Kudjajevo 2017 kevad

Käisid autoga välismaal ? Sõitsid ümber maailma ? Tahad sellest pikemalt kirjutada või pidevalt oma reisikirja uuendada ? See on just õige koht.

Moderaator: Moderators

Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 483
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Kudjajevo 2017 kevad

PostitusPostitas Kjen » L Juun 10, 2017 2:37 pm

Kudjajevo 2017 ehk midagi neile, kes Horvaatiat enesele lubada ei saa

See lugu pole nii väga offroad-jutt, vaid lihtsalt tutvustab Venemaa äärealade offroad üritust nimega Kudjajevo järv ja automatka eripärasid koos Imedepõllu loomingulise kollektiiviga.

Aprilli viimasel nädalal sain Jyngrilt ootamatu telefonikõne. Et nemad kavatsevad Kudjajevosse võistlustele minna ja arvasid, et kutsuvad minu ka kaasa.
Mul see sõna Kudjajevo ei öelnud isenesest midagi, aga ma teadsin, et Inseneer kusagil Pihkva taga mingitel kohalikel külavõistlustel ikka aeg ajal käib ja lausa esikohti nopib. Ju siis seesama koht ongi.

Meie väisataval üritusel pidid siis osalema lisaks veel korraldavale jõule Jyngrile veel Inseneer ja Vello.
Eelmine kord oli veel niimoodi, et Inseneer ja Vello võistlesid Defendriga ja Jynger raja ääres juhendas. Seekord pidid aga vähe teistmoodi olema, nimelt pidi hoopis Jynger oma Samuraiga sõitma ja oma ainsa säilinud töömehe heaks kasvõi nahast välja pugev Inseneer oli isiklikult valmis talle trossi vedama. Vello jäi siis raja äärde tehniliseks toeks ja minul polnud üldse mingit funktsiooni.

Enne lõplikku jaad ma lubasin asja kooskõlastada tööandja ja naisega ning järgmine nädal otsusest teada anda.
Uurisin välja - kõrgematel jõududel polnud selle vasta midagi, et ma 5...8 mai kadunud olen. Tõelised ehtsad offroad entusiastid muidugi jälgisid või siis suisa massivõidutsesid sellal hoopis mitu suurusjärku vägevama Croatia Trophy nimelise üritusel.

Kui ma 3 mai õhtul põllule sõitsin, siis kiskus Jynger parasjagu Samurai alt käigukasti ära. Solvus jubedalt, kui ma sapiselt küsisin, et kas päev enne minekut on õige aeg käigukastis rike avastada? Rikkis pidi olema ainult sidur! Aga tema olnud 1,3 mootor hoopis 1,6 asendanud, mistõttu pidi nüüd absoluutse kindlusega olema välistatud, et mingi Lada parempoolse teepeenra kaudu mööda saaks sõita. Sügisel nii nimelt juhtus.
Täpsustasime veel ajakava ja tüüpiliselt loeti mulle veel sõnad peale, et palju asju ei tohi kaasa võtta. Et võib tekkida situatsioon, et peame Samurais kolmekesi sõitma! Minu meelest on neil millegipärast hästi tähtis, et mul alati metsas külm oleks.

MINEKUPÄEV 5.MAI

Pihkva oblasti Novorževskova rajooni Kudjajevo külakesse (see külake pole isegi pooltel kaartidel näidatud, aga asub põhimõtteliselt Ostrovist lõuna suunas) minemiseks valitud marsruut ja sõidukid olid ülimalt iseloomulikud ainult Imedepõllu loomingulise kollektiivile.
Jynger oli lahkelt valida andnud, et kellega ma koos sõita tahan. Kas temaga, Inseneeri või Velloga. Kõik nad plaanisid minna oma autoga. Eelistasin Jyngriga koos sõita, kuna Inseneeriga pikemalt koos viibides võid lugupeetava tujust sõltuvalt mõnikord isenda kohta nii palju negatiivset teada saada, et masendus tuleb peale. Ja Vello on jälle selline mees, et võib Su lihtsalt maha unustada või teha välkotsuse üldse mitte minna.
Eelpool tehtud valiku suurim miinus oli see, et piiril tuli olla juba kl 5 hommikul, mistõttu planeeritud stardiaeg Tallinnas oli kl 2.45.
Astusin siis, nagu kokku lepitud oli, kl 2.45 koduuksest kargesse hommikusse ja jäin ootama. Väljas oli kellajast tuleneval väga vaikne.
Umbes 2.55 paiku hakkasin kuulma imelist heli. Keegi nagu sõitis kusagil kaugemal Chopperiga. Väljas oli -2 kraadi. Tundus kuidagi uskumatu. Heli vahepeal nagu kaugenes ja seejärel kandus kuhugi aedlinna sügavustesse, kuni täpselt kl 3 Samurai keeras mu kodutänava tagumisest otsast välja. Viskasin oma 2 kotti autosse ja saimegi teele asuda. Peaaegu.
Olin Jyngrile sõnad peale lugenud, et seekord: esiteks ei läheks ta oma nais-sõbraga tülli ja teiseks, tangiks enne tulema hakkamist auto ka ära.
Neid soovitusi ta täitis poolenisti. Sõbranna oli varakult üldse Tartusse ära saadetud, aga paak oli ainult pooltäis. Mistõttu oli tal tingimata tarvis leida Muuga ja Maardu vahelisest piirkonnast tankla, aga selline, kus saab sularahaga maksta. Öise suurhanke 8l bensiini müümiseks võitis Loo Alexela.
Mure kütusenivoo pärast tingis asjaolu, et Samurai kütusenäidik näitas midagi siis, kui paak oli kas enam-vähem täis või peaaegu tühi. Üldse oli selles autos seekord töötavaid näidikuid mõnevõrra vähem kui mittetöötavaid. Eelmainitu öise Chopperi mulje põhjustas ka lihtlabane summuti keskosa osaline puudumine. Erilise boonusena tekitas auto seekord kiirusevahemikus 50..70 roolis sellise „death wobble“, et Jyngeril arenes Pihkvasse jõudes välja midagi Parkinsoni tõve laadset.
Aga sellel hommikul ei sõitnud me üldse Pihkva suunas. Me sõitsime hoopis Narva.
Selleks oli 2 põhjust. Nimelt vibreerisid selle auto all ühed eriti vanad ja hirmuäratavalt pragulised rehvid, aga neil oli see-eest imeline ajalugu. Inseneer seletas nimelt, et kui tema umbes 20 a tagasi oli oma rondiäriga alustamas, siis kõige esimene Y260 mudelipõlvkonna Nissan Patrol, mille ta Eestisse vedas, olid just need rehvid all olnud. Ühel rehvil oligi isegi muster veel alles. Need imelised rehvid pidid tegema viimase heateo Eesti offroadi kuulsustele ja meid viima Piiterisse, kus kusagil Moskva maantee rehvipunktis pidi Jyngrit ootama jooks tuliuusi äsja Hiinamaalt tulnud mudarehve.
Teine põhjus selgus siis, kui me olime Narva jõudnud ja fantastilise saavutusena ainult 27 minutiga mõlema riigi piiripunktist läbi saanud. Selle kardetud protsessi jooksul pidi Jynger vastu ootusi vastama tervelt ühele küsimusele ja mina piirdusin üldse viisakusformularidega tere-äitäh-nägemist kahes keeles. Parkisime end Jaanilinna Nestesse ja jäime Inseneeri ootama.
Inseneer oli meist küll vähemalt pool tundi varem teele asunud, aga jõudis peaaegu tundi hiljem kohale, ilma et me oleks teepeal kordagi kohtunud. Oli teine Kuusalus avastanud, et va telefon on maha ununenud ja keeras otsa ümber.
Tema tulekut kuulutas veider jõmin ja peeglitest hakkas paistma selline tapeediga kaetud iseliikur.

Pilt

Inseneer erinevalt meist oli väga pahane. Piirivalve, Eesti poole oma siis, oli soovinud jõuliselt teada, et kuidas sellisele tapeetseeritud ja tagaistuja põrandaluugiga imeasjale tehnoülevaatus hangiti? No mis see nende asi on, olgu õnnelikud, et ära läheb!
Inseneer on muidugi naiivne kah, selle auto kohutav loodusvaenulikkus lausa kargas ju silma.

Pilt

Aga see selleks, kõige tähtsam, et Vene pool lasi auto üle. See auto on nimelt kantud nii Koidula kui ka Luhamaa piiripunktis arusaamatutel põhjustel nn punasesse nimekirja ja päris mitu korda piirilt tagasi saadetud. Narvas aga kõik OK. Imeline piiripunkt. Vot see oligi siis teine põhjus, miks me siis Pihkvasse Narava kaudu sõitsime.

Selle õnnetu auto tehnika oli muidugi välimusele vastav. Nii kui kiirus kogemata kolmekohaliseks kasvas, tuli koheselt auto alla mingeid kardaaniristi mutreid pingutama minna. Ilmselgelt oli Inseneer seda juba teel Narva gaasipedaali kuritarvitanud. 4.2 ikkagi. Karpaga.

Pilt

Jaanilinnas me pikalt ei jokutanud, kulgesime tasakesi edasi kuulsa revolutsioonääri nime kandvasse linna Kingisepp. Eelmainit andekas saarlane oli kunagi nii kõva revolutsionäär, et lausa 2 linna tuli postuumselt temanimeliseks teha. Lisaks olnud ta ka kõva kohtuurija, nii näiteks oli Viktor Leninile tehtud kõige edukamaks osutunud atendaadi uurimisgrupi juht. Aga kuna juurdluse tulemusena süüdi mõisteti pehmelt öeldes pisut omamoodi ja peaaegu pime juudi tüdruk Fanni, siis härrasmehe krimnalisti-võimete osas tuleb vist natuke skeptiline olla.
Oli mis kunagi oli, aga Kingisepas on tänapäeval selline Ameerikamaa leiutis nagu McDonalds. Ilmselt siinsed lugejad ei ole eriti üllatunud, et range koduse järelvalve alt pääsenud Inseneer Venemaale jõudes natuke lõdvemalt võtab ja õhtul pisut kangemat kraami tarbib. Aga jäädes ootamatult ilma kodusest toidust, tekib tal ka meeletu iha klassikalise rämpstoidu vastu, sest asi nr 2, mis Venemaal ette võtta - tuleb burksi sööma minna. Asi nr 1on loomulikult tankimine.

