Automatk Mongooliasse 2010

[Kjen]

XXXIX osa
Mida teha, kui Sa pead kolm päeva järjest autost ainult välja vaatama

Venemaa peaks olema üks müstiline koht siin päikese all. Aga kui sa pead teda lihtsalt läbima, isegi mitte ühest otsas teise, vaid ainult keskelt alustades tuleb jõuda ühte äärmisesse serva, siis polegi nagu peale maanteelindi jälgimise midagi teha. Igav, eks ole.



Teede olukord on täiesti rahuldav, kardetud suurlinnadest läbisõitude asemel on ehitatud ringteed, muudkui lenda, peaasi et sellisele asjamehele vahele ei jää.



Juhil on tegevust, rutiinne, aga ikkagi. Ülejäänud vahivad niisama ja püüavad midagi huvitavat leida. Mina olen paandunud ebapraktiliste ja ebaökonoomsete autode friik - püüdsin lihtsalt teel kohatut võimalikult palju jäädvustada. Tulemused esitan järgmises peatükis, siis saavad normaalsed inimesed terve peatüki korraga vahele jätta.
Millega me siis sisustasime aega teel Tomski oblastist Peterburi oblastisse, toon mõned eredamad seigad välja.

Üsna seal Tomski kandis näiliselt tee ääres parkivast rekkast möödudes pani Metsik meeleheitlikult kisama: „see on siin kinni jäänud, vaadake! Me peame talle appi minema“. Ińterkollegiaarne värk. Loomulikult läksime.
Poolhaakega veduki oli teeäärde pargitud, et juht koos oma naisega hommikust teed saaks juua. Aga 23t mahlapakke vajutas auto nende meelepahaks pehmevõitu teepeenrasse.



Juht kirus oma kolleege, kuna lällari teel esitatud abipalveid ignoreerisid absoluutselt kõik tema kolleegid. Meie kahe Patroli abistamisvõimesse suhtus ta pehmelt öeldes skeptiliselt, aga ei keelnud meil proovimast. Panime vintsitrossid läbi ploki külge ja tegime esimese katse – Patrolid lähenesid rehvide lohisedes rekkale, aga rekka ise samaaegselt vajus pigem kraavi poole. Patrolid tulnuks rohkem tee telgjoone suunas paigutada, samuti sai selgeks, et ühte head ankrut olńuks vaja.



Me oma tegevusega olime tähelepanu pälvinud: möödasõitjad vähendasid märgatavalt kiirust, et meie arusaamatut tegevust vaadata, ka vastassuunast tulnud DPS-patrullauto jäi lausa teepeenerale seisma, mendid tulid välja, panid mugavalt suitsud ette ja hakkasid nagu loožist tsirkust vaatama.
Õnneks üks rekka jäi ka seisma ja oli nõus ankruks hakkama. Silmanurgast mentide poole piiludes pargiti välimine Patrol lausa tee telgjoonele ja teine kohe tema ääre ja köideti mõlemad rekkale sappa. DPS-nikud ärkasid oma letargiast üles ja sulgesid oma vilkurialusega ühe sõidurea ning hakkasid liiklusreguleerimsiega tegelema.




Siis oli mitu minutit põnev - vintsid kiunusid, tross võbeles, plokk naksus kurjakuulutavalt, Patrolid venisid mitu cm pikemaks ja pisitasa tuli maanteesaurus teele tagasi. Käes!



Seda juhi õnne ja rõõmu, püüdis pakkuda meile teed, siis tühjavõitu rahakoti vahelt lausa 50-rubast (=2Eur), millest Metsik suurejooneliselt loobus ja läksime suurte sõpradena lahku. Ka mentidega jätsime sõbraliku noogutusega hüvasti. Sealkandis on nüüd eestlased rekkajuhtide ja DPS-nikute silmis tegijad mehed.

Linnasid läbisime väga vähe, kuna neist oli võimalik ringi sõita. Minu mõningaseks imestuseks avaldati üskmeelselt soovi Jekaterinburgi külastada. Kunagi kandis see linn nime Sverdlovsk, ühe Lenini aegse peaministri auks. Linnas oli 2 asja, mida külastada – tehase muuseum ja loomaaed.
Urali raskemasina tööstuse muuseum asus kesklinnas mingite uhkete parkide ja väljakute piirkonnas ning oli täiesti suletud, kuna on pühapäev.




Mina ei tea, mida Inseneer näha lootis, mind huvitanuks treipinkide tootmise ajaloost rohkem Ural veoautode kohta midagi rohkem teada saada. Aga juhul kui tal oli sama soov, siis oleksime mõlemad pettunud, kuna eeltoodud veoautosid toodetakse tegelikult hoopis Tšeljabinskis. Mis asub ca 250km kaugemal ja ilmselt omab oma muuseumi.

