Automatk Mongooliasse 2010

[Kjen]

XIX osa
Esimesed muljed
Vene ja Mongoolia piiripunktide vahel oleval tühermaal tulid lendlesid meile vastu lumehelbed. Olid augusti esimesed päevad ja sealkandis algas sügis. Sooja oli tollel keskpäeval +11ēC. Hiljem õnneks läks pigem soojemaks. Minu (tegelikult ka Metsiku-Lillekese) varustusest puudus selline asi nagu jope, siis tundus tulevik karm.

Mongoolia piiripunktid näevad Vene piirisoojakutega võrreldes võrreldes soliidsemad välja, üldiselt ikka on neil piiri äärde ikka soojakute asemele kapitaalsemad rajatised. Ja ametnikud on väliselt väga viisakad. Selle vaatamata süsteem ise on küllaltki mäda. Süüdimatult jäetakse mingi tempel panemata, milleta teine ametnik edasi ei lase. Süüdimatult muutub paar tundi sabas passimisest närviliseks läinud ja kusagil ära käinud kaasreisija järsku diplomaadiks, kes eelisjärjekorras minema saab. Kusagil mujal piiripunktides ei ole ma kohanud sellist nähtust nagu "lõuna 2h". Jne.
Kusjuures eelkõige kannatavad pigem kohalikud, kes kannatlikult ilmselt päevi piiriületuse sabas passivad ja püüdlikult tolliametnikule isegi teiselt poolt piiri ostetud tomatid-kurgid röntgeniaparaadile läbivalgustamiseks tassivad.
Erinavalt Kasahtsanist ja Venemaast tuleb Mongoolia piiril mingeid täiendavaid makse tasuda. Ainsana Mongoolia piirivalve lasi autost kohvrid läbivalgustusele tassida ja sobrati läbi ka veel (seda küll riigist väljudes).
Meie kogemuste põhjal: Mongoolia piiripunktis tuleb väljamaalasel NAHAALNE olla.
Kohalikud seisavad sabas – sõitke mööda otse piiripunkti.
Amtenik käseb kõik asjad passikontrolli kaasa võtta – võtke ainult kõige väiksem kohver.
Saba venib ja miskipärast läbib piiri kümneid diplomaate- tehke kisa.
Aga kohalike elanikega toimub mingi imelik metamorfoos: kui muidu nad püsivad kenasti alandlikult sabas, siis ametiasutusse sisse saades nad oskavad kuidagi välgukiirusel sinust mööda trügida ja mingi probleemse paberiga kogu piiripunkti töö halvata. Et ära tuija mööda ruumi, vaid seisa nii ligi ametnikule (või kohale, kus ametnik olema peaks) saad.
Piiripunkti väravas ootas meid selline jõuk:



Neli uskumatult koledat last (pärast nägime, et mongolitel on ilusaid lapsi ka), kes lihtlabaselt kerjasid kommi. Tulid auto juurde ritta ja pistsid ilmeka šestiga näpu suhu. Meilt ei saanud need peletised midagi.
Muidu liikusid Mongoolia poole valdavalt venelased ja ilmselgelt sooviga kala püüda.
Vastu tuli aga ka turiste üle kogu maa. Kui me vintsutused piiripunktis mööda said, siis teisel pool tõkkepuud ootas meid maailma kõige ilusam auto – LR defender 110 kahe austraalasega, kes muuseas lubasid ka Eestist läbi põigata.



Samuti puutusime korduvalt kokku ka rahvusvahelise motopundiga, mis koosnes prantslannast ja itaallasest ja mingil perioodil ka sakslasest.



See Mongoolia läänenurk, kuhu me peale piiri sattusime, oli masendav pruun kivikõrb.



Ja sellel peaaegu igasuguse taimestikuta maastikul oli üksikud jurtad ja isegi mingi liiklus toimus.



Sellele kiviuputusele olid kohalikud praktilise väljundi leidnud - ladusid lambaaedu nendest kividest. Lambaid ei olnud kodus, seetõttu ei tea, kas puuduva taimestiku asemel lambaid sõid kive või piisas neile õhust.
Ja sealkandis tegeleti ka haruldase tegevusega – ehitati teed, mille jaoks oli hea need kivid vägevaks tammiks kokku lükata buldooseriga.
Tegelikult see kivikõrb asendus küllaltki kähku harjumuspärase mäeahelikega piiratud stepiga, mis oli kuidagi palju meeldivam pinnavorm.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et minu esmamulje ei olnud hea ja ei oleks üldse vastu olnud, kui oleks tehtud ettepanek samal päeval tagasi Venemaale sõita.

[Kjen]

XX osa
Maastik
Mongoolia „õnnetus“ seisnes meie jaoks selles, et me olime enne Kasahstani külastanud ja kõike mida see maa pakkus, me olime tegelikult näinud ja uudsuse võlu oli kadunud. Kuigi on tegelikult palju mitmekesisema loodusega riik. Seepärast ma esitangi palju näiteid võrdlusena just kasahhide maaga.

Nagu ma juba varem kirjutanud olen, siis Mongoolia esmalt näitas oma kõledaimat vormi –koos väikesed mäekesed, mida ümbritses pruun kivikõrb, kus ometigi mingi elutegvus oli.



Juba järgmiseks päevaks oli see muutunud hoopis kenamaks Kasahstanis nähtud kõrbeks ...



ja veelgi edasi minnes siis selliseks stepilaadseks, mis paikenes tüüpiliselt kahe mäeaheliku vahel.



Algul oli taimkate ikka selline kõre ja madal, mida kaugemale itta jõudsime, seda rammusamaks maapind muutus. Mida aeg ajalt ilmestasid siis taimevaesed kiviklibu-platood ja kaljurahnud.




Päris mitmed on minu käest küsinud, et kas tõesti Mongoolias teid üldse ei ole. Ülaltoodud piltidel võib näha, et tegelikult on küll. Lihtsalt valdavalt on tegemist kahe rattajäljega heinamaa peal. Selline tee, mis juba maakaardile kantakse, on juba vähenalt kahe auto laiune ja oma olemuselt täitsa klassikaline kruusatee. See et sa oled õigel „teel“ tunnus on läheduses paiknevad elektriliinid.

Mongoolia mäed on vähemalt selles piirkonnas, kus meie seiklesime, võrreldes Kasahstani mägedega, madalamad, aga teravama tipuga (hiljem tekkinud ja loodusjõudude poolt „nüriks“ kulumata). Ja ernevalt Kasahstanist, kus nad oli nagu konkreetseteks suurteks ahelikeks koondunud, oli Mongoolia neid kuidagi ühtlaselt täis.




Huvitav oli sattuda pika lauskmaa läbimise järel sellisesse pudelikaela ja see läbida - see kuru oli kohati nii kitsas, oli tunne, et Patrol jääb külgepidi mägede vahele kinni.




Aga mida Kasahstanil peaaegu üldse pakkuda ei olnud, olid väiksed veekogud – jõed ja järved. Neid oli riigi kesk- ja lääneosas juba üpris ohtrasti. Ja tänu kohalike veega seotud religioonsetele uskumustele olid nad tegelikult oma puutumatuses väga-väga ilusad. Tõesti loodan, et see nii pikalt jääb. Esimeseks ohu märgiks oli see, et pealinna lähistel tee ääres pakuti juba kuivatatud ja suitsetatud kala. Kohalikud ei pidanud üldse kala sööma, nii et kliendiks on siis eelkõige Vene turistid. Vene kapitaliga rajatud ja nõukogudeliku tehnoloogiaga ja suhtumisega kalakombinaat millegi sellise ääres oleks ütlemata kurb ...







Maa keskosas hakkas mägedele tekkima metsa. Algul oli see tilluke ja hõre, siis juba suurem ja hõre ja lõpuks täitsa metsa moodi. Mongoolia lõuna osas, kus me ei käinud, pidid juba päris paksud laaned olema.






Seestpoolt on Mongoolia ilmselt üpris kivine, kaevanduse, millest ma vast hiljem lähemalt räägin, aherainemägi näeb selline välja:

[Kjen]

XXI osa
Mongolid ja nende elu

Huumorimehed on sellise võrdluse välja mõtelnud: “61 kuni 70 eluaasta vahel on naine nagu Mongoolia - kuulsusrikka ja vallutusterohke minevikuga, kuid tulevikku pole”.

Ja minu hinnagul selle väite paikapidavus hakkab murenema. Mongolite praegune elu väljaspool pealinna on üpris huvitav kompott karmist ürgsest nomaadlusest, nõuka-aegsest maakolka-elust ja moodsast tehnoloogiast. Meie reis oli liiga lühike, et mingeid paikapidavaid statistilisi järeldusi teha, aga väidetavalt elab tubli kolmandik mongoleid pealinnas ja ülejäänud ülihõreda asustusena jurtades ja külades. Võib olla on igal mongolil mitu jurtat, aga seal lagendike ja küngaste vahel kulgedes oli alati mõni valge onnike silmapiiril nähtaval.



Keskmiselt sattusime päevase teekonna jooksul vähemalt kahte külakesse või väikelinna. Selline oli üks väiksemaid asula-vorme.



Asulad olid meie jaoks tähtsad eelkõige selleks, et „maanteede“ ääres tanklakette ei ole veel rajatud ja külakestes oli vähemalt mingi taoline äri alati olemas:



Ka moodsaks jurtaeluks on kohalikel tegelikult bensiini vaja:



Samuti sai külakestes toidu- ja veevarusid täiendada. Kusjuures ei olnud üldse haruldane, et külas kaev puudus ja vesi sinna tsisterniga veeti.




Erinevalt linnadest, milles näis nagu aeg 40a tagasi peatunud olevat ja mõjusid seetõttu kuidagi nostalgiliselt, Mongoli küla kahjuks midagi ilusat endast ei kujutanud. Sarnanesid nad üks-ühele mõnele vaesunud ja poolenisti mahajäetud Venemaa külakesele.



Paaril korral jäi meile ette küll klassikaline (asulväline) teeäärne söögikoht. Söögikoht kannab sealmaal slaavi tähtedega kirjutatud nime „Guans“. Linnades olid juba sõnad „restoran“, „pub“, „cafe“ jt kasutusel. Mingi eraldi sõnaga (vist delguur) olid neil tähistatud rahvuslikus stiilis tavaliselt jurtades asuvad teemajad. Söögikohta sisenemine ei pruugi linnainimesele kõige söögiisu tekitavam olla, kuna eeskojas võib väike lihakarn olla.
Selle koha, mida me külastasime, menüüs olid ilmselgelt vene söögikohtade stiilis 1. roog (supp) ja 2. roog (praad). Praad kujutas endast vägevat portsu rasvaseid lintnuudleid lambaliha tükkidega. Söödav, aga pärastpoole hakkas mul ja mõnel veel natuke iiveldama.






