tuttavale Telegraafi rajale tagasi keeratud ning jõutud kohta nimega Bamaga, kus sai otsitud lahendust suretamisprobleemile kuid kohapeal vastavaid juppe ei leitud ning tellides oleks nädal läinud. Seega võtsime sihi tipu poole. Mida rohkem põhja jõudsime, seda kitsamaks tee läks ning lõpuks jõudsimegi lõppu kus oli parkimisplats ning sealt sai siis veel kivise kalju otsa ronida, et täiesti põhjas olla. Tegime tiiru rannas ning ronisime ka ikka tippu :)

Cape York põhjatipp/rand:

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt


vaade tipust põhja poole:
Pilt


Ja siis alustasimegi tagasiteed, et käes oli õhtupoolik, siis sõitsime niikaua kuni leidsime koha nimega Umagico (üldiselt üks asula moodi linn kus enamuses Aborigeenid (üldiselt olid nende asulad väga räpakad ja korrast ära) elasid) kus ranna ääres oli laagriplats kus sai tehtud õhtusööki ja 10 dollari eest ööbitud.

Umagico rannas olev camping place: http://maps.google.com/maps?q=nolan's+b ... 6&t=h&z=19

Pilt

Pilt


Teekond, viies päev (või kuues... võimalik, et midagi jäi vahepealt ära)

Hommikul sõime, pakkisime ja sõitsime Umagicost ära ning nüüd liikusime koguaeg mööda laia kruusakat, et jõuda tagasi Mareebasse, kus üks sõber veel alles oli ning siis seal varusid täiendada ning alustada sõitu Alice Springsi-Darwinisse-Broome'i ja lõpuks Perthi...



...aga meie teele sattusid järjekordsed viperused... kui olime pool päeva sõitnud, siis mingi hetk avastasime, et masinal jäävad pöörded peale ning me ei saa mootorit niisama salongist ka suretada... otsustasime siiski jätkata ja jõudsime õhtupoolikuks vanasse tuttavasse "Archer River roadhouse" 'i kus jäid pöörded aina enam peale ning kõik õues einestavad inimesed said meie käest tumemusta suitsupilve osaliseks, sest masin tuli kuidagi välja suretada käiguga kohapeal.

Nüüd algas tõeline kannatuste rada, sest olime praktiliselt mitmesaja kilomeetri ulatuses lähimatest asulatest (Coen ja Weipa) mõlemasse võrdselt umbes 200km ning oli vaja puksiir kutsuda kuna me kumbki ei teadnud tol hetkel mis masinal viga võiks olla ning kui mõni penskarist reisisell nägi mootori peal veidi õli, siis seletas ta mingi ulme loo sellest, et kolb on pooleks või et väntvõll on kõver... üks teoreetik pakkus, et meil on klapid purud ja karterist pritsib õli sellepärast. See seal ongi selline riik, kus kõik on hullud remondimehed-teoreetikud ja kui asjaks läheb, siis tellivad meistrimehe.

Sai helistatud mitmetele numbritele ning siis hakkas ootamine... puksiirimees jõudis kohale siis kui olime juba valmis telke üles panema ning ööbima... aga ta jõudis. Vintsis masina puksiiri peale ning sõitsime Weipasse... see oli nüüd umbes 200 kilomeetrit või rohkemgi põhja poole tagasi... üritasin puksiiri tagaistmel (topeltkabiin) magada aga tänu katisele summutile oli see võimatu. Kui lõpuks kohale jõudsime, siis lubas ta meil öö puksiiris veeta, sõber siiski ronis teise autosse magama.

Kuues päev(vist oli laupäeva hommik, või reede): Hommikul saabus töömees, kes lubas asja hakata korda tegema. meid sõidutati asjadega kohalikku "kuurorti" ehk kämpimisplatsile kus olid kõik hüved olemas, siiski kasutasime oma gaasipliiti ja nautisime "vangistust" kuna oli nädalavahetus, siis ei antud meile lootust auto kätte saada 1-2 päevaga... sest mingi puuduolev defektne jupp tuleb postiga tellida ja postilennuk pidi käima vaid iga 3-4 päeva tagant. Esimene lubadus oli vist, et "Esmaspäevaks saab"... palusime neil siis ka see suretamisevärk ka välja vahetada, et saaks inimlikult sõita. Pmst nüüd hakkas üks tüütu istumine kuni laagriplatsile jõudsid pensionärid keda kohtasime seal jõe juures kuhu ennast uputasime, seal saimegi teada, et Navara läks juba laeva peale ning ilmselt mahakandmisele... me lihtsalt istusime hommikust õhtuni, võitlesime puu otsas elavate sipelgatega ning jalutasime mitu km iga päev autotöökotta, et käia küsimas kaua läheb. Kui mu mälu mind ei peta, siis me olime seal 5 päeva, vb ka 4. Igastahes täielik piin, sest seal oli levi vaid Telstra mobiilidel mida meil muidugi ei olnud. Seega iga päev üks ja see sama jama... passime