Siis külastasime hoopis loomaaeda. Mina olin oma varasemas elus külastanud kahjuks ainult Tallinna ja Riia zoopark-tüüpi loomaaedu ning mingit pisemat loomaaeda Stockholmis. See oli nüüd siis neljas ja hoopis teisugune. Jekaterinburgi loomaaed on nimelt selline loomaaed tüüpi loomaaed, kus loomade puurid asuvad kolmes tasapinnas kivimajade ja asfalteede vahel ja rohelust on väga vähe. Mahub see asutus umbes samale suure pinnale, kui Tallinna Loomaias on ainuüksi erinevatele kitsedel reserveeritud. Puurid muidgi olid kordades kenamad, kui need vanad Tallinn Zoo silkaadist ja roostes aiavõrgust kokkupunutud kiskjapuurid. Loomade valik oli tavainimestest külastajatele orienteeritud – suurkiskjad karud, lõvid, tiigrid, krokodill, jõehobu ja ohtralt igasugu väiksemaid tegelasi ka. Ei olnud üldse viisesaja meetri pikkust promenaadi, mida ääristanuks tosinkond puuri ainult Tadžiki markuuridega, vaid ilusasti 1 puur ühe loomaga, teine puur järgmise loomaga, kolmas puur kolmandat liiki loomaga jne. Nende kohal järgmine rivi ja siis veel üks. Karusid oli natuke arvukamalt esindatud, vene rahvusele südamelähedane loom ikkagi.






Siis oli meil juba seal Irkutski kandis tekkinud Inseneeri ja Velloga selline veider mõte, et vaja üks allilmastiilis grupeeringupilt teha. Igasugu grupeeringuid on Eestis maffiat teinud: Krasnodari, Solikamski, Kemerovo, Kaasani, Novosibirski, Permi jne jne. Päris mitu neist linnadest jäid Venemaa mastaape arvestades meile lausa teele, ainult 30km põige olnuks vaja teha, Metsik tiim meie häid plaane ei mõistnud ja ei tahtnud sellest kuuldagi. Seetõttu sellist hea pilti teha ei saanud – need neetud moodsad ümbersõidud jätsid linnasildid alati paarikümne km kaugusele või oli sildi juures peatumine lausa keelatud. Lõpuks tegime hädaga siis Permi teeviida juures pildi ära.



Piltide hulgast leidsin ühe analoogse pildi veel, ainult googeldamine Arhangelski grupeeringu kohta mingit vastet ei andnud. Aga ega me siis seetõttu vähem kõvad mehed ole. Ja Konev oli ka kõva tegija omal ajal. Kuna ma reisile olin kaasa võtnud paksu raamatu marssal Zukovist, siis ma isegi teadsin, mis ametimehega tegu oli.



Reisikorralduses oli meil muutunud niipalju, et hommikusöögid telklaagris kippusid ära jääma, peale äratust tuikusid uimaselt kaks tiiru ümber telgi, siis pakkisime oma vettinud laagri ja tunniks-kaheks teele, kuni kohtasime nn rekkameeste majutusasutust, kus oli võimalik hommikusöök tellida ja vahel isegi vesiklosetti tasu eest külastada.. Kokkuvõtvalt võib öelda, et nende äride, kus tuleb leti äärest tellida, söögi kvaliteet jätab üldjuhul tugevalt soovida, söögikohad, kus saab lausast tellida – päris hea.
Õhtusöögiks kippus tüüpselt ikka sai ja vorst olema, pakisuppidel esialgset menu enam polnud.



Ööbimiskohatade valikul olime saavutanud ülimalt pohhuistliku-proffesionaalsuse – kus hekk oli, sinna taha läksimegi magama. Ükskord sattusime ka mingile metsalangetusalale. See oli eriti hea koht, ainult kole karuhirm tekkis. Selle eest leidsime väikse tiigi, kus sai isegi väikest viisi vannis käia.





Ilmselt kõik mäletavad, et juulis-augusti põles Venemaal kõvasti.



See tegeliklult ei ole põleng, vaid väga ilus päikeseloojang. Aga selliseid tossuseid piirkondi me ikka natuke nägime ka, korra isegi kulupõlengut. Ka tiirutas metsavahel tuletõrje patrulle ja olid lausa mingi katastroofi keskused valmis seatud.




Aga see kõik oli mittevajalik, kuna me olime sattunud mingi vihmapilve alla, mis meid visalt päev läbi jälitas ja öösel sellise keskmise seenevihmaga üle kallas - vesi telki ei tunginud, aga ebameeldiv rõskuselõhn kippus juba asjadele külge jääma. Ja see pagana pilv jälitas meid täitsa Peterburini välja.
Ja kui ma oleks Savisaar, siis ma kuulutaks: "MEIE KUSTUTASIME PÕLEVA MOSKVA!".

[Kjen]

XXXX osa
Kas Venemaal uunikume ka on

Kui jätta kõrvale asjaolu, et Venemaa autotööstus on muust maailmast (kui India kõrvale jätta) paarkümmend aastat maha jäänud, siis eriti ei ole. Tõsi küll, Venemaal toodetud veokid ja maasturid on kõik tootmisesse lülitatud juba eelmise sajandi kuuekümnendatel ja üldjuhul siiani tootmises, mujal arenenud maailmas oleksid nad kõik tõelised reliktid, siin igapäevatöömesilased.