Kuna meie läbisime Mongooliat varasügisel, siis kohtasime päris mitmeid koormaid lambanahkadega ja kokkupakitud jurtadega, mis tekitas loogilise mõttekäigu, et mongolid talveks pakivad oma jurtad (ja lambad) kokku ja koonduvad asulatesse talvituma. Ka oma lapsi peavad nad kusagil koolitama, sest lugeda ja kirjutada nood oskasid.



Selliste koormate otsas need kodanikud, kes kabiini ei mahtunud, ka reisisid.



Mongolitel olid minu meelest kuidagi kolmnurksena mõjuvad silmad, mis andis neile kuidagi kurja ilme. Ometigi oma reisil me ei kohanud ühtegi pahatahtliku mongolit, kuigi omavahel purjus peaga pidid nad siiski alatasa kaklema. Mida meile siiski ainult korra demonstreeriti.




Samas on mongoleid rohkem tundvad inimesed nende külalislahkuse iseloomustamiseks toonud sellise soovituse, et külla minekuks tuleb valida selline jurta, kus on sateliit-antenn püsti pandud. See viitab elaniku paremale elujärjele. Vaesem mongol võtab su sama lahkelt vastu, söödab sulle sisse oma viimase paki riisnuudleid ja sureb ise 3 nädala pärast nälga, kuna oma viimase bensiiniliitri mootorratta paagist põletas generaatoris külalisele valgust tehes ära ...
Mongolid on valdavalt budistid. Mis isenesest peaks ka üks inimsõbralik religioon olema, erinevalt muhameedlusest ja kristlusest, mis vaest patust eriti koleda elujärgse saatusega ähvardavad. Meie jaoks väljendus mongolite religioon ainult selliste siniste lintide kuhilatena tee ääres. Neid oli lugematu arv ja rajati need põhiliselt teede sõlmpunktidesse, küngaste tippudesse või lausa mitte millegi poolest eristuvasse kohta metsa puude vahel.



Kahjuks ei tea siiani, mille jaoks see komme hea on ja kas linte tuli siduda iga sellise tulba külge, mis teele saatus või piisas ühest reisi kohta. Ise usun, et mingi rännaku tarvis hea õnne palumise rituaal see oli.

Ka ühte rahvapidu külastasime. Sattusime kahjuks alles poole pealt sinna, aga ettekujutus tekkis. Põhiliselt sellistel rahavkogunemistel müüdi hobuseid. Nooremad mehed tegid nendega tiire ümber rahvamassi ja pärast võis ratsudega lähemalt tutvuda ja kaupa teha.
Toimus see kõik lagedal tasasel heinamaal, kuhu oli paar jurtat tee joomiseks püsti pandud ja rajatud ka mingid puust putkad ja varjualused auväärsematele ühiskonna liikmetele.




Põnevam osa oli aga mongolite rahvuslik maadlus koos selleks mõeldud riietuse ja rituaalidega. Mõned maadlejad oli ikka väga õlakad vennad, usun et meie maadlushuviline Metsik poleks isegi purjus peaga sellistega kokku tahtnud minna.



Maadlus kujutas endast vabamaadluse ja sumo segu. Väga tähtsad olid eelnevad ja järgnevad rituaalid, mis kujutasid siis tantsusammul ringide tegemist ümber mingi posti ja vanema meeskodaniku (ilmselt siis esivanem). Seeniori ülesanne oli võistlejale mütsi pähe asetamine ja pärast anti see tema kätte tagasi hoiule ka. Ka maadluse järel tuli neid tantsusid korrata.
Maadluse põhinipp oli oli vastase jalast kinnihaaramine ja sellega tasakaalust välja viimine. Kusjuures edukamad olid pigem kleenukesemad mehed. Vahel madistasid nad oma veerand tundi. Maadlusasend oli pisut kummaline – võistlejad olid tugevalt ettepoole kaldu, et jalast kinnhaaramine vastasel raskem oleks.

See pilt publikust annab hea ülevaate maaelanike riietumisstiilidest. Noorem rahvas kannab kaasaegseid drešše ja teksasid, keskealised on riides nagu kolhoosnikud kunagi üle kogu N-liidu riides olid, vanemad mehed on aga rahvuslikus „kitlis“, mida kantakse vöötatult ja tavaliselt väga kulunud kirsasaabastega.

[Kjen]

XXII osa
Mongolid ja nende väiksemad asulad

Mongoolias saab eristada 4 elukeskkonnavormi: jurta, küla, maa-asula ja pealinn!
Kuna maastik on künklik ja kuna külad tavaliselt madalamas kohas (ilmselt tuulevarjulisem), siis enamasti saab juba kaugelt asula suurusele hinnagu anda.



Külakesed on väga venepärased, majad on tehtud kas puidust või kividest, mis sageli on üle krohvitud. Valdavalt on nad ühekordsed mõningate eranditega.





Suuremate külade peatänav on ka sageli asfalteeritud!



Veevärki tavaliselt välja ehitatud ei ole, küla keskel on „kaev“, mis mõnikord avati kasutamiseks ainult teatud kellaaegadel. See pildil olev värk saab ilmselt ise oma vee maa seest kätte, osad aga tuli autoga täis vedada.
Silma hakkas ka tsentraalkatlamajasid. Minule avaldas muljet ühe sellise rajatise korsten, mis oli kokku keevitatud umbes kahekümnest 200-l vaadist.



Privaatsuse saavutamiseks tehakse majakeste ümber koledad plankaiad. Vahel ka kivimüür. Selles suhtes on Kesk-Aasia riikide inimeste maitsed kõik sarnased.



Oletatavasti on tegemist koolimajaga.



Tööstust oma kodu lähedal mongolid eriti ei paistnud armastavat, päris mitu korda möödusime mingist tööstuskompleksist, mille läheduses oli väga vähe elumaju. Ilmselt personal eelitab kusagil kaugemalt tööl käia.




Need mongolid, kes suuremas asulas elada eelistasid, elasid milleski sellises.




Suuremate linnade tsentrumid olid aga aja juba ajatardumusest välja saanud ja kohati päris kenad.




Ka oli mongoli linnainimestele iseloomulik armastus suurte platside ja kujude järele. Dzingis-khan on endiselt lugupeetud kodanik, samuti ei ole kuhugi kadunud mingid tegelased, kelle aktiivsem eluperiood jäi eelmise sajandi esimesse poolde ja kes ka kivikujudena kuhugi relvastatult tormamas olid. Ehk siis mingid kohalikud punased. Päris mitu Leninit elas ka postide ostas.
Väljakutel kolasid põhiliselt lapsed ringi või kasutasid pruutpaarid neid ühispildistamiseks.






Ametiasutused ja väikelinnade hotellid olid aga stalinliku arhitektuuri mõju all, uuemad majad paistsid aga mingil põhjusel pigem araabia mõjutustega.




Kui pealinnas möllas ehitusbuum, siis ääremaadel oli tuhin mõnevõrra väiksem. Eriti meeldisid mulle betoonitöödel kasutatud vahelae raketiste toed.




Korravalvurid oli üpriski vähe näha ja ka nende pesad olid tihti tühjad. Eriti linnades. Külade sissesõitudel oli neil vist ohutum, seal oli neid aeg-ajalt ka näha. Küll on püütud rohkete trellidega mingit täiendavat turvatunnet seesolijatele tekitada. Õnneks välja tulla nad kunagi ei julgenud.




Meiesuguseid rändureid kohtasime igal pool. Nemad näiteks olid Belgiast ja juba mitmendat kuud Aasias ringi kolanud. Autoks oli neil päris vanake Land-cruiser.
Aga kohtasime ka briti-poissmehi ja paari huvitavat matkasõidukit veel.





Kohalikud suhtusid turistidesse vaoshoitult, visati uudishimulik pilk korraks peale ja tegeleti oma asjadega edasi. Napsusemad kodanikud proovisid rohkem suhelda, aga mõjusid sellistena pigem tüütustena. Ainus natuke turva-intsidendi moodi juhus oli see, kui Maria jäi üksi parklasse autode juurde ja kõrval passinud jõuk sedamaid aktiviseerus ja tuli meie karavani lähemalt vaatama. Olid autot väljastpoolt kõikjalt logistanud ja isegi ukse lahti tõmmanud, et sisse näha. Aga seda puhtast uudishimust. Taandusid koheselt, kui keegi meie meeshingedest silmapiirile tagasi ilmus.
Piirile lähimas linnas sai hakkama vene keelega, pealinnas lisaks sellele ka inglise keelega, kuid mujal võisid vabalt eesti või ladina keeles rääkida, tulemus oli sama.

[Kjen]

XXIII osa
Kuidas me päris mongolitel külas käisime

Metsiku juba ammu enne reisi algust välja öeldud soov oli külastada mõnda jurtas elavat mongolit ja lasta tal endale üks lammas küpsetada nii, nagu seda kohalikud teevad. See soov tal reisi vältel ei kadunud, ainult vahepeal aasia köögiga lähemalt tutvudes hakkas kahtlema, et äkki oleks kitseliha vähem rasvane. Kõik ülejäänud olid tema mõtteid kuulates mõtlikult vait ...
See plaani täitis Rait juba Mongoolia reisi esimestel päevadel, kui jõudsime piirkonda, kus olid lagedad väljad lopsakama heinaga ja jurtad paiknesid üksteised ainult paari kilomeetrise vahedega. Karjakasvatuseks oli ühesõnaga sobiv piirkond ja jurtad olid kenasti sat-tv-ga varustatud ja jurtade kõrval parkisid autod ja mootorrattad.

Kohe esimene üritus ei õnnestunud: oli üksik jurta, mille kõrval seisis Zil-130. Viisakalt 50m kaugusel pidasime kinni, lasime koertel enese peale haukuda ja ootasime kuni peremees välja ilmus. Tegu oli noore mehega, kellele aga ei suutnud ei Metsik ega isegi polüglott Eero kuidagi meie visiidi soovi selgeks teha. Ei rääkinud mees ei vene, ei inglise keelt, meie jälle ei osanud mongoli keelt.
Sõitsime tasakesi minema, mongol hämmeldunult järele vaatamas.

