Eesruum
Eesruumi otsustasin katta vineeriga. Mulle see materjal lihtsalt meeldib viimasel ajal. Ja kuna ma olin leiliruumi tehes näinud, kuidas see olemasolev soojustus paigaldatud oli, siis oli selge, et vana seinakate tuli uue soojustuse paigaldamiseks nii või naa maha võtta. Lähemal vaatamisel see kuuekümnendatest pärit mahhagon-pruuniks võõbatud vineeri pealispind eriti ilus siiski välja ei näinud ning ma ei armasta eriti suuremahulisi liivapaberiga lihvimistöid ka teha, mistõttu otsustasin vineeri ka uue osta.
Alljärgeva jutu kohta ma igaks juhuks mainin, et mul pole keemia ja puidutehnoloogia alast väljaõpet. Jagan lihtsalt oma kogemusi.
Vineeri müüakse pea igas ehituspoes. Kui tavalise ehituspoe vineeri valiku osas vineeritahvli paksuse on valik lai, siis materjali kvaliteedi ja puuliigi osas üpris ahtake. Tavaliselt on saada ruudukujulisi odavamaotsa madalakvaliteedilisi kuuse või männitahvleid. Mul oli aga vaja just 9mm kasevineeri ristkülikukujulisi tahvleid.
Vineeri ruudud on tüüpselt 1,5x1,5m, aga mul oli 2,4...2,7m pikkasid ribasid vaja.
Ja miks just kask. Kasevineer on ju kallim.
Okaspuu ja kasepuu puusüü muster on hoopis erinevad. Maitse asi muidugi, aga lisaks sellele, et kasesüü on ilusam, lisandub veel selline positiivne asjaolu, et kasepuu on maltspuiduline. Okaspuu mustris on selgelt eritatavad tumedad ja heledad sooned. Maltspuit on see hele triip ja lülipuit tume triip. Nagu sõnast malts juba arvata võib, siis tugevuse mõttes on lülipuit väärtuslikum asi. On ju vahe sees, kas kirvega lõhkuda kasepakku või männijändrikku.
Aga positiivne asjaolu, et lehtpuit on homogeensest materjalist (mis siis, et nõrgema), selgub viimistlustööde käigus. Tehke siledaks lihvitud männi- või kuuseplank veega märjaks ja tõmmake enne ja pärast käega üle. Märjaks saanud okaspuu pind pole enam üldse nii sile, vaid on nagu sooniliseks muutunud. Maltspuidu ja lülipuidu mahumuutus on märgudes erinev ja miskipärast nad kuivamise järel endist kuju tagasi ei võta.
Seepärast kui lakkida, peitsida või värvida oskaspuud vesialuselise tootega, siis käegakatsutavalt siledana mõjuvat pinda tee ei saa, lihvige seda viimistletud puidutahvlit palju tahate. Sileda pinna, umbes nagu poest ostetud männipuidust kapiuksel, saamiseks tuleks kasutada õlilakke, mis on natuke kallimad, haisevad hoopis vängemalt ja kuivavad terve ööpäeva. On olemas ka mitme-komponentseid lakid, mis kuivavad küll kiiresti, aga haisevad eriti tapvalt. Eriti kui seda väikses kuudis tegema peaks. Samas polüuretaanlakk on muidugi võrreldes vesialuselise lakiga märksa tugevam, aga ka spetsiifilise kollase tooniga.
Vesialuselised lakid on hoopis kasutajasõbralikumad. Peaaegu lõhnatud, suvel kuivavad poole tunniga, pintsli võid kraani all veega puhtaks pesta ja lakikiht jätab sellise naturaalsema tulemuse.
Ning maltspuiduline kask jääb vesialuselise lakikihi all sile.
Tallinna kaks suuremat vineerimüüjat on Läti vineeri esindav Vineerimaailm ja Vene vineeri esindab Debora Grupp. Mõõtsin oma kuudi küljed täpsemalt üle, tegin tahvelduse joonised ja mahutasin nad optimaalseimal viisil ära. Sain teada, et mul on vaja 7 tahvlit 9mm'st ja 1 tahvel 4mm'st vineeri. Kolm tahvlitet pidid olema mõõtudega 3x1,5m ja viis 2,5x1,2m. Ma juba natuke kujutasin ette küll, palju sihuke tahvel kaaluda võib ja kui kaugele sind tuulehooke viia võib, kui sa juhuslikult sellise purje jaksakski pea kohale tõsta. Mistõttu ma saatsin mõlemasse firmasse hinnapäringu, et tahaks osta materjali ja selle kohapeal teenusena tükeldada lasta.
Selgus et valik on lihtne. Vineerimaailma saemehed puhkasid ja Debora omadel oli juba nädalane järjekord. Mul puhkuse viimane nädal jooksis ja mul polnud aega nädalatki oodata.
Kuna Debora oli mulle märgatavamalt lähemal, siis sõitsin oma pisikese kallurautoga Maardusse. Kui ma olin laomehe abil 1,6m pikkusesse kallurikasti need 2,5...3,0m plaadid kabiini najale poolviltu peale vinnanud - tulemus meenutas kaardiväe-raktiivmiinipildujat BM-13 aka katjuša, siis ma sain aru, et olen natuke jamas.
