Automatk Mongooliasse 2010

[Landy]

Miks S-III Land Rover Teie teed blokeerib?

[Kjen]

Ei plaaninud see series midagi kurja, tegeles lihtsalt U-turni teostamisega.
Vägeva pööderaadiuse ja tugevatele meestele mõeldud rooliga aparaadil läheb vahel lihtsalt sutike kauem.

[Kjen]

VIII osa
Rohelised mäed

Kaugemalt paistvad mäeahelikud olid muidu meie jaoks juba üsna tavaliseks nähtuseks muutunud. Tempokalt Almaõ poole veeredes kerkis esile järsku ettepanek natuke lõigata. Nimelt olid kaardi koostajad tõmmanud selliseid radu sümboliseerivaid jutikesi ka üle mägede ja kellegil tuli idee järgi vaadata, mis seal siis üleval ka on. Boonusena oleks saanud mitusada km säästa ja ekspealinnale lähemale saanud.



Mägedesse saamiseks keerasime suurelt teelt maha ja sattusime mingisse külakesse. Külakeses, mägede jalamil, elasid hoopis kirgiisid. Kirgiisid on kasahhide natuke vaesemad naabrimehed. Natuke kitsama näoga ja vanemad mehed kasvatavad omale lõua otsa väikese habeme. Ja räägivad vene keeles. Kasahstanis on just nemad, kes mägedes suuri loomakarju peavad.

Külast saime kinnituse, et mägedes on autoteed küll, aga kas just Alamtõsse siit saab, selles keegi väga kindel ei olnud. Isegi hiljem mägedes kohatud karjakud ei teadnud seda.
Enne mägesid saime ületada ka klassikalise koolmekoha.



Mäestikujõegede veed on põhimõtteliselt joodavad (eelistasime küll natuke kõrgemal seda teha) ja krampitekitavalt külmad. Tänu temperatuurile ja käredale voolule seal ennast pesta sisseronimise teel on muidugi peaaegu võimatu.
Mägede jalamil jäid silma mitmed karjakasvatusele omased rajatised, aedikud ja laudad ning hakkaski tee vaikselt kõrgemale tõusma. Rajad olid üllatavalt sõidetavad. Kohalikud lendasid neil põhiliselt Nivadega. Algus oli järsk, hiljem läks laugemaks, tulid orud ja uued mäetipud.



Vaated olid fantastilised. Kenaks tegi lisaks looduse suurejoonelisusele need mäed just see rohelisus.




Õhtu ilusaim hetk oli see, kui pilv mäe tipus voolas auto ühest aknast sisse ja teisest välja. Mina ja Inseneer oleme sõna otseses mõttes pilves olnud. Vellol ja Marial tagaistmel olid aknad kinni, nende kohta saab öelda et on pilves oleku lähedases seisundis viibinud.
Laagripaiga valik tuli ära teha väga äkitselt. Nimelt äkitselt oli meie auto esiklaas natuke udune, siis hakkas nagu natuke sadama ja siis juba tuli kõlarist Metsiku küsimus: "teil läks keema va"?
Ei läinud. Lihtsalt lõdvik lendas radiaatori küljest minema. Koos ämbritäie jahutusveega. Seda nalja tegi auto veel paar korda, kuni Barnaulis üks treial väikese torukese treis kummivoolikule toeks.
Igal juhul sai Inseneer oma kuulsa presentmantli jälle selga tõmmata ja hämara saabudes oli voolik radika küljes tagasi ja meie hambapesuvesi radika sisse valatud.



Magada oli see öö kohutavalt mõnus. Mägedes kukkus õhutemperatuur sinna +13ēC peale ja see oli peale kõrbetemperatuure ütlemata kosutav.
Kottpimedus muidugi mägedes liiklust ära ei lõpetanud, üks Niva kimas põhjagaasiga meie laagrist mööda, juht ei uskunud silmanurgast nähtut ja keeras lausa tagasi, et meie laagrit oma ainsa esitulega valgustada ja seejärel edasi kõrgemale sõita. Hommikul nägime teda ja veel paar tema kolleegi uuesti. Siis nad sõitsid mäest jälle alla tagasi ja lehvitasid meile rõõmsasti.
Alanud pool päeva oli põhendatud tõelisele looduse ilu nautimisele.



Kõrguse poolest olime meie kusagil 3km juures. Mägedes see tõeline karjakasvandus asuski. Põhiliselt jälle muidugi lambad-kitsed, aga ka veised ja hobused. Tavaliselt hoidis 1 ratsanik karjal silma peal ja abistas teda ka paar suurt, aga kuulekat koera.
Mägede lõhnast - mäestikes pidi olema erakordselt puhas ja kopse raviv õhk. Need imeilusad Kasahtsani mäed lõhnavad naturaalselt lamba, vahel ka lehma, sita järele. Seega kunagine Kükita Grilli (legendaarne söögikoht Mäo lähedal) nüüdseks minevikku vajunud kuivkäimla juures olev teade, et "sitahais on kopsurohi" võib sealtkandist inspireeritud olla.



Kuna teed olid kividest hoolega puhastatud, siis Insener läks järjest uljamaks ja lõpuks saigi hakkama:




Esmalt piirdusid kahjustused väändnud veopeaga. Kuidagi tagasi kinnitatuna murdus ta sajakonna meetri järel täiesti ära. Ja kui te lugupeetud Gaz 704 omanikud seni arvasite, et käru küljes tolknevad ketid on mingi täiendav turvaelement, siis unustage ära. Need kestavad umbes 20m mägiteed.



Üldiselt õnnestus see suure elujanuga (all oleva oru sügavus oli vähemalt 100m) käru kahe suure seekli abil autole uuesti sappa saada ja nii pidas ta Alamtõni vastu küll.

Käruga tegelemise ajal tekkis meie seltskonda paar kohalikku ratsameest, kes väga rõõmsad olid turiste mägedes kohates. Kutsuti külla ja puha. Kusjuures üks taat ehmatas meid mõningase eesti keele ja geograafiaalase teadmisega! Oli Tapal, Keilas ja Pärnus aega teeninud.

Mägedest viimaks alla saanud, oli meie peaeesmärk leida koht käru remondiks. Esimese külas oli keevitaja lausa tee äärest võtta, aga vat seda neetud euro-veopead me ei leidnud terve Kasahstani pealt.

[Kjen]

IX osa
Kuidas me Almatõ "avtorõnokitelt pritseptile sabtasti" otsisime

Almatõ ei olenud enam kaugel ja õhtuks olimegi kunagise pealinna väravatel. Analoogselt Venemaale kasvas linna lähendes politseipatrullide arv, vahetult linnas väljuval teelõigul mõõdeti kiirust lausa kahes kohas. Linna ääres hakkas silma hulgaliselt vanu häid Zil-MMZ kallureid, mis kõik müüsid koos kohaleveo teenusega kas liiva, mulda, killustikku või tsementi. Ka Almatõs on parasjagu ehitusbuum käsil.
Viimasest külakesest saadud info põhjal oli meid huvitav koht - avtorõnok ehk siis autoturg kohe linna piiril. Saadud info vastas tõele.
Kellaaeg oli Eesti mõistes kusagil kuue paiku õhtul, liikluses oli tipptund ja turg oli tegelikult just lõppenud. Jäi mulje et parklat kui sellist väljaspool turgu nagu ei olnudki, olid vägevad väravad, kus turvamees piletiraha küsis. Ilmselt kehtis seal loogika, et kui Sa juba autoturule tuled, siis tahad Sa ju uut autot ja järelikult tahad Sa ka oma vanast lahti saada ning seetõttu ongi just mõistlik varakult müügis olevate autde vahele end parkima sättida. Ja kel autot veel ei ole, tuleb nagunii jala.
Värava ääres parkida ei tohtinud, aga meid kui väljamaalasi juhatati natuke kaugemale ja võisime teepeenrale oma autod jätta. Tüdrukud jäid igaks juhuks autodesse ja meestejõuk siirdus turule.
Ennist juba mainisin, et turg oli tegelikult otsa saanud ja seetõttu leidsime eest kolossaalse väljaku, mida poolitas putkade rivi ja mida ka ümbritsesid putkad. Ruumi oli seal ikka sadadele ja sadadele autodele. Ilmselt turu öine turvavärk ei ole kõige parem, aga see megaplats oli peaaegu tühi. Platsile oli ööseks juletud jätta kõigest paarkümmend autot, neist mõned olid omavahel kettidega kokku aheldatud. Ja mis hinnad seal olid! Autod, ka vanad rondid, on poole kallimad kui Eestis. Muidugi kõiki sellised mudeleid, mis seal väljas oli, pole Eestis kunagi saada olnudki. Ega ilmaasjata juba ka ajakirjanduses ei räägita kasahhi autoärimeestest, kes Leedus on ammu põhikliendid ja nüüd vaikselt Eestis suuri V8 maastureid välja viivad. Igaks juhuks mainin üle, et kütus sealmaal 6,5 kr liiter maksab.
Platsi ümbritevad putkad oli peaaegu kõik juba suletud. Päevasel ajal mõõdi neis kõikvõimalikke varuosi. Ehk just seda kraami, mille vastu meil kõrgendatud huvi oli.
Keskmises putkaderivis paiknes aga toitlustusbisness. Mis küll tolleks päevaks hakkas lõpetama oma tegevust, aga veel täitsa toimis. Kujutate ette - turg muidu juba täitsa inimtühi ja siis korraga kamp väljmaalasi. Seda valjuhäälset pakkumiste tulva, mis meile kaela langes. Saime esialgu sealt tulema põhjendusega, et meil on kiire turvamehele teadaolevalt viimasesse lahtiolevasse varuosa putkasse. Kuna viimase toiduputkade rivis oleva kompleksi kokk meile kõige kauem järele jooksis, siis talle lubasime, et tagasiteel astume läbi.
Varuosade putka oli lahti küll, aga meie jaoks halvasti varustatud. Ja olimegi gurmeetänaval tagasi. Seekord võeti meid juba kahe mehega vastu ja meenutati meie lubadust. Ainut seekord pidid nad kõvasti rohkem vaeva nägema, kui nad algul arvasid. Armutu kapitalist Inseneer koos lõunamaiselt mõjuva jässaka tõmmu ja temperamentse Metsikuga, on ilmselt ka mõnel India või Araabia turul tegijad kauplejad. Vaesed müügimehed olid päris segaduses. Igal juhul tutvustasime neile anekdooditegelast "Gorjatšii Estonski Parenit" ja siis nad rahunesid maha. Šašlõki saime kätte Eesti rahas 30 krooniga varras. Kusjuures kartellikokkulepped toimivad seal hästi - kuigi konkurndid käisid oma näilist pahameelt lausa meie toitlustjate köögis näitamas, toodi puudujäävad lihavardad üle kogu turu konkurentide juurest kokku.
Hästi lõbus ja lahke seltskond tegutses seal tururestoranis. Välimuse järgi olid pigem venelased, aga rääksid ka ilmselt kohalikku keelt. Kokk oli kindlasti kohalik. Ainult ettekandja tibi, kes bossi sõnul anti päriselt meie omandusse kohustusega absoluutselt kõik meie soovid täita, mõjus pisut kohtlasena. Tibi ei viibinud diili tegemise juures ja seetõttu põhjustas segadust nii tellimisel kui arve koostamisel.
Saime kasulikke soovitusi öömaja valiku osas ja täiendavat infot, et Almaõs on veel päris mitu rõnokit just varuosadele. Hotelle oli turu naabruses lausa kaks, aga kuna ühes elavat palju usbekke, siis olla see kole lärmakas ja kasimata. Usbekke kui põhilisi "gastarbaitereid" üldse ei armastata kusagil. Seal turul tegelesid nad prügivedajatena - sõitis tasakesi Gaz 53, üks mees kastis ja kolm tükki sõna otseses mõttes loopisid teda prügitünnidega. Kastis olev tegelane püüdis need osavalt kinni, tühjendas ja virutas tagasi. Väga osav.
Meie hotell asus otse turu vastas üle tee.



