Re: Automatk Mongooliasse
Postitatud: L Apr 16, 2011 9:04 pm
XXXIX osa
Mida teha, kui Sa pead kolm päeva järjest autost ainult välja vaatama
Venemaa peaks olema üks müstiline koht siin päikese all. Aga kui sa pead teda lihtsalt läbima, isegi mitte ühest otsas teise, vaid ainult keskelt alustades tuleb jõuda ühte äärmisesse serva, siis polegi nagu peale maanteelindi jälgimise midagi teha. Igav, eks ole.
Teede olukord on täiesti rahuldav, kardetud suurlinnadest läbisõitude asemel on ehitatud ringteed, muudkui lenda, peaasi et sellisele asjamehele vahele ei jää.
Juhil on tegevust, rutiinne, aga ikkagi. Ülejäänud vahivad niisama ja püüavad midagi huvitavat leida. Mina olen paandunud ebapraktiliste ja ebaökonoomsete autode friik - püüdsin lihtsalt teel kohatut võimalikult palju jäädvustada. Tulemused esitan järgmises peatükis, siis saavad normaalsed inimesed terve peatüki korraga vahele jätta.
Millega me siis sisustasime aega teel Tomski oblastist Peterburi oblastisse, toon mõned eredamad seigad välja.
Üsna seal Tomski kandis näiliselt tee ääres parkivast rekkast möödudes pani Metsik meeleheitlikult kisama: „see on siin kinni jäänud, vaadake! Me peame talle appi minema“. Ińterkollegiaarne värk. Loomulikult läksime.
Poolhaakega veduki oli teeäärde pargitud, et juht koos oma naisega hommikust teed saaks juua. Aga 23t mahlapakke vajutas auto nende meelepahaks pehmevõitu teepeenrasse.
Juht kirus oma kolleege, kuna lällari teel esitatud abipalveid ignoreerisid absoluutselt kõik tema kolleegid. Meie kahe Patroli abistamisvõimesse suhtus ta pehmelt öeldes skeptiliselt, aga ei keelnud meil proovimast. Panime vintsitrossid läbi ploki külge ja tegime esimese katse – Patrolid lähenesid rehvide lohisedes rekkale, aga rekka ise samaaegselt vajus pigem kraavi poole. Patrolid tulnuks rohkem tee telgjoone suunas paigutada, samuti sai selgeks, et ühte head ankrut olńuks vaja.
Me oma tegevusega olime tähelepanu pälvinud: möödasõitjad vähendasid märgatavalt kiirust, et meie arusaamatut tegevust vaadata, ka vastassuunast tulnud DPS-patrullauto jäi lausa teepeenerale seisma, mendid tulid välja, panid mugavalt suitsud ette ja hakkasid nagu loožist tsirkust vaatama.
Õnneks üks rekka jäi ka seisma ja oli nõus ankruks hakkama. Silmanurgast mentide poole piiludes pargiti välimine Patrol lausa tee telgjoonele ja teine kohe tema ääre ja köideti mõlemad rekkale sappa. DPS-nikud ärkasid oma letargiast üles ja sulgesid oma vilkurialusega ühe sõidurea ning hakkasid liiklusreguleerimsiega tegelema.
Siis oli mitu minutit põnev - vintsid kiunusid, tross võbeles, plokk naksus kurjakuulutavalt, Patrolid venisid mitu cm pikemaks ja pisitasa tuli maanteesaurus teele tagasi. Käes!
Seda juhi õnne ja rõõmu, püüdis pakkuda meile teed, siis tühjavõitu rahakoti vahelt lausa 50-rubast (=2Eur), millest Metsik suurejooneliselt loobus ja läksime suurte sõpradena lahku. Ka mentidega jätsime sõbraliku noogutusega hüvasti. Sealkandis on nüüd eestlased rekkajuhtide ja DPS-nikute silmis tegijad mehed.
Linnasid läbisime väga vähe, kuna neist oli võimalik ringi sõita. Minu mõningaseks imestuseks avaldati üskmeelselt soovi Jekaterinburgi külastada. Kunagi kandis see linn nime Sverdlovsk, ühe Lenini aegse peaministri auks. Linnas oli 2 asja, mida külastada – tehase muuseum ja loomaaed.
Urali raskemasina tööstuse muuseum asus kesklinnas mingite uhkete parkide ja väljakute piirkonnas ning oli täiesti suletud, kuna on pühapäev.
Mina ei tea, mida Inseneer näha lootis, mind huvitanuks treipinkide tootmise ajaloost rohkem Ural veoautode kohta midagi rohkem teada saada. Aga juhul kui tal oli sama soov, siis oleksime mõlemad pettunud, kuna eeltoodud veoautosid toodetakse tegelikult hoopis Tšeljabinskis. Mis asub ca 250km kaugemal ja ilmselt omab oma muuseumi.