Weipa, paradise on the Cape:

Pilt

See vaade oli igaõhtune sündmus kui kogu laagriplatsi elanikkond tuli päikeseloojangut pildistama.


Elu-olu nägi välja selline:

Pilt

Pilt

iga päev kulus kast õlut:

Pilt

sipelgad olid sellised:
Pilt


Weipa oli vist veel üks suuremat sorti kaevandamisega seotud piirkond, suured kallurid ületavad teed

Pilt


Igastahes lõpuks me sealt pääsesime ühel lõunapoolikul ja siis sõitsime järjest kuni jõudsime Mareebasse, kus tegime paaripäevase peatuse enne järgmisi seiklusi.
Viimati muutis carlking, R Dets 02, 2011 2:06 pm, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
metsik
I live off from the mud
Postitusi: 2131
Liitunud: R Aug 31, 2007 11:59 am
Asukoht: TALLINN kristiine juures

Re: Cape York seiklus, 2009

Postitus Postitas metsik »

Väga lahe, ootan edsist juttu.
saaks maakerale tiiru peale. Tel. 5183816
http://www.kregori.ee Teleskooplaaduri teenused
https://www.facebook.com/kregori.ee/?fref=ts
carlking
Mudder
Postitusi: 57
Liitunud: T Veebr 27, 2007 7:13 pm
Asukoht: Harju rajoon, Jõelähtme

Re: Cape York seiklus, 2009

Postitus Postitas carlking »

Ei teagi, kas härrad soovivad lugeda mandri keskele sõidust kus valdavalt olid treppis kruusateed ning erilist metsikut maastikut ja offroadi ei kohanud. Vaid Kakadu rahvuspargis tuli veidi liiva ette. Kui jah, siis mõnel vabal päeval võtan selle ette.
Kasutaja avatar
metsik
I live off from the mud
Postitusi: 2131
Liitunud: R Aug 31, 2007 11:59 am
Asukoht: TALLINN kristiine juures

Re: Cape York seiklus, 2009

Postitus Postitas metsik »

carlking kirjutas:Ei teagi, kas härrad soovivad lugeda mandri keskele sõidust kus valdavalt olid treppis kruusateed ning erilist metsikut maastikut ja offroadi ei kohanud. Vaid Kakadu rahvuspargis tuli veidi liiva ette. Kui jah, siis mõnel vabal päeval võtan selle ette.
Pane aga pilte ja jut juurde.Palju meid ikka on kes Austraaljas oleks ringi hulkunud.
Muidugi mitut lk lindudest ja liblikatest vist pole mõtet kirjutada.
Se minu arvamus.
saaks maakerale tiiru peale. Tel. 5183816
http://www.kregori.ee Teleskooplaaduri teenused
https://www.facebook.com/kregori.ee/?fref=ts
carlking
Mudder
Postitusi: 57
Liitunud: T Veebr 27, 2007 7:13 pm
Asukoht: Harju rajoon, Jõelähtme

Re: Cape York seiklus, 2009

Postitus Postitas carlking »

Nii, kuna täna vaba päev, siis hakkan ette valmistama järgmist juturada.
Eelmise jutu kohta käiv galerii, kui keegi tahab iga nurga alt pilte vaadata: LINK SIIN
carlking
Mudder
Postitusi: 57
Liitunud: T Veebr 27, 2007 7:13 pm
Asukoht: Harju rajoon, Jõelähtme

Re: Cape York seiklus, 2009

Postitus Postitas carlking »