Järgmiseks valisime jurtade kompleksi. Jurtasid oli seal 3 + veel üks kividest rajatis ning kiviaedikud loomadele.



Elas seal mitu perekonda: vanapaar ja nende pojad. Kahel pojal oli omale juba naine leitud, kolmanda kohta, kes hiljem hilisõhtul saabus, meil selles osas andmed puuduvad. Meile jäi mulje, et nooremad paarid elasid ikka omaette jurtas, aga majapidamises lõid kõik ühiselt kaasa.
Suguvõsa tegeles umbes 50-pealise lamba-kitsekarja ja veiste kasvatamisega. 50 lammast on mongoolias päris suur kari, tavaliselt olid sellised 20..30 pealised karjad.
Lambad ja piimaveised koguti ööseks aedikutesse kolme suure koera valve alla ...



... jõulisemad lihaveised, kes algul üldse kusagil kaugustes ringi kolasid, tulid lihtsalt ööseks jurtadele natuke lähemale. Seda ma sain teada alles hiljem öösel, kui mul kõht juba korralikult lahti oli ja lagendikul kottpimeduses kükitades järsku taipasin, mis pagana imelik raskepärane nohin ja mörin see kümnekonna meetri kauguselt pihta hakkas. Sihukesi poissie valesse kohta si...se pärast ei oleks tahnud pahandada. Tõmbasin ruttu lesta.



Esmase suhtlemisprobleemi lahendamiseks tegin ma vahepeal ühe joonistuse paberile. Originaal on kaotsi läinud, aga hiljem tegin ma ühe vähem sisutiheda repro, mille Saarlane õnneks on üles pildistanud.



Ja selline „kirjalik“ suhtlemisviis (primitiivselt joonistatud lammas, nuga, lõke, vardas lihatükid) oli täiesti toimiv. Kunstikoolis käinud Maria naeris küll südamest mu kunstiteose peale, aga näost särama läinud mongolid kirjutasid paberile vastu 60 000 ja oligi kaup koos. Hiljem me nägime, et ka nipsasju ärivad mongoli lapsed teevad samamoodi, kirjutavad paberile numbri ja Sina võid sinna vastu oma nägemuse numbrites kirjutada. Noogutamine ja pearaputamine on peaaegu kõikjal sama tähendusega.
Hiljem otsisid nooremad mongolid ka ühe vestlussõnastiku (mongoli-inglise-saksa- vene) välja, aga too raamat oli nii raskepärase ülesehitusega, et oli peaaegu kasutu.

Koheselt alustasid mongolit ettevalmistustöid õhtusöögiks, lambakari aeti lähemale ja lasti lammas välja valida. Naispere hankis samal ajal kütust – mindi karjaaia taha ja korjati kokku kuivanud lemmasõnnikut. Seda varuvad nad, nagu ka kasahhidki, talveks kiviaedade äärde riitadesse. Neid riitasid kutsusime me briketivabrikuteks.
Põleb see kraam eeskujulikult. Metsik kinkis perekonnale ka paki süütetablette, soola ja mingeid kuivaineid veel. See võeti kõik siira tänuga vastu ja pandi aita tallele.



Pildil on siis vasakult paremale vaadates: vanema perepoja naine, noorem perepoeg, vanem perepoeg, noorema perepoja naine ja vanaperenaine. Pere pea oli loomulikult vanaperemees. Hästi muhe taat, tuli ligi ja põristas-kõhistas midagi omas keeles, mis meid alati naerma ajas ja siis naeris kõhinal ise ka kaasa.



Lambast filee tegemise esmase protsessi (mis võttis vaevalt tunnikese aega) ajaks meie Mariaga eemaldusime ja jalutasime ümbruskonnas, ülejäänud vahtisid huviga pealt. Maatüdruk Lilleke oli mongolite lihunikuoskustest väga vaimustunud, jäädvustas seda kõikide vahenditega ja kippus hiljem mulle seda protsessi ka kirjeldama, mille peale ma ähvardasin autosse sulguda ja taimetoitlaseks hakata. Mulle meeldiks elada siiski teadmisega, et vorsti saab poest.



Kuniks lõkke hoogu võttis ja sinna pandud kivid soojenesid, tegelesime oma toetajatele reklaamfotode valmistamisega. Mongolid jõid õlut väga hea meelega. Vanataat kummutas neid ikka 6...7tk õhtu jooksul sisse, muutus lõbusamaks, aga õnneks täis ei jäänud. Vanem perepoeg tohtis ka vabalt õlut juua, aga nooremalt-vaesekeselt krabas vanataat õlle kohe käest ära, kui tal oma purk tühjaks sai.




Toidu valmistamise protsess oli aga põnevam. Kuna olen seda eespool kirjeldanud, siis ei hakka kordama. Põhimõtteliselt topiti see piimanõu vaheldumisi täis põleva lehmasita sees välja urgitsetud kive (koos sellega mis seal külge võis jääda) ja liha. Nõu põhjas oli veel natuke vett ja mõni tl soola. Ja jäeti see kupatus lõkkesse hauduma.




Toidu valmimiseni paluti meid jurtasse. Meie kõigi imestuseks ei meenutanud jurta seespool üldse mingit ürginimese koobast või metsavenna muldonni, vaid pigem natuke vanamoodsa sisustusega puhast suvilat-korterit. Võib olla ainus asi, mida just korterist nagu tavapäraselt ei leia, oli seinale kuivama tõmmatud lihakeha.



Jurta keskel oli väike metallist pliit katlaga. Korsten oli läbi jurta kõrgeimaks tipuks oleva sektorite kaupa avatava katuseakna õue juhitud.




Mööbel oli nagu elamises ikka, kapid, diivan, voodid. Seinad olid kaetud vaipadega, millele omakorda olid kinnitatud pildid ja meened. Selgus et vanem perepoeg, isa uhkus, oli kõva maadleja. Medaleid oli terve kimp. Näitas meile ka oma maadlusvarustust – teravatipulist mütsi, saapaid ja sellist särki, mis kattis ainult käsivarred ja selja.
Vanataadi lemmikpilt paistis olevat hoopis huvitavast asjast – Kamazi autoportree oli ka seinal. Ei osanud küll keegi nii peent küsimust esitada, et kas tegu oli kunagise ametiautoga või unistus parimast saadaolevast veoautost.




Juua pakuti meile kohalikul viisil valmistatud teed. Tegu on päris jõleda asjaga – soolane õlikirmega kaetud vedelik. Mitte igaüks ei suutnud seda lõpuni juua. Hommikul sai sama jooki piimaga, see oli veel hullem.
Liha söömisel oli huvitav rituaal – tuli piimanõust omale üks tuline kivi pihku õngitseda ja seda siis hüpitada – kuum oli ju algul. Pärast aga sai selle rasvase kiviga käed ilusasti ära võida. Ilmselt mingid positiivsed hügieenilised kaasnähtused selle protsessiga kaasnevad. Otsest kätepesemise võimalust nagu silma ei hakanud ka koha peal.
Liha ise oli kusjuures väga hea arvestades asjaoluga, et mina muidu lambaliha üldse ei söö. Vanataat oli kusjuures täiesti hambutu, tema otsis omale pehmet kintsuliha, mille küljest ta noaga väikseid palakesi lõikas ja kuidagi igemetega need ära mäluda suutis.

Öö magasime siiski oma telkides kolme suure koera valve all, setap jurtas ööbimise kogemust me ei saanud. Penid olid targad, kui pererahvas meiega suhtlema hakkas, siis aktsepteeriti meid külalistena ja mingeid probleeme nendega ei olnud. Kuigi väike kõhedus tekkis, kui öösel ühe vältimatu tungi mõjul välja kondama oli vaja minna ja üks heinamaa peal vastu tuli, silmad peas hiilgamas.

Hommikul pakuti meile taas teed ja mingeid omapäraseid küpsetisi. Lamba jäänustest jätsime neile tubli poole, mille üle neil jälle hea meel oli. Hüvastijätt oli sõbralik, loodan, et ka meie meist hea mälestus jäi.

[Kjen]

XXIV osa
Kuidas mongolid liiklevad



Mongoolias rahvas liigub nagu igalpool maailmas. Ainult mida kaugemal pealinnast, seda väiksema intensiivsusega ja väga väheste mugavustega.



Piiripunktis tuli osta autole liikluskindlustus. Kui Metsik küsis, et kas see tegelikult ka vajalik on, siis vanamees oli öelnud, et kui te just Ulan-Batorisse ei lähe, siis ilmselt mitte. Elu näitas et tal oli tuline õigus.
Usun, et teedeta lääneosas jääb liiklus mingil hetkle päris seisma, kui saabub sügis. St algavad sügisvihmad ja selle mõju maapinnale võib kohati päris kole olla.
Meie nägime vaid varase sügise õrna puudutust, kuid ilmselt see selgitab mongolite vajadust rajada neid rattajälgi heinamaale kümnete kaupa.



Kui me selle maasse vajunud vennikese ära päästsime, siis me nägime maailma kõige õnnelikumat mongolit. Usun et ta on oma suguvõsas tehtud mees, kuna kusagilt lambist välja ilmunud 8 umbkeelset ümarsilmset pika ninaga inimest said olla ainult vana Budha enda poolt saadetud.



Maapiirkonna mongolite absoluutne lemmikauto on vana hea UAZ-buss. Neid kasutasid ka turismiettevõtjad, kohtasime tihti 3-st kuni 5-st bussist moodustatud kolonne, kus mongol oli roolis ja prantslased-sakslased salongis loksumas.



Et ka mongolid tegelikult mugavust armastavad, seda näitas see, et Mitusbischi 4-veolised L-300 ja L-400 bussikesed olid ka väga populaarsed. Neile olid hiinlased juba alternatiivi tootma hakanud.




Maasturitest lisaks UAZ-le oli Land Cruiser 80 populaarne. Patrolid mitte nii väga. Ja erinevalt Kasahstanist kohtas paari Land Roverit ka.
Asulalähedased sõidud tehti muidugi suvalise rondiga ära, Mongoolias oli haigelt kirju valik seninägematuid vanu jaapanlasi ja uuemaid korealasi-hiinakaid. Eriti pealinnas.