Pilt

Kui seda ülemist pilti vaadata, siis on täiesti hämmastav, mida venelased oma vene keelega teevad. „Big breikfast“, „dziizburger“ ja „freš roll“ paistavad neil täiesti igapäevakõnesse juurdunud sõnad olevat. Mis oli Venemaa mäkis teistmoodi – mingil seletamatul põhjusel koosnes klientuur valdavalt pensionäridest. Aga mina sõin Kingisepas oma elu esimese makmaffini.

Piiteris me kaua ei olnud ja midagi huvitavat ei näinud. Oli reede ja venelastel oli tulemas tervelt 4 vaba päeva. Tuletan igaks juhuks lugejatele meelde, et igal aastal järjest suuremaks muutuva võidupühani oli kõigest loetud päevad jäänud ja kõik kibelesid selle eest linnast üldse minema. Ka poodnikud.
Seda rehvipunkti otsides me kõigepealt sõitsime neil kolmetasapinnalistel viaduktidel lihtsalt valesti, siis ei leidnud õiget aadressi ning tegime seni mingis tanklataguses parklas aega parajaks, kuni Dima oma uuepoolse Toyota Camryga saabus ja 4 kenasti istmetele topitud aromaatselt kummi järele lehkavat tahmarõngast meile kätte andis. Dima on üks Pihkvast pärit ja Piiteris tegutsev Inseneeri hea tuttav ja samuti üle keskmise offroadi huviline.

Pilt

Kui Inseneer oli Dimaga jutud ära rääkinud, hakkasime võistluspaiga poole liikuma. Jynger mingil põhjusel, arvatavasti ta seda kahetses hiljem kõvasti, ei hakanud Piiteris rehve vahetama ja need said pehmelt öldes pisut avaramasse Chevroleti tõstetud.
Vello oli ka vahepeal suutnud piiri ületada. Algse plaani kohaselt pidi ka tema Piiteris paari spetsiifilise kaubavalikuga poodi külastama, aga kellaaega ja liiklusolukorda arvestades loobus oma plaanist ja asus otsemat teed pidi Pihkvasse sõitma, kus me pidime kokku saama. Täpsemalt ühe kiirtoitu pakkuva asutuse juures.

Igav oli see tee Pihkvasse. Kõik Venemaa klassikalised teetõkked olid esindatud: näiteks üks sõjaväe auto kooles hämmastava täpsusega ära vaskapoolsel sõidureal just selles kohas, kus parempoolne sõidurida oli remondiks suletud. Samuti osustus jällegi kõige kiiremaks liikurvahendiks teepeenral rullnokluse parimaid stiilinäiteid sooritav liinibuss. Korraks saime nagu lahedamasse liiklusvoolu, siis pandi üldse liiklus tunniks-pooleteiseks seisma.
Tee ääres oli päris mitu kohta, kus oleks saanud oma autod koloraado mardika värvidesse võõbata või siis tagaaknale vanaisale võidu eest kirjaliku tänuavalduse lasta kleepida. Ühe toppamise koha peal tekkis seisvate autode vahele üks vanamees, kes rohelisi pilotkasid müütas. Taat vaatas autodes istujatele nõudlikult otsa ja lehvitas oma peakatet. Chevvyni jõudes vaatas esmalt autot: näha oli, et näkku sigines imestus: mis krdi huinjaa see veel on? Vaatas auto numbrit, imestus muutus segaduseks: mingi nenaša (Indrek kisub oma Venemaal käimise autodelt kõik EU ja EST tunnused ära, siis ei suudeta seal üldjuhul auto päritolumaad tuvastatada). Lõpuks vaatas juhile otsa ja pilk muutus põlglikuks – raudselt fašist. Kõndis kivi näoga edasi ja meie EST kleepsuga auto puhul pilku kõrgemale enam ei tõstnudki.
Uni vaevas meid kõiki kohutavalt, aga ainult mina sain kõrvalistmel tukkuda. Hämmastav, millist tema puhul varem mitte eriti esinenud isikuomadust, nagu kadedus, suutis Jynger üle näidata. Kuulsin korduvalt süüdistusi teemal, et mis mul viga: kui me seal olime, siis sa magasid ja selle ning selle vahelisel lõigul sa ka tukkusid. Ise ju kutsus mind kaasa mitte midagi tegema ... .
Inseneer oli ilmselt veel kehvemas konditsioonis. Ta on muidugi peaaegu 45 a vana ka juba ja autogi oli tal ju aastast 79 koos ajastule vastava sohvaga salongis. Ta ise väitis, et oligi juba paar korda magama jäänud, kui möödasõitnud auto teda üles ehmatas.
Ma tean, et pantvangikriisides pidi aeg ajalt esinema nn Stockholmi sündroomi. Raudselt on Jynger sedasorti meditsiinilise näidustuse omale hankinud, igal juhul ärgitas ta mind oma despoodist ülemuse autosse ümber istuma, et siis too ehk ei jää enam rohkem roolis magama. Sattuda autosse, kus on pahur ja sõiduajal tukkuma kippuv tegelane; 4 uhiuut hiina rehvi ja spetsiifiline kaua-kaua aia ääres seinud auto salongi kopituse lehk – ma ei olnud üldse vaimustuses. Ühesõnaga meeskondades muudatusi ei toimunud.
Aga positiivse poole pealt ka natuke. Neis piirkondades, kuhu pole uuemat sorti föderaalmaanteed ehitatud, kipub klassikaline Venemaa tee kulgema ühest külast vaevu välja saades kohe järgmisse külakesse. Rooli külge klammerdunud ja koos sellega hullult vibreeriv Jynger sajatas iga kord koledal kombel. Olgu või ainult 3 majakest reas, ikka oli ette nähtud asulasisene kiirusepiirang 60 km/h, mistõttu külakesse sisendes tuli rooliga üks atakk maha pidada ja küla lõppemisel järgmine.
Vanasti siis keskmiselt nii igas kolmandas külas jälgis nii seda kiirusepiirangu täitmist kui ka pidevjoone mitteületamist ülima kohusetundega kohalik korravalvur. Too tegi seaduse vastu patustanule mööndusi ainult trahvisumma omalesaaja osas. Vene riik on siis nüüd viimaks ometi ka iseenda mentide peale kadedaks muutunud, sest nüüd on nii, et külamentidelt on kiirusemõõtjad ära võetud ja üldse keelati neil silmnähtava põhjuseta liiklejate kinnipidamine ära. Tulemus on see, et asulavälisel tee ääres passiv politsei on üpris haruldane nähtus ja autovool laseb külakestest julgelt 70...80-ga läbi. Tõsi küll, teepeenrail võis märgata mingeid teisaldatavaid kaameraid. Mõnikord pidi nende külge olema ka spetsiaalne usaldusväärse liiklusjärelvalveüksuse bussikese arvuti olema ühendatud ...

Ja uuema aja vene liikluskultuurist. Kuna me sõitsime asulate vahel valdavalt nii 80...85 km/h ja ülejäänud liiklejad soovisid pisut kiirema olla, hoidsid nii Jynger kui Inseneer poolakate kombel parempoolseid rattaid teepeenral - see võimaldab taganttulijatel juriidiliselt korrektselt ka pidevjoonega piirkonnas möödasõite teha. Kui umbes viiekümnes auto meist sel viisil mugavalt mööda oli sõitnud ja peaaegu eranditult tänutäheks korraks ohutulesid vilgutanud, küsis Jynger imestunud häälega: „Aga kus need venelased elavad, keda „Võimalik vaid Venemaal“ saates foori taga kaklemas näidatakse?“. Ummikus passides tekkis küll alati ka neid, kel väga kiire oli ja teepeenral paremalt ettepoole hiilisid, tekitades sellega ülejäänutes sotsiaalselt ebavõrdse tunde. Aga isegi Land Cruiseri juht, jõudes teepeenral olnud kaasliikleja poolt ilmselt teadlikult loodud takistuseni, ei hakanud jõuvõttega sõiduritta tagasi murdma, vaid ootas kannatlikult sobivat auku.

Natuke enne Pihkvat tankisime. Ideaalsemat võrdlusmomenti enam teha ei saa: autod on sõitnud ühes tempos ühesugust marsruuti samast tanklast pärit kütusega. Kellele matemaatika rohkem meeldib, siis Chevvy kütusekulu oli rehkenduse järgi 16/100-le. Selle teadmisega saab siis osav matemaatik leida nii Samurai kütusekulu kui Jaanilinna ja selle teeäärse tankla vahelise meie poolt läbitud marsuudi pikkuse.

Pilt
Pilt

Vello oli meid oodates kõva poolteist tundi pidanud Kentuki praekana restorani kõrval tee ääres tukkudes oodata saanud. Ma ei küsinud, kas ta kana sõi ka. Meie näiteks olime tee äärses putkas suhteliselt hiljuti lõunastanud. Autojuhid valisid omale shaurma kebabi ja parasiit kõrvaistmelt šašlõkki, millega pälvis ta loomulikult järjekordse halvustava pilgu.
Seetõttu tehti ihalevate silmade särades ainult tiir ümber selle söögikoha ja siirdusime hoopis linna sissesõidul silma jäänud rehvivahetuskohta.

Pilt
Pilt

Kui kedagi huvitab, siis rehvivahetus Pihkvas maksab 180 rbl/rehv. Kolmveerand tunniga kaks taati said tööd tehtud. Selgus küll, et need uued rehvid vajasid ka lohve. Omaette vaikselt itsitades ootasime, et kas kummimehed soovivad need meie ajaloolised rehvid omale osta või küsivad hoopis utiliseerimistasu. Aga nad miskipärast ei taibanud kumbagi pakkumist teha, mistõttu me jätsime need niisama neile. Aga arvestades, et pildil näha olevad täielikult utiiliks kulunud veokarehvid olid hoolikalt ketiga putka külge lukustatud, siis need väärt rõngad leiavad omale veel ühe õnneliku omaniku.
Vello Nissan tekitas ka kerge poleemika. Vello oleks sellega meelsasti võistluspaika edasi sõitnud, aga kuna varasema kogemuse kohaselt võistluspaigas pooleveolised ei liigu, otsustati väidetavalt suurema turvalisuse huvides mitte mõnda asulasse, vaid eelmainitud kahe linna vahele jäänud tanklasse maha jätta. Vello siis jättiski oma auto ühe sellise peldiku, mis paistis ka isegi sita ära määrivat, kõrvale - raudselt keegi sellisesse kohta jäetud autole ei tule mitte ligi ka.