Niisiis, peale Cape Yorkis käiku sai mõned päevad vanas heas Mareeba karavanipargis "tasuta" hinge tõmmatud (kuna üks tuttav seal veel elas, siis sai keset ööd ukse taga koputatud ning lõpuks ometi peale nädalast perioodi voodis magatud) ning vaja oli ka Toyotat lasta remontida (veekahjustus mis ei lasknud mootorit välja suretada, ilmselt vahetati mingi relee ära. Ning lisaks oli lakanud töötamast ka autoraadio. Kohalik elektrik tegi suretamisemure korda paarikümne dollariga ning siis pakkus 200 dollari eest, et vahetab maki ära (õnneks oli meil niipalju aru peas, et me seda ei lasknud vahetada). Seega ühel hommikul sai läbi mägede Cairnsi sõidetud, et sõber saaks oma teise aasta viisataotluse sisse anda ning sai kohtutud veel ühe sakslasega ning linnapeal tsivilisatsiooni mõnusid nauditud. Lisaks veel sai 99 dollari eest uus makk ostetud ning kui vahetamiseks läks, siis avastasime, et meil ei ole vastavat võtit... seega tegime mitu tiiru linna industriaal alas, et tööriistakauplusest ülikallis padrunvõti hankida ja makki hakata vahetama. Siis avanes aga vaatepilt mida ma olin arvanud: makil vaid taga kaitse läbi. Sai käidud jälle pikk ring maha mööda poode, et lihtsat sulavkaitset osta (mida loomulikult müüakse vaid komplektis) kui uus kaitse sees, töötas makk ning meil oli nüüd autos 2 makki millest üks sai poodi tagasi viidud. Õhtul pimedas sai alles linnast ära sõidetud ~75km kaugusele puhkealale ning sealt siis kõik nüüd ka algab.

Plaan: Jõuda mandri keskele, vaadata ära kuulus "Uluru/Ayers Rock", turnida mägedes, sõita sealt "ülesse" Darwinisse, teha ring Kakadu rahvuspargis, näha ära "Hiina müür" ja Wolfe Creek'i meteoriidikraater, peatuda Austraalia pärlipealinnas Broome'is, puhata Shark Bay's ja lõpuks jõuda Lääneosariigi pealinna Perthi.

Umbkaudne kaart teekonnast. Pidin ise joonistama veidi kuna google arvates ei saa Wintonist otse Alice Springsi:

Pilt

Riik mis koguaeg liigub, ehk koguaeg on võimalik näha "Rolling Australians" eluviisi nautivaid noori ja vanu kellest nii mõnedki on oma elamised maha müünud ning elavad karavanipargist-karavaniparki ning ~2-3 aastaga teevad Austraaliale ringi peale ning siis alustavad jälle uue ringiga. Teel sai kohtutud ka vanapaariga kes on juba 9 aastat "teel" olnud ning pole ringi peale saanud. Mitmed matkabussid ja ette tuli ka täissuuruses veokikäru peale ehitatud haagissuvila millel siis eraldi treileril oli järgi veeremas mõni väiksem 4x4 masin, et saaks teelt kõrvale keerata.

Seega, tihtipeale avanes autoaknast selline vaade, ning kuna isegi rannikuäärne "peatee" oli üleval otsas enamasti kitsas kaherealine ning mõnes kohas ka mägine, siis möödasõiduvõimalusi tuli korra 10km jooksul:

Pilt

Pilt

esimesed ~400 km sai sõidetud mööda asfalti ja ühtegi erilist emotsiooni sellest ei tekkinudki.
Pilt

Ühel hetkel, kui olime Townsville juurest möödas ja sisemaa poole otsaga keeranud, sattusime maastikupõlengute suitsuvine ja sudu sisse mis kestis ikka mitukümmend kilomeetrit:

Pilt

Pilt

Pilt

Ilmselt sellises kohas nagu "Charters Towers" (suuremate tugimaanteede ristumiskohas olev linn... linnad enamasti jäidki sellistesse kohtadesse kus suuremad maanteed ristusid, mitte suvalistes kohtades) panime tähele, et auto kipub kuumenema rohkem kui tavaliselt, sai ostetud mingit imeasja mida veega segades võis juttude järgi jahutussüsteemi lisada ja pidi olema samahea kui jahutusvedelik. Kuna väga tahtmist ei olnud kogu süsteemi jahutada ning vett välja lasta ning kahtlase väärtusega vett sinna sisse valada, siis sai ostetud paar liitrit destilleeritud vett ning sõit võis jätkuda.