Ma ei jaksa neid plaate üksi käidelda. No vähemalt mitte viisil, et neid pärast seina ka kõlbab naelutada. Kaalu mõttes polekski hullu, aga plaadi gabariitmõõdud teevad haaramise kohmakaks ja lohistades kriibiks-kraabiks nad lootusetult ära.
Lisaks pole mul ka töökoda ega isegi varjualust kasutada. Sihukest sõpra ka mitte, keda keset tööpäeva omale appi paluda.
Veeresin ettevaatlikult koju ja kurtsin muret sõber Rannarile. Rannar on mööblimeister ja omab pisikest kodust töökoda. Tema ei näinud esialgu mingit probleemi, kuniks küsis, kui mis mõõduga tükke mul vaja teha on. Kuuldes vastuseks, et suurim oli vist 2,7x0,9, tegi ta: ”Eeee...ee ...”. Tema eaka formaatsae jaoks liiga suured ampsud. Aga lahenduse leidis ta ikka. Tegi kõne ja andis seejärel oma kolleegi numbri - Uukren Mööbel Viimsis. Polnud varem kokku puutunudki. Helistasin ja leppisin järgmiseks hommikuks kokku. Juhataja Ahto isiklikult tükeldas mulle sobivad tooted. Natuke piinlik oli olla, firma juht ja mina oma 8 lollaka tahvliga. Ei tahtnud selle töö eest eriti tasugi võtta. Olen jätkuvalt tänulik.
Eeltöö vineeri tahvlite paigaldamiseks oli mul selleks ajaks tehtud. Lammutamine oli lihtne, tuli lihtsalt usinalt kruvida ja saagida polnud midagi.
Oli 2016a suve kõige ilusam aeg – juulikuu. Imedepõllu peremees oli abikaasaga reisile läinud ja Imedepõld oli korraga kõigi jaoks hoopis stressivabamaks kohaks muutunud.
Parkisin Zilli kohe värava kõrvale, hea pikendusjuhet vedada lähima pistikuni.
Kui Zilli kõrvale väike vineerihunnik tekkis, ilmus kohale Landy ja palus jumalakeeli omale paar väiksemat tükki eraldada. Egas mul kahju olnud, ainult järgmine päev imestusega märkasin, et plaadid olid oma algse eesmärgi ära täitnud ja seejärel kohalikke kombeid järgides tavapärasel viisil utiliseeritud – porilompi käiguteeks visatud.
Suurema osa vanadest aga kasutuskõlblikest plaatidest päästsin ma siiski ära ja viisin tegelikult sõber Rannarile, küll mööbelmeister nendele parema rakenduse leiab.
Soojustusmaterjali osas ma ainuõiget lahendust ei teagi. Tunduks, nagu oleks vahtplastik sellises plekkkuudis füüsikaliselt sobivam materjal. Kuudis istuvad saunalised toodavad (hingavad, higistavad, lödistavad + leil) ohtralt niiskust veeauru kujul, mis loodusseaduste sunnil tahaks väliskeskkonda tagasi tungida ja üritades seda teha ka läbi kuudi seina. Paraku läbi välise plekikihi aur ei pääse ja kui plekk juhtub ka piisavalt külm olema, siis nähtamatu veeaur kondenseerub pleki sisepinnale udu või lausa tilkadena.
Veetilgad niiviisi kaua ei püsi ja hakkavad aga allapole valguma ja selle käigus soojustus märgub. Vahtplast kannataks talupojaloogika kohaselt seda paremini. Pealegi ei lase vahtplast veeauru läbi - kui penotükkide vahelisi liitekohti ei oleks, siis veeaur plekini välja ei tungikski. Aga kuudis neid pisikesi peno-tükikesi paigaldades tekiks neid makrofleksiga tihendmist vajavaid liitekohti eriti ohtralt. Ka kuudi karkassi U-profiili sisemõõdud ei klapi standardmõõdus EPS plaadiga ja tulnuks samuti makrofleksi täis lasta.
Päris ideaalse tulemuse oleks hoopis siis saanud, kui proffide poolt oleks vineeri ja pleki vahele jäetud tühimik üleni PUR vahtu täis lastud. See muidugi maksnuks ilmselt rohkem, kui kogu mu ülejäänud saun.
Villa on konkreetses olukorras hoopis mugavam paigaldada. Kindlustunne, et mingis urkas isolatsioonita tühimikke ei jää, on nagu amatöör-isoleerija (st mina ise) tööjõudu kasutades suurem.
Kui päris maja ehitada, siis saaks ehitada seinakonstruktsiooni sisse tuulutuskanaleid jms, aga furgoonis tahaks nagu pärast ise sisse ka mahtuda, nii et sein ei tohiks ka liiga paksuks muutuda.
Ohkasin ja ostsin kivivilla (väidetavalt märgub ja hallitab raskemini kui klaasvill) ning kilet. Et 50mm vill lapikuks triikimata ära mahuks, siis kinnitasin kuudi külge 20mm puitlatid.