Hotelli ees oli päris suur tasuline valvega parkla ja külastajate sihtgrupiks just autoturu külastajad. Parkimise mõistatuse osas saime selguse kätte.
Väliselt näeb hoone oluliselt kenam välja kui seest, aga meie tagasihoidlike vajadustega ta sobis. Eriti kui öö maksis vist 165kr/nägu, kuna oli külastajatevaene aeg ja hinnad all. Esimest korda reisi jooksul saime dušši all käia.

Samal ööl teostasime esimese retke Almatõsse. Hotellipidaja, kes uuris suure hoolega pikalt meie karavani, soovitas küll käru maha jätta ja esimese asjana pesulat külastada, kuna mendid seal pesemata autodele suisa trahvi tegevat. Kuna seeklid oli kole kõvasti kinni väändunud ja Inseneeril oli kõigest "pohhui", siis käisime niisama ära.
Enim silmatorkavam majandustegevus oligi linnas "avtomoika" ja "zinomontaz". Ilusasti vene keelsest üks-ühele üle võetud terminitega ja valgusreklaamidega reklaamitud.
Ja üles leidsime ka esimese "rõnoki". Ja see oli öösel lahti! Kasahstani uute varuosade "rõnok" kujutab endast mitmekordest büroohoonet, mis on täis pisikesi kaubabokse. Meenutab oma olemuselt näiteks Merekeskust vms turistilõksu. Ainult boksid on täis autoträni. Kõike võimalikku ja võimatut. Kõikidele maailma automarkidele. Ainus, mida me kusagilt ei leidnud, olid: tonnine euro-veopea, Zaz 965 ja Zil 157 osad.
See öösel külastatu oli selles mõtte avatud, et peaustest sai sisse ja paar lähemat boksi esmaste autotarvetega (pirnid, õlid, filtrid, kergem tuuningvarustus) olid avatud ka ja neid sai turvameeste saatel ka külastada. Liftid ja trepid olid aga lukus, neil sai päevasel ajal liigelda. Hoone katusel olnud reklaamide põhjal võis oletada, et üleva pool siiski olid ka mingit muud tüüpi bisnessid. Saime hea soovituse tulla normaalsel kellaajal tagasi ja külastada hoopis hoonet teisel pool teed. Olla suurema valikuga keskus.
Hoone kõrval olid ka klassikalised kioskid samale kaubagrupile, samuti sai lisaks rehvidele vahetada tuuleklaase ja tellida keevitustöid. Samuti lubati parandada kõikide automarkide elektrisüsteeme ja mootoreid.
Neid kõiki teenuseid me vastu õhut siiski tarbida ei soovinud ja käisime ka linna südames ära. Liiklus oli kellaajale vaatmata tempokas ja kehtis ülimalt õiglane ja lihtsalt mõistetav reegel - suuremal on õigus. Me olime endiselt seal maal populaarsed ja pälvisime piisavalt tähelepanu.
Öösel oli kesklinnas isegi parkimiskohti ja tegime pisikese tiiru ka jalgsi.
Linn nagu linn ikka, hulganisti moodalt riides noori jalutas ringi, kõikjal sai osta fast-foodi ja isegi interneti-saal oli olemas. Pimedas vilkuvaid ja lärmi tegevaid mänguasju müüdi ka, ainult müüjateks polnud neegrid. Väljakutsuvalt liibuvalt-napis riides ja pilku tabada püüdvaid neiusid oli ka, aga meie militaarstiilis multisoolise kamba ligi nad ei tulnud. Seega selle linna selle teenuse hinnaklassi ei oska öelda. Ah jaa, kerjav mustlastädi lapsega oli ka täitsa olemas.
Eero peatas kõhklematult kohalike ja ajas nendega pikalt juttu, kes vene keelest aru said, kuulasid huviga pealt, mitteoskajad nagu mina, igavlesid.
Kusagil nurgataguses bistroos tehti ka kiire õhusöök ja hotelli tagasi.

Järgmine päev oli laupäev ja meie, pakkinud oma asjad, kohe hommikul taas "rõnokile".
Tung linna oli päris vägev. Selle põhjustas üks ära koolenud bussirisu, millest kõik vasakult-paremalt - teepeenart pidi, läbi kõrvalolevate parklate või teise ritta vahele kiiludes, mööda püüdsid saada; ja maarahva soov pääseda turule aiasaadusi realiseerima. Maarahvas kasutab üldjuhul vene autosid ja neist võeti välja ikka päris viimane:



Metsik kasutas juhust ja käiski kohalikus pesulas ära.



Teine autotäis aga läks siis kolmandat "rõnokit" kaema. Jälle ei pidanud me pettuma. Kujutate ette moodsat viiekordset hoonet, mille korruse pindala on korvpalliväljaku mõõtu ja mis on täis ainult ja ainult autode osade müügiga tegevaid bokse. Kõik kellel on vaja kroomitud esiraudu või valuvelgi või eriti isikupäraseid tagatulesid oma Land Cruiserile, minge kõik Almatõsse "rõnokile"! Või vahate kastiraudu oma Navarale, minge ka kõik sinna! Tohutu valik ja hinnad poole odavamad, kui siin. Ka saksa ja hiina autode omanikud saavad seal õnnelikuks. Ainult inglise autosid seal miskipärast ei fännata. Ja mingi sertifikaadi jutuga ka ärge hakake kohalikke ärritama.

Meie seekordne probleem oli nüüd hoopis see, et olime liiga vara tulnud. 2/3 bokse oli lihtsalt veel kinni. Õige elu nädalavahetusel pidi kella 11 paiku alles algama. Isegi selle neetud veopea leidsime ühe suletud klaasukse tagant üles. Kahjuks ainult 600kg veojõuga. Selle oleks me juba enne kasahstanist väljasaamist katki tõmmanud.

Aga ka seekord ei jätnud kohalikud meid hea nõuandeta - oli ka neljas "rõnok". Nn kasutatud varuosade turg. See autopedede paradiis asus täpselt eelmiste vahepeal ja sinna pääsemiseks pidi taas natuke kohalikku liiklust nautima. Seda lõpnud autobussi polnud keegi ju vahepeal ära koristanud.
Kasutatud varuosade turg meenutas natuke omaaegset kadaka turgu. Oli mingi läbipaistev katus ja selle all sajad merekonteinerid. Müüdav kola ei olnud üldjuhul üldse mingi romula toodang, lihtsalt eelmises kohas olid müüjatel mingid kataloogid kasutada ja asju oleks saanud tellida tehasekoodide alusel, samuti oli iga müüja puhul täheldatav mingile kaubagrupile või margile spetsialiseerumist, siis siin pigem tuli leppida kohal peal oleva kaubaga. Rahvast oli murdu ja vähemalt mina hoidsin ühe käega rahakotist ja teisega passist.
Vaevu sisse astunud, kui juba keegi kargas meile ligi ja soovis meid kangesti aidata. Imestunult meie väändunud veopead vaadanud, uuris, et mis asi see üldse on, mõtles veidi ja teatas siis, et selliseid saab ainult ühest kohast ja pani ees minema.
Viiski põhimõtteliselt õigesse konteinerisse. Ainult päris seda õiget asja ei olnud ka seal. Oli mingeid USA turule mõeldud analoogseid tooteid (kohalike rikaste paadihaagised pidid nendega komplekteeritud olema) ja klassikalisi silmuse-kujulise haakeseadme vedamiseks mõeldud asju.
Kuna see pidi Patrolile peaaegu polt-on lahendusena külge sobima, siis saigi asi ära võetud. Inseneer rõhutas veel meie piiritut vaesust ja üllast eesmärki ja tingis umbes 200kr eest alla ka.
Lisaks selle ahnitses ta kaasa veel mingi snorkli, mis kogu ülejäänud reisi kõigile närvidele käis, kuna see ei mahtunud kusagile ja oli seetõttu pidevalt kellelgi jalus.
Nüüd jäi ainult leida koht, kus koksu külge Nissan kinni panna.

[Kjen]

X osa
Onu Kolja

Esialgu oli meie tehnikakomisjoni peamine prioriteet leia töökoda, kus on "Kemppi". Kemppi on Venemaal ja Kasahstanis siis moodne termin keevitusviisile, mida vanasti lihtsalt CO-keevituseks kutsuti. See et Kemppi midagi väärt on, seda teadsid ka kohalikud ja sellise riistapuu olemasolu korral kuulutati seda ka suure plakatiga.
Mingil põhjusel "rõnoki" ümbruse omad ei kvalifitseerunud ja mingil hetkel olimegi juba linna teises otsas ja lausa linna piirist välja sattunud. Kellegil tuli hea mõte linna ääres passival tehnikakolonni, needsamad, kellelt oleks saanud jaekaubanduse raames osta koorma liiva või tsementi, meestelt küsida, kas keegi laupäeviti ka keevitustööd pakub ja probleemi rõhutamiseks näidati jälle meie kõveravõitu veopead. Üksmeelne meestekollektiivi vastus oli, et meid saab aidata üksnes onu Kolja.
Onu Kolja leidmiseks tuli meil natuke tagasi sõita ja äärelinna sügavustesse sukelduda.
Onu Kolja oli kohalike lugupidamise pälvinud sellises basiilika-tüüpi majakeses rauatööd tehes. Kunagi oli see ilmselt mingi sots.majandi metallitöökoda olnud.