Esimene pikem peatus sai tehtud White Mountains national park infotahvli ja puhkeala juures, kus sai kergelt keha kinnitatud ja korraks ringi vaadatud:

Pilt

Oligi selline valgest pehmest kivimist mägi mis oli täis graveeritud:

Pilt

Ning edasi läks jälle pikk kitsas sirge maantee:

Pilt

Kuni päike loojus:
Pilt

Kuna hetkel mulle ei meenu kuskohas sai ööbitud tol reisi teisel ööl, siis üritan kaardi pealt loogiliselt järgi vaadates, et see on kuskil Hughendeni ja Wintoni vahel, kuna viimane tuulikuga pilt on tehtud enne Hughendenit (no näete, selline fakt jääb meelde aga ööbimist ei mäleta)

NAGU KAARDILT NÄHA siis Hughendenist Wintonisse läheb üpriski sirgjooneline "Kennedy developmental road"

mis näeb välja umbes selline:

Pilt

Pilt

Paljudel asustamata alasid läbivatel teedel olid alati infotahvlid, olenevalt aastaajast siis (märg/kuiv) mis informeerisid kas tee on läbitav 4wd või 2wd masinaga.
Pilt

Paljud teeäärsed majad olid postidel, seega vihmaperioodil ikka uputab. Või siis termiitide ja muude kahjurite eest kaitsmine, ei teagi täpselt veel.

Pilt

Näide tee kitsusest kui keegi vastu juhtus tulema:
Pilt

5KM pärast saab mööduda

Pilt

Ja siis teeääres lihtsalt keset tühermaad oli üksik kaamel, üpriski rahul endaga

Pilt

Vahepeal tekkisid sirgele teele lisandiks mõned "künkad"

Pilt

Aga kuna tee oli nii sirge, siis sai ikkagi jätkatud FHM Australia lugemist

Pilt

Tihtipeale sai ka maalilistes kohtades kinni peetud ning väike kulinaarne vahepala tehtud lisaks vaatele:

Pilt
Pilt

(ma ei ole kindel, et kogu pildimaterjal mul kronoloogilises järjekorras kahjuks on, see märkus siis neile kes kaardi pealt üritavad järge pidada ja vahepeal kahtlased hüpped tunduvad tekkima)

Pilt

Pilt

Mingisugune kahtlase esteetilise välimusega panoraam ühe mäekülje pealt

Pilt

Väike fototõestus ka sellest, et see jutt siin ikka 4x4 oleks:

Pilt

Selge on vaid see, et kogu materjal siiamaani on veel Queenslandi poole pealt, varsti peaks jõudma Põhjaterritooriumi piiri peale.

Mingi hetk asendus asfalt lahtise kruusaga:

Pilt

Jama oli siis kui keegi ees sattus sõitma:

Pilt

Tühi väli:

Pilt

Siis keset täielikku tühermaad oli järsku teetööde tsoon, ma ei tea kas nad hakkavad sinna kunagi asfalti panema või lihtsalt tegid uut teed... paik oli asutusest igatepidi nii eemal kui olla sai (Põhjaterritooriumi ja Queenslandi piirialadel juba)

Pilt

Pilt

Lahtine kruus hakkas asenduma aina tumedama liiva-mullaga ning lõpuks muutus punaseks nagu enamus liivast-kruusast seal mandril.

Pilt

PÕHJATERRITOORIUMI PIIR:

Pilt

Infotahvel ja killuke ajaloost. (kui keegi soovib täisresol, siis tehke kära ja ma laadin need ka siia kuskile)
Pilt

Öö sai veedetud kuskil karjamaal kuna pimedas paremat kohta ei leidnud, öösel oli hirmus küll kui mingid loomad telgi ja auto juurde nuuskima tulid, ilmselt ikkagi lehmad. Hommikul sai kuskil kahtlases tabalukkudega tanklas oodatud üle tunni aja avamist kuid siis sai kannatus otsa ning otsustasime viimaste aurudega veel paarkümmend km sõita veidike nooblimasse kohta kus sai ka einestada ja pesta. Väikesed valearvestused tekkisid ka sellest, et osariigi piiri ületades oleksime pidanud kella veidikene tagasi keerama.