Pilt

Ostrovis läksime poodi. Oi kus me olime kahtlased! Poe juhataja jättis kõik oma tegemised kõrvale ja võttis meid oma isikliku jälgimise alla.
Seekord ma olin targem ning kaasaostetava viina hulga ja margi osas olin täiesti vait ja leplik, püüdsin lihtsalt söögi ja joogivee vajalikkusele ka rõhuda. Ja pingutasin sellegagi muidugi ka üle.

Pilt

Ülejäänud aimasid pisut ette, et lahke rahvana tuntud venelased kipuvad külalisi väga heldelt kostitama, aga olles juba kümneid ja kümneid öid Inseneeri ja Velloga erinevates laagrites koos veetnud, siis kerkib mul Inseneeri toidupoes nähes alati silme ette pilt kahest suurest saiakäärust, millele tõmmatakse lahkelt nii sentimeetripaksune kiht määrdejuustu, mille sisse surutakse omakorda mõned kihid pöidlajämedusi suitsuvorstiviile ja siis omakorda kaetakse paari lehe tavalise juustuga. Sel viisil kaetud käärud surutakse omavahel kokku kolesteroolipommiks, mis neelatakse paari loetud ampsuga alla. Õhtusöögiks piisab ainult 5...6 sellisest saiaviilupaarist.
Mul on lihtsalt raske ette kujutada, et sellise energiavajaduse juures kulub mehe kohta vähem kui 30 viilu saia ja 1,5 pakki määrdejuustu päevas. Seekord kusjuures kulus tõesti alla normi.

Võistluspaik asus Ostrovist veel hea jupike maad edasi. Kuna sellistel käänulistel ja tühjadel teedel on hea kiiremaid liikumisviise proovida ja mis kõige tähtsam, see death wobble oli peaaegu täiesti kadnud, siis loomulikult varsti oli jälle vajadus selle ameeriklase kardaanindusega seotud mutreid vaja pingutada. Spetsialistide juttu kõrvalt kuulates kippus vägisis selline mulje jääma, et selle risu suutlikkus iseseisvalt Pihkvasse tagasi jõuda on küsimärgi all.

Pilt

Kui nad seal jälle kõik ikkagi kuidagi kokku said asja pingutatud ja pidime just edasi hakkama liikuma, kui üks mööduv uazik pidas kinni. Autost tuikus välja tohutu suur mees, näoilme nagu zombil, vaatas meid flegmaatiliselt ja ühmatas: „Aaa, võ eti estonskie!“. Surus kõigil kätt, tutvustas ennast Romana ja kihutas edasi.
Panime talle järgi, aga rahulikumas tempos. Laagrisse jõudsime kottpimedas.
Nagu pikaajalise traditsioonidega võistluspaikades ikka, olid erinevatel seltskondadel juba kindlad telkimispaigad välja kujunenud. Meie veeresime läbi kogu laagri kaugemasse serva Pihva Offroad klubi seltskonda, sest Inseneer olid just nendega varasemalt lähemalt vennastunud. Ka eelmainitud Dima kuulub just sinna klubisse, kuigi tegutseb viimasel ajal peamiselt Piiteris. Muidu oli kokkutulnud rahvast nii Piiterist kui ka Velikie Lukist.
Venelased oli juba omad laagrid kenasti ülesse sättinud ja tundsid ennast ja tarbisid kõike täiesti vabalt. Kui paarkümmend minule võhivõõrast olid oma uudishimu ja tutvumisoovi uute saabujate osas ära rahuldanud, irdusin seltskonnast ja otsisin ühe põõsa äärse siledama asukoha ning panin telgi üles. Palju selleks nüüd ikka aega kulus, aga kui pimeduses rahva sekka tagasi liikusin, käis aktiivne tegevus mitmel rindel. Vello oli silmapikselt kellegi poolt kaenlasse rabatud, laua äärde viidud ja juba sellises olukorras - seda siis ainult nii umbes veerand tunni jooksul, et liikus ainult kellegaga kaelakuti koos olles või oli poollösakil laua kohal.

Pilt

Inseneer ja Jynger olid minu imestuseks hoopis rahulikumalt võtnud.
Jynger tahtis üldse oma uute rehvide tööd maastikul testida ja tegi paar kiiremat sööstu. Pimedas oli üpris muljetavaldav vaadata, kuidas uuendatud mootoriga ja puuduliku summutiga Samurai pimedusse sööstis. Ja nende paari sööstuga tekkis juba esirehvidesse paar sügavat lõiget. Seega haamer kätte ja öine sepatöö algas. Kuna samurai oli altpoolt südamega ehitatud, siis haamri vägi muidugi jäi lahjaks, olnuks vaja ka relakat, aga selle hankimiseks oli juba natuke liiga hilja. Nii et tagus kohe südamest oma armast autokest edasi.

Pilt

Inseneeri näha oli kõigil kohalikel võistlejatel eranditult hea meel, tulid kõik suure hurraaga ligi, teretasid-kallistasid, osad soovisid kohe kokku lüüa ja siis vaatasid kõik otsivalt ringi: „a gde Defender?“. See oli kujuteldamatu, kui heaks nende tuju siis läks, kui selgus, et polegi seekord Defenderit. Just Defekaga on Inseneer sealt päris mitu esikohta varasemalt noppinud.

Aeg-ajalt veeres kohale mõni kohalik tehnikaime.

Pilt
Pilt

Põhinesid need kõik UAZ'del, aga mõne asja nimi oli kotlet. Kotlet tähendavat vene offroadi šargoonis erinevat autode osadest kokku pandud liikurvahendit. Sõna tulenevat sellest, et Venemaal tehakse kotletti kokkusegatud hakklihast, sibulast, munast ja vahel lisatakse kas saia, keedukartult, peeti või veel siis veel midagi. Kuna ka Eestis samastub sõnaga kotlet eelkirjeldatud viisil meisterdatud hakklihapätsike, siis on kõik arusaadav. Prantslane või mõne muu lääne poolt pärit eurooplane oleks muidugi suures segaduses, mis on ühist karbonaadil ja traktoriks muudetud autol.

Pilt

Jynger vaatas seda esimese auto kõhu all sildu kinni hoidvat toruvärki, hoidis südamest kinni ja ahastas, et kuidas saab niimoodi autot ehitada. Vaadake neid lääbasid! Inseneer siis lohutas teda, et me pole ju kusagile Laadogale sõitma tulnud, siis ääremaade kolkakülades tehaksegi asju niimoodi.

Tiksusin nii umbes südaööni mingi seltskonna tagareas, siis läksin magama. Ega Jyngrilgi palju kauem viitsimist olnud.
Viimati muutis Kjen, L Juun 10, 2017 11:01 pm, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 483
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Re: Kudjajevo 2017 kevad

PostitusPostitas Kjen » L Juun 10, 2017 2:39 pm

VÕISTLUSPÄEV 6. MAI

Magasin hästi ja ärkasin 7 paiku. Telgis oli meeldivalt soe olla, päike kumas kutsuvalt läbi telgiriide ja seda ootamatum oli väljas üpris jaheda tuule kätte sattuda.
Korjasin Chevroleti kõrvalt tuule poolt laiali puhutud Inseneeri õhtusöögi jäänused kokku: kilekoti põhjas oli 2 viilu saia ja juustugi oli võimalik karbi servadest kokku kraapida (mehed on vist dieedil) ja tegin omale hommikueine kõrvale priimusel kohvi.
Traditsiooniliselt on hommikuti palju vaba aega, kolasin niisama ringi ja tutvusin ümbrusega. Laagri kõrval oli kena järv ja loodus oli tsipakene rohelisem, kui Eestis samal ajal oli. Tallinnas oli meie lahkudes loodus täiesti hallikas-pruuni värvi ja puude lehed olid veel pungades. Kudjajevos oli juba palju rohelisem.

Pilt

Üks esimesi asju, mis silma jäi, oli teadmata öisel ajal saabunud Dima auto. Selline moodne liikur oli pisut poriste ratastega ja peaaegu puhaste kereplekkide laagrisse välja murdnud ja Vello 20 a eakam Nissanile ei antud isegi võimalust proovida. Ja inimesed teevad veel foorumis teemasid, et ei tea, kumb on parem, kas Land Cruiser või Patrol ...

Pilt

Venelsed kolasid enamuses kõik juba ringi, kui hämmastaval kombel oli meie seast ärkaja nr 2 tavaliselt eriti kõva unimüts Vello. Tuli kohmetu naeratusega Cherost välja, patsutas ennast ja imestas, et telefon on kadunud. Oi, seda telefoni sai kaua ja hulganisti otsitud. Muidu nii süüdimatu olend nagu Vello oli näost tulipunane, kui üks otsimisel osalenud venelastest soovitas ühe põõsa juurest hoolikamalt vaadata, kuna seal olla asjaosalist nelikveoga liikumas nähtud, teine jälle soovitas otsimisbrigaadil järve kaldale kõvasti lähemale minna, kuna telefoniga oli väidetavalt granaadiheidet sooritatud jne. Vähemalt sel päeval jäi see äsja remondi läbinud nutikas traktoritehase mobiil küll leidmata.
Põõsastes kolades kohtasin küll üht triibulist tegelast. Asjal käimine polnud selle kohtumise järel enam niiväga rutiinne põõsasse vantsimine, vaid meenutas miinivälja ära kaotanud sapööri liikumist.