Konkreetselt see oli üks populaarsemaid linnaautosid - väga kena disainiga, kuid ainult parempoolse rooliga saada olnud Toyota. Mudeli määramisega jäin hetkel hätta, tegin sellest spets pildi isegi, kus mudelinimi kirjas oli. Aga ei leia seda hetkel üles.
See asi kimas meile järgi kusagil päris keerulistes teeoludes – mingi mastaapse teetammi ehitus käis, aga sõitma pidi teetammi kõrval. Kihutas isegi mööda meist ja pidi varsti tupikusse sattununa kinni pidama. Meie sõitsime lihtsalt risti üle teetammi, purjus mongolid suure pettumusega hakkasid aga oma juhile lõuga andma.



See et aasia inimestes ka edevust sees kohe küllaga on, iseloomustab ühes keskmisega suurusega linnakeses sihitult ringi tiirutav kanaarilinnuke:



Vene sõiduautod olid aga peaaegu kadunud. Aga üksikud vanakesed tegid veel vapralt tööd.




Mongolite lemmik veokas oli aga vana hea Zil-130. Bensiini ei olnud üldse odav seal maal – 14...18EEK/l, seetõttu pidi neid veokaid kusagilt odavalt kätte saama. Muud põhjust sellisele tagaveolise Zilli-uputusele ei oska välja pakkuda.
Koormad olid neil nagu mulle omal ajal autokooli õppefilmides näidati – suur, väga suur ja presendiga ümaraks kokku pakitud. Ökonoomsuse huvides oli üldjuhul ikka samasugune haagis ka sabas. Vahel ka kaks. Gaz 53 tüüpi sõidukeid oli aga miskipärast kordades vähem näha.





Kerge neil Metsiku kolleegide elu seal pinnasteedel just ei olnud. Autod läksid vahel kusagil inimtühjas kohas natuke katki või tööandja käskis paar asja rohkem kaasa võtta kui auto tootja arvates hakkama oleks saanud jne






Uuemad veoautod oli üldjuhul ikka Hiinamaalt pärit, isegi selle klooni logod mõjuvad kuidagi mersulikult. Selle firma tooted olid ka Kasastanis liikvel.



Bensiini hind oli kaugemates kolkakülades märgatavalt kallim kui pealinnas. Põhjus ilmselgelt see, et veeti neid selliste kolonnidega ja need vedukid ikka väikse veerandi sealt tsisternist endale küsivad.



Korraliku maastikusuutlikku rasketehnikat oli muidugi vähem kui kasahhidel, kuid ilmselgelt rohkem kui meil Harjumaal päevasel ajal vastu tuleb.



Mongolitel oli isegi sõjavägi olemas. Loomulikult liikus ka see vene tehnika baasil. Mida tundus vähe olevat, kuna neid pehmeid sihtmärke oli kole tihedasti kongi topitud.
Ja ainus GAZ-66, mida me konu Mongoolia peale kohtasime, oli ka sõjaväe oma. Kastis olev sõdurpoiss oli ilmselgelt igasuguse lahinguvõime kaotanud ja öökis üle kasti ääre keskmiselt kord minutis.




Ja lõpetuseks üks väike selgitus sellele arusaamatule ja udusele pildile.
Tegu on puksiirseadmega.
Jäik-elastne tüüpi kohalik leiutis. Stange külge seoti palk, mille külge risti seoti omakorda teine palk, mis veduki külge kinnitus. Ja et kurvis või pidurdamisel veetav vedajat väga ära ei kriibiks, oli vahe kaltsu ja lambanahku täis topitud.

[Kjen]

XXV osa
Mongoolimaa muud elusolendid



Nagu arvata oligi, siis põhilised elukad, keda kohtasime, oli lambad-kitsed.



Aga erinevalt Kasahstani hektarite suurustest karjadest olid nad siin palju-palju väikemad karjad. Kuna headel karjaaladel elasid mongolid suhteliselt tihedalt, siis olid need loomakarjad kohati natuke vikerkaarevärvilised. Et loomad segi ei läheks, immutasid omanikud oma loomi värvainega. Jäi mulje et kemikaalidena kasutati aineid, mida juba vene-ajal olid populaarsed – kaaliumpermanganaat ja briliantroheline. Kuidas punaseid lambaid tehti, seda ma ei oska välja pakkuda.
Samuti olid imeloomad-kaamelid seal kandis täitsa olemas. Suurte loomade ekspert hobusekasvataja Lilleke väitis, et mongoolia kaamelid olid kasvult suuremad kui kasahhide omad. Ei oska kommenteerida, siuksed mõnusad jääaja-multika laiskloom Sid’i moodi poisid nad igatahes olid.
Lilleke, erinevalt meestekambast, julges ühte natuke taga ajada, et väike pai teha. Kaamel laseb pea meetri kaugusele võõra inimese, enne kui naljakalt jalgu liigutades eest ära hüppab. Lilleke pidi oma sadakond meetrit jooksma, et väike kintsupatsu loomaksele ära teha õnnestuks.




Aga mõningaid koduloomi kasahhidel ei olnud. Sellised karvased poisid oli vahel aia ääres söömas. Oli ka kohti, kus nad väiksemaid karju moodustasid. Me ise arvasime et tegu on jakkideks kutsutavate loomadega.
Kuid erinevalt rahumeelsetest kaamelitest olid need loomakesed, välimusele vastavalt mõnikord pahas tujus - kusagil karjamaal üks 2-tonnine pullike ajas ühte ratsameest jooksujalu taga miskipärast. Mina väga Mongoolias jalgsimatka teha ei tahaks.





Vasikana see jakk (või mingi muud tõugu karvane veis) on üsna imelik lamba moodi loom.



Ega tegelikult nende mongolite tavaliste veiste sarvemõõt ka just turvalisuse mõttes normaalsed ei olnud.



Ja loomulikult ei olnud islamistidest kasahhidel sigu.



Kui kasahhidel olid „gazjolid“, mida tehakse Gorki autotehases, siis mongolite sisetranspordivahendid oli täitsa naturaalsed, nagu asulates tehtud piltidel näha võisite. Eesel vedas tavaliselt kaarikut, hobune oli ratsutamiseks.
Oli täitsa tavaline, et ka linnas mõni ratsamees kabjaplagina saatel ringi džillis. Ja eakamatel ratsameestel on tõesti aukartusäratavalt suure raadiusega o-jalad, nagu ajaloolise romaani husaaridel või kauboidel kirjeldatud on.



Kodustamata fauna esines nähtaval kujul kahesuguses vormis – lendav ja hüppav.
Peaaegu igal postil istus kas pistrik, kull või kotkas. Kahjuks poste oli seal maal lubamatult vähe, iga kilomeetri kohta ainult paar tk, siis mõned linnukesed pidid postipuudusel lausa maas istuma. Raisakotkad olid mõõtudelt suuremad kui näiteks kalkun ja inimest nad peaaegu ei peljanudki. Kui pistrik tavaliselt tõusis lendu, kui auto kinni pidada, siis enamus kohatud kotkaid jõllitas sind või äärmisel juhul lihtsalt jalutasid natuke kaugemale. Kui mõni päris tee peal kükitas ja auto lausa tema poole veeres, siis tegi paar raskepärast hüpet ja tõusis pahuralt lendu.
Nägime ka täitsa tavalisi vareseid, aga nende arv jäi kullidele-kotkastele mitmekordselt alla. Ütleks nii, et Eestis on varesid sama palju, nagu seal kulle ja kulle sama palju, kui seal vareseid.







Teine massiliselt levinud eluvorm vist neid linnukesi eriti ei armastanud. Meie kutsusime neid algul suslikuteks, hiljem kusagil rahvuspargi plakati pealt keegi tõlkis need hoopis koopaoravateks. Ja kui ma ükspäev külastasin Mustika kaubanduskeskuse loomapoodi, siis seal müüdi seal väga sarnaseid elukaid nime all mustsaba-rohtlahaukur.
Tavaliselt nad kihutasid risti auto eest läbi ja sukeldusid maa sisse. Kohati elasid nad kolooniates, kes nagu üks mees uudishimulikult oma urust välja vahtisid ja korraga maa sisse ära kadusid.




Stepis elab raudselt ka mingeid kiskjaid, näiteks hunte ja korsaki-nimelisi rebaseid: eelkõige nende vastase kaitsena lammastele kiviaedikuid tehakse ja suuri koeri peetakse. Aga meie nii ettevaatliku loomi ei kohanud ja ainus, kes mingeid söögipakendeid laiali tassis, oli ühe naabruses elava mongoli koer.

[Kjen]

XXVI osa
Mongoolia keskpaigas

Üpriski sürrealistlikuna on meelde jäänud tee ääres kohatud skulptuuride aed. Ebatüüpiliselt kena valge aiake, mille sees olid sellised toredad loomaskulptuurid ja mingi varjualune ka päris loomadele. Ühtegi silti ega viidet, millega tegu oli, me ei leidnud. Ka ühtegi asulat ei olnud läheduses. Midagi tehti küll pool km eemal puurimis- ja kaevamistehnikaga. Lihtsalt oletan, et tegemist võib olla mingi eelpool kirjeldatud laada- ja maadlusturniiride läbiviimise kohaga.




Meie teel jäi ette ka suur Khuvsguli rahvuspark.



Midagi erilist selles rahvuspargis küll vaadata ei olnud, umbes sealt piirkonnas hakkasid puud väikseid metsatukki moodustama ja ka veekogusid oli seal rohkesti. Sissepääs parki oli loomulikult tasuline, Eesti rahas lausa mitukümmend krooni. Selle eest anti küll prügikott. Tõkkepuuvalvurid, kes osaliselt kandisd ka mingeid mundreid, inglise keelt ei osanud, aga suutsid jätta mulje, et prügikott tuli väljumisel kindlasti tagasi anda ja ilmselt oleks tulnud pahandus, kui kott tühi või üldse ära visatud oleks olnud. Aga seda me ei saanud kontrollida, kuna kui me rahvuspargist järgmine päev lahkusime, siis väljuva tõkkepuu juures oli vist meeskonnal lõuna, igaljuhul schlagbaum tuli ise üles tõsta ja prügikott teiste samasuguste kõrvale jätta.



Rahvuspark oli küll selgelt välismaa turistidele orienteeritud. Mõnedest üsna uutest veel kollast värvi palkidest majakestest oli moodustunud kompleks, mis seal moodustas lausa turismitsentrumi – pood, baar ja infotahvel, sealsamas kõrva oli ka pioneerilaagri moodi rajatis.
Mitmed sillad üle ojade olid samuti tehtud palkidest ja kaetud lipp-lipi peal stiilis laudisega.