Stuart Highway, suunaga Alice Springs'i poole:

maastikupõlengule ettejäänud auto:
Pilt

Alice Springs, mandri keskel olev linn

põhjaterritoorium oli enamasti aborigeenide päralt, sellepärast olid seal pidevalt ka infotahvlid alkoholikeelu ja pornograafilise materjali kohta, märkuseks: kainet aborigeeni kohtab vaid kuskil keset loodust... linnades ja asulates olid nad enamvähem alati kerge vine all.
Pilt

Keset linna oli suuremat sorti kalju:

Pilt

Kui olime mõnda aega sõitnud, siis nägime kauguses kahtlaselt suurt kivi ning arvasime esmapilgul, et tegu ongi kurikuulsa Uluruga, kuid tegu oli millegi muuga, millest lihtsalt mööda sõitsime

Pilt

Toimumas oli miskine iga aasta ajalooliste ralliautode mälestusvõistlus ning näha oli palju huvitavaid ja lärmakaid masinaid:

Pilt

Juttude järgi sõitsid nad Adelaidest Darwinisse. Ööbisime nendega koos isegi ühe öö samal ööbimisalal ning hommikul pakiti meile sealt rohkelt ülejäänud toidumoona kaasa (ikka mitu kilo peekonit, mune, erinevaid fileesid... enamus läks muidugi minemaviskamisele lõppkokkuvõttes)

Mingi hetk õhtu eel jõudsime aga Uluru-Kata Tjuta rahvusparki kus asuvad Kata Tjuta (munakujulised mäed) ja kurikuulus Uluru/Ayers rock. Kogu see koht on muidugi äri ning sissepääs maksis inimese kohta vist 12 dollarit. Selle eest on seal ilus asfalttee, kaks vaatamisala (päikesetõusu ja päikeseloojangu jaoks ning suured parklad.) Kogu see uluru teema on seal paras tsirkus: inimesed kogunevad sinna tavaliselt enne päikeseloojangut, istuvad katustel, joovad õlut, pildistavad mäge ja kui see show on läbi, siis sõidetakse minema. Telkimine seal alal oli keelatud ja lubatud vaid ühe kuurorti aladel. Võtsime uhkelt siis Yularas telkimisala, sealsamas oli vahepeatus ka eelpoolmainitud ralliekipaazidel. Kõige hämmastavam oli see, et üle mitme päeva oli võimalik telefoniga 3G võrgu mõnusid nautida. Üldiselt on Yulara nagu oaas keset kõrbe, täis luksust, seal on isegi Charles Darwini nimeline ülikool jms... ümberringi vaid kuiv tühermaa.

Pilte siis:

Pilt
Pilt

Miks seda kivikamakat päikesetõusul ja loojangul vaadatakse on selles, et ta muudab selle käigus oskuslikult oma värvi tumepunasest halliks. Ilmselt mingisugune varjude ja muude asjade kokkulangemine, sest tegelikkuses on ta pisikesi augukesi ja uuristusi täis.


Kata Tjuta, seal on ka paar matkarada kus sai ennast proovile pandud:

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

mäekülje reljeef oli selline:

Pilt

Pilt

matkasaabas tegi kuumas ilmas (+36) oma töö, nõgestas kanda:

Pilt

Kuna ronimisest oli paariks tunniks siiber, siis istusime autosse ja sõitsime järgmise looduse ime juurde: Kings Canyon, ehk keset kõrbe olevasse kivimitest kanjonisse kus oli ka pea 10km pikkune matkarada:

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Ohu korral tuleb pargivahile helistada:

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Kanjoni keskel oli väike veesilm kus märjal hooajal isegi ujuda kannatab, tol hetkel oli aga ülisogane ja madal:

Pilt

Pilt

Pilt

Peale matkamist sai ööbitud "Kings Canyon resort" nimelises kohas, ilmselgelt jälle telgis aga olemas olid pesemisvõimalused ning õhtul näidati suurelt ekraanilt isegi filmi.

Järgmine päev sai jätkatud samas rahvuspargis sõitmist ja uurimist:

Pilt

Miski vahva performance:
Pilt

Väike asukoha värskendus:

Pilt

Kaugustes väike mäestik:

Pilt

Vist meie viimane peatus kuna Toyota hakkas jonnima ning tihti oli jama käivitamisega: starter ei tahtnud üldse vedu võtta, seega ei julgenud me väga tihti peatuda ja jumalat paluda, et nüüd käivituks.