Hoovis ja hoovi ümber oli natuke "venerauda" ja päris valmis vanaraua hunnik oli ka. Töökojas oli päris mitu meest, onu Kolja, näojoonte järgi otsustades tema poeg ja ajas muutuv hulk kohalikke. Põhiliselt paistsid nad tegevat veoatode-traktorite ja nende haagiste raamide-veokastide remondi ja ümberehitamisega ning meie külastuse hetkel tehti varbaia väravaid.
Meie mure kuulati osavõtlikult ära, tehnilise komisjoni ettepanek painutada jupp armatuurrauda loogaks ja keevitada see käru diisli peale tunnistati ka mõistlikuks, ka töö hind lepiti kokku ja töökojas hakkasidki sädemed lendama.
Töökoda oli nagu enamus selle maakerapoole omad, täis õli ja rauatükke ja igasugu kavalaid seadmeid. Seinad oli kaetud rohke rauaga, mis kõik omavahel oli kokku ühendatud ja elektrikilbi 0-ga ühendatud. See oli selleks kaval lahendus, et onu Kolja nagu vana kooli mees ikka, keevitas ikka trahvo ja elektroodi abil. Elektroodi hoidik oli tal aga ise tehtud kolmest armatuurraua jupist, mis omavahel olid kokku keevitatud omapäraseks ruumiliseks kolmeharuliseks ragulkaks, mille harude vahele sai elektroodi tugevalt suruda. Käepidme osa oli tavalise isoleerpaelaga kaetud ja kuidagi oli ka + juhe sinna külge saadud.
Mass aga võeti lähima raudukse küljest samuti pika armatuurvarda jupiga, mis painutati käru diisli ja rauast vaheukse vahele natuke pingesse ja kontakt missugune. Mask oli ka klassikaline, mitteisetumeneva klaasiga. Nagu vanasti.



Meie tehnikaüksus samal ajal kiskus Patroli haakekonsu tagant ära ja asus seda teisega asendama.



Kui pilti hoolega vaadata, siis tuli natuke ka põrgerauda pealset sissepoole õgvendada. Poldid tuli ka pikematega asendada. Pikemate poltide leidmisel pidime jälle onu Kolja abi paluma. Pooled poldid leiti kohaliku "tookari" (treial) juurest , pooled tuli kusagilt kaugemalt romulast tuua.
Selle hankereisi käigus muidugi Inseneer rääkis meie reisist ja Eesti elust olust ja onu Kolja jälle oma elust. Tema oli koos vanematega Novosibirskist ammu-ammu juba Almatõsse ümber asunud ja eluaeg selles töökohas töötanud. Ja oli väga pahane kohaliku nooruse peale, kes üldse ei tahtvat enam rauatööd teha.
Igal juhul olid need kaks nii headeks sõpradeks saanud, et onu Kolja algu küsitud 1500 rublast andis 1000 tagasi. Meie omakorda jätsime talle kasti eestimaist õlut.
Töö tulemus oli igal juhul aus, käru jõudis sellisena komplekteeritult Eestisse tagasi ja ma ei tea siiamaani, kuidas ma selle värgi sealt diisli küljest lahti saan, kui see tehnoülevaataja Eerole meeldima ei peaks.



Kahjuks ma ei suutnud leida ühtegi pilti onu Koljast, keegi reisil käinutest võiks aidata mind.

[Kjen]

XI osa
Oranž kanjon. Hiina piir.

Almatõst minema saanud, meil esilagu muud eesmärki ei olnudki, kui suund piiri poole võtta. Viisapäevi veel jagus,
aga uuesti migratsionnaja kartotskaga politseisse sattuda ka tahtimis ei olnud.
Eero oli aga kusagilt internetti sattuda osanud ja hakkas vaikselt värskeltavastatud kultuuriväärtusi peale suruma.
Nimelt olla kusagil mingi kanjon, mida kohalike poolt kutsuti kas oranje kanjoniks või siis ka tsarskoje kanjoniks. Jäi veel enam vähem tee peale ka.

Kuna koordinaadid olid teada, siis kohale me ka täiesti probleemivabalt ka jõudsime. Teeristil, mis sinna päris kanjoni juurde viis, kohtasime lääne turiste. Jalgratastega. Keeleoskajad meie hulgast, st. kõik peale minu, muidugi tõttasid kontakti looma. Oli sakslased ja inglased olnud ja mingil jalgratastega ümbermaailma-tüüpi matkal üldse. Ehh-uhhuduuri masti eriti segased tegelased.
Kanjonisse aga nii lihtsalt ei pääsenudki. Teel oli šlagbaum ja selle kõrval putka. Selgus et putkast pidi pileti ostma. Pilet oli selline kespäraselt kallis, meie rahas nii 50kr. Kuna me täpselt siiski keegi ei teadnud, mida meile selle raha eest pakutakse, siis võtsime mõttepausi. Piletimüüjas muidugi ärkas kapitalist ja pakkus veerandi võrra odavamalt sissepääsu. Mõjus, ostsimegi ennast sisse. Šlagbaumi tagant aga avastasime teeraja, mis Vello kaardi kohaselt väikse ringiga ka suurele teele välja viis. Sealt oleks ilmselt piisava ülbuse korral peatumata otse kanjoni äärde välja kihutada saanud.
Aga kanjon oli vägev ja kandis võrdluse vene imperaatoriga auga välja. Tegemist oli siis tohutu suurte orgude ja lõhandikega kaljupinnases ja kivimite värvi värvus oligi selline oražikas.




Ümbrus oli ilusasti korrastatud, varustatud infotahvlitega, prügikastide ja isegi tualettidega. Ehitatud oli ka väike vaatetornike. Kes viitsis, võis alla orgu ka ronida. Seda maalõhet jätkus veel palju pikemalt,kui silm seletas, aga kuna tegemist oli rahvuspargiga, siis kõikjal autoga liikuda ei tohtinud. Tegelikult ei tohtinud seal igal pool jalgsigi liikuda.
Selle koha nimi eestipäraselt on šarõni kanjon (inglise päraselt Sharyn). Suuruselt jääb see ainult USA suurele kanjonile alla.




Vaatajaid lisaks meile oli seal kohale tulnud kümnekonna sõiduauto ja 5...6 hobusega.



Autodega oli kohalikud ja seda tervete peredena, aga hobustega oli mingid eriti eksootilised mehed - pikka kasvu, tõmmud, kräsus peadega. Kuna enesele ümber tõmbasid nad midagi pontso taolist, siis meenutasid nad kangesti lõuna-ameeriklasi. Sellistega ei söandanud isegi Metsik ja Eero tutvust sobitama minna.

Järgmisena hakkas Eero promoma kuumaveeallikaid. Kuna me olime hotellis kõik dušši all käia saanud ja mingisugune reisikarastus juba tekkinud, siis me ülejäänud eriti entusiastlikud ei olnud. Aga kuna kanjon oli ju kokkuvõttes midagi vägevat, siis miks mitte. Lepiti väikse ringiga.
Mingi hetkel tekkis tee äärde hästi ametlikuna mõjuv sildike, kus midagi oli kasahstani keeles kirjutatud. Kasahstani keel kuulub türgi keelerühma ja selle valdamisega meil loomulikult probleeme ei olnud. Ainsana omas ettekujutust, kus me globaalsemas mõttes asume, Vello, kes targasti arvas, et mingi piirivärk siinkandis olla võib.
Oligi. 2 mundris noorukest mehehakatist, salveta kalašnikovid igaks juhuks seljas, peatasid meid vapralt kinni. Vaatasivad vaikides meie passid üle ja siis autode passid ka ja lubatigi meil edasi sõita. Me olime sellise lahendusega väga rahul.
Natukese aja pärast leidsime selle kuumaveeallika ka üles. Tegu oli hoopis mingi tara taga paikneva kuurortkompleksiga, mille hinnatase sundis ka Eero sealt tagurpidi välja tulema.
Kiire ja üksmeelne otsus: läheme piiri poole edasi. Aga enne otsustas meie auto meeskond auto taga natuke teeäärt kasta. Kuime rivis oma asju ajasime (Maria sukeldus selleks tavaliselt kuhugi sügavamalel põõsasse), kuulsime eespoolt väga tuttavliku R4 karburaatormootori häält ja trummelpidurite kriiksatust.
Kui me mõne aja pärast auto tagant ükshaaval välja tulime, siis lisaks UAZ-le olid kohale saabunud ka 3 piirivalvurit, kelle ees Seisid meie reisikaaslased kuidagi ehmunult, passid näpus. Lähemale loivanud, selgus põnev tõsiasi, et me olla piiritsoonis, kus tohib viibida ainult eriloaga. Me olla sisse saanud ainult tänu sellele, et eelpool kohatud post oli mehitatud kogenematute kursantidega. Rumalukesed lasid meid sisse ja ise helistasid igaks juhuks kordonisse. Sealt saadeti kohe patrull meid siis püüdma. Ja kursante ootas õhtul väike narjaad väljaspool järjekorda.
Piirivalvurite juht, noor mittekasahhist pikka kasvu ohvitser oli aga ääretult sümpaatne inimene. Korjas kokku kõikide passid ja Uurinud meie reisi eesmärki, seletas meile situatsiooni ära. Palunud viisakalt vabandust, et tal on siiski omad töökohustused, raporteeris ka telefonis oma ülemusele piirireziimi rikujate tabamisest. Üldiselt jäi ülemuse juhtnööridest mulje, et meile soovitati administratiivkaristus määrata. Mis kujutanuks endast muidugu kõva rahatrahvi.
Aga kuna oli tegemist siiski kena inimesega, kes ei tahtnud üldse meie reisi ära rikkuda, ta siiski talle antud volitusi ei kasutanud. Rääkis hoopis miks sealkandis selline karm kord on kehtestatud. Nimelt taamal paistis vägeva mäeahelik, mille taga asus Hiinamaa. Mäetagused hiinlased aga pidid mingeid ravimtaimi korjama ja kuna olid oma riigis juba kõik lagedaks noppinud, siis tasapisi trügivad üle mägede Kasahhi poolele. Ilmselt peavad vägevate raviomadustega taimed sealkandis kasvama, tabamise korral pidid nad viieks aastaks trellide taha pandama. Ju siis on asi seda riski väärt. Kuna meil poolt tuli kohe laviinina igasugu küsimusi, et mis taimed need on ja kui kaugel see piir on ja kui kõrged need mäed on, siis hakkas ohvitser lõpuks naerama ja ütles, et me muutume nii palju piiri kohta pärides kole kahtlasteks, justkui tahaks me ise ka üle piiri pageda ja andis juhised kõige ohutumat teed pidi sealtkandist jalga lasta.
Tänutäheks mõistlikkuse eest kinkisime mehele väikese meene - vana Tallinna. Kusjuures pidime teda kinki vastu võtma pigem sundima, tegemist ei olnud üldse temapoolse väljapressimisega.