Rahvuspargi elanikud olid aga avastanud turistidelt raha teenimise võimaluse. Selles turistiinfokeskuses läks Eero kohatud neidudelt kohalike vaatamisväärsuste kohta küsima. Neiud rääkisid küll mingil määral inglise keelt, kuid ei osanud anda mitte ühtegi soovitust, kust midagi huvitavat vaadata oleks. Polnud nad kunagi kusagil kaugemal käinud ilmselt. Selle eest aga meile ootamatult istusid nad maha ja kukkusid seljakottidest meie jahmunud pilkude all igasugu nodi välja tõmbama. Kõik see kraam laoti rätikule ja alles siis jõudis meile kohale, et me olime väikesesse suveniiriärisse sattunud. Valik koosnes põhiliselt kudumitest ja isetehtud ehetest ning ei pakkunud meile absoluutselt huvi. Lasime kiiruga jalga.

Öö veetsime seekord metsas. Esimest korda kusjuures reisi jooksul.
Laagriplatsi kõrval oli ka ühe nomaadi jurta, kes meile küllagi tuli. Õnneks see taat meile midagi ärida ei üritanud, sai kingiks paki suitsu, vaatas meie tegemisi natuke muheledes pealt, umbes nii nagu IT-mees vaataks läptopi leidnud aborigeene ja tegi sõna otsese mõttes puust ja punaselt selgeks, et vihmamärjas metsas on kõige parem lõkkematerjal puude küljest murtud kuivanud oksad ja üldse mitte pehkinud samba alt välja kougitud rondid, millega meie lõket teha üritasime.

Aga et turistid lõksust ei pääseks, olid hoopis kavalamad võtted kasutusel võetud.
Ööbimiskohad õnnestus meil edaspidi peaaegu alati mõne veekogude äärde sätitada, kuna ojasid-järvi oli sealkandis õite palju. Peale metsalaagrit järgmise laagri paigaldasime metsatuka äärde, nii et telkidest avanes maaliline vaade ilusale järvele.



Järve kaldal oli alati palju jurtasid koondnud ja loomulikult pandi seal ka meie dessanti tähele. Hommikul saadeti välja külalisdelegatsioon.



Järveni oli kindlasti üle kilomeetri maad ja need 3 punast täppi lähenesid meile tublisti üle poole tunni. Tüdrukud oleksid kindasti kiiremini kohale jõudnud, aga nad pidid abivalmilt käest kinni hoides ka väikemehel mätlikku ja künklikku maastikku läbida.
Kui lapsed kohale jõudsid, siis meie tüdrukud said kõik oma mitme nädala vältel kasutamata jäänud emalikud instinktid ära rahuldada. Laste taskud said kommi nii täis topitud, et väikemehel ei tahtnud püksid enam üleval püsida. Ka tema tilkuv-lurisev nina pühiti hoolega puhtaks.
Ja nagu väike eelaimus juba meil tekkinud oli, siis peale seda kui lapsed oma lapselikud rõõmud kätte olid saanud, tuli lastevanemate korraldused ka ära täita.
Murule tekkis jälle laudlina ja hulga nipsasju. Ehteid, väike nikerdatud malekomplekt jpm. Äriidee töötas peaaegu perfektselt, peaaegu kõik osteti ära. Kõige vanem tüdruk kirjutas vihikusse numbri, mis ta saada tahtnuks ja klient näitaks kupüüre, palju tema olnuks nõus maksma ja kuskil keskel lepiti hinnas kokku.
Tüdruk oli kauplemisel algul jäigapoolne, aga teisele pakkumisringile läinud kaupade hinnast kukkus ca veerand kohe maha.
Kui me ükskord Ulan-batori peatänava suveniiripoodidesse jõudsime, siis selgus et üle paarisaja tugriku ei olnud keegi üle maksnud ... samas võiks mõelda niipidi, et maarahval on seda raha kindlasti rohkem vaja kui linnakaupmehel.



Ka järgmine meeldejääv ööbimisoht oli järve ääres. Seekord oli juba päris suure järvega tegemist. Ja järve kaldal oli mägi, mis koosnes suuresti punasest liivast.



Kuna Metsiku seekord küll täitumata jäänud unistus oli käia ära ka Kobi kõrbes, kus liiv pidigi sellist punast värvi olema, siis ta läks ja paarutas seal natuke ringi ...



... mis datsun asjast arvas, selgus paar päeva hiljem:



Kuna ilmad olid soojemaks läinud, siis selles järves me veetsime oma pool päeva: ujusime, samuti pesime riideid ja Metsik-Lilleke üritasid isegi kala püüda. Üks kohalik külamees veeres varsti kohale koos tsikli ja lapse-lapsega, esmalt nurus suitsu ja kui selle kätte sai, siis keelas esmalt järves pesu pesemise ära ja seejärel ka kalapüügi.Ei tahtnud tühjast tüli teha, kolisime järve teisele kaldale ümber ja veetsime lõõgastava õhtu ja öö seal.
Selle järve ääres nägime ära, et ka mongoli noorsugu oskab moodsal viisil looduses džillimas käia: järve äärde saabudes tuli meiel vastu punt tsiklikutte, igal tibi või kaks tagaistmel. Ka mõned kallimate linnamaasturitega edukamad keskealised käisid rannas.

[Kjen]

XXVII osa
Pealinnale lähemale

Pealinna lähenemine oli selgelt tajutav. Liiklustihedus kasvas pealinnale lähemalkui 500km märgatavalt.
Ja teede äärde olid tekkinud sellised nähtused nagu prügikastid, liiklusmärgid ja väiksed varjualused puhkepausi pidamiseks.




Enne kui asfaltteedega piirkonda jõudsime, nägime üht küllaltki mastaapselt ette võetud teeehitusprojekti. Hämmastav selle teeehituse juures oli kaks asja.
Esiteks lükati teetammiks üsna valimatult kokku koha peal saada olev pinnas, oli see nüüd parasjagu mingi kiviklibu või hoopis rammusavõitu must muld. Teetammi ülemistesse kihtidesse aga veeti mõnevõrra valitumat täidet, mille jaoks olid rajatud mini-maardlad kusagile teede äärde, ometigi seda materjali kruusaks või tardkivimist tehtud killustikuks nagu pidada ei saanud, pigem selline kruusakas savi. Ei ole pädev arvama, kuidas Mongoolia kliimas selline tee vastu peab, Eestis minu meelest nii ei tehta. Hiljem nähtud uued asfaltteed oli väga korralikud, kuigi kitsad. Aga nad paistsid äsjarajatud olevat, seega vastupidavust on veel vara hinnata.
Teiseks hoolimatus liiklejatest. Kõik need tavakodanike Kiad ja Hundaid pidid selle teetammi kõrval hakkama saada. Esmapilgul nagu mis selles erilist on – 95% Mongooliat on sellise kõvakatteta teedevõrguga kaetud. Seal teetammi kõrval aga liikus samal ajal teeehituse rasketehnika ka ja nende jäetud roopad oli päris vägevad. Just parajad meie Patrolitele, aga parajad pähklid Korea sedaanile.
Teetammil oli oluliselt mõnusam sõita, kuna see kruus-savi on kuivanuna päris kõva ja enam-vähem sile ka. Võrreldes tulevase „kraavipõhjaga“. Aga seda võimalust püüti teedeehitajate poolt igati takistada, trass oli püüdlikult ümbritsetud mullavalliga, iga 2...3km tagant oli tee kas läbi kaevatud või mõni suurem mehhanism risti ette pargitud. Nii me seal siis kulgesime, kui juht roobastes loksumisest ära tüdines, murdis ta teetammile ja kimas järgmised 3km kohalike kadetate pilkude saatel 100-ga, aga siis tuli teetõke ja tuli taas tammilt alla veereda ja leida uus koht mulkdvalli ületamiseks. Ka see oli piisavalt tüütu tegevus, et paar-kolm korda selliseid tsükleid tehes kulgesime jälle kohalike moodi „kraavis“.



Ma ei mäleta enam, kas me seda trassilõiku läbisime nädalavahetusel, aga enamus kohatud teeehitustehnikast seisis. Ja jälle pidi tõdema, et kõige levinum ja igikestev vene roomiktehnika ei ole mitte tank T-72, vaid buldooser Dt-75.



Nüüd natuke tähelepanekuid ka meie matkaseltskonna kohta. Minul näiteks hakkas tundma andma reisiväsimus ja igatsus pere järele. Ei olnud mina enam üldse esimeste ärkajate seas, vaid kuulusin pigem nende sekka, keda alati enne koitu ärganud Metsik kõva kisaga maast lahti üritas saada ja vaiksemalt oma nina alla pomisedes sajatas. Metsiku närvilisuse põhjuseks olid kodus tekkinud tööalased probleemid: üks oli ootamatult töölt lahkunud, teine oli oma krusa kusagil Euroopas ära mõlkinud ja jooma hakanud, kolmas ei maksnud arveid ära jne jne. Ilmselgelt oli alateadvuses tekkinud põletav soov koju korda looma minna. See olnuks inimlikult üsna mõistetav, kui seda tungi võimalikult kiiresti Ulan-Batori jõuda ja siis kohe koju kihutada poleks katkestanud ootamatud kalastamispausid. Metsik ise oli ilmselgelt liiga kärsitu sellise tegevuse jaoks, leotas 15min edudult lanti ja andis võimaluse saarlasele üle. Kes oli niisama edutu, nagu ka Lilleke, kellega kodurahu huvides neid kalastamispause ilmselt peetigi. Meie autokond oli selle tegevuse vastu sügavalt ükskõikne ja vahtis niisama. Õnneks olid püügikohtades alati ilus loodus ja oli midagigi vaadata.
Teine ärritav tegur oli Metsiku jaoks tema armastatud-hoitud Nissan. Lisaks sellele, et ta tüki vedru välja sülitas, kippus tegelikult kogu ülejäänud vedru koos kinnitusega auto küljest lahkuma. Ja mootor põletas käivitamise järel mingi märgutuld, õlirõhuga oli tegelikult kõik korras, aga tuli põles. See probleem oli juba Kasahstanis paar korda esinenud, aga tuli oli ise ära taibanud kustuda paari minuti jooksul. Mongoolias aga ei tahtnud enam seda kuidagi teha. Erinevalt Inseneerist, kelle autos alati mingi märgutuli põleb ja 2/3 näidikutest ei tööta (reisi lõpuks töötas meie autol ainult kütusenäidik, isegi Carmin kooles ära), Metsik sellist nähtust ei kannata. Tulukese sundkorras kustutamiseks tuli autot umbes 25 korda järjest käivitada ja välja suretada. Mida meie liigvarasest äratamisest unine autokond hommikuti pahurate mühatustega jälgis.
Ka Eerol olid probleemid, juba Mongooliasse sissesõites oli selge, et selleks kuupäevaks, mil olid tal broneeritud lennukipilet Irkutskist Moskavasse ja rongipilet Moskvast Tallinna, me ajaliselt ei jõua. Olime planeeritust kauemaks Kasahstani jäänud. Nii tegeles ta aktiivselt broneeringute ringimängimisega ja naisele olukorra põhjendamisega. Lennukipileti ja naisega sai hakkama, rongipiletiga kahjuks mitte. Igal juhul saavutas ta piisava ajalise vabaduse, et jõuliselt survestada meid mingeid kõrvalepõikeid kloostreid ja kõrbesid vaatamiseks tegema. Esimene katse luhtus, kuna 300km kaugusele jääva kloostri poole sõites läbisime teeolude tõttu 3h-ga 30km, siis tuli öö peale. Hommikul keeldusid ülejäänud veel kahte päeva kulutamast, et edasi sõita ning sõitsime tuldud teed pidi tagasi. Ülejäänud „mässukatsed“ trajektoori oluliselt pikendada surus Metsik juba oma autos laiemale arutelule panemata maha.
Meie autokond oli hämmastavalt üksmeelne reisi lõpuni, ainsaid emotsionaalseid avaldusi tegi muidu ülirahulik Vello, kellel ülepäeviti jooksis arvuti kokku ja järjekorne jupp salvestamata „tracki“ haitus. Avaldused olid suunatud ühe programmi halvasti installeerinud tuntud IT-spetsialistist autoklubi presidendi poole, kes Vello vihapurske hetkel sinnakanti sattununa oleks pidanud lisaks hambakaitsmetele kandma ka metallist voorusevööd. Vellol on õnneks lühike viha.