Nagu Eestiski, tuli aeg-ajalt vastu vanu Volgasid. Oli rõõm näha, et need autod on siiani au sees ja üldjuhul rotikatega tegemist ei olnud. Mõni oli isegi rõõmsalt kahevärviliseks värvitud.



Külades oli endiselt hinnas Gaz 69 - tõsi küll, neid oli ikka võimaluse korral kaasajastatud ja presendiga kaeti neid nüüd harva. Teisel külapildil on minu mälestus lapsepõlvest – ühesilindriline ja käsisiduriga pisike põka Dt-20, endiselt ka Venemaal potipõllumeeste käes hinnatud aparaat.




Kolmas tegelane, keda tavaliikluses täitsa kohtab, on Gaz 63. Ehk siis kuulsa Gaz 51 nelikveoline vennake. Nagu ma eelnevalt ka maininud olen, siis selle auto eakaaslast Zil 157 liikumas nägime ainult korra. Vanade tsiviil-Zillide saatus on kusagil tagaaedades vaikselt maasse vajuda. Aga sõjaväelennuväljadest möödudes võis ometi täheldada, et teenistuses on neid nii mitmeidki, furgoon või raadiomast seljas, moodustavad päris pikki rivisid teinekord.



Vene armee see osa, kes tänavatel ringi pidi liikuma, on muidu põhiliselt 6x6 Kamaz’le üle läinud. Kolonne oli päris ohtralt teedel liikumas.




Kamaz oli üldse tegija, kasutasid neid nii rahavedajad kui ka maanteepolitsei.
Esiotsa tuunides saab päris hirmuäratava tulemuse.




Rasekmad asjad oli muidugi endiselt Kraz’ide sappa köidetud.



Minu siiraks imestuseks oli väiksemate linnade ühistransport üle ehitatud Paz 672 tüüpi busside (omal ajal väga kõva buss muidugi) järeltulijatele Paz 3205. Imestama ajas eelkõige asjaolu, et need peletised sõidavad endiselt ringi mitte just ökonoomse Gaz 53 mootorite jõul ja istekohti on neis päris kasinalt. Tundus, et ka suuremate Siberi linnade väiksemad liinid olid sellistega komplekteeritud. Kesk-Venemaa linnades oli neid päris palju näha, siinpool enam mitte. Aga kuidagi suurejooneline oli kuulata, kuidas V8 plödina saatel need bussikesed, ise rahvast pungil täis, ringi kihutasid.




See Uraliga soliidselt ringi põristav taat oli tegelikult üsna omapärane loodusnähtus – paistab siuke üsna kohalik parm välja, aga tegelikult oli hoopis prantslane. Ja Urali pidurid ja mõned teised veermikuosad oli Vello terava silma hinnagul mingu muu lääne tootega asendatud. Ja seljas on tal moodne tsiklistivarustus, kuigi pealtnäha presentjope ja vatipüksid. Kusagil tanklas teda lähemalt uudistades, kontakti astumata, selgus et taat ei rääkinud tegelikult eriti vene keelt ka. Päris karm niiviis reisida.



Mida veel kohtasime. Sellised Eestis juba päris eksootilised asjad nagu
Multicar oli:



Tatra oli:



Vana ameeriklane oli:



G-mersu oli. Peab tunnistama, et erinevalt mongolist peab venelane „geest“ rohkem lugu kui „defekeast“.



Kütusevaraste peletamiseks oli selline nipp kasutusele võetud:



Sellist asja ei olnud Inseneer ja Vello ka varem näinud - Urale toodetakse nüüd ka kahesillalistena.



Uaz 469 ja selle modifikatsioonid oli täiesti tavapärased liikluses. Uaz Hunter’eid ja Uaz Patriot’e oli aga väga vähe näha. Ilmselt ei ole tüüpiliselt vene uuemale autole hind ja kvaliteet omavahel paigas.



Bobcat oli ka. Aga nipp, kuidas laadur treilerile saada, oli pehmelt öeldes mõnevõrra omapärane.



Siis ma otsisin üles kolme erineva USA-pärase rekka pildid. Kõik kolm on erinevat marki. Aga kabiini poolest üsna sarnased. Võib oletada, et kusagil on kabiinide tehas ja sõltuvalt tellimusest sobitatakse kindla automargi radiaatorivõre, tiivad ja esituled kabiini külge ja saadaksegi just sobiv toode.




Vahel oli teel takistusi. Kui vähegi võimalik, siis ei olnud mitte mingi probleem teepeenar kasutusele võtta, kogenenumad Venemaalkäijad räägivad ka kahes reas möödumisest, siis võetakse lisaks teepeenrale kasutusele ka kraavipõhi. Igal juhul on see seaduskuulekam tegevus, kui pideva telgjoone ületus, mille eest minimaalne karistus on jalameheks jäämine.




Aga teemärgistus kaasajastub jõudsalt. Ja ütlemata hea meel oli sõna Tallinn viimaks siltidelt leida.