Siis külastasime hoopis loomaaeda. Mina olin oma varasemas elus külastanud kahjuks ainult Tallinna ja Riia zoopark-tüüpi loomaaedu ning mingit pisemat loomaaeda Stockholmis. See oli nüüd siis neljas ja hoopis teisugune. Jekaterinburgi loomaaed on nimelt selline loomaaed tüüpi loomaaed, kus loomade puurid asuvad kolmes tasapinnas kivimajade ja asfalteede vahel ja rohelust on väga vähe. Mahub see asutus umbes samale suure pinnale, kui Tallinna Loomaias on ainuüksi erinevatele kitsedel reserveeritud. Puurid muidgi olid kordades kenamad, kui need vanad Tallinn Zoo silkaadist ja roostes aiavõrgust kokkupunutud kiskjapuurid. Loomade valik oli tavainimestest külastajatele orienteeritud – suurkiskjad karud, lõvid, tiigrid, krokodill, jõehobu ja ohtralt igasugu väiksemaid tegelasi ka. Ei olnud üldse viisesaja meetri pikkust promenaadi, mida ääristanuks tosinkond puuri ainult Tadžiki markuuridega, vaid ilusasti 1 puur ühe loomaga, teine puur järgmise loomaga, kolmas puur kolmandat liiki loomaga jne. Nende kohal järgmine rivi ja siis veel üks. Karusid oli natuke arvukamalt esindatud, vene rahvusele südamelähedane loom ikkagi.
Siis oli meil juba seal Irkutski kandis tekkinud Inseneeri ja Velloga selline veider mõte, et vaja üks allilmastiilis grupeeringupilt teha. Igasugu grupeeringuid on Eestis maffiat teinud: Krasnodari, Solikamski, Kemerovo, Kaasani, Novosibirski, Permi jne jne. Päris mitu neist linnadest jäid Venemaa mastaape arvestades meile lausa teele, ainult 30km põige olnuks vaja teha, Metsik tiim meie häid plaane ei mõistnud ja ei tahtnud sellest kuuldagi. Seetõttu sellist hea pilti teha ei saanud – need neetud moodsad ümbersõidud jätsid linnasildid alati paarikümne km kaugusele või oli sildi juures peatumine lausa keelatud. Lõpuks tegime hädaga siis Permi teeviida juures pildi ära.
Piltide hulgast leidsin ühe analoogse pildi veel, ainult googeldamine Arhangelski grupeeringu kohta mingit vastet ei andnud. Aga ega me siis seetõttu vähem kõvad mehed ole. Ja Konev oli ka kõva tegija omal ajal. Kuna ma reisile olin kaasa võtnud paksu raamatu marssal Zukovist, siis ma isegi teadsin, mis ametimehega tegu oli.
Reisikorralduses oli meil muutunud niipalju, et hommikusöögid telklaagris kippusid ära jääma, peale äratust tuikusid uimaselt kaks tiiru ümber telgi, siis pakkisime oma vettinud laagri ja tunniks-kaheks teele, kuni kohtasime nn rekkameeste majutusasutust, kus oli võimalik hommikusöök tellida ja vahel isegi vesiklosetti tasu eest külastada.. Kokkuvõtvalt võib öelda, et nende äride, kus tuleb leti äärest tellida, söögi kvaliteet jätab üldjuhul tugevalt soovida, söögikohad, kus saab lausast tellida – päris hea.
Õhtusöögiks kippus tüüpselt ikka sai ja vorst olema, pakisuppidel esialgset menu enam polnud.
Ööbimiskohatade valikul olime saavutanud ülimalt pohhuistliku-proffesionaalsuse – kus hekk oli, sinna taha läksimegi magama. Ükskord sattusime ka mingile metsalangetusalale. See oli eriti hea koht, ainult kole karuhirm tekkis. Selle eest leidsime väikse tiigi, kus sai isegi väikest viisi vannis käia.
Ilmselt kõik mäletavad, et juulis-augusti põles Venemaal kõvasti.
See tegeliklult ei ole põleng, vaid väga ilus päikeseloojang. Aga selliseid tossuseid piirkondi me ikka natuke nägime ka, korra isegi kulupõlengut. Ka tiirutas metsavahel tuletõrje patrulle ja olid lausa mingi katastroofi keskused valmis seatud.
Aga see kõik oli mittevajalik, kuna me olime sattunud mingi vihmapilve alla, mis meid visalt päev läbi jälitas ja öösel sellise keskmise seenevihmaga üle kallas - vesi telki ei tunginud, aga ebameeldiv rõskuselõhn kippus juba asjadele külge jääma. Ja see pagana pilv jälitas meid täitsa Peterburini välja.
Ja kui ma oleks Savisaar, siis ma kuulutaks: "MEIE KUSTUTASIME PÕLEVA MOSKVA!".