Juba üsna pealinna külje all asub üks suur tööstuslinn, mis on rajatatud Aasia suurima vasekaevanduse toodangu töötlemiseks.




Linn oli moodne, kuigi hästi venepärase planeeringu ja arhitektuuriga.
Linnaääres oli isegi selline kuidagi väga absurdsena mõjuv lõbustusatraktsioon.



Kaevandus asus linnast ainult paari kilomeetri kaugusel ja oli poolenisti ümbritsetud aherainemägedega. Vanade sõjaväekaartide pealt tegelikult tuvastasime, et kaevandusi oli lausa kaks, vanem oli juba maha jäetud.



Aherainemäed olid ikka kümneid ja kümneid meetreid kõrged ja koosnesid mingid kergest poorsest materjalist kollakas-roosat värvi kivimitest. Rusikasuurustest kuni poole sõiduauto suurusteni. Ümberringi olid maaliseid orgude ja küngastega karjamaad ...



... mida aeg ajalt ilmestasid mõneti kummalised esemed. Nagu näiteks oli keegi viitsinud mitu karjäärikallurirehvi mäe otsast alla veeratada. Mida me siis natuke edasi veeretasime ja niisama kena pildi kahest suurest sõbrast tegime.




Kellelegi oli sealsamas ka midagi pühendatud või kedagi mälestati.



Siis oli keegi suure söömaga kodanik mõned kallurikoormad liimi toormaterjaliks sobivat kraami mäe jalamile vedanud. Mõjus kuidagi sümboolse hoiatusena kena loodusvaate ja loodustkahjustava inimtegevuse tulemi liitumiskohal.



Kaevandus kujutas endast vägeva läbimõõduga lehtrit, kus megasuurused kaevandusmasinad ringiratast spiraali mööda üles ja alla kihutada võisid.




Kuna meie tekkimine kraatri serva peale tekitas „võškas“ rahutut liikumist ja üks UAZ-k hakkas ka kaevanduse värava poole liikuma, siis lahkusime igaks juhuks kiiruga kui mitte öelda et põgenesime. Seekord meid siiski ei arreteeritud. Nüüd terendas juba käegakatsutavas läheduses meie kaugeim eesmärk – Ulan-Bator.

[Kjen]

XXVIII osa
Viimaks ometi Ulan-Bator ehk Ulaanbaatar

Küllaltki ootamatult tekksid pealinnast paarisaja km kaugusel väga viisakad asfalteed. Mis meile eriti meeldis, siis kiirust neil ka ei mõõdetud. Maantee ümbrus oli kena roheline ja üsna selline tsiviliseeritud kohas viibimise tunne tekkis taas.



Mõningase üllatusena tuli aga see, et kui me olime mõnda aega selle teel kulgeda võinud, siis ühel ristmikul Ulan-Batori poole keerates kerkisid meile teele ette ootamatult putka ja tõkkepuu. Selgus et pealinna pääsemiseks tuli teemaksu tasuda. Teemaks oli kena ümmargune summa – 500 tugrikut/auto. Ehk siis meie rahas umbes 5kr. Kokku pidid neid makse pealinna pääsemiseks tasuma kolm korda, viimane kord lausa linna piiril. Sama palju tuli tasuda hiljem, et sealt jälle ära pääseda.
Asfalteede linnast kaugemas otsas oli meeldivalt hõre liiklus, liiklejaid võis iseloomustada sõnadega – kohaliku külamehed, sekka mõned linnavurled.



Linnale lähemale jõudes aga liiklustihedus kasvas märgatavalt, teele tekkisid isegi seninägematud sõidukid nagu bussid (ok, ok. Paari PAZ-672 tüüpi liikurit olime väljaspool pealinna näinud) ja liikluskäitumisest hakkas silma torkama juhtide kramplik vajadus juhtida meie tähelepanu asjaolule, et ta on meile vastu tulemas. Mis väljendus hoogsas tuledevilgutamises. See oli meile algul kuidagi arusaamatu, sest me polnud ju veel Ulan-Batori liiklust näinud.

Linna jõudsime kahjuks alles pimedas, mistõttu uhke linnasildi all plaanitud grupifotot kaugemast reisisihist teha ei saanud. Tegime selle siis lahkudes.
Äärelinn meenutas klassikalist Venemaa tööstuslinna, silma hakkas ka lennujaam, mille tulesid me ööpimeduses vaadata võisime.

Meie esmane põletav mure oli leida omale öömaja. Eero oli ennast juba Barnaulis varustanud igasuguse internetist saadud infoga odavate ja kallite hotellide ning hostelite pingeridade ja hinnavõrdluste kohta, kuid ausalt öeldes vastu ööd polnud selle teadmistepakiga midagi peale hakata – meie karavaniga tundmatus linnas parima hinna ja kvaliteediga suhtega ööbimiskohta otsima peale pikka päevateed hakata oli liiga karm ettevõtmine.
Aga tegelikult oli majutusasutusi seal linnas väga palju. Juba kohe esimesse üsna kena välimusega väikesesse hotelli äärelinnas vaatas meie esindus ka sisse, hind oli mõistlik, sisemust iseloomustas Inseneer sõnadega, et seal oleks isegi mina rahule jäänud ja ... loomulikult me sõitsime edasi. Kesklinnale lähemale.

Kesklinn võttis meil karbi lahti. See liiklus!



Kõige tabavamalt iseloomustab seda ühes netist leitud matkablogis välja öeldud lause: kombinatsioon Indiast ja nõukogudelikust nahhaalsusest. Esiteks oli autosid kohutavalt palju ja nad püüdsid liikuda võimalikult kiiresti. Teiseks oli pool kesklinna üles kaevanud ja vahetati trasse. Kolmandaks polnud liiklusmiilitsal erilist autoriteeti, samas foore jälgiti, kuid neid polnud mitte igal ristmikul ja kõrvalteedelt tulijad tegid kõik, et end peasuuna liiklusvoolu vahele pressida. Ja neljandaks – meeletu signaalitamine. See ei lakanud ka päris südaöösel, sellega väljendati kõike:
tuut! - mina tulen;
tuut! – kussa trügid!;
tuut! – ma tahan vahele trügida!;
tuut! – hea küll said vahele, aga tõbras oled ikkagi!
tuut! – ma ei taha siin passida, hakkake juba eespool liikuma jne jne.
See tuudutamine oli liiklemise lahutamatuks osaks saanud, ka öösel kell 2, kui tänaval kihutas ainult kaks autot, lasi tagumine kiirem auto möödumisel väikse törtsaka.



Vaatamata sellele, et autod olid kõik kergelt mõlkis, ei näinud ma ometigi seal viibitud kolme päeva jooksul ühtegi avariid! Ja mis meile eriti sobis, et endiselt kehtis reegel – maasturiga mehel on natuke rohkem eesõigus.



Ja nüüd väike võrdlus kasahhidega ka – lisaks sellele, et kasahhid ei signaalita sedavõrd arutult (signaalitasid küll hoolega, aga peamiselt meie tähelepanu pälvimiseks, omavahel nagu ikka mõistlikkuse piires), peavad nad ka lugu vöötrajal teed ületavast jalakäiast. Mongolimaa pealinnas on teeületus jalgsi ikka tõsine ekstreemsport, soe soovitus on seda teha kambakesi. Keegi meist igal juhul pidi allajäämisest pääsemiseks käsi kapotile toetades väikese kitsehüppe tegema ja kõvasti vanduma hakkama.

Hotelli valimise aluseks oli asjaolu, kas hotelli ees oli piisavalt parkimisruumi karavanile. Selgus et sobivas kohas oli lausa kaks hotelli kõrvuti. Loomulikult valiti see, mis 5kr odavam oli.