[Kjen]

XXXXI osa
Leningradi oblast. Tihvin.

Leningradi oblast kannab endiselt Lenini nime, kuigi Leningradi ise ei kanna selle mehe nime enam ammu. Aga sellele vaatamata on tegu Venemaa kõige Euroopalikuma osaga.
Selline pilt oli nii tavaline sise-Venemaale kui Kesk-Aasia vabariikidele. Aga selles oblastis teel ringi uimerdavad pudulojused silma ei hakanud.



Külastatud söögikohtade sisekujundused olid täitsa kodused ja mis kõige tähtsam - toidud olid maitsvaks muutunud,. Sellist meeldejäävat söögi-puhkekompleksi külastasime.
Söögisaal oli selline, nurgas kusjuures oli ühe väga kõhna karu topis


Ka ihu harimise võimalus oli, aga peibutavale plakatile vaatamata seekord seda võimalus ei kasutanud.



Valvas seda kompleksi selline mehike. Inseneer kohe ei saanud, kui läks proffesionaalse huviga ligi ja määras olendi kehaosade algse päritolu ära. Hübriid olid. Zillist ja Gazist.




Söögikoha ees aga parkis selline maitsekas buumer-Lada.



Me ei liikunud kõige otsemat teed pidi koju, hoidsime natuke põhja poole ja külastasime kohta nimega Tihvin. Tihvinis nagu muud erilist ei ole, kui seal on suur klooster ja Ikea tehas. Ja selles linnas elab Oskar. Oskar on üks paljudest Inseneeri tuttavatest. Suur turske ja muhe mees. Tegu on puhtatõulise eesti mehega, kes kuulujuttude kohaselt omal ajal pattude eest Venemaale peitu puges ja sinna elama jäigi. Igal juhul oli ta seal Tihvinis tõeline autoriteet. Iga viimane kui kohalik püüdis talle lausa meeleheitlikult öelda: „tere hommikust, Oskar sellepoeg sealtsuguvõsast“, noh nii nagu see Venemaal kombeks on.
Oskar tegeles seal ilmselt väga laiahaardelise äriga, millest oluline osa baseerub asjade taaskasutusel. Ta nimelt lammutab maju ja autosid ning tegeleb veel kurat teab milliste samaliigiliste äridega veel. Hoides samas väga tagasihoidlikku joont: näiteks kontor asus tal täpselt sellises majas nagu meil veel võib näha Kopli liinidel. Maja ümber tööd tegev kaader muidugi ka ei erinenud Kopli neljanda liini asukatest. Ja auto, millega ta ringi liikus, on Eesti mõistes täielik vana peldik. Põhjuse seletas hiljem ära ka. Nimelt on venelaste seas pahatihti levinud selline halb iseloomuomadus nagu kadedus. Mis väljendub selles, et kui naaber ostab uhke auto, siis venelane ei hakka rohkem tööle, et veel parem auto soetada, vaid läheb lööb naabri auto katki. Või varastab ära. Et ei ole kasulik massist erineda.

Tihvinisse jõudsime päris hilja, täiesti pime oli igal juhul. Oskar ootas meid kohaliku restorani parklas, mis oli ainult tänu Oskari autoriteedile üldse nii kaua avatud ja sisuliselt ainult meile reserveeritud.
Peale õhtusööki juhatas ta meid ööbimispaika, selleks oli ta oma asetäitjal käskinud oma korterist uttu tõmmata ja majutas meid sinna. Tasuta loomulikult. Korter oli küll natuke väsinud ja seoses perenaise puhkusel viibimisega oli märgata hulga poissmehelike elutgevuse jälgi, aga see ei seganud meid üldse. Sooja veega vannituba oli olemas, mis sa hing veel ihkad. Ainus vaidlus oli õiguse eest ööbida laias abieluvoodis, mille võitsid Metsik-Lilleke naeruväärse põhjendusega, et nad elavad koos ja omavad ühiseid lapsi. Kobisime Inseneeriga siis ülejäänute juurde põrandale ööbima.

Hommikul tegi Oskar meile pisikese ekskursiooni, mis sisaldas töölissöökla külastust, turulkäiku, külmrelvade ja matkavarustuse müügiga tegelevates poodides shoppamist ja tutvumist Oskari romulaga.

Mina sain sööklast pisikese positiivse üllatuse. See oli üliklassikaline nõuka-aegne räämas ja pisut kleepuv tehasesöökla. Umbes nagu Kadaka teel TAK bussijuhtide söökla. Või Orto söökla. Tuli seista pikas sabas, leti äärde jõudnud, kleepisid esmalt omale käe külge nõudepesulapi järgi lõhnava kandiku; siis said valida noa-kahvli-lusika; siis ülemiselt riiulit valisid morssi-piima-keefiri ja altpoolt muna majoneesiga, hapukoort ja veel midagi salatilaadset, siis ütlesid kokatädile oma valiku „pervõi bljud“ ja „vtoroi bljud“ nimekirjast, maksid ära ja siirdusid vaba kohta otsima.
See minu praad ehk „vtoroi bljud“ oli selline kahvatu, ebaisuäratav, koosnes lödivõitu kartulist ja lihatükist, mida kattis kastmena mingi rasvane leem. Aga ma olin omale alustassi hapukoorega igaks juhuks võtnud. Ma ei tea miks, ilmselt lihtsast vajadusest piimatoodete järele. Aga kui ma sellega praadi garneerisin, sa taevas, kui maitsvaks see muutus! Soovitan sellisesse nostalgilisse kohta sattudes sama proovida.