Mida teha, kui Sa pead kolm päeva järjest autost ainult välja vaatama
Venemaa peaks olema üks müstiline koht siin päikese all. Aga kui sa pead teda lihtsalt läbima, isegi mitte ühest otsas teise, vaid ainult keskelt alustades tuleb jõuda ühte äärmisesse serva, siis polegi nagu peale maanteelindi jälgimise midagi teha. Igav, eks ole.
Teede olukord on täiesti rahuldav, kardetud suurlinnadest läbisõitude asemel on ehitatud ringteed, muudkui lenda, peaasi et sellisele asjamehele vahele ei jää.
Juhil on tegevust, rutiinne, aga ikkagi. Ülejäänud vahivad niisama ja püüavad midagi huvitavat leida. Mina olen paandunud ebapraktiliste ja ebaökonoomsete autode friik - püüdsin lihtsalt teel kohatut võimalikult palju jäädvustada. Tulemused esitan järgmises peatükis, siis saavad normaalsed inimesed terve peatüki korraga vahele jätta.
Millega me siis sisustasime aega teel Tomski oblastist Peterburi oblastisse, toon mõned eredamad seigad välja.
Üsna seal Tomski kandis näiliselt tee ääres parkivast rekkast möödudes pani Metsik meeleheitlikult kisama: „see on siin kinni jäänud, vaadake! Me peame talle appi minema“. Ińterkollegiaarne värk. Loomulikult läksime.
Poolhaakega veduki oli teeäärde pargitud, et juht koos oma naisega hommikust teed saaks juua. Aga 23t mahlapakke vajutas auto nende meelepahaks pehmevõitu teepeenrasse.
Juht kirus oma kolleege, kuna lällari teel esitatud abipalveid ignoreerisid absoluutselt kõik tema kolleegid. Meie kahe Patroli abistamisvõimesse suhtus ta pehmelt öeldes skeptiliselt, aga ei keelnud meil proovimast. Panime vintsitrossid läbi ploki külge ja tegime esimese katse – Patrolid lähenesid rehvide lohisedes rekkale, aga rekka ise samaaegselt vajus pigem kraavi poole. Patrolid tulnuks rohkem tee telgjoone suunas paigutada, samuti sai selgeks, et ühte head ankrut olńuks vaja.
Me oma tegevusega olime tähelepanu pälvinud: möödasõitjad vähendasid märgatavalt kiirust, et meie arusaamatut tegevust vaadata, ka vastassuunast tulnud DPS-patrullauto jäi lausa teepeenerale seisma, mendid tulid välja, panid mugavalt suitsud ette ja hakkasid nagu loožist tsirkust vaatama.
Õnneks üks rekka jäi ka seisma ja oli nõus ankruks hakkama. Silmanurgast mentide poole piiludes pargiti välimine Patrol lausa tee telgjoonele ja teine kohe tema ääre ja köideti mõlemad rekkale sappa. DPS-nikud ärkasid oma letargiast üles ja sulgesid oma vilkurialusega ühe sõidurea ning hakkasid liiklusreguleerimsiega tegelema.
Siis oli mitu minutit põnev - vintsid kiunusid, tross võbeles, plokk naksus kurjakuulutavalt, Patrolid venisid mitu cm pikemaks ja pisitasa tuli maanteesaurus teele tagasi. Käes!
Seda juhi õnne ja rõõmu, püüdis pakkuda meile teed, siis tühjavõitu rahakoti vahelt lausa 50-rubast (=2Eur), millest Metsik suurejooneliselt loobus ja läksime suurte sõpradena lahku. Ka mentidega jätsime sõbraliku noogutusega hüvasti. Sealkandis on nüüd eestlased rekkajuhtide ja DPS-nikute silmis tegijad mehed.
Linnasid läbisime väga vähe, kuna neist oli võimalik ringi sõita. Minu mõningaseks imestuseks avaldati üskmeelselt soovi Jekaterinburgi külastada. Kunagi kandis see linn nime Sverdlovsk, ühe Lenini aegse peaministri auks. Linnas oli 2 asja, mida külastada – tehase muuseum ja loomaaed.
Urali raskemasina tööstuse muuseum asus kesklinnas mingite uhkete parkide ja väljakute piirkonnas ning oli täiesti suletud, kuna on pühapäev.
Mina ei tea, mida Inseneer näha lootis, mind huvitanuks treipinkide tootmise ajaloost rohkem Ural veoautode kohta midagi rohkem teada saada. Aga juhul kui tal oli sama soov, siis oleksime mõlemad pettunud, kuna eeltoodud veoautosid toodetakse tegelikult hoopis Tšeljabinskis. Mis asub ca 250km kaugemal ja ilmselt omab oma muuseumi.