Imepisikeses fuajees mul veel kahtlusi ei olnud, ka trepikojas mitte, aga koridori jõudes kangastusid silme ees kordamööda kaks hoonet, kus mul on kunagi au viibida olnud – omaaegsed TTÜ II ühiselamu ja PMÜ Kreuzwaldi 5 ühiselamu (mõlemad lammutati 2002 või 2003 aastal õnneks ära).
Selleks et toa ust lahti saada, tegi imeilus retseptsiooni-neiu meile Inseneeriga väikese koolituse – logista ust natuke edasi tagasi, võnkeamplituud oli uksel oma 3cm, ja siis natuke enne keskmist asendit oli sobiv koht, et võtmega ettevaatlikult keerata proovida. Insneer kui proff sai nipi kiiresti kätte, mina pidin veel järgmine päev harjutama.
Ka tuba oli nagu ühiselamutes ikka, aga lisatud olulisi konstruktsioonilisi täiendusi, mistõttu osad toa seinad oli tugevasti kaldu ja varustatud miskipärast väikese luugiga. Viimistluseks oli ilmselt juba aastal 1972 seina kinnitatud värv, mis vahvalt kobrutas ja oli kunagi olnud valge, nüüd aga mõnusalt hele- ja tumehalli laiguline, sekka mõni kollakas pahtliparandus.
Mööbel oli päris kindlasti mõnest lammutatud ühiselamust pihtsa pandud.
Keerasin end ringi, tegin juba suu ka ahastavalt lahti, aga nägin kuidas Inseneeri kulm kortsu ja käsi rusikasse läks ja tormasin hoopis vannituppa täiendavaid argumente otsima. WC oli, valamu oli, ka kümbluskoht, mille üheks esivanemaks oli tavaline duššialus ja teiseks tavaline vann, oli ka olemas. Ka vett voolas kraani mõlemast asendist, aga kumbki niredest ei olnud soe. Nüüd panin julgelt kisama.
Minu kisa peale kahmasid kõik juba tsumadanid kätte, et siia me küll ei jää, kui keegi va alatu hing, kes esimesena tuppa sisse said, teatas, tema oli oma kraanist küll sooja vee kätte saanud. See rahustas kõik maha ja otsustati lõplikult siiasamasse kinnistuda.
Otsustasin kontrollida teooriat, et hotellis puudub sooja vee ringlus ja lasin julgelt veelt voolata, et küll ta soojaks läheb. Ei läinudki. Kellegil teisel ka ei läinud järelkontrollimisel. Pidin tõdema, et hotellis on hoopis liiga väike soojusvaheti tarbeveele, jaksas soojendada ainult ühe-kahe kraani tarvis sooja vett. Öösel võis mõnuga sooja dušši võtta.
Ja hotelli ees oli just sobilik parkla meie murdmaa-autodele.



Juba samal õhtul tegime grupiviisilise esmase tuvuse linna ööeluga. Night clube hakkas mitmeid silma, ka meie hotelli all tegutses üks urgas. Meie karavani ümber oli terve pilv pidulisi tekkinud, kes õnneks tehnikasaavutuste vastu erilist huvi üles ei näidanud. Tegutses ka poode ja putkasid ning liikus rõõmsaid inimesi.
Meie külastasime seekord ainult ühte ameerikapärast kiirtoidukohta, kus sõime siis kes kanakoiba, kes mingit šnitslit.



Tagasteel külastasime ka ühte poodi, kus me algul segadusse sattusime, kuna uks pandi meie järel kinni ja isegi kardinad tõmmati ette. Selgus et seal maal ei tohi samuti öösel alkoholi müüa. Mina ostsin natulke magusat, ülejäänud õlut. Siis läksime hotelli magama. Metsik plaanis järgmisel päeval autole remondikoha leida, ülejäänud aga linnaga tutvuda.

[Kjen]

XXIX osa
Päev Ulan-Batoris

Palju on räägitud, kuidas ühel õigel eestlasel pikemalt kodunt ära olles tekib meeletu isu musta leiva järele. Minul ei tekkinud, mina tahtsin meeletult kartulit ja praetud sealiha. Mongoolias toitusime suuresti valgest leivast ja vorstist + õhtul ja hommikul kaasavõetud pakitoit. Külapoodidest ostsime lisaks saiale-vorstile ka maiust, uskumatult hea oli süüa ära üks purk ploomikompotti või marineeritud kurki. Kõik söödi käest ära. Ühest poekesest leidsin ka eestikeelse etiketiga toote – sprotid. Toodetud küll Riias.

Tulenevalt ülaltoodust oli minu suurim soov hommikul midagi head süüa saada. Ulan-Batori kesklinn pakub võimalusi toituda nii euroopa- kui ameerikapäraselt. Kesklinnas on söögikohti palju ja õige mitmed reklaamisid end „european food“ või „american food“ sildiga aknal. Meie valis sildiga „Fast Food“ toidukoha, kus pakuti täitsa aktsepteeritavat, aga kuidagi harjumatu maitsega toitu (borš maitses nagu kapsasupp ja ei sisaldanudki minu meelest üldse peeti) ning klassikalist kiirtoidukoha interjöri – värvilised toidupiltidega menüüd seinal ja metallist ühiskonstruktsiooniga neljakohalised laua-tooli komplektid.

Edasi me lihtsalt jalutasime linnas ringi. Miskipärast jäi mulje, et linn on pikk ja kitsas. Elu toimus mitme kilomeetri pikkusel peatänaval lõigul ja sellega vahetult ristuvatel kõrvalteedel. Peatänavaga paralleelsed tänavad olid juba märgatavamalt vaiksemad. Ja omakorda nendega paralleelsed tänavad olid päris inimtühjad. Meiesuguseid turiste oli peatänaval kohalikega peaaegu pooleks.

Linna tuntuim vaatamisväärsus oli loomulikult gigantsete mõõtudega peaväljak ja sellega külgnevad valitsushooned. Selles ilmselt asus seesama kunagine kompartei hoone, mis vihase rahva poolt paari aasta eest põlema pandi. Hoone tehti hiljem korda ja ääristati khanide, kelle juhtimisel pool euraasiat paarikümne tuhande mongoli ratsanikuga ära vallutati, hiigelkujudega.



Peatänava äärne arhitektuur oli maailmaklassist, ülejäänud linn oli slaavipäraselt neoklassitsistlik või nõukogude tüüpprojektide järgi rajatud. Aga kuidagi puhtam ja korralikum kui sarnased Venemaa linnad.





Suuremate magistraalide vahele oli rajatud väiksemaid haljastatud ja pinkidega varustatud platsikesi puhkamiseks ja mõne kuju imetlemiseks. Meie andsime Leninile niisama lustaka pioneeri kombel au, jalga puhkasime Zukovi kõrval.




Ja linnas mühas täiega ehitusbuum!



Tüütuid postkaardimüüjaid oli meeldivalt vähe. Vello langes ühe ääretult stiilse husaarivuntsilise ja kiilaka vanamehe õnge, kes 500 tugriku eest Vello pika varrega nahksaapad filigraanselt läikima lõi. Kui ma olin kaks tund kadedalt Vello kiiskavaid saapaid piilunud, siis tagasiteel lasin oma kulunud alpid ka ära määrida. Vana määris saabastele vähemalt 5 eri sorti möginaid peale, viimane kiht oli mingi spets määre, mis takistas püksisäärtel saabaste vastu puutudes ära määrdumast. Tulemus oli igati oma hinda väärt.
Kalja müüdi ka Mongoolias nimega „kvass“. Ainult tünn oli roheline.



Ootamatult saime ka paar sõna Eesti keelt kuulda. Ühel kõrvalisemalt tänavalt möödusime mongoolia tänavapildis mitte just levinud pikalakalise soengu ja samasuguse habemega metsikuvõitu välimusega tegelasest. Tegelane kükitas mururibal ja hõikas meile järgi inglise keeles küsimuse, et kas me oleme venelased. Keegi hõikas talle üle üla, et: „no, from estonia“. Karvikul tuli sedmaid elu sisse ja kihutas meile järele. Vastu ootusi ei olnud me sattunud mitte röövli või kerjuse otsa, vaid tegu oli hoopis rändkunstnikuga, kes oli ka Eesti ja Soome pagulaslaagrites asüüli taotlenud. Kirjeldas vaimustunult selliseid kohti nagi „kaubamaja“ ja „viru keskus“ ja veel mitut Soome ja Eesti asulat.
Kirjutas mulle ühele sedelile ka oma blogi e-aadressi, mille ma siinkohal ka edastan.

http://the-painter.over-blog.com/

Temast on ka väike lõik ja foto selles artiklis.

http://artishok.blogspot.com/2009/07/gl ... r-vii.html

Turistilõksudest suveniiripoode oli teglikult hämmastavalt vähe ja need olid seetõttu üsna rohkelt ostjaid täis. Müüdi juba tuttavat käsitööna valmistatud ehteid ja nipsasju, kõikvõimalikku Dzingis-khaniga seotud atribuutikat (köögirätikust ja T-särkidest pronkskujudeni) ja natuke ka mongolite elu ja ajalugu kujutavaid asju nagu näiteks nahast turvis koos kiivriga. Piidlesin seda ikka päris jupike aega ja püüdsin välja mõelda põhjust, miks mul seda vaja läheks. Ei mõelnud välja. Ostsin siis 2 „koledat nukku“ lastele. Tasusin kusjuures ostu eest swedbanki pangakaardiga, täitsa toimis. Lapsed ei kartnud vastu ootusi üldse neid „kolle“.



Kolesuur ja ultramoodne kaubamaja oli ka täitsa olemas. Või isegi kaks oli. Kohe esimesel korrusel oli igavesti pikk kullalett, ise ei ole pädev, aga Maria väitel olid hinnad väga soodsad olnud. Mis on väga võimalik, kuna kulda kaevatakse koha peal.
Kolasime seal saarlasega tükk aega ringi, esmalt sooviga leida peldik, hiljem vaatasime niisama ringi. Leitud tualeti kohta peldik öelda on igal juhul solvang. Imeilus kahhelkividega ja saksa san.tehnikaga kliiniliselt puhas koht oli. Külastatud hügieenikohtade konkurentsi tipp asus just siin, Ulan-Batoris. Kõrbes oli luksus juba see, kui Sul oli varjumiseks põõsas, mitte ei pidanud privaatuse saavutamiseks ennast täpikeseks horisondil kõndima, põõsast omakorda luksim värk oli jäme puu või suurem kivi, mille najale oli hea selga toetada. Venemaa ja kasahstani tanklate „atškoo“ ümbrus vahel ei kannata jälle ruumi sisenemistki.

Metsik oli samuti toimeka päeva veetnud. Oli leidnud kohaliku Nissani esinduse ja ka romula, kus sai omale pruugitud vedru. Esinduses oli teda lahkelt vastu võetud, aga auto remondiks taheti hirmsasti auto päris pulkadeks võtta ja seda Metsiku büdzett ja ajagraafik ei võimaldanud.




Nii oli ta mingite tuuningjuppide koha leidnud, kes lisaks pruugitule ka päris uue vedru müüs ja talle ka järgmiseks päevaks natuke mõistlikuma hinnaklassiga remondikoha oli sebinud, kes oli nõus rentima tööriistu ja kanalikoha ilma mehaanikuta.