Külmrelvapood – oligi pood, kus olid müügil ainult noad, mõõgad, vanaaegsed püstolimaketid jms militaarne kraam, tegi meie Jahipauna või Küti äri valikult pikalt ära. Ja hinnad – jaga kolmega. Tegime hea käibe poele.

Matkavarustuse poodi külastasime eelkõige seetõttu, et Inseneer ja Vello oma sini-laiguliste miilitsa jopedega olid päris mitmes meie hulgast kadedust äratanud. Olid need kusagilt Vepsademaalt soodsalt ostnud. Ja arvasid, et äkki on Tihvis ka neid saada. Ei olnud, aga analoogseid külma ja porise ilma riideid oli küll suur ja hea valik.
Ja mina ostsin poe tühjaks sellisest tootest nagu süsihappegaasi pisikesed balloonid – kui keegi omav vene päritolu pneumopüstolit, siis too teab, et neid ballonikesi on Eestis raske saada.

Ka turul käisime, aga see oli vähem huvitav. Aga ma olen nüüd vähemalt karvamütsi kandavat Inseneeri näinud. Kahjuks ta seda ära ei ostnud.

Oskari romula oli Imesepõlluga võrreldes muidugi lahja, aga mulle jäi mulje, et tal on kusagil veel filiaale.





Aga sellist kena kassi Inseneeril ei ole.



Lammutamisel oli muidugi ainult vene autod, nutan siiamaani sissepritse mootoriga gaz 3102-te taga.



Samas vene raua huvilised võiksid kõrva taha panna, et Vello või Inseneeri kaudu on sealt võimalik üht teist huvipakkuvat omale hankida. Vello pakkis sellise asja nagu 04 laepolstri omale kaasa ja tunni aja pärast esitas Oskarile tellimuse juba teisele. Inseneer kruvis miski karburaatori omale kaasa.

Käisime ka Uspenski kloostris. Õigeusklikele on see küllaltki tähtis kirik mingi seal hoitava reliikvia tõttu. Mina religioonivaenuliku kodanikuna kaesin rohkem kompleksi arhitektuuri ja imestasin, kuidas kaelaristide ja pühapiltide äri üle otse kiriku ukse ees toimub. Raha seal kloostris liikus, enamus majasid oli kenasti korda tehtud ja ülejäänud tegemisel.
Naisterahvad peavad kirikus kindlasti seelikus olema. Seeliku saab selleks otstarbeks koha peal laenata. Minu meelest meie neiud nägid selles undrukus hoopis natuke islamifanaatikute moodi hoopis välja.



Tihvinist Piiterisse oli pool päeva sõitu. Tee peal kohatud eksootilisem asi on väikesed manöövrid ühes metsaservas. Selliseid roomikuid lasi päris hulga eest ja kari solbaneid järel



Tihvini korteris sellist haruldast asja nagu televiisorit vaadates oli uudistelõik ühes nais-amatöörlangevarjurist, kes tegid vist oma elu esimest hüpet. Ja instruktor sundis teda ilmale vaatamata alla hüppama. All aga oli pisike tuuleke puhunud. Kuulu järgi ole see ka Eestis midagi saavutanud, aga seal Piiteri taga oli ikka tõeline Kalifornia stiilis tornaadi lahti olnud.




Ja see õnnetu neiu sadas sinna otse sisse ja oli selle tagajärjel pealaest jalatallani kipsi pandud.
Piirkonnas oli aga loomulikult üht liiki äri oli hästi õitsema hakanud – teed kubisesid metsatehnikast.



Venemaa jõed on vägevad, uhke olid ka sillad üle nende.



Mina viibisin Peterburis esimest korda, aga seal varem viibinute sõnul viimase aastaga on äärelinnad tundmatuseni muutunud – meeletud viaduktid. Ja endiselt autosid kubinal täis. Aga oli täitsa võimalik liigelda ja isegi käru sabas ühes reast teise end kiiluda.




Ja kergemas vormis nägime ära ka selle, mis võib toimuda reede ja pühapäeva õhtuti Piiteris ja Moskvas – rahvas tuleb ja läheb „datšadesse“, mis toob kaasa Eestis täiesti kujuteldamatud sajakilomeetrised ummikud. Teede ääres olid kohe liiklusmärgid, mis kehtestasid kiiruspiirangud just nende päevade teatud kellaaegadel.