Siis külastasime hoopis loomaaeda. Mina olin oma varasemas elus külastanud kahjuks ainult Tallinna ja Riia zoopark-tüüpi loomaaedu ning mingit pisemat loomaaeda Stockholmis. See oli nüüd siis neljas ja hoopis teisugune. Jekaterinburgi loomaaed on nimelt selline loomaaed tüüpi loomaaed, kus loomade puurid asuvad kolmes tasapinnas kivimajade ja asfalteede vahel ja rohelust on väga vähe. Mahub see asutus umbes samale suure pinnale, kui Tallinna Loomaias on ainuüksi erinevatele kitsedel reserveeritud. Puurid muidgi olid kordades kenamad, kui need vanad Tallinn Zoo silkaadist ja roostes aiavõrgust kokkupunutud kiskjapuurid. Loomade valik oli tavainimestest külastajatele orienteeritud – suurkiskjad karud, lõvid, tiigrid, krokodill, jõehobu ja ohtralt igasugu väiksemaid tegelasi ka. Ei olnud üldse viisesaja meetri pikkust promenaadi, mida ääristanuks tosinkond puuri ainult Tadžiki markuuridega, vaid ilusasti 1 puur ühe loomaga, teine puur järgmise loomaga, kolmas puur kolmandat liiki loomaga jne. Nende kohal järgmine rivi ja siis veel üks. Karusid oli natuke arvukamalt esindatud, vene rahvusele südamelähedane loom ikkagi.
Siis oli meil juba seal Irkutski kandis tekkinud Inseneeri ja Velloga selline veider mõte, et vaja üks allilmastiilis grupeeringupilt teha. Igasugu grupeeringuid on Eestis maffiat teinud: Krasnodari, Solikamski, Kemerovo, Kaasani, Novosibirski, Permi jne jne. Päris mitu neist linnadest jäid Venemaa mastaape arvestades meile lausa teele, ainult 30km põige olnuks vaja teha, Metsik tiim meie häid plaane ei mõistnud ja ei tahtnud sellest kuuldagi. Seetõttu sellist hea pilti teha ei saanud – need neetud moodsad ümbersõidud jätsid linnasildid alati paarikümne km kaugusele või oli sildi juures peatumine lausa keelatud. Lõpuks tegime hädaga siis Permi teeviida juures pildi ära.
Piltide hulgast leidsin ühe analoogse pildi veel, ainult googeldamine Arhangelski grupeeringu kohta mingit vastet ei andnud. Aga ega me siis seetõttu vähem kõvad mehed ole. Ja Konev oli ka kõva tegija omal ajal. Kuna ma reisile olin kaasa võtnud paksu raamatu marssal Zukovist, siis ma isegi teadsin, mis ametimehega tegu oli.
Reisikorralduses oli meil muutunud niipalju, et hommikusöögid telklaagris kippusid ära jääma, peale äratust tuikusid uimaselt kaks tiiru ümber telgi, siis pakkisime oma vettinud laagri ja tunniks-kaheks teele, kuni kohtasime nn rekkameeste majutusasutust, kus oli võimalik hommikusöök tellida ja vahel isegi vesiklosetti tasu eest külastada.. Kokkuvõtvalt võib öelda, et nende äride, kus tuleb leti äärest tellida, söögi kvaliteet jätab üldjuhul tugevalt soovida, söögikohad, kus saab lausast tellida – päris hea.
Õhtusöögiks kippus tüüpselt ikka sai ja vorst olema, pakisuppidel esialgset menu enam polnud.
Ööbimiskohatade valikul olime saavutanud ülimalt pohhuistliku-proffesionaalsuse – kus hekk oli, sinna taha läksimegi magama. Ükskord sattusime ka mingile metsalangetusalale. See oli eriti hea koht, ainult kole karuhirm tekkis. Selle eest leidsime väikse tiigi, kus sai isegi väikest viisi vannis käia.
Ilmselt kõik mäletavad, et juulis-augusti põles Venemaal kõvasti.
See tegeliklult ei ole põleng, vaid väga ilus päikeseloojang. Aga selliseid tossuseid piirkondi me ikka natuke nägime ka, korra isegi kulupõlengut. Ka tiirutas metsavahel tuletõrje patrulle ja olid lausa mingi katastroofi keskused valmis seatud.
Aga see kõik oli mittevajalik, kuna me olime sattunud mingi vihmapilve alla, mis meid visalt päev läbi jälitas ja öösel sellise keskmise seenevihmaga üle kallas - vesi telki ei tunginud, aga ebameeldiv rõskuselõhn kippus juba asjadele külge jääma. Ja see pagana pilv jälitas meid täitsa Peterburini välja.
Ja kui ma oleks Savisaar, siis ma kuulutaks: "MEIE KUSTUTASIME PÕLEVA MOSKVA!".