Pilt

Indrek ja Jynger ilmusid kella 9 paiku välja. Kui Jynger oli jätkuvalt sadistlikus meeleolus ja leidis auto juures veel paar mõlki löömata kohta, siis ta tagus need ka segamini. Kuna meeleolu ei paranenud, siis kiskus isegi rattad alt ära ja tagus koopad ka salongi.

Pilt

Eelinfo põhjal pidi võistluse aktiivsem osa algama kl 11 paiku. Kuna Jynger oli autole kõvasti tappa andnud, otsustasid nad vist omavahel rolle vahetada ja Jynger tõmbas kummipesu selga.

Pilt

Kui ta oli ikka hulka aega trakse sättinud ja niisama pükstega hullanud ja selle tagumikus olevat auku kõigile demonstreerinud, tahtis ta Inseneeri ka liibuvamasse kostüümi meelitada. See vaatas talle heasüdamliku naeratusega otsa ja arvas, et temal on tavalistes pükstes natuke mugavam olla ja kuna nende võistlusklassi start on kella 1 paiku, et siis aega selle ebamugavuse tarvis veel nagu on. Ossa raisk, Jynger unustas kõik oma sündroomid ka ära ja ehedat sõimu kostis ikka tükk aega Indreku aadressil. Seisis trusskute väel keset välja ja lihtsalt sajatas. Tema arvanud, et start on kohe-kohe.

Võistluspaika oli minu jaoks üllatavas koguses publikut kogunenud või nagu Indrek täheldas: selline väike Klapperjaht. Aga publikule tasuta. Võistlejale osavõtu tasugi oli ainult 2000 rubla.
Meestel oli loomulikult arvuline ülekaal, aga paistus, et küllaltki populaarne oli selliseid üritusi ka koos abikaasaga külastada. Ja ilmekas näide, et aeg lippab kiiresti, on Jynger, kes kipub sellise 16 aastase äsja iseseisvalt Tartus käinu kuvandit kandma. Vaatas teine hajameelse pilguga kurvikaid vene naisi ja täheldas aeg ajalt: „millised sünnitusvõimelised puusad“.
Chero oli ka võistluskeskusele lähemale aetud, noh õlu oli ju selle auto tagaistmel. Hea lähedal võtta. Auto oli tõeline publikumagnet, suvalisel ajahetkel oli vähemalt kolm huvilist ümber tiirutamas ja küsimusi puistamas. Lõpuks kirjutasime tagaaknale auto margi, töömahu ja valmistamisaasta, et inimesed teadmatuses ei vaevleks.

Pilt

Esimesena pidi rajale minema klass „Standard“. Nende mandaat oli vahepeal vist isegi ära olnud, mistõttu me kolasime niisama ringi ja vaatasime „kotlette“. Näiteks selle, et tegemist on LR Discoveryga, tundis Indrek ära umbes 15 m pealt. Jynger näiteks seda väidet kuuldes nõustus, et Land Roveri sillad on küll all, aga lõplikumalt veendumaks, et just Discoveryga tegu, pidi salongi vaatama.

Pilt

Oli ka 1 põnev UAZ. Ma möödusin sellest üsna hajameelselt teiste sabas ja mõtlesin omaette, et ma pole kunagi tähele pannud, et UAZ nii suur auto on. Tegelikult oli see Gaz 66 veermikul pikendatud UAZ kere.

Pilt

Ülejäänud autodest kippus nii oma 90% Venemaal toodetud liikurid olema. Et siis kas Uaz või Niva.
Standardklassi start oli kell 11.30 paiku. Võistluse formaat oli Klapperjahi stiilis: loeti ringe ja kui liiderauto ca 1,5 tundi rajal oli olnud ja taas finišikoridori jõudis, pandi aeg seisma ja ülejäänud võistlejatel oli tulemuse kirja saamiseks aega pool tundi finišisse jõudmiseks.
Standardklassi omapära oli see, et iga ringi läbimisel tuli kohtuniku käest allkiri ka võtta.

Rajaohutusse suhtuti hästi leebelt, passisime stardis kollaste lintide vahel otse startivate autode kõrval, ei häirinud see kedagi. Rahvas uitas rajal kõikjal ringi ja kõige armasam oli üldse rajal võistleva peremehega aktiivselt kaasa lippav suur penivolask.

Pilt

Hiljem näiteks kulgesid rajal ka üks lahjapoolse suutlikusega pealtvaatajate ATV, jäi otse keset võistlust võistlusraja kitsamat sorti kohas kinni ja sai suure surmaga vintsi abil välja. Puukaitsevööd tal kah ei olnud. Ja teinud ringi ära , kordas oma tegevust samas augus.

Pilt

Standard klass oli siis väliselt tehaseseades vintsita autodele. Startis üle 20 auto.
Standardklassis võistles näiteks ka 1 Opel, 1 Chero ja 1 tundamatut marki Hiinamaal pikaks venitatud Hilluxi kloon. Kõik ülejäänud olid Nivad ja UAZ-id. Ja kuna võidupüha oli juba väga lähedal, siis kõige levinum võistlejate peakate oli tankisti slemm ja vähemalt UAZ- mehed paistsid lisaks oma kodumaale ka tõsiselt oma automargi üle uhked olevat. Mõnel oli isegi väike selleteemaline mõttetera autole kleebitud.

Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt

Kuna standard-autodel vintsi ei olnud, siis mudasemates kohtades oli abitehnika üles sätitud. Standardklassis olid selleks päris mitu bellarussi, mis kinni jäänud auto välja tõmbasid. Ma seda loogikat lõpuni ei jaganud, mis järjekorras traktor kellelegi appi tõttas. Lisaks paistis ühes kohas traktor kinnijäänuid tagasisuunas tõmbavat, teine paistis ka edasi suunas tõmbavat.
Oli ka liikumatud vintsiankrud tekitatud, nimelt paari teehöövli ja metsaveo-Zili näol. Need olid küll kangemate klasside jaoks mõeldud, sest standardil vintsi ei olnud.

Pilt

Standardid algul liikusid vapralt, umbes 3 ringi tegid peaaegu kõik startinud läbi, siis oli rada piisavalt ära songitud, et liiklus muutus ikka õige hõredaks ja terad eraldusid sõkaldest.

Ma ei oskagi öelda, palju neid kokkuvõttes lõpetas, alla poole alustanutest kindlasti, aga vähemalt mittevene auto ehk „inomarkid“ paistsid kõik rajalt omal jalul ära saavat. Opel oli küll üsna rääbakas, aga hiinlane polnud eriti porisekski saanud.

Varsti oli aeg sealmaal, et ka Inseneer pidi kummipüksid jalga tõmbama.
Edasiarendatute klassis osales ainult 5 autot. Jynger sai rajale kella kolmveerand kahe paiku. Esimene auk oli üsna kohe peale starti. Juhtus selline piinlik lugu, et meie Velloga plaanisime neil rajal moraalse toena kaasas jalutada ja vilumuse kaotanud vintsmanile õpetussõnu karjuda. Eeldasime, et raja läbimisel kulub 2 ühikut gaseeritud jooke. Minul oli norm taskus, aga Vello pidi juurde tooma. Mistõttu pisut hilinenult auguni jõudes olime hirmsas segaduses – selles mitte eriti hullus augus rabeles elu eest Niva, 3 UAZi ja mitte ühtegi Samuraid. Kuhu nad juba kadusid???

Pilt

Täitsa alles olid, olid juba ennast mäkke vedanud ja kimasid piki heinamaad edasi. Kuna Vellol oli rajast ettekujutus olemas, siis ei hakanud neile järgi jooksma, vaid liikusime järgmise teadaoleva mudasema augu poole. Vastu ootusi kulus neil selleni jõudmiseks lausa 10 min. Ilmselt oli siis seal kaugemal ka mingi auk nr 2.

Pilt

Seekord saime südamest vintsmanni „õpetada“. Rabas vaeseke küll trossi, aga puukaitsevöö unustas maha. Vaatas meie kisa imeliku näoga (me olime neid gaseeritud jooke juba mitu tundi tarbinud ja see olevat mingil määral juba välja paistma hakanud) ja vinnas oma trossi mitte lähimate kaskedeni, vaid märksa kaugemal konutava traktorini. Traktori külge oli ilmatu vägev ankur meisterdatud. Traktorist pani oma massina käima ka veel ja surus selle veel igaks juhuks sügavamini maasse.

Pilt
Pilt
Pilt
Pilt

Kahe minuti pärast olid nad juba augus nr 3 ja ... sinna nad siis jäidki. Algul ei saanud arugi, et midagi valesti on. Lihtsalt vintsitross tõmbas end kole aeglaselt pingule, auto liigutamist puu suunas loomulikult ei kaasnenud ja siis suri auto ka välja.

Pilt

Algul siis kontrolliti vintsi elektriühendusi, siis aku- ja generaatoriühendusi, kuni selgus, et see viimane lihtsalt ei tooda enam voolu. Kui tester kohale toodi, siis diagnoositi täpsemalt, et harjad oli oma töö lõpuni teinud. Mootor oli küll teine, aga genekas oli muidu sama, mis sügisel kirikureisi lõpus kasutusele oli võetud.
Kokkuvõttes kestis võistlus Samurai jaoks siis täpselt 24 minutit. Eduseis järgmise ees selle auguni jõudmise momendil oli 8 min ja ülejärgmise ees 26 min.

Pilt

Ülejäänud kaks võistlejat jäidki juba esimesse auku.
Kokkuvõttes lõpetaski ainult 1 võistkond, kes tegi 2 ringi, üks UAZ jäi rajale teisel ringil peaaegu samas kohas kus Samuraigi. Seega saavutasime teoreetiliselt 2. - 5. koha, mille eest diplomit ei antud.

Valeri aka Menedzer, ülejäänutele juva varasemalt tuttavakas saaud Pihkva klubi liige ja spetsiaal klassi võistleja, tõmbas Samurai august välja, aga pidi ise ära starti minema ja nii me jäimegi sinna passima kuni ka Spetsiaal ja Ekstreem klassi omad rajale lasti. Põhimõtteliselt oli tegemist siis meie TR2 ja TR3 klassi vene analoogidega. Spetsiaal nägi välja nagu steroide söönud UAZ ja Ekstreem oli siis „kotleti“- kujuline.
Kotlettide klassis võistlesid kaks meie ET-2 ka.