Pilt

Tegelikkuses oleks võinud seal aladel lõputult sõita ning mägedes ronida, sest rajad olid olemas:

Pilt


Päeva lõpuks jõudsime tagasi Alice Springsi kus sai McDonaldsis kõht täis einestatud, taaskord jumalat palutud ja mitu minutit autot käivitatud ja hakkasime sõitma ülesse, Darwini suunas.


Galerii selle postituse kohta: SIIN (Cairns-Townsville-Hughenden-Winton-Boulia-Alice Springs-Uluru-Kings Canyon-Alice Springs)

~7 päeva
carlking
Mudder
Postitusi: 57
Liitunud: T Veebr 27, 2007 7:13 pm
Asukoht: Harju rajoon, Jõelähtme

Re: Cape York seiklus, 2009

Postitus Postitas carlking »

Video: Kontrollitud (või siiski kontrollile mittealluv, sest nägime veel suitsevat tanklat) maastikupõleng: http://www.youtube.com/watch?v=yoIbrTGJwJo

Video: Kitsas Outback highway http://www.youtube.com/watch?v=P6c72-cDNwc


Ei hakka eraldi kõike välja tooma, panen kogu playlisti: http://www.youtube.com/playlist?list=PL720E9BB495FE5FCB
Kasutaja avatar
MM
HallKardinal
Postitusi: 542
Liitunud: K Dets 15, 2004 1:18 pm
Kontakt:

Re: Cape York - Uluru seiklus, 2009

Postitus Postitas MM »

Lahe :thumb: :thumb: :thumb: , suuredab ikka tõsiselt kiusatust ...
Mait Mumme - eks ole sõidetud kah ... 4x4 fän since`99
www.europart.ee
+3725069842
carlking
Mudder
Postitusi: 57
Liitunud: T Veebr 27, 2007 7:13 pm
Asukoht: Harju rajoon, Jõelähtme

Re: Cape York - Uluru seiklus, 2009

Postitus Postitas carlking »

Hetkel ilmselt probleemid upload.ee keskkonnaga, loodetavasti tulevad pildid ikka tagas :D


MM kirjutas:Lahe :thumb: :thumb: :thumb: , suuredab ikka tõsiselt kiusatust ...
Jah, eks endalgi vaikselt susiseb, et paari järgmise aasta jooksul võiks teistpidi selle mandri läbi sõita, et saaks ringi peale. Aga üksinda läheb jube kulukaks juba ainuüksi auto ostmine. Õnneks on sealmaal selline variant loodud, just rändajatele-reisijatele, et ostad auto ja müüja garanteerib sulle mingi perioodi jooksul tagasiostuhinna ja selle, et ta ostab selle auto sinult tagasi ( mis on reeglina 30-40% müügihinnast, aga see päästab sind tüütust müügiprotsessist mis teinekord võib endale kulukamaks minna)

http://www.travellers-autobarn.com.au
http://www.travellers-autobarn.com.au/g ... back#rates


Muidugi kui võimalusi on ja saaks maapiirkondades ringi vaadata, siis saab seal "õue pealt" maasturi umbes kolmandiku odavamalt osta kui linnades-autoturgudel.
Kasutaja avatar
helar
I live off from the mud
Postitusi: 2631
Liitunud: T Jaan 12, 2010 4:13 pm
Asukoht: Vääna Jõesuu

Re: Cape York - Uluru seiklus, 2009

Postitus Postitas helar »

Lugedes sinu kirjeldust, jääb selline mõnus mulje, nagu loeks mõne lindprii jutustust "jalutuskäigust pargis".
Lihtsalt see minek ,sõita kuhu tee viib, ja vaadata mis saab - ühtpidi lahe!
Ilma vintsita, liftita,köiteta ja muu kraamita ning strekiva autoga, mida, nagu ma aru sain, kumbki teist remontida ei oska, rääkimata olematutest tööriistadest- mida teil kaasas polnud. :shock: Julged olite!
Ilma igasuguse sarkasmita küsin puhtast uudishimust : kui olukord oleks teie jaoks keset mittemiskit hapuks kujunenud, kuidas oleksite probleeme hakanud lahendama? Või tõesti sealne "penskarite mandrituur" on igas kohas igapäevane nähtus?