Õhtusöögi otsustasime ühise teha ja seda minu meeletuks rõõmuks kusagil korralikumas kohas. Tegimegi. Südaööpaiku sai restoranist äkki discokas. Kuna tekkinud lärm meid häiris, siis kobisime minema. Eero tegi veel lahkudes pisikese skandaali, kuna tema pangakaardiga ei saanud miskipärast maksta ja siis taheti teda autoga kuhugi sularaha automaadi juurde sõidutada. Millest ta otsustavalt keeldus. Kokkuvõttes ta vist pääseski arve osalise tasumisega ainult. Ja et enamus meie kambast seda mõneti arusaamatut tralli eriti tähele ei pannudki, kuna oli Inseneer leidnud ja edukalt külastanud üht neist poodidest, mis oma ukse koputamisel avas ja müügiprotsessi teostamise ajaks hoolikalt sulges. Hangitud toodet hakati klassikalisel viisil nurga taga hoolega manustama.
Mina seekord kuulusin vähemuse hulka ja nii ma siis jälgisin, et keegi ülejäänud kambast, mis kulges järjest tugevneva gravitatsioonijõuga võideldes ja järjest lollimat juttu ajades hotelli poole, maha ei jääks.
Täitsin oma missiooni peaaegu edukalt - juba peaaegu kohale jõudes otsustas kamp minna hotelli vastas olevasse discole ja mina magama.

[differ]

Pean lihtsalt vahele ütlema, et jube mõnus lugemine!

[Kjen]

XXX osa
Hüvasti, pealinn.

Mis seal discol põnvat juhtus, ma siis kahjuks tean ainult teiste juttude põhjal. Tean ainult, et saarlane, kellel teovõimele kartulimahl alati vägevat mõju avaldab, lunastas sissepääsu seitsmele 50 Eesti kroonisega, väites, et tegu on natuke kõvema rahaga kui läti latt ja et tagasi pole vaja. Ja peksa lubati ka meie poistele anda ... eduka skoorimise eest tantsupõrandal. Noh nagu meilgi külakohtades. Tegudeni siiski ei jõutud.
Turvameeste käitumise põhjal tehti selliseid järeldused, et mingist kellaajast alates on linnas kas vaikusenõue või lõbustusasutustel töö üldse keelatud: nimelt passis 1 turva tänaval ja politseipatrulli ilmudes andis märku muusika korraks vaiksemaks keerata. Mentide kadudes möll jätkus ...

Mina kui discojälestaja kontrollisin taas sooja vee olemaolu ja kebisin magama. Kuna võtmeid oli meil toa kohta ainult 1 – ust lukustada ma siis seetõttu ei saanud, Insneer alles peol. Kuhjasin lihtsalt hinnalisemad asjad ihule lähemale ja sain mitmetunnise uinaku teha, enne kui armas toanaaber saabus.
Armsa toanaabri saabudes sain ma kinnitust sellisele tõsiasjale, et täiuslikult viisaka inimese kujundamisel on oluline, et mingi eluperioodi oma elust veedaks ta ühikas ja soovitavalt suuremate ja unest lugu pidavate toakaaslaste seltsis. Selline kogemus loomulikult Inseneeril puudub, kuna tegu on pealinnas kasvanud ja ka õppinud poisiga ning tema saavutatud gabariidid teevad füüsilise noomituse tegemise ka raskeks, minu puhul siis suisa võimatuks. Igal juhul ta ei jätnud oma saabumist üldse saladuseks, tekitades selleks piisavalt valgus- ja helieffekte. Hea veel, et mingit mongolt kaasa ei vedanud, et kellega edasi viina võtta.

Ja egas siis öö veel möödas olnud. Metsik-vaeseke ei olnud üldse kursis asjaoluga, et mongolitel on kella ja ajaga omaette suhe. Ta nimelt arvas, et kui öeldi, et tuleb kella 6-ks hommikul töökojas kohal olla, siis tulebki kella kuueks tulla. Selleks peksiski ta Vello kui remonti teostama valitud kodaniku pool kuus maast lahti ja üritas seda igaks juhuks ka Inseneeriga. Noh et selle käigus minu uni lõplikult ära aeti ja Inseneer siiski keeldus otsustavalt oma voodist lahkumast, ei ole mainimisväärt, kuna erinevalt Vellost me saime oma voodis edasi vedeleda, Metsiku poolt kuhugi tundmatusse veetud Vello aga sai esmalt teada, et oli kaks tundi liiga vara üles aetud ja kahe tunni pärast sai teada, et üks vajalik kodanik hilineb veel tunnikese.

Kuna ülejäänutest elulooma ei saanudki enne keskpäeva, siis hommikusööki läksime hankima teisena ärganud Saarlasega kahekesi. Selles urgas-hotellis loomulikult söögikohta ei olnud, siis suubusime kuhugi äärelinna poolsetele tänavatele. Hästi vaikse liiklusega tänav oli ja kubinal täis hotelle, millest igaüks paistis meie hotellist mitme pea jagu viisakam olevat. Kuna meie eesmärgiks oli lihtsalt paar pirukat-saiakest hankida, siis põikasime sisse ühe elumaja I korrusel paikneva poekesse, kus meie heameeleks oli paar istekohaga kohvik. Saime oma pirukad ja lisaks sellele ka kohvi ning muna majoneesiga ja isegi salatit. Ja selline minu jaoks harjumatu olukord tekkis, et oli korraga kasu asjaolust, et mulle üritati 11 aastat olematu kasuteguriga vene keelt õpetada - tädi vene keelt rääkis, inglise keelt mitte. Saarlane oleks oma inglise keelega nälga jäänud.
Viimast ampsu neelates tuli korraga sms. Lillekeselt tuli paanikahõnguline teade: „kus te olete, me peame kl 12 toad ära andma“. Vaatasin kella – 11.50. Saatsin kiire vastuse: „kohe tuleme“ ja kihutasime 5min’ga hotelli. Mobiililevi töötab seal Mongoolias kohati kummaliselt, vastus jõudis Lillekese mobiili järgmisel päeval. Seetõttu vaadati meid kohalejõudes kergendusega ja vuristati info uuesti ette. Edasi oli lihtne, tassisime asjad autosse, tasusime arve ja mongolipäraselt kuuekesi tihedalt autosse pakitult läksime erinevate navigatsioonivahendite abil remondikohta otsima. Et off-roadiga tegelemisest on natuke kasu ka, seetõttu leidis Inseneer suurema vaevata Metsik auto üles. See oli sellisesse kohta pargitud ja kogu maailma vihkava näoga poolpaljas Vello kükitas selle all augus.




Vello ülesanne oli selle vedru kinnitusega raami külge midagi teha. Kippus see, nagu mina aru sain, auto küljest koos tükikese raamiga irduma ja vajas keevitamist. Ja erinevalt venelastest kui maailma parimatest keevitajatest Metsik mongoleid oma auto alla omapäi elektrit säristama ei lubanud. Ja nii pidi vaene Vello seal lahenduse välja mõtlema, valmistas ette mingeid metalliribad, millele siis mongolist keevitaja auto külge keevitas. Mongoli keevitaja ei erine üldse suvalisest ida-euroopa keevitajast, presendist tunked ja nii nõgine nägu, et kas silmad on pilus geenidest või päikesejänkust, üldse ei ei ole võimalik kindlaks teha.



Kuniks Vello autot remontis, polnud teistel suurt midagi teha. Kuna Metsiku kirjeldus tuuningupoest ajas Inseneeri imelikult kihevile, siis tehnikahuvilised noormehed läksid poodi, mina uitasin natuke ringi. Poes olid müügil sellised rauast asjad, jumal tänatud, Kasahstanist saadik kärus ruumi raiskavale stangele lisaks midagi ei toodud, aga nagu ma aru sain, siis majanduslikult olnuks see tasuv tegevus.
Pilt on illustratiivne, mina ei tea, mida head nad seal poes nägid.



Kuna see töökoda paiknes mingi magalarajooni kõrval, siis vaatsingi natuke kohalikku lasnamäe vahele ka. Oli lõunaaeg ja igasugus made in USSR tehnikat oli majade vahel, kuna juhid on koju lõunale tulnud, põhilised ringiliikujad olid lapsed ja vanad mutid ja kõik oli kuidagi nii tavapärane mistahes ex-sots riigi sellistele linnaosadele, et isegi pilti ei olnud mõtet teha. Isegi kohalik poeke oli mingi elumaja I korrusel, nagu suvalises Vene linnas või meil Lasnamäel. Ja mis mind ikka ja jälle imestama pani, mitte keegi ei teinud välja, et mingi ilmselgelt väljamaalane väljaspool turismisektorit ringi uitab.

Vellol autoga kaua ei läinud ja saimegi varsti jälle teele asuda. Sedapuhku siis taas naaberriiki Baikali järve poole.
Linna piiril maksime jälle teemaksu. Maksude kogumiseks olid sellised putkad rajatud:



Tegime ka ühispildi reisi kaugema eesmärgi saavutamise puhul. Kui kõik olid juba linnasildi all ilusasti rivis ja fotorgraaf oli valmis nupule vajutama, ilmusid ootamatult nagu maa alt korravalvurid ja ajasid meid minema, kuna olime natuke tee peal ees oma karavaniga. Pidime siis pildi natuke kaugemalt tegema.



Viimne pilt linnale ja läksime. G-mersu omanike natuke irriteerida, siis leidsin, et pildile jäi ka defekas. Lisan veel juurde, et erinevalt Land Roverist, mis oli esindatud pea kõikide mudelitega (isegi Honda poolt toodetud klooniga), G-mersut me ei kohanudki terve Mongoolia peale ühtegi!

[metsik]

Kordan korra veel, et äratus oli varajane EEsti mitte kohaliku aja järgi.(ajavahe kohati 6h)Igas riigis käib elu kohaliku mitte Eesti aja järgi.Ei saanud lasta tei pikemalt magada, sest tahtsin päeval midagi näha ja öine sõit oleks olnud tervisele ja tehnikale ilmselgelt kahjulik..
Kjen,katsu kuidagi lahti rääkida,kudas oleks näinud välja se reis, kui oleksin lasknud teil kauem magada.

[Kjen]

Kjen,katsu kuidagi lahti rääkida,kudas oleks näinud välja se reis, kui oleksin lasknud teil kauem magada.

Samasugune, aga nädal aega pikem ...