Pilt
Pilt
Pilt
Pilt

Kui see pannitäis meist mingi hetk mööda uhas, siis ei näinud mõtet seal Samurai juures kauem nukrutseda, vaid kõndisime radapidi neile järele. Lisaks hakkasid planeerimatult jalameesteks muutunud frustratsiooniülbuseks konverteerivad saavutussportlased mind õllepuuduses süüdistama. Ise jõid minu viimasest purgist viimase veerandi ära :(
Rada oli äge. Ja meie omad võtsid kotlettide klassis kaksikvõidu. Valeri sai spetsialistide seas teise koha, laekus küll oma klassi esimesena, aga mingi lindirebendi teema kukutas teiseks.

Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt
Pilt

Pärastlõuna oli melanhoolne ja flegmaatiline. Autasustamine, lõpetamine. Rahvas hakkas lahkuma, laagergi tühjenes. Samurai oli vaja rajalt ära tuua. See, raibe, oli mitu tundi akus keemilisi protsesse läbi viinud ja käivitus täitsa ise. Ainult raadiopaneel oli pihta pandud.
Pihkva omad ja meie jäime üheks ööks veel laagrisse. Kui nüüd väga aus olla, siis Inseneer ja Jynger väidetavalt just seda viimast laagriööd kõige rohkem ootasidki. Jynger näiteks lausa uneles ootuses, kuidas temal etanooli imelise kõrvaltoime tõttu areneb selleks õhtuks OSKUS RÄÄKIDA VENE KEELES. Inseneeril on see oskus niigi päris kvaliteetsel tasemele olemas, aga tema omandab sellistel lõkkeäärsetel üritusetel vene keele uusimaid mahlakamaid väljendeid ja maandab oma vajadust seltskonnas särada.
Pihkvalased olid muidu koos peredega tulnud, seepärast oli neil mitme seltskonna peale eeskujulik varustus kaasa võetud. Varjualune, toolid, grill, külmik, generaator, naised-lapsed magasid karavanis – kõik oli neil olemas. Võtsime on šašlõkipange ja muu seltskondlikuks tarbimiseks kaasa võetud kraami kaasa ja liitusime.
Mis mulle venelaste puhul meeldib – neil on loodussretkede tarvis alati spetsiaalsed metallist pitsid kaasa võetud. Ma vihkan neid valgest plastist ühekordeid topse, millele kasutamise käigus tüüpselt veel kuhi ka peale on valatud, mis topsi pihku haaramisel üle näppude valgub. Lisaks satub seltskonda peaaegu alati on mingi sedasorti kompleksiga tegelane, kes silmapilkselt väiklast kisa hakkab tegema, kui keegi oma topsi põhjani ei joo. No ei naudi mõned sellist kulistamist.
Aga seekord olime oma ala asjatundjate sekka sattunud. Roostevabast metallist väiksed mõnusad pitsid olid ja kui vana mehaanik Inseneer selle hooletu käeliigutsega pitsile kuhja peale ja väikse tiigi ümber valas, siis ta sai natuke noomida. Võtmise tempo ei olnud ka liiga kiire, vaid nii täpselt paras, et seltskonna liikmed läksid tasapisi ükshaaval magama, nii et mitte keegi polnud korralikult täis jäänudki. Jynger oli muidugi õnnetu, tal jäi seetõttu vene keeles oskus üheks õhtuks omandamata. Inseneer aga seevastu oli üpris rahul, sest kui naine talle kl 23.00 kontrollkõne tegi, siis oli tal vähemalt diktsioon nii heas korras, et too ei saanud aru midagi.
Sutsuke hiljem liitus meiega värvikas tegelane nimega Oleg. Jynger tutvustas teda mulle kui „kohalikku menti“. Kuna Oleg ise ei soovinud oma töökoha teemal midagi rääkida, siis ma seda juttu kirjutades natuke googeldasin. Jah, Novorževis siseministeeriumi allüksuse juhi nimi on küll Oleg Jermakov. Oleg väitis, et korraldab ta mingit 10. - 11. juunil aset leidvat maastiku-orienteerumise võistlust. Aga selle korraldaja Olegi perekonnanimi oli Osipov. Seega see „meie“ Olegil on Olegi nimeline ülemus või töötab mõnes salajasemas jõustruktuuris.
Aga ta oli selline tegelane küll, kes tuli ja allutas kogu seltskonna enda üldjuhtimise alla. Esmalt krabas ta Jyngri omale kaenla alla ja seletas sellele midagi pikalt ja põhjalikult, kuigi Jynger alles oli oma keeleomandamise katse algusjärgus. Seejärel avastas ta minu.
Oi raisk! Esiteks, minu keeleoskus on Jyngri omast ainult grammike parem, teiseks mulle absoluutselt ei meeldi tähelepanu keskpunktis olla. No kohe üldse mitte. Ja sellele vaatamata pidin ma läbima läbima personaalse avaliku loengu süvendatud vene keele ja leebemat sorti subkultuuride alal koos paralleelse viinavõtmisega. Nii näiteks ma sain põhjalikult lahti seletatult ja hoogsa kaasneva žestikulatsiooniga täiendatult teada, kes moodustavad „bratstva“, mis riigid on pälvinud üldnimestuse „tsurkastan“ ja mida laiemeas mõistes tähendab sõna „bizdetz“. Ülejäänutel oli lõbus, välja arvatud ehk siis Inseneer, kellele meeldiks pigem ise teisi naeruvääristada, ja Jynger, kes olnuks tahtnud olla minu asemel.

Pilt
Pilt
Pilt

Õhtu lõppes minu jaoks sellega, et Oleg kutsus mind keeldumist välistaval toonil endale külla. Elas ta 50 km eemal rajoonikeskuses Novorževis.
Vastu ülejäänute ootusi ma ei läinud. Üks minu lemmikkirjanikke on Viktor Suvorov, mistõttu ma olen lihtsalt mõnevõrra umbusklik silovikuga sõbrustamise osas. Kujutelm hommikust kahekesi koos pohmakaga kusagil tundamatus kohas umbkeelsena tundmatute, aga suure suhlusvajadusega inimeste juures – no selle oleks üle elanud, aga kindlasti mitte seda nautinud. No eks mulle oleks järgi tuldud millagi, aga no nii õhtuni teadmatus oodata lasknud oleks nad ilmselt küll.
Vähemtähtsad polnud ka kogemused, mis on kaasnenud sellega, et kasutades ära Imedepõldu isikliku tehnika hoiupaigana, kuid samas ka vahel võimaldades oma laokil olevat varandust Imedepõllu vajaduste huvides kasutada. Need kogemused tõid mu silme ette nägemuse, kuidas mu ainult kolm korda kasutatud telk koos seal sees olnud asjadega pakitakse tõenäoliselt kokku sellest Chevrolega üle sõites ja rohkete teel esinevate kardaaniremontide käigus võetakse kasutusele küljealusena. Hiilisin vaikselt minema ja kobisin magama. Loodan et Oleg väga ei solvunud.
Viimati muutis Kjen, L Juun 10, 2017 11:03 pm, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 483
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Re: Kudjajevo 2017 kevad

PostitusPostitas Kjen » L Juun 10, 2017 2:40 pm

LAHKUMISPÄEV 7. MAI

Vedelesin enda kohta suhteliselt kaua telgis ja alles pool üheksa asutasin end välja minema. Tervis oli ideaalilähedane. Jynger tegi korraks silmad lahti ja ütles siira pahameelega hääles, et ma olevat ikka loll küll. Oleg kutsus külla ja mina ei läinud. Kartsid nuga saada või? Nojah, mis mul ikka kosta oli.

Ma olin toidupoes ühe vea veel teinud. Tegin seal ettepaneku kaasa osta pannkoogitaigna pulbersegu. Idee leiti hea olevat ja Vello palus meil tihedalt sabas olnud poejuhatajal selline asi meile leida. Too siis näitaski oma valiku ette ja ühtlasi lõpetas ka meie jälitamise ära ning lasi spetsiaalselt meile eraldi kassa lahti teha.

Need õnnetud 2 jahupakki oli vaja siis ära teha. Ja rest kanamune. Juba terve eelneva päeva olid nad mulle selles osas ajudele käinud. Minul nimelt oli ainsana pisike priimus kaasas. See priimus on mul juba 7 a olnud ja pole mina teda rohkem millekski kasutanud, kui et üks kord aastas Venemaale sattudes olen omale sellega igavatel hommikutundidel kohvi ja kiirpudru tegemiseks vett keetnud. Selle priimuse tegelikud võimed olid mul tegelikult üldse järgi proovimata, mistõttu ma alustasingi optimistlikult koogiteoga. Juhend on õnneks ka pakile joonistatud ja seletavast tekstist tuttavaid sõnu välja noppides tegin taigna valmis. Mõõduvahendeid ei ole ja see, saadanas, tuli miskipärast üpris vedel, kuid selle eest sisaldas hulganisti tahkemaid klimpe.

Pilt

Esimene kook jäi panni külge nii kõvasti kinni, nagu oleks see tainas mõeldud hoopis keraamiliste plaatide paigaldamiseks. Ilm olin tuuline, mistõttu küpses raibe ka jahmatavalt kaua aega. Pugesin oma köögiga telgi eeskotta tuulevarju. Valmistoote maitse isegi meenutas pannkooki. Aga päris kindlasti oli koogi üheks komponendiks nagu mingi kvaliteetsemat sorti mootoriõli ja lisaks olid tootjad unustanud täiesti lisada suhkrut. Ma soovitaks mõneda teist toodet järgmine kord proovida.

Pilt

Venelased ümberringi olid samal ajal kõik viimseni maast lahti saanud ja söönud pereringis hommikust, panid juba usinalt oma laagreid kokku. Valeri astus läbi ja tõi pannitäie praetud vorsti ja ülessoojendatud eilset šašlõkki. Rõõmustasin siiralt, kuna sain tüki, mis koosnes puhtast pekist. Suurepärane pannimääre.
Kuna Valeri on selline suure karu mõõtu mees, ei karda ta mitte midagi ja läks otsustavalt Inseneeri ja Vellot äratama, et need ikka toodud söögi soojalt ära sööks. Selleks et ette kujutada, mismoodi need kahekesi seal mitteallalastava seljatoega diivanil kahekesi põõnasid, tuleks minna mõnda loomakauplusse ja vaadata sellist looma nagu tuhkur. See keerab end vahel umbsõlme ja magab kuidagi, pea alaspidi üle õrre rippumas.