Piiritsoonist põgenedes (vastu tulnud suvaline UAZ-k põhjustas südamerütmihäireid korraks kõigil) selgus, et ühest mäeahelikust pidi ka veel risti üle sõitma. Mäkke jõudsime ilusasti, aga mäe tipul, vahetult enne väga pikka, kurvilist ja järsku laskumist otsustas Metsiku auto meile nalja teha ja lödistas läbihõõrdunud piduritorust välja viimase pidurivedeliku.



Leidis ikka koha, kus seda teha. Samas väga mõistlik temast, et ta seda keset laskumist teha ei otsustanud. Igal juhul sain Inseneer jälle tunnikese millegipärast kõvasti ja ropusti kirudes auto all veeta, Vello ja Metsik varustasid teda tööriistadega ja lohutasid kannatuse katkemise korral. Ülejäänud nautisid looduse kätetööd.

[Kjen]

XII osa
Mis veel Kasahstanis huvitavat oli

Ühest huvitavast kasahhide kõikjal silma hakkavast tavast räägiks veel. Nimelt nende kalmistukultuurist. Iga küla ja linna kõrval oli kalmistu, suurmates linnades moodustasid nad lausa omapäraseid morbiidseid eeslinnu. Väiksemates külades aga oli mõnikord kalme rohkem kui külas hooneid. Ühe keskmise kasahhi kalm kujutas endast väikese garaaži mõõtu silikaadist kiviaedikut. Ja väikse uks on ka aediskusse jäetud. Kivimüüri peale oli kadunu nimi kirjutatud. Ühes asulas tuvastasime ka nime Borat. Peab siiski tõdema, et Borat ei ole sealkandis üldse levinud nimi.



Ka sügavas kõrbes leidus uhkeid kalme.



Jõukama kadunukse mälestuse eest sugulased hoolitseid ka vastavalt. Oli nimelt ka väikese eramu mõõtu kalme, betoonist ja krohvitud müüridega. Ka katuse lisamine andis krüptile soliidsust juurde. Või suure portree lisamine. Islamitavade kohaselt oli ka tihti poolkuu sümbol kuhugi sisse põimitud.
Vaesemate inimeste hauad aga meenutasid natuke armatuurrauast kokku väänatud kasvuhoone karkasse, kuhu kile või klaasid on panemata ununenud ja raud ise ajapikku rooste läinud. Kasahstani loodus väga lopsakas ei ole, seetõttu ka kalmistud heina ja võsa sisse mattunud ei olnud ja jätsid pigem hoolitsetud mulje. Venemaa kalmistud paiknevad tihti poolenisti kasesalu sees ja haud asetsevad mingis padrikus.
Iive ilmselt on seal riigis positiivne, nägime mitut pulma ...



... palju väikseid lapsi ja ainult ühte matust. Matusel me muidugi ei osalenud, sõitsime lihtsalt matuserongist mööda. Katafalkiks oli MTZ haagisega. Sark oli haagisel ja ülejäänud ruumi haagisel täitsid matuselised. Need matuselised, kes sinna ei mahtunud, tuli zigulidega sabas.

Oluline ese kasahhi elus on ka liikumisvahend.



Kaugemates maakolgastes ja kõrbekülades, ehk siis kohtades, kus on palju pinnasteesid, on siiani au sees vene tehnika, eriti UAZ ja Niva. Aralskis, ääremaa väikelinnas, kuhu veel korralikumad teed ei ulatud, turu ääres läbi viidud tehnikavaatluste põhjal esines kõige rohkem 06 ja 07 Lada mudeleid, liikus palju ka volgasid, mudelid 24 aga ka uuemad 3102...3110 mudelid. Volga oli muidugi kõikjal direktori auto staatusest tavaliseks põllumeheautoks taandunud. Mõlkis ja kaubakaste täis. Moššesid eriti ei armastata enam kusagil.





Sisemaa poole liikudes aga hakkasid maanteid ilmestama klassikalised saksa automudelid, nagu sigari-audid jt selle põlvkonna tehnikasaavutused. Valmistatud üheksakümnendate alguses ja keskel. Suuremale linnale lähenedes tekkisid liiklusvoogu aga kolakamad maasturid, eriti hakkasid silma Land Cruiserid, mudelid 80 ja 105 (talasillaga 100). Viimased tundis ära lihtsalt, kuna Inseneer hakkas neid juba kaugelt nähes häälitsema nagu saksa pornostaar. Hiljem Mongooliasse jõudes oli tal otsus küps, tema peab omale ka sellise ehitama, ristates 80 ja 100.
Ka Lexuse maasturid oli üsna populaarsed nagu tegelikult oli esindatud päris lai valik Saksa ja Jaapani autotootjatelt. Päris linna jõudes, meie reisil kvalifitseerusid päris linnadeks siis Atõrau ja Almatõ, aga läks autopark päris uhkeks. Ferrarisid muidugi ei olnud, noh teeolud seal riigis mõjutavad päris oluliselt autovalikut, aga ülejäänud autopark oli päris uus, päris uhke ja hästi puhas. Vene tehnikat sagis ka kõikjal ringi, aga olid rohkem sellisteks põllumeeste liikuruteks taandunud. Linnas muidugi olid tavalised esiveolised sõiduautod enamuses, aga jäi mulje, et linnadevahelisel marsruudil eelistati maasturiga läbida. Almatõs nägime näiteks ka paari Jaguari ja Range Roverit. Rangega erinevalt Jaguarist muidugi julgesid mõned isegi linnapiiridest välja sõita. Autoesindused olid enamus vist linnas olemas, ainult Nissani kaubamärgiga maja müügisalongis olid rivis Lexused ja üksainuke Patrol...
Kaubaveo absoluutne põhiraskus oli langenud Kamazide õlule. Neid oli seal nagu kirjusid koeri kõigist aastakäikudest. Tossasid mägedel ja uimerdasid langustel. Vaesekestest võeti välja ju kõik, furgoon oli sõna otseses mõttes laeni täis arbuuse või meloneid ja samamoodi koormatud haagis ka veel sabas. Auto ei jaksanud ka siledal teel üle kuuekümne välja võtta, tõusudel, aga neid oli sellel maal väga palju, jäid päris seisma ja jahutasid kõrgete pööretega mootorit. Haagised olid uskumatult pikad ja koorma kinnitamisega väga palju vaeva ei nähtud.
Minu isiklik jäi mulje, et venelased müüvad järjest oma Kamazid kasahhidele ja Zil-d mongolitele ja lähevad järjest lääne ja hiina tehnikale üle.
Väikeveod lahendati Gazellide abil, neil autodel ka eriti lääne ja idamaiseid konkurente ei olnud.
Minu meeleheaks kohtas teedel ka meeletult palju 6x6 eritehnikat.



Võrdselt palju oli uuepoolseid 6x6 Kamaze ja Urale, vanemaid Kraze, samuti erineva ajajärgu 4x4 Gorki tehase toodangut. Lääne maastikuveoautosid silma ei hakanud. Uralid ja Kamazid olid varustatud suurte silmatorkavate õhufiltritega, kamazidel olid need katusele mahutatud, Uralidel poritiiva peale. Zil 131 aga olid päris haruldased, ka Venemaal on neid väga vähe järele jäänud - ilmselt tehakse neist metsavekärusid, mida siis hea Uraliga vedada on.
Ehitusvedudeks aga oli hinnatuim isend ikka Zil-MMZ tüüpi kallur ja hiinamaa toodang.



130 nina oli tihipeale ajas paremini kestva 131 omaga asendatud.



Kusjuures hiinalsed on replica isegi Zillist teinud.



Lemmik liinibuss maaliinidel oli Paz, linnades oli kirju valik jaapani veterane ja uuemaid korea-hiina tehaste üllitisi. Ka paljud 6x6 ja 4x4 veoautod oli omale spetsiaalse inimeste vedamise furgooni selga saanud. Paistis mingi tüüptoode olevat ja oli peaaegu alati kollast värvi nagu kunagi linnaliini Ikarused olid.



Vanaduspõlve olid päris mitu KAVZ või Paz bussi mägikuurorti veetma läinud.



Tõelise kasahhi külamehe kummalisevõitu rituaal oli aga omale mingi vana Zil-i kabiin hankida ja see oma elamise ette paigaldada. Neid vanu kabiine nägime ikka kümneid ja kümneid oma reisi jooksul.


Üks lõik Kasahstani maanteed, mis viis pealinna, läbis naaberriigi Kõrgõstani territooriumi. Ilmselt oli see juba nõuka ajal rajatud magistraal ja kuidagi kasahhid selle endiselt omale kaubelnud on. Tee kõrvale oli küll rajatud, või kohati ka alles rajamisel, okastraat aed ja sellised vägevad valvetornid. Mõni neist oli isegi mehitatud binoklitega ja kalašnikovidega varustatud piirivalvuritega. Piirivalvureid luuras ka põõsastes. Ma ei kujuta ette kui sellel lõigul kellelgi oleks kõht lahti läinud. Üks "võska" oli aga mundrisse topitud topistega mehitatud.


Kolhoosi-värk kestis sealmaal edasi.




Ratsutamiskunsti oli küll Mongoolias rohkem levinud, seal oli hobutranspordil isegi linnaliikluses mõningane osatähtsus, aga ka kasahhid-karjakasvatajad pidasid sellest oskusest lugu, kuid pigem mägedes.



Tanklaid oli sealmaal samuti piisavalt ja nagu ma mitu korda juba maininud olin, hinnad on seal maal sellisest hinnaklassist, nagu meil 1998 viimati oli. Kütus ei olnud vist küll kõige kvaliteetsem, pani autod suitsema, kuid see võis ka mägipiirkonna madalast õhurõhust tingitud olla. Filtrid samas umbe ei läinud, autojuhid lisasid küll natuke õli kütusele sekka.



Joogivett saime kogu reisi vältel sellistest infopunktidest.


Süüa tasub Kasahstanis eestlaste rahvusrooga - šašlõkki. Sealiha sealt ei leia, islamimaa ikkagi, kuid lammas, veis ja kanaliha on valikus. Mina kohe üldse lambaliha ei armasta, selle "higise kasukamaitse" pärast, aga Kasahstanis tuli meelt muuta. Olen nüüdseks igasugu teooriaid kuulnud, aga täpselt ei tea ikka, mispärast lõunamaa lammas ei higista. Igal juhul liha oli hea ja pagana hästi oskasid nad seda valmistada ka, lihal ei olnud mustaks kõrbenud servi ega ei olnud varras vaiksel tulel ära kuivanud. Lisaks sellele oli see toit odav ka. Lihavarda hind kippus garniirile ja salati hinnale alla jääma. Keskmiselt 30EEK-u.
Tavaliselt olid söögikohtades klassikalised toolid-lauad, aga oli ka idamaist interjöri.