Helar
Y61 Pätcruiser , LC80 .
Kuni autopesuni on offroad lahe...
Autoremont Tallinnas. http://www.heinworks.ee
carlking
Mudder
Postitusi: 57
Liitunud: T Veebr 27, 2007 7:13 pm
Asukoht: Harju rajoon, Jõelähtme

Re: Cape York - Uluru seiklus, 2009

Postitus Postitas carlking »

Tundub jah tegelikult selline uisapäisa tegutsemine, spontaanne nagu mulle meeldib öelda :D . Samas pisemaid asju sai auto kallal koguaeg tegelikult tehtud ja jälgitud. Käed õnneks p**sest välja ei ole kasvanud ning kui jõuan järgmise postituse mõnipäev valmis, siis saab lugeda remonttöödest: näiteks tripi ajal vahetatud sai sidurisilinder kuna vahemaad olid pikad ning pidevalt õhutada ja vedelikku juurde kallata oli suht tüütu ning kunagi ei teadnud kas nüüd peale pikka sirget sidur enam lahutab või ei, lisaks tavapärane õli ja filtri vahetus. Samas selle küttepumba jubina probleemiga ei oleks isegi hea tahtmise juures seal keset kõnnumaad midagi tarka ilmselt teinud ning suretamise jaoks oleks võinud ju otsejuhtme vedada enda lõbuks. (see oli mu esimene pikem kokkupuude diiselmootoriga, bensukaid olen näppinud tatikast saati samas) Kuigi alad olid suhteliselt eraldatud, sõitis praktiliselt iga paari tunni tagant ikka keegi mööda. Toyota kere oli oma vanuse kohta väga tugev, sest Cape York'i teed nõgestasid ikka mitme Patroli ja LC120 raamid pooleks või mõra sisse, reeglina amordikinnituste juurest. Tol hetkel muidugi ei põdenud selle pärast väga, et nii hätta jääme ja keegi aidata ei saa... autos oli meil mitu purki gaasi, puhas joogivesi ja mitme päeva toiduvaru alati olemas.

Tööriistadest: kullinokad, paar lehtvõtit, vales mõõdus veljevõti, tungraud, kruvikeeraja, elektritrell, mehhaaniline käsivints, teip. :)

Kutsuge mind lolliks või vanakooli meheks aga mingi elektroonikat täis tänapäeva masinaga ma ei julgeks sellise ettevalmistusega sellist asja ette võtta. See neljaliitrine ilma turbota diisel kannatas ikka jube palju välja ning andis kõik andeks. Mõnel moodsal masinal lased istmesoojenduse lühisesse ning poolel masinal on "black-out" :D
Kasutaja avatar
helar
I live off from the mud
Postitusi: 2631
Liitunud: T Jaan 12, 2010 4:13 pm
Asukoht: Vääna Jõesuu

Re: Cape York - Uluru seiklus, 2009

Postitus Postitas helar »

Väga lahe! Eks vahest tuleb "puusalt" kah lasta!
Jään ,ja kindlasti pole mina ainuke, ootama uut peatükki!
Y61 Pätcruiser , LC80 .
Kuni autopesuni on offroad lahe...
Autoremont Tallinnas. http://www.heinworks.ee
karla1
Mudder
Postitusi: 54
Liitunud: L Apr 10, 2010 10:59 am

Re: Cape York - Uluru seiklus, 2009

Postitus Postitas karla1 »

Ei,Sa pole sugugi ainus :br :bg
carlking
Mudder
Postitusi: 57
Liitunud: T Veebr 27, 2007 7:13 pm
Asukoht: Harju rajoon, Jõelähtme

Re: Cape York - Uluru seiklus, 2009

Postitus Postitas carlking »

Just tuli üks mälestus meelde Niva teemat lugedes. Cape Yorki sõites, Cooktownis nägin ehtsat Nivat Patrolite ja Landcruiserite vahel patseerimas :)
Arxs
Fitting 38"
Postitusi: 355
Liitunud: K Mai 21, 2008 8:16 pm
Asukoht: Halinga

Re: Cape York - Uluru seiklus, 2009

Postitus Postitas Arxs »

Sellisele retkele läheks veel, aga kusagile siberisse -50 :twisted:
Ma ei jää kinni, ma lihtsalt kaotan pidamise ja jään seisma.
Honda TRX680
mämm mämm 650 XMR
Vasta

Mine “Reisikirjad ja pikemad jutustused”