Pilt

Valeril õnnestus Vello sealt isegi välja tõmmata, aga Inseneer takerdus kuhugi pedaalide ja kangide vahele ja röökis nagu poolekstõmmatav siga puhtas eesti keeles kõik teada olevad roppused ja sajatused ette, nii et Valeri otsustas puhtalt kõrvakuulmise säilimise huvides ta rahule jätta. Lõi käega ja kõndis minema. Vello pilgutas ka natuke aega kohkunult silmi ja puges mõne minuti pärast tagasi autosse.

Sellest 250g pakist sai umbes tosinajagu pannkooki. Küpsetasin neid peaaegu 2h. Otsutasin ka kanamunad ära praadida. Kuna me soola ega pipart ei olnud taibanud hankida, siis tükeldasin hädapäraseks maitselisandiks toodud vorstiviilud muna sisse. Kell oli vahepeal alles pool üksteist saanud – see on sellistel hommikutel ebatavaliselt varajane ärkamiseks, kuid seekord see kamp just seda teggigi. Jyngri meelitasin ma lubadusega anda talle esimene praemuna, teised said kuidagi ise üles.
Inseneer tuli välja, ringutas, vaatas ringi, tajus ümberringi tekkinud tühjust ja pomises nagu kergelt häbenedes: „täista p...s, me oleme jälle kõige viimased!“.
9 muna praadimise järel sai gaas otsa. Olin seda aktiivselt tarbinud täpselt 2,5 tundi ja kui Inseneer veel ühe paki pannkoogijahuga välja ilmus, oleks tahtnud temaga midagi koledat teha. Tänutäheks öeldi mulle, et ma ei oska üldse süüa teha ja Jynger viskas mind kümnenda, tooreks jäänud munaga.
Õnneks see ei purunenud.

Paksu nahka on soovitav omada ka telgiomanikul. On üpris tavaline, et telginaaber magab seal see mitu tundi kauem kui sa ise, ei kiirusta üldse oma magamisvarustuse väljakolimisega ja siis kui sa lõpuks kõik need lugematud vardad ja palakad topid kotti, mis on millegi hoopis väiksema mahutamiseks mõeldud, siis vahivad kõik ülejäänud miilitsajopes ja Liviko soojas pesus autoistmel maganud tegelased sind täpselt sellise näoga, et JÄLLE me peame siin sinu järel ootama.
Seekord oli neil õnneks midagi targemat teha. Otsustati Vello telefoni veel korra otsida. Tasus ära. Olevat teine üpris raskeltmärgatavas poosis peaaegu ühe venelaste telgiaseme kõrval paiknenud mätta varjus vedelenud. Vello oli õnnelik.

Pilt

Edasi oli vaja siis veel päris mitu asja ära teha. Esiteks autod käivitada. Nagu juba täheldatud oli, siis enam polnud ümbruses kedagi, kellelt väikest käimatõmbamisteenust paluda.
Chevrolet oli sellistel ääremaadel kolamise reisiks ülimalt sobival viisil varustatud ühe auto üldise seisukorraga väga hästi harmoneeruva utiilakuga, mis kannatas välja täpselt ühe käivitustsükli. Käivitusprotsessi eelduseks oli näiteks see, et tooreklapp ja gaasipedaal on täpselt õigesse asendisse fikseeritud ja käivitusprotsessi läbiviija meeleolu pidi olema häälestatud asendisse „optimistlik“.
Samurai oli veel 12h tagasi ühe mudaaugu veerel täiesti tühja aku ja mittetöötava genekaga passinud. Nagu läbiviidud katsed testriga näitasid, siis kusagil 4000 pöörde juures genekas natuke voolu veel tootis. Aga õnneks sellel hommikul mõlemad autod ka võtmest käivitusid.

Ühesõnaga, me olime küll kahe töötava mootoriga autoga kusagil karupees, kuid ühel autol kippus kardaan alt ära vibreerima ja teine auto oli kohe-kohe töölepingut lõpetava generaatoriga. See, et õhufilter pehmelt öeldes märg oli, polnud enam tähtis.

Pilt

Märg oli ka auto ka seestpoolt. Inseneer oli kummipükse jalga tõmmates säravate silmadega mulle otsa vaadanud ja kirjeldanud, kui palju sitta ta võistluse käigus minu istmele kokku kanda kavatseb. Õnneks sai ta oma lubaduse täimisega oluliselt halvemini hakkama võrreldes näiteks Jyngriga, kes pidi oma käsnana vett täis istme mingise palakasse mässima ja selle otsas istumiseks ka töötunkesid kandma. Inseneer oli tootnud kõigest kaks koerajunnisuurust poritükki autosse, mis olid kenasti ära kuivanud. Viskasin need välja ja sain linnariietega peaaegu muretult autos viibida.
Positiivse poole pealt ilmus varastatuks peetud makipaneel auto põrandas olnud lombist välja. Negatiivse poole pealt ta enam muidugi tööle ei hakanud.

Siis võis juba ära sõita, aga läbi tuli põigata veel paari kohaliku infrastruktuurirajatise juurest. Esiteks oli viisakas prügi selleks ette nähtud kasti viia. Ja teiseks - Junger hommikul oli juba mitu korda kahtlustava näoga ninaga tõmmanud ja suunas mureliku pilgu lõpuks allapoole. Kole kahtlus leidis kinnitus. Jalas olid võõrad sokid. Sain üllatusega teada, et siin kusagil oli ka üks haagissaun olnud ja loomulikult oli nad seal oma kontisid südaöösel pehmendamas käinud.
Saun oli äge. See Kudjajevo üritus toimus ühes kohalikus nn jahi-turismi-puhketalu maadel ja peremehel oli siis ka saunateenus pakkuda. Uks oli kahjuks lukus ja Inseneeri samuti kaotsi läinud müts oli kenasti lingi külge riputatud. Sokkide kohta ütles peremees vabandava näoga, et nii koledad asjad oli ta tiiki ära uputanud.
Mulle pakkus palju rohkem huvi tiigi teisel kaldal asuv E-304 tüüpi draglain. Töötav isend.

Pilt
Pilt

Esimene kardaaniristimutri remondipeatus toimus täpselt 15 min pärast starti. Tegelikult muukisid nad rohkem küll esirataste hubide kallal midagi.
Peale seda oli see auto nii heas korras, et vedas muretult Pihkvasse välja.

Pilt

Seekordseks motiveerivaks jõuks võimalikult kiiresti tsivilisatsiooni jõuda oli Inseneeri kirjeldus Ostrovi linna Hesburgeri imelisest vesiklosetist. Harva olen nii palju kiidusõnu peldiku kohta kuulnud ja see motiveeris põõsasse pugemise asemel kannatama.
Kuidas nüüd takkajärgi öelda. Mitmed tuntumad kiirtoidukohad kasutavad nn frantsiisi-lepingut, mis kohustab kohalikku kiirtoitlustjat putka viimse liistuni täpselt nende standard-putka moodi ehitama. Nii et see Ostrovi oma oli ka täiesti tavaline keskmiselt puhas Hesburgeri-peldik. Omapäraseks muutis selle hoopis see, et minu meelest kõik Ostrovi elanikud soovisid seda külastada. Nii et sellel hilislõunasel ajal, mil me seal oma burgerit näsisime, ei jäänud see sekundikski ilma kliendita. Külastamiseks tuli ukse taha sappa võtta.

See, et Samurai genekaharjade jäänused on lõplikult mateeria mittenähtavaks osaks muutunud, selgus enne söögipausi auto tankimisel. Täidetud paagiga auto enam võtmest ei käivitunud ja tuli tanklast välja lükata. Aga meie lõunapaus oli täpselt nii pikk, et aku jõudis end sutsuke koguda ja mootor tuksus veerand tunnikest jälle vapralt edasi.

Õnneks oli meil ju ka veel Vello Nissan täitsa olemas ja võttis Samurailt üle kõige usaldusväärsema liikurvahendi rolli. Kuigi jah, tuli tõdeda, et ka Chevrolet oli sel päeval üle keskmise usaldusväärselt käitunud.
Aga Samurai lisaks sellele, et ta tuli juba käima tõugata, hakkas enda alla ka lombikesi tekitama ja ka näiteks esitulede LED-elemendid ei põlenud, kuna pinge elektrisüsteemis oli liiga madalaks muutunud. Jynger vaatas seda lompi, siis mind ja meenutas radikas olevat puupunni ning rääkis midagi järgmine kord kaasavõetavast normaalsest vintsmanist.

Pilt

Pihkva oli meie reisisihi teine tähtsam eesmärk. Nimelt pidi see Chevrolet sinna paariks kuuks keretöödele jääma. Sellepärast see meie reisi keeruline logistika ja autodevalik.
Pihkvas elas üks kuldsete kätega meister, kelle õuele meie killavoor siis nüüd suunduski.
Samurai on ülimalt õige nimi autole, mida saab lõpuni usaldada. Kui veel paar tänavavahet oli sihtkohani jäänud, kippus Samurai turtsuma ja vägisi välja surema, kui pidurile vajutati. Piduritulede 2x10 W pirnid kippusid süütesüsteemi päris nälga jätma. Ja täpselt hoovi keeramise momendil saigi elekter otsa. Õnneks oli hooviteel väike langus, sai hoogu ära kasutades korraks auto veel käima ja jõudsime täpselt kohale.

Pilt

Meister oli väikest kasvu mees, kelle iseloomustamiseks on kõige õigem sõna – härrasmees. Meid võttis ta vastu, triiksärk ja viigipüksid jalas, tutvus meie seltskonnaga, näitas oma youngtimerite elluäratamisele spetsiliseerunud majapidamist ja seejärel siis vaatas üle ka tööks toodud auto. Esimene rahulikul toonil öeldud kokkuvõte oli: fotode peal oli auto ikka palju paremas seisukorras. Ja läks vahetas viigipüksid tunkede vastu. Siis tuvus autoga ka seestpoolt ja kapoti alt.