Kui me olime end Tallinna maanteele välja murdnud – läks meie seltskond lahku. Metsiku team otsustas kohe koju minna ja sai sellega öösel kl 3.00 paiku peaaegu järjekorrata hakkama – sõitsid üle piiri Eestisse. Meie autotäis aga otsustas öö Piiteri veeta. Piiteris on ju ka legendaarne autoturg.

[Kjen]

XXXXII osa
Kodu, kallis kodu.

Piiteris ööbimine avardas ootamatult meie teadmisi selle Venemaa „migratsionnaja kartotška“ osas. Me teadsime, et iga kolme päeva järel tuleb kusagil hotellis ööbida ja üks tempel lehele lasta lüüa. Kuulujuttude kohaselt on süsteem leebumas, enam templite puudumisest Eesti-Vene piiril numbrit ei tehtavat. Igal juhul Metsiku tiim oli sama ajal teel piirile seda versiooni kontrollimas. Me olime kõik Tihvins Oskari kaasabil omale väikese tasu eest sellise templi lüüa lasknud, aga Venemaal olime juba kümmekond päeva viibinud, et neid templeid oleks pidanud vähemalt kolm olema.
Aga ei olnud nii lihtne see asi, üks nüanss oli veel.

Vanad Piiteris kolajad Inseneer ja Vello omasid juba „oma“ hotelli, mida nad kutsusid Taliinna hotelliks, tegelikult oli tal mingi muu nimi, lihtsalt asus see hotell linna sissesõidul Tallinna maanteel. Väga kena hotell oli, parkisime auto (ööseks sai auto ka suletud tagahoovi parkida), tassisime kõik oma suured tsumadanid üles retseptsiooni ja viskasime passid letti. Ööbimise hind oli ka juba kokku lepitud - täitsa vastuvõetav 1000rubla. Ja siis blondeeritud range olekuga vanaproa tutvus ühe passiga, krimpsutas nina ja teatas, et me ei kvalifitseeru selle hotelli klientideks. See väide ajas isegi Inseneeri segadusse, ta olla seal korduvalt ööbinud. Ja siis tegi tädi meile asja selgeks, et esimene tempel tuleb võtta hiljemalt maale saabumise kolmandal päeval. Kui seda ei tee, siis pead reisi lõpuni telgis või tuttavate pool ööbima. Majutusasutustel on keelatud rasvase rahatrahvi ähvardusel selliseid külastajaid vastu võtmast. Ja viskas meid resoluutselt majast välja.

Olime pehmelt öeldes segaduses. Aga venelaste seas on palju hea südamega inimesi. Mingi noormehest asjapulk, kes seda lamenti pealt vaatas, jooksis meile trepil järele ja andis kuldaväärt vihje, kus asub hotell, kes riiki ei karda ning patuseid turiste ka öömajale lubab.

Nimetatud hotelli väga kaugel ei asunud, veerand tundi sõitu ja üles ta leidsimegi. See maja – kõrguse poolest oma kümnekordne, ei olnud ilmselgelt hotelliks ehitatud. Allkorrusel olid näiteks hästi kõrged ruumid, kus asusid mõned äripinnad - ilmselgelt kunagi mingi tootmisettevõte olnud. Ja ülakorrusel paistsid moodsad bürood, mis olid siis selle hääbunud ettevõtte adminosa asemele rajatud.
Nende kahe majaosa vahel oli üks madal korrus, oletan, et kunagi asusid seal mingid tehnilised abiruumid. Vot sinna 2,2m kõrgusel asuva laega korrusele olige see pisike hotell rajatud. Toa hinnad olid natuke erinevad, Vello&Maria said duššiga toa, meie Inseneeriga võtsime siis vannitoata toa. Keskmine hind tuli 950rbl.
Selle raha eest oli tuba küll ja enam, aga see vannituba oli äge. Kuna see hotellike oli mahutatud olemasolevasse hoonesse, siis asjaolu, kas toa juurde kuulub vannituba või ei kuulu, sõltus sellest kas kõrgustesse pürgivaid vee ja kanalisatsiooni püstikuid sattus lähedusse või mitte. Ja siis sinna püstikutesse olid need vannitoad köidetud kõige uskumatumate torulahendustega.

Ilmselt Piiteris vesi ja kanalisatsioon ei maksa eriti midagi, aga energia juba maksab - veemõõtjaid silma ei hakanud, aga sooja vee valmistas iga rentnik omale ise. Hotelli rajaja oli lahenduseks valinud mingi läbivoolava vee kiirsoojendi ja selle roosaka kasti kahtlasevõitu päritolu demonstreerimiseks selle kenasti lae alla sättinud ning suvevoolikutega segisti vahele ühendanud. Kusjuures segisti üks ots oli maskuliinse korgiga (keermega punn + ohtralt lina, rauamennik oli kahjuks millegi moodsamaga asendatud) kinni pandud ja teine ots oli siis selle elektrivärgi külge kütketud. Valida oli kolmeastmeline võimsusereguleerimine – 0-5-10kW. Ehk siis külma vee saamiseks tuli seade välja lülitada, oodata kuni seadme pisikeses (alla liitri kindlasti) paagis olnud soe vesi välja voolab ja hoplaa! oligi külm vesi olemas. Sooja vee saamiseks vastupidi. Kuna ma natuke selles valdkonnas tegutsen, siis ma arvutasin välja, et sellise piisavalt sooja dušši all käimiseks tuli välja reguleerida kraanist 0,095l/s vooluhulk, muidu oli kas liiga kuum või külm. Selline kena säästlik lahendus, et klient elektrilöögi ootuse halvavas hirmus kaua dušši all ei mulistaks.