Väiksemate asulate toidukohad ei olnud kahjuks eriti suured, meie kaheksaliikmeline grupp pärastlõunasel ajal pidi vahel mitmesse kohas üritama, lihtsalt igal pool polnud enam piisavalt sööki järel. Soe kliima, liha kipub riknema ja suuri varusid sees ei hoita. Samas kui teenust pakkuda ise ei suudetud, tuli tädi lausa teejuhiks kaasa, et meid järgmisse kohta juhatada.
Lõppeb aga söömaskäik igal maal sellises kohas.

[Kjen]

XIII osa
Tagasi Venemaal
Kasahstanist lahkumine oli pigem selline igav sõit mööda tühermaad. Teed läksid järjest viletsamaks, kuni muutusid aukudega kaetud teetammiks - mingil päris pikal teelõigul oli remont küll plaani võetud, asfalt lastud lõpuni laguneda, tehnika oli isegi tee äärde kohati valmis seatud, aga töödega miski takistas alustamast. Liiklus kujutas endast totaalset anarhiat – sõita võis kõikjal, tee peal, vastasuunavööndis, suunavööndite vaheliselt haljasalaribal või üldse tee kõrval. Õnneks oli liiklus hõre, seepärast keegi kedagi ei seganud, olime vahel vastassuunavööndis ja keegi tuli vastu meie suuna vööndis, mitte mingit probleemi. Ainsad õnnetud olid Venemaalt saabunud rekkajuhid, kes olid saatuse kurjal tahtel sõidukiks Kamazi asemel saanud mingi lääne veoki, Volvo vms, mis seal kuumaastikul totaalselt ära lagunesid.
Meie 35’’ ratastega olime raudselt kõige kiiremad liikurid sealkandis.

Kasahstani-Vene piiriületust kartsime kõige rohkem. Väidetavalt pidi see piir olema oluline narkotransiidi lõik, kust anaša Venemaale tuleb. Õnneks oli see siiski üks libedamaid piiriületusi. Kasahhi poole läbisime nii lihtsalt ja ruttu, et mul ei ole isegi ühtegi mälestuskildu sellest säilinud.
Vene poolel oleks reisijad poole tunniga hakkama saanud, aga autojuhtidel läks ikka jubedalt aega, et kõik oma tollipaberid jälle ära täita. Autojuhtide põhjendus oma rohkem kui tunniajasele kaotsisolekule oli lihtne, esmalt õpetas Inseneer Metsikut pabereid täitma, siis täitis oma auto pabereid ja siis veel käru paberid ka takkajärgi. Käruga seal mingi jama alati oligi, ka sise-Venemaal küllaltki vähelevinud Gaz-704 ületab piire ilmselt päris haru-harva ja tolliametnikud ei oska talle mingit koodi määrata.
Seni saime kuuekesi seista väikese varjualuse all ja piirivalve-tolli-FSB tegutsemist jälgida. Autode puistamisega tegeles 4, vahepeal koguni 5 meest, igaüks ise värvi mundris või lausa tunkedes. Enamuse aega see jõuk lihtsalt passis pika pingi peal, haigutasid ja ajasid omavahel juttu. Ainsana erines oma käitumisega piiripunkti ülemus, ülejäänud jõugust mõnevõrra noorem ja hästi karmi olekuga kapten, kes hoidis kõigist distantsi ja vaatles kurja näoga eemalt, kas alluvad ikka kõik autode luugid lahti teha lasevad.
Reisijad peale passikontrolli passisid omakorda seda jõuku ja ootasid autojuhte, kes kusagil kaugemal tolliga maadlesid. Tolliga joones, siis võis autojuht oma sõiduki läbivaatlusele viia ja seejärel alles rahva peale võtta ja riiki siseneda.
Meie imestuseks vaadati kõik autod hoolikalt üle: vaadati pagasnikusse, istmete alla, kõikidesse panipaikadesse, ka mootoriruumi, aga mitte ühtegi kotti ei tulnud küll kellegil avada. Samas meie käru huvitas piirivalvureid tegelikult igal pool väga vähe ja nii meid lubatigi taas Venemaale.

Venemaal oli meie sihtmärgiks Baranauli linn. Oli vaja autosid remontida ja korralikus poes kuivaine varusid täiendada.
See lõuna-Venemaa kant on tegelikult väga ilus kant. Eriti peale Kasahstani tühermaid ja olematuid teesid. Teed olid siin ka Baltikumi mõistes head, loodus roheline, palju kuulsaid vene jõgesid voolas siitkandist läbi. Kohati oli euroopalik tunne, kuna teede ääres olid puhkeplatsid prügikastide ning tualettidega ja üleskutsed puhtust pidada – kohalikuid näisid üleskutset tõsiselt võtvat.
Väikese mõttevahetuse tulemusena offroaderite rahvusvahelist solidaarsust testida, hangiti Eestis informatsiooni kohaliku Altai 4x4 nimelise off-road klubi (http://www.altai-offroad.ru/about.html) kohta ja enne linna jõudmist Inseneer ka helistas klubi presidendile. Presidendi nimi oli Aleksandr Aleksandrovitš Tšernjok ja meie poolt hakati teda kutsuma Sassiks. Sassil osutus solidaarsust kõvasti olevat, igal juhul eriliselt imestamata määras ta meile kohtumispaiga linna äärde ja lubas ka muude asjade suhtes aidata.



Barnaul osutus ilusaks roheliseks linnaks. Venemaa mõistes mitte väga suur linn. Sassi poolt määratud kohtmispaigast me suutsime mööda sõita ja leppisime kokku kohtuda hoopis kohaliku televisiooni hoone ees.
Sass oli muidu tore poiss küll, ainult kella ta ei tunne kohe üldse. Esimene kord me ootasime teda ainult tunnikese. Ja üldse ei pahandanud, vaid kujutasime ette kuidas ta meile oma suure maastikuautoga parasjagu hotelli ja mehaaniku sebides ringi tuiskab. Järgmise päeval uuesti kokku saades ei olnud tal jälle probleemi 1,5h hiljem välja ilmuda, aga siis me juba v’tsime seda loomulikuna.
Sass osutus nooreks kleenukeseks heledapäiseks iti-meheks. Mehel oli ka Venemaal küllaltki moodne Nykase-Mati soeng - muidu normaalse pikkusega juuksed, ainult kuklas oli juuksed pikemaks kasvada lastud. Umbes nagu meil kaheksakümnendate lõpus. Ja ei sõitnud üldse millegi TR-2 laadsega, nagu me loodsime, vaid täitsa tavalise jaapani sõiduautoga.
Hotelli kus öö veeta ja järgmiseks päevaks ka remonditöökoja oli ta meile aga leidnud ja selle eest me oleme talle väga tänulikud.
Barnaulis on üldse palju uhkeid ajaloolisi hooneid, nagu me hiljem teada saime. Miks keegi sellest linnast pilti ei ole üles riputanud, ma ei sellest ausalt öeldes aru. Mina olin enda ja Inseneeri fotoka akud juba tühjaks klõpsutanud. Paneks siis lihtsalt lingi selle linna kohta.
http://www.barnaul.org/gorod/archi/monument/
Ka Hotelliks oli päris vägev tsaariaegne hoone ja kusjuures üllatavalt soodsa hinnaga. Uhked laiad trepid, põrandal punased vaibad ja kipsornamentikaga laed. Kõige odavamad toad olid õnneks välja müüdud, saime sellised hotelli mõistes DDL tasemega toad. Õnneks selle pärast, et mina oleks meelsamini kallimates majutuskohatdes ööbida tahtnud, ülejäänud häälekam seltskond eelistas alati kavliteedile soodsamat hinda. Toad olid pisut kulunud, aga ka uhked. Rõdu, suur ja lai, uhke betoonpiirdega avanes peatänavale. Miskipärast Venemaal ei ole veel san.ruumide erilist tählepanu pöörama hakatud, see oli Eesti mõistes paras peldik. Robustne silikooniga kokku määritud duššikabiin, erinevastest materjalidest torud seintel nähtaval, peeglilauake oli vist 80-tel plastikust lohakalt väljasulatatud toode. Aga kuna sooja vesi olemas, siis kokkuvõttes väga lux meie jaoks.
Hotellis jagunesime kaheks, vene keelt oskav duumik viskas asjad tuppa ja läks Sassiga kultuurisidemeid looma, ülejäänud läksid pesema ja asju lahti pakkima ja pärast liitusid grupiga.
Toas tegin „meeldiva“ avastuse, kuna minu kott puutus vahetult kokku veekanistriga, mis kliimast tingituna ohtralt higistas, siis oli seda „kanistrihigi“ ka minu kotti tunginud ja riided osaliselt juba kopitasid ja kaasavõetud raamat marssal Zukovist (et piiripunktides igav ei oleks) oli noore kapsa kuju võtnud. Kaunistasin meie toa ühele peatänavale avaneva rõdu oma tuulutamist vajavate trussikute ja särkidega.
Sass veetis meiega tunnikese ja kui kõik omad passid ja kartotškad olid hotelli retseptsioonile formaalsuste läbiviimiseks ära andnudm, einestasime hotelli sööklas, mis kujutas endast väsinud väikest ruumi leti, külmiku ja paari lauakesega. Teenindaja kujutas endast pahuravõitu olemisega vanatädi, kes ilmselgelt oleks eelistanud meiega tegelemise asemel seebikat nurgas olevast telekast vahtida. Toit oli mikrouunis üles soojendatud ja mitte just väga maitsev. Oleks hea meega naabruses olevat trahterit külastanud, aga kuna see oli puupüsti täis ja kuna ülejäänud kokkuhoidlikusega huvides minuga liituda ei soovinud, ei söandanud ka üksi sinna minna.
Einestamise ajal, mille käigus laudedele ka mõned klaasist äkke-piid siginesid, aga küpses üks väärt mõte - minna linnapeale ekskursioonile. Mis minu nägemuse kohaselt oleks pidanu kindlasti toimuma mõne uuema Volga-taksoga.