Jyngril olid muud mured, Inseneer sebis talle ketaslõikuri, millega ta saagis oma rehvide lõhestamise eest viha alla sattunud esikaitseraua jupivõrra lühemaks. Seejärel võis vähemtähtsamate asjadega edas tegeleda. Näiteks generaatori harjadega.
Meister, kuulnud meie murest, tõmbas kusagilt oma varudest välja natuke kärsanud rohmaka traktorilt pärit jõumasina. Ütles, et selle generaatori küljest traktor põles küll ära, aga vaevalt see nüüd generaatori harju rikkus.
Kui Vello oli selle tundmatu riistapuu kolmest erinevast kohast laiali lammutamud, selgus et see jumal teab mis imeasja pealt pärit asjandus oli oma rohmakale väljanägemisele vaatamata hoopis moodsam tükk, kui Samuraidele omal ajal Jaapanimaal külge kruviti ja temal konstruktsioonis meile huvi pakkunud grafiidipulgakesi ei leidunudki. Seda vist kutsutakse EC—tüüpi mootor.

Pilt

Tegu oli pühapäevaga ja kellaeg oli ka juba päraslõuna. Seega varuosapoekesed oli juba kõik kenasti kinni ära pandud. No aga mis siis! Inseneer tõmbas kõne Dimale, Dima omakorda tõmbas kõne kohaliku Lada varuosade poe juhatajale ja poejuhataja, kes loomulikult oli ise ka offroader, keeras otsa ringi, tuli tagasi ja tegi poe lahti ning müüs meile paari Žiguli 01-le mõeldud genekaharju.

Vello on metallitehnoloogiaalase haridusega ja väärismetallist esijäsemetega, mistõttu sellise pehme asja nagu grafiit Samuraile sobivaks viilimine võttis tal vähem aega, kui selle asja poest kohale toomine. Olime jälle sõidukorras.
Aga mis siis. Egas siis Venemaalt kohe koju esimesel võimalusel ei pea minema. Dima kutsus Valeri ka välja ja läksime söögikohta nimega Tavern Požarka“. Grillrestoran siis põhimõtteliselt.

Pilt

Inseneer ja Vello jäid kuhugi jokutama ja eksisid veel ära ka, mistõttu jõudsime Jyngriga tükk aega enne neid kohale. Kaks umbkeelset olid siis laua taga koos kahe venelasega, tegelikult kolmega. Aleksander oli pisitütre ka kaasa võtnud. Kuna ettekandja hirmsasti kibeles, tellisime söögid ära. Ja selle reisiga õppisin ma jälle uue venekeelse sõna ära. Tavalist šašlõkki ei tahtnud enam, mõtesin midagi eksootilist proovida. Vaatasin, et kõige kallim grillliha kandis nime „losos“. Minul seostub sõnaga LOS kõigepealt elajas nimega põder ja siis on venelastel ka sama nimega jahipüss. Ei tahtnud loll välja paista ja ei küsinud üle ka ning tegin meelvaldse järelduse, et ilmselt on tegemist mingi ebareeglipäraselt käänduva nimisõnaga või mingi sarnase keelnüansiga. Noh on ju näiteks lammas vene keeli ovtsa ja lambaliha hoopis baranina. Seega tellisin omale LOSOS-i, sest ma polnud kunagi grillpõtra maitsta saanud.
Ja siis hoopis hoopis hiljem, kui need kaks hilinenut kohale saabusid, omale prae tellisid, viina välja valisid, mille peale Aleksander oma tütre ohates koju ära viis, kaks tervitusnapsi ära joodud sai, küsisin igaks juhul üle.
Nojah, neil nalja kui palju. Kes veel ei tea, siis tegemist oli hoopis lõhekalaga.
Aga mina ei võta kala suu sissegi. Õnneks Valeri oli nõus minuga praed ära vahetama.

Dima oli meile mõningast vaeva nähes ka hotelli leidnud. Ta ütles küll kahetsedes, et kolhoosnik-tüüpi, aga vaatamata sellele, et san.ruumid olid koridori peal, oli tegemist kenast viimistletud ja puhta hosteliga.

Pilt

Kaua me hotellis ei olnud. Koridorinaabrid juhtusid sellised rõõmsat ja avatut suhtlemist vähetoleerivad olema ja apelleerisid oma väikelapse unerahule. Seega läksime välja. Valeri oli meile kogemata midagi oma garaažist rääkinud. Ilmselt ta kahetses seda, sest me soovisime seda nüüd külastada. Võtsime takso ja sõitsime kuhugi. See tähendab poeni. Siis jäime Valerit ootama. Üldiseks jahmatuseks saabus ta jalgrattal.

Pilt

Jynger üritas mis kole, aga pühapäeva öises Pihkvas oli takso saamisega tõsiseid raskusi. Lõpuks Vello leidis takso, mille sohver oli väga eksootilise päritoluga. Kusagilt Kagu-Aasiast.

Pilt

Läbi Pihkva Peipsisse voolava jõe nimi on Velikaja. Ja selle üks kallas oli tõesti ääristatud selliste tüüpiliste nõuka-aegsete plekist kuudikestega.

Pilt

Ühes neis oligi siis Aleksandri poissmehe-pelgupaik. Oma suhetest kalandusega ma ennist kirjutasin, aga sellist garaaži oleks omalegi tahtnud.

Pilt
Pilt

Esimese asjana viis ta meid tagaukse kaudu välja ja näitas grafitistiilis seinale loodud kunstiteost „Putin pudeliga“. Ja oli väga pahane, kuna keegi oli selle ära sodinud.
Garaažis oli ka kapike ja selles natuke varusid mustadeks päevadeks, mistõttu tagasiteed hotelli ma hästi ei mäleta enam. Olime suhteliselt kaua värskes ja karges õhus ning ootasime midagi. Vist taksot.
Viimati muutis Kjen, L Juun 10, 2017 11:04 pm, muudetud 2 korda kokku.
Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 483
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Re: Kudjajevo 2017 kevad

PostitusPostitas Kjen » L Juun 10, 2017 2:41 pm

VIIMANE PÄEV. 8. MAI.

Kuigi ma ei mäleta, mis kell ma magama sain, tean ma siiski üsna täpselt, mis kell ma ärkasin.
Sest mingi imelik häiriv heli hakkas järjest rohkem kõrvade kaudu ajusse tungima.
See kõlas umbes nii: „zzz zzz piiks ... zzz zzz piiks“ Täpselt kell kolm öösel oli see mind suutnud nii edukalt äratada, et peas käis kolm mõtet läbi:
1. Kellegil naabertoas on äratus;
2. Käi peldikus ära;
3. Vaata enne, kas ometi sinu telefon ei ärata.

Olin sügavalt oimetu, aga suutsin teostada kaks viimast mõtet. Kõige raskem, kohe uskumatult raske oli avada pluusitasku nööp, misjärel võisin veenduda - minu telefon on vait ja kell on 3. Mõnevõrra lihtsam oli leida koridorist üles peldik. Kukkusin voodisse tagasi, võitlesin seal edutult kahe lina ja kareda tekiga ja üritasin edasi magada.

Kell 3.10 olid meeled niipalju teravnenud, et hakkasin seda juba päris tõsiselt närvidele käivat heli natuke teistmoodi tajuma: „zzz zzz mää zzz zzz mää“.
Nüüd hakkas tasapisi kohale jõudma, et ma olen seda kunagi varem ka kuulnud. Aga kus?
Zzz zzz määä
zzz zzz määä
zzz zzz määä
Organism oli juba niivõrd üles raputatud, et seadsin kahtluse alla esialgse määrangu heli asukoha osas. Kurat, see oleks nagu lausa meie toas. Kõõritasin Jyngri poole, et kas see ei hakka juba üles ärkama. Jyngri päitsis oleva tooli seljatoele riputatud jaki tasku miskipärast helendas.
Siis lõi klaariks. Sügis 2016. Peterburi suunduva reislaeva Princess Anastassia kajut. Lesisin oma kois. Teised olid kusagil ära, kui Jyngri telefon hakkas vibreerima ja selle ekraanil kukkus röökima üks lammas. Mina kui eluaegne nuppudega telefoni kasutaja vaatasin abitult seda imeasja ja toppisin röökiva lamba kahe padja alla ning seal see rohkem mind ei seganud.
Asjad olid vahepal niipalju edasi arenenud, et olin juba kuuendat päeva ka mina nutitlefoni omanik! Olin juba sama päeva õhtul oma telefonile vastama õppinud, järgmine päev suutsin juba telefonist Delfit lugeda, mistõttu siirdusin kõhklematult Jyngri lammast talitama.
Mõni aeg tagasi oli uudis, kuidas mingid Samsungi telefon uudismudelid hakkasid järjest plahvatama ja põlema. Ka mina ei saanud esimese hooga Jyngri telefoni taskust kättegi, sest see oli juba villetekitavalt tuline. Pidin käteräti ümber käe mässima, siis sain raisa välja õngitseda ja lauale panna. Määgis ja vibreeris siis see äraneetud asjandus ilmselt siis poole kolmest saadik, kuna üks tegelane oli oma tööpäevase äratusreziimi kelleaega neljapäeva õhtul muutnud.
Aga lambale tuli kaks korda järjest putsakas heinu suhu libistada, siis kooles, raibe, viimaks ometi ära. Kukkusin end õnneliku võitjana tundes oma voodisse tagasi.