Linna peale me ei läinud. Põhjuseks Inseneeri ja Vello nagu ühest suust välja prahvatanud väide: „kas sa tead, kui kallis siin kõik on?“. Mida Vello täiendas veel sellise võrdlusega : „ parem viska oma raha kohe aknast välja, jääb jalavaev vähemalt ära“. Nii et piirdusimegi jälle selle hüpermarket „Lentaga“ toiduosakonnaga. Lenta fuajees oli ka üks kiosk, kus oli mitmekesine valik matka- ja kiiksuga inimeste varustust saadaval. Seda hiina superlabidat, millega sai 48-l eri viisil maad sonkida või kellegile-millegile virutada, seda kahjuks ei olnud saadaval. Aga ühe tobeduse ma Vello mahitusel omale ikkagi ostsin – saksa M42 stiilis plastikust ja nahaga kaetud kiivri. Kiivril oli ilus tootenimi – Herr Major. Müüjanna ei suutnud kuidagi muiet peita, kui ta sõnade „Bitte schön, herr Major“ selle mulle ulatas. Pälvisin küll ühe putkas samuti müügis olnud neetidega nahkmütsi proovinud eakama hõbedase patsi, nahkvesti ja habemega härrasmehe tunnustuse, aga poest autoni, selline asi peas, kõndida küll ei söandanud. Loodan et mõnel mudtrag-laadis üritusel korraldajad seda turvavarustusena aktsepteerivad.

Hommikul külastatud autoturg oli pettumus, valik väike, hinnad kõrged. Ainult audiosüsteeme turustavas putkas veedeti rohkem aega ja lubati kunagi tagasi tulla.

Peterburg on Narvale on hämmastavalt lähedal.



Teel sinna tegime ainult ühe peatuse Kingissepa linna toidupoes.



Nimelt oli meil Lentast üks asi hankimata jäänud. Selleks oli rohkem kui 8 kraadi kange kokteilijook oranžis plekkpurgis nimega „tsjornõi ruskii“.



Tõeline naistekas, magus ja tähelepandamatult kange. Kingisepas oli seda erinevalt Lenta-poeketist täitsa vabalt saadaval. Sai kohe mitu kuuspakki seda võetud. Ühtlasi hoiatan, kuna see jook on tolliseaduse mõistes kangem kui õlu, siis legaalselt üle piiri tohib neid samaväärselt viinaga ainult ainult mõned viia.
Jaanilinnas ootas meid teadagi mis – saba.



Rekkate saba oli muidugi eriti masendavalt pikk, aga ega sõiduautode oma üle kurta saanud. Päris mitu tundi ületasime piiri.
Eesti piirivalve võttis meid vastu naeratusega, aga see oli naeratus ainult suu kõverdamise teel. Silmad olid neil nii kahtlustavad, nii kahtlustavad. Vaatasid kõikjale, aga kottide sisusse õnneks ei süübinud. No ega meil peale selle ebaõiglaselt õllest viinaks klassifitseeritud musta venelase midagi varjata ei olnud ka.
Ja selline väike vapustus oli ka minul – otse passikontrolli ajal hakkas mu telefon helisema. Ta ei olnud seda täpselt 40 päeva kordagi teinud. Ainult sõnumi piiksud. Ja kohe kui ma kodumaa pinnale astusin, oli mind kohe kellegil vaja. Loomulikult töö juurest ... . Ja loomulikult ma ei vastanud, mul ikkagi oli 3 päeva veel puhkust ja pealegi olin ma otse piiritsoonis. Aga tuju rikkus ära küll.

Narva aga tundus ikka kole kaugel Tallinnast asuvat, mitu tundi tuli veel autos olla, isegi söömas pidime käima, selles armeenlaste šašlõkikohas. Ja lõpuks olimegi Imedepõllul tagasi. Vastu võtsid meid esimeste tuttavatena kaks rõõmust kargavat koera ja Imedepõllu-Pets. 40 päeva tagasi me siit läksime, nüüd 20 000km ringi järel olime tagasi.



Kohe peale seda viimaseks jäänud grupipilti kihutasime laiali. Kõik tahtsid koju, eriti Inseneer. Inseneer oli nimelt enne reisile minekut abiellunud, aga mingid kohustused täitamata jätnud. Igal juhul oli ta naine neid taktikaliselt väga kavala nipina talle seda meelde tuletanud juba kusagil Uuralite kandis ja sellest momendist alates olid Metsik ja Inseneer väga ühisel meelel reisi tempo ja päevase teekonna pikkuse osas. Igal juhul mind seati fakti ette, et kui mu toyota käivituma ei peaks, siis minuga pikalt jamama ei hakkata ja ma võin jala või taksoga koju minna. Õnneks toyota õigustas oma brändi usaldusväärsust ja 20 august kella 20 paiku ma jõudsin koju. Kus mind naine võttis vastu sõnadega: „Issand, sa oled vurrud kasvatanud. Aja kohe ära! Ja sa pole poolt sentimeetritki kõhnemaks muutunud“.