Rahuloluga avastasin, et kuudi metallkarkassi sain ka õhukese villaribaga eraldi ära soojustada. EPS kasutades oleks see vähe keerulisem olnud.
Kile funktsiooniks olnuks olla aurutõke. Et võimalikult vähe veeauru villa sisse tungiks. Samas kui ma seda seina klammerdasin, siis jäi mulje, et tegemist on vist natuke enesepetmisega, sest ma päris kohe kindlasti ei suutnud põranda ja seina vahelisi liitekohti ning ka akende ümbrust hermeetiliseks teha. Pealegi läbivad kilet kõik vineeri kinni hoidvad kruvid ja kuut erinevalt hoonest vibreerib mehiselt, mis neid avakesi muudkui suurendab. Seega selle kile põhifunktsioon on rohkem takistada villatolmul väljapoole tungimast ja tuleb loota, et niiskus lahkub putkast saunasoojuse ja auto liikumisel tekkinud intensiivsema õhuvahetuse tulemusena.
Et kiles auke siiski võimalikult vähe oleks, siis laevalgustite juhtmed ma vedasin kile pealt. Laevalgustid ma ma otsustasin säilitada originaalid, kuid et päid vähem ära löödaks, siis tõstsin ma nad algsest asukohast seinale.
Kusjuures kuudis oli 2 asja, mis eranditult kõigist nostalgilise ahhetuse välja pigistasid. Lambid ja esmaabi kapike.
Laps võttis originaal esmaabikapi miskipärast endale ja mäkerdas üle värvida, aga ma teen kunagi natuke vähemrohmakamaid töövõtteid kasutades koopia ja sisustan kapikese lauaviinaga.
Ja jällegi seni ainus, kes on teistmoodi arvamusega silma paistis, oli Landy, kes hiljem juba paikapandud valgusteid nähes mühatas: „Sa siia midagi normaalset ei osanud leida va?”. Minu jaoks natuke ootamatu avastus, et inimene, kes jumaldab muutumatut autodisaini aastast 1948a ja kelle lemmikmuusika on 80’ndate keskpaiga disco, ei peagi tegelikult üldse lugu retrost ...
.
Vineeri paigaldamiseks tekkis võimalus kasutada abitööjõudu.
Tai on nimelt selline mees, kes magnetina tõmbab ligi kõuts-tüüpi mehepoegasid. Kõuts tüüpi meeste elustiil nagu päris isakassidel - aeg ajalt jõuab kätte jooksuaeg ja kui kadunud loomake kahe kuu pärast tagasi laekub, siis on kõrvad ümarad ja saba puhta poolik ning igatsetud lemmikut ei saa kuidagi sülle võtta, kuna lõhnab vängelt kassipissi järgi. Aga kui kass end puhtaks lakub ja haavad paranevad, siis jooksuaegade vahepeal on jälle armas ja vajalik hiirekuningas majas.
Sel kevadel oli ennast Tai juurde ankrusse sättinud Sass. Selgus et Sassil oli mingi rahalisi vahendeid nõudev unistus ja oli seetõttu meelsasti valmis nädalavahetusel lisatööd tegema. Varusin valgeid kindaid, võtsin kaasa akudrellid, tikksae ja muud vajalikud tööriistad, korjasin Sassi teepealt kaasa ja veeresin oma katjušaga põllule. Kuna sageli vähevastutulelik faktor Inseneeri näol jätkuvalt puudus, olin ma Jüngri kui mõistliku inimesega kokku leppinud, et ta jätab meile garaažis toimetamiseks ruumi. Juhul kui vihmale oleks läinud.
Vihma küll ei sadanud, aga garaažis töötamisel olid ka palava ilmaga mõningad eelised ja nii tagurdasin Zilli töökoja ukse ette ja sättisime garaaži põrandale äravoolurenni peale paar prussi, mille peal hea vineeri lõigata oleks. Suured tahvlid olid küll lahti lõigatud, aga kõiksugused hambad, sisselõiked, mittetäisnurksed servad ja igaks juhuks jäetud pikkusvaru tuli tikksaega kohapeal eemaldada.
See et valged kindad oli täiesti ülearune ost, sain ma aru, kui Sassi käpuli põrandal liikudes tikksaega esimest lõiget sooritas. Parem valges kindas käsi hoidis tikksaagi, vasak käsi, samuti valges kindas, toetus põrandale. Aga me olime ju Imedepõllu garaažis. Põrandat katab seal kohati tollipaksune süsimust naftatoodetekiht.
Ühesõnaga viskasime valged kindad üldse minema ja saagides kasutasime musti kindaid. Vineeri tassisime kuuti ja kruvisime seina üldse paljakäsi. Tekkinud tolmused näpujäljed oli õnneks lihvijaga lihtsalt eemaldatavad.
Pärastlõunaks oli valmis.
Sass aga juba paari kuu pärast tundis looduse kutset, solkis Tai juures koore ära, kraapis lillepotist mulla välja ning läks kaotsi. Kahju.
Järgneb ...