Vaatama niigi lühikeseks jäänud ja sellisel koledal viisil katkestatud ööle, ärkasin juba 8 paiku. Peas natuke tuikas, aga otsustasin siiski välja minna. Hotellis oli ka kohvik, aga see ei näinud väga kutsuv välja. Oli selline tüüpiliselt kõle koht, kus saab äärmisel juhul lahustavat kohvi ja leib on ilmselt Leingradi blokaadis hukunute mälestuseks jätkuvalt tehtud saepurust.
Mõtlesin, et vaatan väheke ringi, oleks seekord hea ja tooks üldiseks hüvanguks pudeli borjomit.
Hotellist 100 m kaugusel ristmikul oli sobiv poeke, number 24 katusele. Jõudnud poe ukseni, leidsin sildi „Magazin 24 tšas. Rezim rabotõ 10.00-22.00“. Ausõna, saade „Naša raša“ tuli meelde. Seal väideti ka selline nähtus ainult Venemaale omane olevat.
Korraliku kohvi ma sain mingist noore aasia tüdruku beljašiputkast.
Tegin siis kerge hommikuse jalutuskäigu. Pihkva on ilus linn. Mälestussambad oli nii Puškinile kui Sergei Kirovile. Puškinil oli muide seal Novorževi kandis väike mõis.
Järgmine päev aset leidva paraadi tarvis ajasid kohalikud dessantnikud oma sõjatehnikat peaprooviks tänavale ritta.
Tavarahvale oli terve eelmine nädal hoolega võidupühateemalisi üritusi täis planeeritud.

Pilt
Pilt

Kell 9 tagasi toas olles olid kõik uskumatul kombel üleval. Dima saabus ka kohe ja viis meid ühte küll söökla nime kandvasse, kui restoraniväärilise sisekujundusega kohta sööma. Huvitaval kombel einestas seal veel kaks eesti keelt rääkivat prouat.
Autod olid meil ööseks kenasti valvega parklasse hoiule jäetud. Jätsime seal Dimaga hüvasti ja asusime koduteele. Isegi kaubanduskeskus Lenta ei väärinud seekord meie külastust. Keskuse peldik väljaarvatud.
Piiri ületasime Luhamaal. Sõiduautole järjekord puudus peaaegu täiesti, sai kohe tõkkepuu taha piiritsooni sisse sõita. Vello ja Inseneer Nissaniga läksid esimesena ja kadusid märkimisväärselt kiiresti teisele poole. Meil nii lihtsalt ei läinud. Andsime oma passid passikontrolli tädile, Jynger sai oma passi esimesena tagasi ja mina jäin veel putka pisikese akna taha ootama. Tädi vaatas, silmad punnis, meie pisikest porist Samuraid ja siis tegi Jynger juhiukse ka lahti. Paistis põllukarva pruunikaks muutunud interjöör koos põrandal loksuva veesilmaga. Tädi ei suutnud naeru pidada ja imestas, et no on ikka meil auto. Kust te küll sellisega tulete? Vastasin uhkelt: „Mõ sportsmenõ!“.
Nali sai otsa siis, kui nurga tagant marssis auto juurde see ametnik, kelle töö oli auto läbi otsida. Selline nooremapoolne pikk ülbik. Vaatas vastikustundega Samurai poole ja käratas mulle midagi sellist:“ Passport voditelja atdali?“.
Mul õde on sugupuu uurimisega tegelenud ja tema uuringu kohaselt pärinevad minu teadaolevad juured kusagilt 18 sajandi algusest. Ühesõnaga selline ehtne ugrilane koos kaasneva pikatoimelisusega ja pideva sooviga saada teada, mida näiteks küll elevant minust arvata võib.
Seetõttu pidi mu aju tegelema umbes sellise mõttetööga:
- kas ta küsis, kas juhile on pass tagasi antud?
- kas ta küsis seda minu käest?
- miks ta seda üldse küsib, kui Jynger seisab minu ja auto vahel, pass näpus?
- aga järsku ma sain küsimusest üldsevalesti aru?
- mida siis küsida võis?
Jne
Ühesõnaga poolteist sekundit hiljem ametnik juba röögatas: „Po russki ne govorite sto li?“
Röökimine aitab alati, mistõttu seekord vastasime juba silmapilk. Jynger ütles: „net“ ja mina: „ploha“.
Tavaliselt lähevad sellises situatsioonis piirivalvurid üle huvitava aktsendiga inglise keelele. Aga see juurikas tegi kannapöörde ja teatas meile üle õla: „Togda iskaite sebe pereveditel!“. Ja marssiski minema.
Olime mõne hetke kerges segaduses, seletasin Jyngrile, mida see tõbras minu arust rääkinud oli, kui too tagasi ilmus ja teatas uuesti, et minge omale tõlki otsima.
Seekord käratasin vihaselt vastu: „vot voditel!“ ja tõukasin Jyngri lähemale. „Vot evo passport“ ja tõstsin Jyngri käes koos passiga ülepoole. Mõjus. Porises vaiksemalt midagi teemal, et miks te siis kohe ei öelnud. Lasi raibe meil auto täiesti tühjaks tõsta ja kõndis seejärel vaikides minema. Nagu poleks varem eestlasi näinud. Võisime edasi minna.

Eesti pool oli palju lõbusam. Tulime autost välja, kui sekundi murdosaga olime 4 naispiirivalvuri poolt ümber piiratud. Täitsa uhke tunne oli. Aga neid huvitas ka meie mudane auto rohkem kui meie ise. Tüüpiline.

Jynger viskas mu Tartus autost välja (kes jutu algust tähelepanelikult luges, siis see teab, kes teda siin ootas) ja kolisin Nissani tagaistmele üle. 3 tunni pärast olime eriliste seiklusteta kodus ja suur võidusõit selleks korraks jälle lõppenud.

Kui kedagi huvitab, siis Pihkvalaste klubi foormit võib lugeda siit:

http://www.offroad-pskov.ru/forum/
ja selle võistlusjuhend on näiteks siin kirjas:
http://www.offroad-pskov.ru/forum/index.php?topic=643.0

Meie laagripaiga koordinaadid olid: N57°13'4.068"E29°21'28.302"
al
True Off Roader!
Postitusi: 1061
Liitunud: T Apr 22, 2003 11:47 am
Asukoht: Elva

Re: Kudjajevo 2017 kevad

PostitusPostitas al » P Juun 11, 2017 9:00 am

12p Nagu igal aastal, aasta parima reisukirja eest.
Kasutaja avatar
rmann
Rock Crawler
Postitusi: 825
Liitunud: R Mai 11, 2007 11:00 pm
Asukoht: Tallinn

Re: Kudjajevo 2017 kevad

PostitusPostitas rmann » E Juun 12, 2017 11:18 am

Lahe
LC70 2,4td
Chevy K5 6,2d V8
UAZ 31512

Ja kui keegi tunneb vajadust siis : 50 97 26üheksa


Pilt
Kasutaja avatar
Landy
Typo Master 2.1
Postitusi: 14867
Liitunud: L Veebr 22, 2003 4:07 pm
Asukoht: Tallinn, 5 minuti kaugusel offroadist.
Kontakt:

Re: Kudjajevo 2017 kevad

PostitusPostitas Landy » E Juun 12, 2017 8:50 pm

Kristjen, see sinu "Chevy " on tegelikult hoopis Jeep Cherokee.
-----------------------------------------------------------------
Lets talk about LAND ROVER's
Kristjan Vaarmann (+372)5010599 landy@4x4.ee
Land Rover'iga nakatatud aastast 1996, off-road spordis aastast 2003!
MTÜ Eesti Land Roveri Klubi ja MTÜ Tehnikaspordiklubi "Imedepõld"
Kasutaja avatar
RAMBO
True Off Roader!
Postitusi: 1132
Liitunud: E Aug 13, 2007 8:50 am
Asukoht: Kodusadam on Rapla tel.56 740 725

Re: Kudjajevo 2017 kevad

PostitusPostitas RAMBO » E Juun 12, 2017 9:10 pm

Korralikk anektoot. :hihi: :rofl: Loen, siin silm märg. Tahaks isegi teiega teinekord liituda. :thumb:

Terv.
RAMBO
Puksiirabi/Veoteenus ja konna rent 56 740 725
ITst MITTE MIDAGI.
kala
DJ ja AÜ
Postitusi: 1375
Liitunud: K Nov 10, 2004 11:57 am
Asukoht: viimsi

Re: Kudjajevo 2017 kevad

PostitusPostitas kala » E Juun 12, 2017 9:36 pm

Väga hea tekst :thumb:
56157755
Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 483
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Re: Kudjajevo 2017 kevad

PostitusPostitas Kjen » E Juun 12, 2017 9:45 pm

Landykene. Kui sa silmaklapid ära võtaks, siis sa näeks, et Imedepõllul muutub korralik Toyota aja jooksul Nissaniks ja Nissan omakorda Land Roveriks. Ameerika autode puhul muutub Jeep esmalt Chevroletiks ja siis Land Roveriks. Nii et ka Sina pead õigeks, et kui auto vajab sagedamini kui 2× päevas remonti, siis tuleks teda käsitelda kui Land Roverit? Ma võin ära muuta küll.
Kasutaja avatar
MM
HallKardinal
Postitusi: 515
Liitunud: K Dets 15, 2004 1:18 pm
Kontakt:

Re: Kudjajevo 2017 kevad

PostitusPostitas MM » K Juul 12, 2017 12:11 pm

:thumb:
Mait Mumme - eks ole sõidetud kah ... 4x4 fän since`99
www.europart.ee
+3725069842
Jokker
Fitting 38"
Postitusi: 204
Liitunud: R Juul 25, 2003 7:49 pm
Asukoht: Saue, Soo-otsa. Vahel ka mudas!
Kontakt:

Re: Kudjajevo 2017 kevad

PostitusPostitas Jokker » K Juul 12, 2017 10:36 pm

See jutustus kõlab nii nagu stsenaarium filmist "Itaallaste uskumatud seiklused venemaal" ehk siis sobiks , et "Eestlaste uskumatud seiklused venemaal". Aga väga huvitav oli! :thumb:
Frontera 2.3d 93a. e. "ReFrontus" (MÜÜA)
Nissan Patrol Y60 2.8 TD 89a.
534null8721
Kasutaja avatar
LR90
True Off Roader!
Postitusi: 1401
Liitunud: T Dets 28, 2004 1:55 pm
Asukoht: Kunda taga metsas 5111459
Kontakt:

Re: Kudjajevo 2017 kevad

PostitusPostitas LR90 » N Juul 13, 2017 8:53 pm

:thumb:
kui suureks saan, hakkan DEFENDERIKS

Mine “Reisikirjad ja pikemad jutustused”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: ermik ja 1 külaline