Epiloog

Selline see meie reis oligi. Varsti saab aasta mööda. Kokkusaamisi ei ole me korraldanud. Mariat, Saarlast ja Eerot ei ma enam kordagi näinud, Metsikuga ka ei ole näost näkku kohtunud, küll paar korda telefoni teel vestelnud ja üksteisest autoga mööda sõitnud. Vello üldse parema meelega väldib mind kui eriti tülikaks muutunud klienti. Inseneeriga kohtun sagedasti, kuna ta müüs mulle rondist ellu äratatud siredaks võõbatud värvkattega Land Roveri ja lolli peaga lubas kolme kuu jooksul kõik ilmnenud vead korda teha. Nüüd me siis peame sõnalahinguid, kas seisva mootoriga tunnis liitri jahutusvedelikku ja kaks diiselkütust maapinnale laotav Land Rover on oma loomuliku olekus või on äkki tegemist mingi garantii alla käiva rikkega.

Mind isiklikult ei kisu seda reisi sellisel marsruudil uuesti kordama. Võib olla natuke pealiskaudseks jäi. Oleks rohkem linnadega tutvuda tahtnud. Ja natuke vähem tühermaid. Metsik aga on juba uue reisi paika pannud, kusjuures soovides korrata eelkõige reisi minu hinnagul kõige igavamaid lõike Siberis ja Mongoolias ning lisades tehnikale eriti ekstreemselt mõjuva lõigu ümber Baikali järve taguses teedeta piirkonnas. Hoian talle pöialt ja loodan, et tal on mõni eriti kõva mehhaanik ka seltskonnas.

Inseneer unistab küll uutest reisidest, tema vaataks hoopis seda Kasahstani natuke lähemalt ja Mongoolia naaberriike nagu Hiina. Väga põnev oleks, ainult minul on kapitalistide heaks töötajana palju raskem nii pikki puhkusi saada kui vabakutselisel kapitalistil Inseneeril.

Tänan kõiki lugejaid, katsun end kätte võtta ja aja jooksul esimestes peatükkidest pildilingid nähtavate piltidega asendada. Ja kirja- ning typo-vead ära parandada. Ja tegelikult tunnen, et esialgsest nägemusest mõnevõrra mahukamaks osutunud reisijutu taustal vajaks teine peatükk (Venemaa lõik Koidulast –Kasahstani) ka natuke täiendamist.

[Servicemobil]

See Uraliga soliidselt ringi põristav taat oli tegelikult üsna omapärane loodusnähtus – paistab siuke üsna kohalik parm välja, aga tegelikult oli hoopis prantslane. Ja Urali pidurid ja mõned teised veermikuosad oli Vello terava silma hinnagul mingu muu lääne tootega asendatud. Ja seljas on tal moodne tsiklistivarustus, kuigi pealtnäha presentjope ja vatipüksid. Kusagil tanklas teda lähemalt uudistades, kontakti astumata, selgus et taat ei rääkinud tegelikult eriti vene keelt ka. Päris karm niiviis reisida.

See vana oli legendaarne Hubert kes sedasi juba seitsmendat aastat mööda ilma põristab. Rohkem infot vana kohta siit: http://www.thetimelessride.com/US/LC/WhoisHubert.html

[metsik]

Kjen, su suurepärane mälu jukerdab nats.
Nimelt Tihvinis magasid Metsik ja Lilleke voodi ees,põrandal.Seekord oli voodikoht loovutatud Vellole ja Mariiale.

Reisikirjas torkab nats silma sinu soe suhtumine Vene tehnikasse aga väga hästi kirjutatud.
Kahju, et ise pole võimeline sellist asja kokku panema.Matejali oleks küllaga

[Kjen]

No siis läks puusse jah. Pole see mälu mul midagi nii suurepärane, ma mäletasin ainult lõbusavõitu nägelust, aga ei uskunud, et keegi Sind üle vaielda suudab. Seega pakkusin ilukirjanduslikult kõige reaalsema lahenduse välja.
Ja vene tehnikast fännan ma ainult Volgasid, Zil'le, Urale ja Kraze

[Kjen]

Kogesin täna midagi nostalgilist. Asjatoimetused viisid mind Talllinnas Pärnu mnt 141 paiknevav Delta Plaza nimelise büroohoone 14-le korrusele. Seal liftihallis oli täpselt selline lõhn, nagu Mongoolia jurtas ehk geris. Mitte halb ega ka mitte hea, aga selline omapärane.

Kes tahab teada, mismoodi lõhnab üks jurta, käige seal lähiajal nuusutamas