[Kjen]

XIV osa
Öine Barnaul
Peale õhtusööki pudenes meie kamp siis laiali. Mina hoidsin Inseneri ja Vello ligi ja aega ajalt ikka korrutasin, et mina tulen ainult siis kui Volga võtame. Isiklike kulude optimeerimise nimel on Inseneer nõus sõitma ükskõik millega ja nii kulgesimegi hotelli ette. Enamus ülejäänutest olid juba seal ja tegid paarikaupa mingeid omi plaane.
Nagu tellitult ilmus nurga tagant Volga, Gaz 24 järeltulija Gaz 3110



(volga nime kandavatest autodest kõige koledama disainiga) ja lasi hotelli eest oma kliendid välja. Võiduhüüdega kihutasime kambas autosse ja ehmatasime juhi täitsa ära. Pahase näoga vaatas meid ja tahtis teada, mis meil vaja on. Mina esiistmelt vaatsin talle õnneliku näoga otsa ja teatasin, et „delajem malenkii ekskurssija v goride“. Minu vene keel on sellistel pehmest puust jalgadel ja nii veendunud ugri-mugri aktsendiga (rõhk peab käima sõna esimele silbile), et olen korduvalt venelastega juttu ajades täheldanud, kuidas nad nad esmalt mind jahmunud pilguga vaatavad, siis vastastikku üksteise osta vaatavad ja siis midagi vastu kosta ei oska.
Võib olla sellest, võib olla polnud keegi varem öösel kl 11 linnaekskursiooni temalt tellinud, igal juhul taksojuht ei uskunud mind ja Inseneer pidi meie soovi natuke pikemalt üle seletama. Tema esituses kõlas soov, natuke ekskursseerida, usutavamalt ja meile omistati reisijate staatus.
Samal ajal oli ka Saarlane jõudnud otsusele, et soovib ka meiga liituda ja mahutas end ka luksussedaani.
Ülejäänud seltskonna liikmed jäid arusaamatu näoga järele vaatama. Et miks, kuhu ja veel millega?
Taksojuht osutus omapäraseks kujuks, turske viiekümnendates pahura olekuga vanamees. Oma kodulinna ta igal juhul armastas ja ajalugu teadis.
Esmalt näitas ta meile pärsis suurt jõesadamat ja sildu. Barnauli läbib nimelt kuulus Ob’i jõgi. Ühe suurema silla peal oli taat nõus ka auto kinni pidama ja lasi mehaanikahuvilistel noormeestel ka oma auto kapoti alla vaadata. Igal juhul oma autost vana pidas lugu ja iseloomustas teda sõnadega „russkii tank“. Volgadele saab nüüd peale osta ka kolmeliitrise mootori ja automaatkasti. Maksab selline tank alates 250 000 rubla.
Siis tiirutasime erinevates ajalooliste majade rajoonis. Nagu ma aru sain, siis oli siin tsaariajal elanud tuntud valgekaartlane admiral Koltšak, kes paistis taksojuhile sümpaatne tegelane olevat.
Sügavad Venemaa proletaar-blatnoi kultuuri huvilised Inseneer ja Vello soovisid aga läbi viia veel ühe rituaali. Nimelt peavad Venemaal alati „bellamorkanali“ nimelist legendaarset paberossi kimuda ja kohaliku õlut peale juua saama.

Sellise soovi täitmiseks viis taksujuht meid turule. Seal on alati väike valveputka, kus saab sellist kraami ööpäev läbi. Muuseas, erinevalt Peterburi ja Moskava oblastist saab Siberis ka kanget alkoholi ööpäev läbi osta.
Mina tegelikult meditsiinilistel õlut ei tohi juua (ma siiski reisil seda keeldu paar korda rikkusin, nagu ka piltidel tuvastada võib) ja nikotiinipilves olemist ka ei armasta, seetõttu jäin taksojuhiga autosse. Teised kolm kudrutasid müüjaga, kaanisid sisse paar õlut ja ajasid suust tossu välja (saarlase noorust arvestades ja talle pahandusi mitte soovides täpsustan, et ei ole enam kindel, kas tema ka tossu suust välja ajas :=)).
Mina püüdsin taksojuhiga natuke vestlust arendada, aga too vastas hästi lakooniliselt ja kehakeelega andis pigem mõista, et ma võiks parem vait olla. Nojah, ka Eesti kandis Venemaa kodusõjas tegutsenud kindral Judenits ei armastanud oma liitlasi. Siis me lihtsalt nohisesime seal tüdinult omaette.
Järgmisena sooviti külastada kohalikku ööklubi. Loomulikult oli ka Barnaulis selline koht olemas ja väga populaarne kohalike seas. Parkla oli tümpsu, autosid ja tossupilvi tekitavaid pilves jõukusid täis.
Mina kui paandunud diskovihkaja soovisin hotelli tagasi saada, loodus seedekulglas ka juba andis märku, teised jäidki sinna. Lubasin taksoarve kinni maksta, see soov tõlgiti ka taksojuhile ja kihutasime sõna otseses mõttes minema. Vaatsin mahajäänuid nukra pilguga ja ei olnud üldse kindel, kas neid enam kunagi näen.
Mul tekkis selline kahtlus, et peale südaööd Barnaulis liiklusmiilitsal tööpäev saab otsa, igal juhul k u m m i d, vabandust, rehvid, küll ei vilisenud, aga sõidukiirus kippus kolmekohalise numbriga kirjeldatavaks muutuma. Raha küsis taksojuht paarsada rubla. Kui ma tahtsin teda veel tänada asjaliku ekskursiooni eest, visati mind kõike head soovides kannatamatult välja. Tundsin end tõelise fašistina.
Hiljem selgus, et taksojuht oli joonelt ööklubisse tagasi sõitnud ja seal kolmikult veel paar tuhat rubla raha välja pressinud väitega, et mina polnud midagi maksnud!

See et kaaslased siiski ellu jäid, selgus umbes kolme tunni pärast, kui uksest kedagi-midagi sisse kukkus, kolksuga midagi lauale pandi, telekas lõugama sätiti ja süüdimatut jauramist kõlama hakkas. Olin pehmelt öeldes ärritunud ja kui jauram tunni aja pärast vaiksemaks jäi - üks tõbras magas oma voodis ja teine oli kadunud, siis läksin ja keerasin jooksma unustatud dušši kinni, vajutasin teleka kinni, lukustasin ukse ja suutsin tunni aja pärast isegi uuesti uinuda.
Hommikul pidin veel otsima oma tuulduma laotatud riideid taga, need olid miskipärast diivani taha loobitud ja kuivatama laual olnud lombi - see pärines laual olnud gaseeritud alkohoolse joogi, mida küll tavaliselt pokaalist juukase, pudelist.
Ootamatult külastas mind mureliku olemisega Maria, kes tahtis teada, et Vello juhuslikult meie juures ei ööbinud. Kontrollisime üle, Vellot meie juures ei olnud. Siis vaatas Maria vihkava näoga laual olnud rohelist pudelit ja läks ust paugutades minema. Ülejäänud tube läbi otsima. Tundsin end jälle fašistina.
Alla sööma minnes olid ekskursioonil mitte käinud kohal, ka omaette hoiduv Maria sõi vaikselt. Muljetasin oma öiseid muljeid ja hakkasime üles minema ,kui äkki ilmus uksele Vello. Väsinud aga õnnelik. Mina ei tea, mis ta Mariale kokku valetas, ülejäänutele ei rääkinud ta mitte midagi oma kadumise üksikasjadest.
Tõbras voodis ilmutas ärkamise tunnuseid. Nõustus jooma, söögist keeldus. Kuna Sassiga oli mingi kellaaeg kokku lepitud, hakkasime end vaikselt välja kolima. Põnev üritus oli autode kättesaamine kitsast tagahoovist. Sinna oli parkijaid natuke juurde lisandunud, lisaks selle tuli käruga Nissan sealt kuidagi L-kujulisest hoovinurgast tagurpidi kätte saada. Vello keris end kohe tagaistmele kerra ja maailma asjade vastu õhtuni huvi ei tundnud. Juba enam-vähem sirgelt kõndida suutev Inseneer püüdis mulle selgeks teha, et mina peaks rooli minema. Mina teatasin vastu, et mina võin edaspidi seda karavani juhtida küll, aga tagurpidi sõitmiseks peab see käru mõne muu auto küljes olema. Kust tahapoole välja ka näeks. Proff jääb proffiks ka 3,5 promilli juures ja välja see karavan sealt urust sai.
Kell oli kümme läbi natuke, aga kulus veel 1,5 tundi, kuniks ka Sassi kell viimaks kümme sai ja ta koos sõbraga kohale jõudis, et meid töökotta juhatada.

[Kjen]

XV osa
Barnaul-Altai

Sass oli selga tõmmanud talle eile kingitud kollakas-rohelise T-särgi ja säras selles rahulolust. Ta nimelt kollektsioneerivat just sedasorti kraami. Ja pidingi ma esimest korda sellest Nissan+käru`st moodustunud rongi juhtima hakkama. Barnaulis oli päris tihe liiklus, ei tundnud ennast roolis üldse hästi. Metsik nagu kiuste ka sätitas ennast meie selja taha, pidin ise Sassi madalat autot silmist mitte ära kaotama. Teist Nissanit olekspalju mugavam jälitada olnud.
Esmalt juhiti meid mingisse hoovi, kus oli lisaks barakkidele ka moodne töökoda. Meie autorongis olesklesime niisama seal tunnikese, Metsik korraldas aga töökojas omal õlivahetuse ära.
Järgmisena suunati meid „avtotransportnaja ulitsale“, kus oli ilmselt nõuka ajal vägev „meh.baza“ paiknenud, nüüd aga sellel paarihektarilisel asfaltplatsil kümned „tsastnoje biznesid“ tegutsesid. Treialid, keevitajad, lukksepad, autopesula, rehvitöökojad, parkis seal kümneid Zille ja Kamaze ning nagu vanasti kombeks oli, siis sisse pääses läbi vägeva KPP. Huvitavaim tegelane oli seal miilitsavormis kapten, kes autodel mingeid mootori ja kere numbreid kontrollis. Ilmslt mingi ARKi filiaal oli ka seal omale pesa teinud.
Sass näitas autojuhtidele vajalikud asutused ette ja jätsime sõbralikult jumalaga. Metsikul hakkas 2 tegelast piduritorustikku remontima, Inseneerile aga 1 treilal torukest jahutussüsteemi lõdvikule toeks meisterdama. Pärast säristas 1 mees kempiga veel summuti kallal ka. Peale seda kui ta oli selle ARKi kapteniga tamka mängimise ära lõpetanud, milleks kulus tal ainult pool tundi. Meie kliendi saatuses (mitte)kuningad pidime seni pealt vaatama.
Vaikides autos lebanud Vello tõi korraks letargiast välja hoovi keeranud Ukraina päritolu maastur. See sapik pani korraks mehe väsinud silmad särama ja saime teada, et kui see arusaamatu auto kunagi välja mõeldi, oli ta kõige kõrgema kliirensiga euroopa sõiduauto!
Midagi head hankima käies tänava teises otsa kõmpides kohtasin ka postamendi otsa tõstetud Gaz AA´d. Sobis hästi tänava nimega kokku.
Pealelõunaks oli meil jälle autod perfektses korras ja täiendasime reisivarusid oma lemmikhypermarketis Lenta. Tõeline nauding oli süüa poest ostetud pagaritooteid ja jogurtit. Leidsime Saarlasega ühise huvi – piimatooted. Piim kahjuks lõuna-Venemaal ja loomulikult ka Kasahstanis on gaseeritud ja hapendatud. Üle kolme lonksu ei olnud keegi nõus jooma. Siis me kaanisime jogurtit. Selgus aga selline nukker tõsiasi, et lõuna-eestlase ja saarlase seedimine on kaks hoopis ise asja. Pidin elama üle elu kõige koledama veerandtunni, kui linnast väljasõidul see neetud jogurt tahtis jalamaid minu organismist välja saada ja ainus võimalus seda võimaldada olnuks sulgeda liiklus ja kükitada otse asfaldile. Nimelt teedel puudusid teepeenrad ja rauast piiretega teetamm oli mitu meetrit kõrge ja praktiliselt püstloodis.
Ja kui tuli siis selline koht, kus sai auto teepeenrale parkida ja kus sai köie abita põõsastikku sukelduda, siis ma otse paiskusin sealt alla. Obi soostunud jõe kallastel otse kihises sääskedest ja fauna oli ka selline karedamat sorti (noh paber kadus selle sööstu käigus taskust kuhugi ära), siis tuli ennast mitu päeva hiljemgi pidevalt kratsida ebasündsatest kohatdest. Saaralsel, raipel, pol´nd aha häda midagi.



Teed Barnaulist Altaisse oli laiad ja siledad. Aga perioodiliselt tuli vastu sügavaid orge, mille järgnes koheselt järske tõus. Lageda maa peal nagu veoautoliiklust ei olnudki, aga selle eest nad mägede peal olid nagu kiuste alati olemas.
II ms ohvreid mälestati selles piirkonnas suhteliselt sageli:




Altai linnast me sõitsime lihtsalt läbi, meelde jäi ainsana gigantne traktoritehas, mille piirdeaed ohtra nõukogude-stiilis töölissümboolikaga kaetud olid.

Altai piirkonna mäed (regiooni ametlik nimetus on Altai Vabariik, aga varem kandiski ta nime vastavalt kas Mägi-Altai oblast, ANSV või Vabariik) meenutasid mulle kangesti Skandinaavias nähtut. Mäed on järsud, kõrged ja kohati ka lumise tipuga. Mis nad ilusaks tegi, oli see et nad on kaetud metsaga. See ilmselt teebki nad Eestlasele kuigi omasemaks.



Teed vonklevad ja kurvid on järsud. Möödasõite on peaaegu võimatu sooritada, eriti kui käru on autol sabas.




Mägedesse jõudsime vastu õhtut ja jäime tõsiselt hätta ööbimiskoha leidmisega. Turism on sealkandis eriti hästi arenenud. Ent sellist kohta, kuhu telk püsti panna, enam pole. Kõikjal on „kempingud“ ja puhkekodud ja kui mõni telkimisplats hakkaski silma, siis oli see kubinal täis: lõke ja läbu ja vennastumine. Proovisime ka paari odavamasse kohta jutule saada, aga miskipärast ei vedanud, kas polnud pererahvast kohal või pidasid meie liidrid seda kalliks.
Kui viimaks kusagil küla servas koht leiti, siis hommikul ärgates selgus, et olime ööbinud väiksel isetekkelisel prügimäel.

[metsik]

Panen siia ühe video jupi ka meie reisist
http://www.youtube.com/watch?v=m0BlOsDFNec

[Landy]

Tuleb ka jutuke ...

Jääme huviga järge ootama!

[Kjen]

XVI osa
Tõva Vabariik

Järgmise päeval peale prügimäel ärkamist jätkasime oma teekoda Altai mägiteedel, mis tasapisi muutusid Tõvamaa tühjust läbivateks stepiteedeks.



Kohe keskhommikul ühe tõusu tipul sattusime äkki väikesesse teesulgu, mis kiiresti pisikeseks liiklusummikuks edasi arenes. Teel oli väike varing olnud, mida siis likvideeriti. Töö tegijatel oli alpinistivarustus ja selle abil olid nad 6...7m kõrgusele roninud ja torkisid ausõna peale pidavat kivimikihti teele. Pärast tuli greider ja lükkas lõplikult tee puhtaks.



Teesulus aega parjaks tehes pälvis tähelepanu lombike Inseneeri Nissani all. Asja lähemalt uurides selgus, et tegelikult on paanika-aeg. Radikas mulksus tasakesi ja paisupaagist väljus rasvaseid mulle, millised mootorikatte alla sattununa lagunesid, kusjuures mullide gaasiline osa nähtamatuks jäädes ülespoole siirdus ja vedelikuosa tasapis alla asfaldile valgus.



Tehnikat jagavatel tegelastel oli kohe mitu päeva arutamist ja protsessi jälgimist ning erinevate teooriate püstitamist. Aga tõe kriteerium aeg näitas lõpuks seda, et jahutussüsteemi äkiline tühjendamine lõdviku küljest sülitamise teel siiski plokikaane tihendit väheke rikub ja selle tulemusena hõredas mäestikuõhus mootori gaasid satuvad jahutussärki ning mootori jahutumisel lahkuvad sealt mullikestena. Justkui radikas keeks <90C juures.
Juurdevalamisk vajaliku vee leidmisega õnneks sealkandis probleemi ei olnud, mägedest voolas väga puhast ja väga külma vett kümnete ojadena alla. Ja kuna loomakasvatuse intensiivsus oli varemnähtuga võrreldes kõvasti vähenenud, siis põhimõtteliselt oli see vesi ka joodav, polnud enam segavat eelarvamust lambasitalisandi osas.



Mäed tasapisi kaugenesid autoteest ja neid sai täies ilus nautida.


Mingi hetkel pälvisid teravsilmse Lillekese tähelepanu mägenõlvadel toimuv liikumine. Algul oli näha ainult täpikesi, hiljem muutusid need täpid sõjaväe autokolonniks. Ja siis tekkisid taevasse ka siidist kuplikesed., mis lagendikele lauglseid. Me olime miski dessantväeosa manöövrite keskele sattunud. Õnneks tegu mingi salastatud operatsiooniga ei olnud ja kuigi meil oli loll komme alati militaristidele hambusse jääda, siis need tegelased meid ei tülitanud. Poisid juba pakitud langevarjudega olid nagu matkalised tee ääres, ilmselt see autokolonn neid kokku korjama tõttaski.
Tõvamaa kujutas endast kõledat pruuni või rohelist lagendikku, kus aeg ajalt mõni madalam mäeharjake või käredavooluline jõeke läbi jooksis.



Kohalikud elanikud on rahvuselt tõvad, kes on ajalooliselt mingi mongoli hõim olnud. Välimuselt olid üsna mongolite moodi küll nagu me hiljem tõdeda võisime. Päris mongolitel oli minu subjektiivsel hinnangul natuke kurjemad kolmnurksed silmad, tõvad, kellega meie kokku puutusime, olid natuke leebemailmsemad ja tänu selle vist ilusamad.
Natuke pikema peatuse tegime enne viimast piirilinna ühes tanklakompleksis, mille koosseisu kuulus lisaks autopesulale ka näiteks hobuste varjualune. See et Metsik kohe pesula teenuseid kasutama tõttas, oli loomulik. Aga et Inseneer ka oma auto ja isegi käru lasi puhtaks pesta, see oli suur sündmus. Esimest korda ikkagi umbes poole peale jõudnud reisi jooksul.
Tanklas saime autode puhtumise protsessi ajal jälgida ühte teist eriti ilmselt mitte eriti kaasaegsete meetoditega läbi viidavat tehnoloogilist protsessi. Nimelt puuriti pesula kõrvale uut puurkaevu, aga sellise veeuputusaegse masinaga, et ikka oli. Tööpõhimõttelt meenutas see asjandus natuke Skanska vaiapuurimismasinat, mille jõuallikaks olnuks aurumasinaks maskeeritud diiselmootor. Esmalt lasti puuritera trossidega manteltorusse, puuriti natuke aega, tõsteti puur välja ja taoti manteltoru sügavamale maasse. Noorem operaator samal ajal kaapis lödivõitu pinnase puuri keerdude vahelt välja. Ja protsess algas uuesti. Minu meelest nad ei saanud tunni ajaga meetritki edasi, pinnaseks kusjuures oli pigem pehmeks peetav kivim nimega savi.
Piirlinn, kus me viimast korda enne Mongooliasse jõudmist poes varusid täiendasime, oli ehtne sõjaväebaas. Ainult aeda ei olnud miskipärast ümber linna ehitatud. Kõle ja kole. Rahvastiku moodustasid lapsed ja erinevas mundris mõlemast soost täiskasvanud. Ma pole kusagil nii palju mundris naisi näinud.
Kuna meie luureandmete kohaselt Mongoolia piiripunktid öösiti ei tööta, siis me otsustasime päris piiripunkti mitte välja sõita, et mitte järjekorras ööd veeta, vaid varakumalt laagri püsti seada.
Keerasime teelt kõrvale et ilus laagriplats leida. Päris tee äärde ei tahtnud jääda, kuna tee ääres oli küla. Edasi sõites tulid vastu purupurjus kohalikud, kes meilt sõjakas vormis puksiirteenust oleks tellida tahtnud - igaks juhuks ei hakanud nendega jamama ja kimasime neist kaugemale edasi piki siledat heinamaad. Laagripaiga mõttes muutus olukord järjest paremaks, kuna heinamaale tekkis oja, mis vahel täitsa mingeid deltasid moodustas. Jõgi ei olnud ilmselt sügav ja kaldad olid madalad, aga voolukiirus viinuks jalad alt.
Ka seal ei leidnud me algul head laagrikohta, kuna nüüd oli maastikule jurtad ja loomakarjad tihedate vahedega tekkinud. Ja mingi lõputult pikk traataed. Ning tuul. Külm ja tugev tuul. Jätkasime otsinguid, ainult nüüd me pidime marsruuti jälgides ennast oja ja aia vahele sättima.
Lõpuks leidisme väga hea koha. Jõekäär ja järsk seljandik, mis väikse jõnksu tegi. Seljandiku peal oli veel mingi kruusatee. Seal jõnksu sees autoide taga oli natuke tuulevarjulisem. Aga tuult oli endiselt piisavalt. Igal juhul üksi telki üles panna ei olnud võimalik. Võis deltaplaaniga sõitmise kogemuse tahtmatult omandada.



Telkide püstitamisel oli meil selline õiglane traditsioon juurdunud, et Inseneer ja Vello istusid autos ja mängisid arvutis Solitairi, meie Mariaga siis püstitas kumbki oma telki. Seekord tänu sellele hullule tuulele ei tulnud seekord traditsiooniliselt välja: Vello ja Inseneer said küll rahus oma kaarte laduda, aga kui tuul kippus mu telki vägisi juba kokkupanemata olukorras ära viima, vaiad ka maasse (õigemini kividesse) mitte kuidagi ei läinud, siis ma loobusin ja läksin Mariale appi. Tema telgi saime püsti, vaiad tuli asendada telgi servadele laotud kividega, ise aga toppisin telgi sahvrisse tagasi ja läksin magamiskotiga autosse ja teatasin laulusõnadega, et olen looduskaitse alune ja ööbin täna siin. See fakt võeti tuimalt omaks.
See õhtu oli meil viimane laager, kus õhtul oli väike mõnus lõke ja võeti ühiselt viina ja vaatamata külmale oli lõbus olla. Eks viina võeti hiljem ka, aga mingis kitsamas seltskonnas või üldse hoopis teises olukorras. Seltskonna ühtsus hakkasid peale seda väikseid mõrasid täheldama.

[Kjen]

XVII osa
Seiklus hommikul

Hommikul tõusin esimesena. Autos ei olnud üldse hea magada, kuigi erinevalt telgist ta ei plagisenud ja laperdanud. Tuul oli otsa saanud ja väga ilus päev tõotas tulla.
Kuni Mongooliani tavaliselt ärkasin kas mina või Metsik esimesena. Kui mina ärkasin, siis avasin oma sahvri metalsed luugid ja tekkinud helitaust meelitas koheselt ka Metsiku välja. Kui Metsik esimesena ärkas, siis ilmus ta koheselt minu telgi ust kriipima, et sahvri võtmed välja nõutada. Ja siis koos panime teevee tulele ja ülejäänud ilmusid ka tasapisi ise välja. Ainult Vello tuli alati välja meelitada kohvilõhna telgiukse vahelt sisse puhudes ja võileiba näidates.
Sellel hommikul oli natuke teistmoodi, telgi ukse vahelt ilmus järgmisena hoopis Saarlane ja oli kole häbeliku olekuga. Piilus mind korraks, muutus näost veel roosakamaks ning hakkas oma voodivarustust oja äärde tassima. Siis mulle tuli meelde, et viimane, mis ma enne uinumist kuulsin, oli Eero nördinud piiksumine ja Metsiku räme naer: „Saarlane ropsis telgi täis!“. Nojah, noortel poistel ikka juhtub...
Lillekesel oli ka õhtul paha olla olnud ja et Marial oli hommikul väga paha olla, selgus alles hoopis hiljem vahetult piiripunkti tõkkepuu kõrval.
Kui hommikune jalutuskäik üksikusse kohta tehtud ja seedimisprotsess korralikult lõpetatud, hakkasin tasapisi hommikusööki ette valmistama: avasin sahvri, sättisin pliidi paika, täitsin kannu veega ja läksin Metsiku autost tikke otsima. Saarlane küüris endiselt töökalt midagi oja külmades voogudes. Avanud tagaukse, ehmatati mind põlvest nõrgaks reipa „tere hommikuga“. Ka Eero oli autos ööbimist eelistanud. Kuigi vist mitte tuule pärast.
Edasi oli klassikaline hommik, võib olla ainult Metsikul oli tavapärasest vähem kiire. Vello ja Inseneer polnud veel jalgu alla saanud, ülejäänud tarbisid juba vastavalt oma tervislikele iseärasustele kas jooki või sööki ka.
Korraga keegi hõikas: „näe, koer!“. Oligi, täitsa klassikaline väheldast kasvu hundikoer. Ja tal oli kaks kohalikku tõmmut pilusilmset piirivalvurit ka kaasas. Seisid meie laagri kohal mäeseljandiku otsas ja paistsid segaduses olevat. Kuna meie võtsime asja rahulikult ja jõime kohvi edasi, siis üks julgeskoos koeraga alla tulla, teine jäi ülespoole julgestama.
Propuskit tahtis. Ja kui me kõik teda suurte ümmarguste silmadega vaatasime ja peaaegu kooris küsisime: „kakoi propusk?“, paistis mehe näost ehe meeleheide, ohkas südamest: „ohh bljääd“, jooksis poolde mäkke, siis kohe tagasi ning korjas meie passid kokku.
Järgnes väliselt rahulik, aga sisemist rahutust täis tunnike, mille käigus me eine lõpetasime, magajad üles ajasime ja laagri kokku panime. Piirivalvurid algul hoidsid distantsi, kadusid isegi täitsa silmist vahepeal, mis olnuks väga tore, kui meie passid nende käes poleks olnud. Pärast aga meie passid kokku korjanud vend tuli sõprust looma ja selgitas meile olukorda. Analoogselt Kasahstanile olime jälle piiriäärsesse tsooni sattunud, kus me tohtinuks viibida ainult põhimagistraalil ja vajadusel ööbima hotellis. Teoreetiliselt ka teepeenral telkimine oleks lubatud olnud. Miskipärast nad ei uskunud meid, kui väitsime tee siinsamas olevat.
Samas oli nad nii kohusetundlikud mehed, et keeldusid asja mitteametlikust tasustatud lahendamisest. Põhjus oli lihtne, absoluutselt kõik kohalikud jurtaelanikud on ka erinevate riigiametite informaatorid ja seltskonna väljamaalaste ööbimisest oleks kindlasti ette kantud. Eriti kui me olime oma väljamaalaste sekka kuulumise paljastanud ühest jurtast luba küsides nende naabruses ööbimise kohta.
Isegi lihtsalt kingiks pakutud „vanakesest“ keelduti. Seda küll vaadati uudishimulikult, aga pandi tagasi lauale. Selle asemel kiideti küll ühte kohalikku marki ja soovitati ära proovida.Ka nende peni ei võtnud, nagu teenistuskoerale kohane, pakutud toitu peremehe loata vastu.
Lõplikult sulatas mehe südame (ausale ametnikule kohasele tasemele muidugi) võimalus Inseneeriga maastikuautode teema diskuteerida. Tal oli mingi Jaapani või Korea nelikveoline ja juttu jätkus neil kahel kauemaks ... .
Teine tegelane püüdis samal ajal kasvava meeleheitega kordoniga ühendust saada. Olime kuskil leviaugus või sidetehnika kehvake, igal juhul katsetas ta mäe peal ja mäe jalamil ja jõe ääres ja tee peal ja siis kusagil kaugemal (ei kujuta ette, kuidas nad rünnaku alla sattudes abi oleks saanud paluda?), enne kui sai raporti edastatud ja karmi käsu meid kordonisse eskortida.
Mul tuli seda kuuldes silme ette ajalooline film, kus hobusega võidukas sõdalane ratsutab ees ja mornid vangid on kaelaraudades hobuse teha kolonniks seotud...
Siiski pidime kummaski autos esistmed vabaks tegema ja meie autos Inseneeri värske sõber koos Šarikuga, teises autos vähemsõbralik piirvalvur, kulgesime vaikselt eilset rada pidi tagasi. Saime ise ka aru, et meie väide, et me vahetult tee ääres ööbisimegi, ei ole eriti adekvaatne, kuna teeni saamiseks tuli oma 20min sõita. Ja see lõputult pikk aed oli lihtsalt järgmise turvatasemega piiritsoon. Vedas et me seda ei ületanud, siis oleks asi veel karmim olnud.
Piiripunkti vahetus läheduses paiknevasse kordonisse ei olnud sellest kohast, kus me eelmine päev olime teelt maha keeranud, kümmet kilomeetritki. Ühehäälselt otsustati, et Inseneer on meie esindaja, kes koos meie passidega ülemuse juurde kordonisse aru läheb andma, ülejäänud jäid aia taha piiripunkti vaatama ja omaette isekesi arutlema, et ei tea mis temaga seal küll tehakse. Elukogenud meditsiinitöötaja Maria poetas sellise arvamuse, et on ainult kaks võimalust, kas saab ... või võtab ... . Ja läks näost punaseks.
Igal juhul polnud protseduur Inseneerile halvasti mõjunud. Tuli umbes tunni aja pärast reipalt tagasi ja pajatas, kuidas tema oli esmalt kogu kordoniga sõbraliku meeskonnaga kätlema ja suhtlema pidanud, siis president Medvedjevi pildiga toas plakatitelt piirivalvetarkust omandanud, kuniks ainsana ebasõbralikuks jäänud ülemus ülekuulamiseks valmistus ja siis tollele kõik ausalt üles tunnistanud. Lõpuks kästud tal ruttu uttu tõmmata ja oma Mongooliasse minema sõita. Selja tagant kuulis veel ülemuse telefoniraportit veel kõrgemale ülemusele, et need neetud turistid siiski trassist kõrvale ei olnud kaldunud. Ilmselgelt ta ei viitsitud meiesugustega lihtsalt jamada.
Mongooliasse oli nüüd lihtne pääseda, tuli 30m edasi sõita ja paari tsemendiga koormatud veoauto järele sappa võtta. Edasi järgnes juba rutiinseks muutunud passikontroll ja vähem kui tunniga lubati meid teisele poole tõkkepuud. Olime Mongooliasse lubatud.

[Kjen]

XVIII osa
Mongoolia. Proloog.
Mongoolia on selline maa, et kronoloogilise järjekorras esitatud reisikirjeldus võib olla üpris igav. Seal veedetud umbes kahe nädala jooksul muutus selline maastik ...




... selliseks maastikuks ...



... kuni lõpuks saavutas pealinna ümbruses ka eurooplase mõistes kenad vormid


Ja masendusttekitavalt suure osa oma päevadest veetsime lihtsalt Mongoolia teedel loksudes ja kiiresti üksluiseks muutunud maastiku jälgides. Selline tee on ilmselt riikliku tähtsusega elava liiklusega magistraal.


Usun et seal riigis on lausa mitusada kilomeetrit asfalteed. Mis kõik pealinna viivad. Tegelikult võis täheldada ka sellist nähtust, et linn-tüüpi asulates oli asfalti, mis algas ja lõppes sada meetrit enne linna. Sama kehtis ka piiripunktide kohta.
Kohaliku tähtsusega tee on aga lihtsalt kaks rattajälge heinamaal. Nende eeliseks on see, et paari kilomeetri laiusel ala on neid radu kümnekonna vahel valida.

Meie reis viis siis läänest (Tõvamaa) itta (Ulan-Bator), kust me siis põhja Venemaal tagasi sõitsime. Pealinnale pühendasime 2 päeva, muidu olime päevad läbi ratastel, ainsaks vahelduseks autode jooksev remondipaus.