Zillu
Postitatud: K Dets 27, 2017 8:44 pm
Понять и простить. Ma olen mõnikord Zillijuht.
Vabandused.
Ma palun kõigi ees vabandust.
Eriti nende kaasliiklejate ees, kes sel 2017a sügisel reede õhtuti või laupäeva hommikuti ja pühapäeva õhtuti Tallinna ringteel Jüri-Nehatu vahelisel remondis oleval teelõigul liiklema sattusid ja selle käigus üks ürgne roheline liikur takistas ajutsitkiirusepiirangut ületamast. Selline.
See olen mina oma Zilliga.
Mul on tõesti väga kahju. Esiteks on sellel teelõigul remont ja olud on niigi kitsad. Sohver on aga igasuguste veoautode taltsutamist seni üpris vähe harjutanud. Ma tegin küll BC load juba aastal 1994, aga oskaks ilmselt kirjeldada kõiki marsruute (>5km pikkusi), kui just mina olen pidanud C kategooria sõiduki roolis olema. Sest neid on niivõrd vähe.
Erladi tuleks märkida, et piloteeritav auto on tavaliselt minust vanem olnud või umbes sama väljalaskeaastaga. Ja imelikul kombel peaaegu alati on asjaga kuidagi hea tuttav Tai’ga seotud olnud.
Teiseks see aparaadi suurim saavutatud kiirus, mida ma sellel lõigul gps pealt näinud olen, on 72km/h. Tootja ja meie maanteeameti arvates aga rohkem kui 65km tunni ajaga läbida ei tohigi. Seega ma palun jälle vabandust seaduse esindajate ees, et ma niiviisi arutult kihutan.
Ühtlasi ma kasutan juhust ja vabandan ka Euroopa Liidu ees, kes olevat teinud mingi määruse või direktiivi, et kiiruse näidik ei tohi mitte mingil juhul ülepoole eksida. Aga minu Ameerika juurtega venelane pole sellest midagi kuulnudki, igal juhul on saanud omale sellise spidomeetri, mis näitab huvitaval kombel pisut vähem kui tegelikult auto suudab. Või noh kes seda tõde teab, täpsemalt väljendades - minu telefoni gps näitab rohkem, kui auto. Samas venelased olevatki juba õppinud gps’i ka häkkima.
Agakui lõpuni aus olla, siis sõltumata sellest kas kasutada seda metsikut tippkiirust või pisut vähem, omades kindlat soovi Zil kuhugi konkreetsesse kohta toimetada, tuleb tõsiselt tegeleda auto JUHTIMISEGA. Rool on täiesti võimendamata, aga selle eest on kõigil vene veokatel lubatud tänapäeva mõistes üüratu roolilõtk. No nii 20 kraadi vms. Nii üritades vana defeka mehe kombel sõita vasak küünarnukk aknast väljas ja paari näpuga rooli hoides, oled loetud sekunditega ilmselt vastasuunavööndis või parempoolsel teepeenral, sõltuvalt mõnest Murphi seadusest, kuspool tekkinud kahju suurem oleks. Nii et niisama lodevalt kruisida või loodusvaatlusi teha ei maksa, sest stange on mehisest rauast (loe: ilmselt hävitab sõiduauto täielikult koos sisuga, aga rekkat tabades ei maksa ka mingile juhti säästvale pehmele deformatsioonile väga loota), aga kabiin ilma karkassita kumeraks painutatud plekist (loe: kummuli kuhugi allapoole maandumine ilmselt lõppeb juhile fataalselt).
Kui rohkem Venemaa teedel viibida, siis on ka tänapäeval võimalik kohata uuemat mudelit Zil 130. See mudel oli sageli V8 mootoriga, mistõttu liigub märksa kiiremini. Aga osaliselt on neil samad tehnilised sõlmed kasutusel, mistõttu sirgemal teelõigul on juba kaugelt näha, kuidas juht rusikasse pigistatud paremas käes rooliratast hoides kangesti kopeeriks justkui kojameeste akna pesemist meenutavat liigutust.
Ja roolivõimu puudumine 10 tonnisel veoautol ... seda ei saa ette kujutada, seda peab kogema. Kui Gaz 53’l suurem mees jaksab kohapeal rattaid tasapisi kruttida küll, siis Zilli korral roolist haarates tekib kahtlus, et issake, ega see pole kinni roostetanud või? Ei ole. Kui viljeleda roopas teedel sõitu, või veel parem, tabades kändu või kivi, siis on päris kindel, et rooliratta kodar amputeerib või paremal juhul painutab omapärasesse asendisse teie mõlemad pöidlad, kui te olite niivõrd taipamatu, et roolist klassikalisel viisil kinni hoidsite.
Zilli loeti omal aja keskmise suurusega veoautoks ja tal on seetõttu õhkpidurid. Kui Volvodel jms kapitalistlikul rämpsul suruõhu kadudes rakenduvad autol pidurid - seepärast pikemalt parkinud rekkad jõrravadki oma veerand tundi kohapeal, enne kui „õhk ülesse” saab ja „pidurid „maha jooksevad”. Minu Zilli sellised mured ei vaeva. Kui mootori käima saad, võid kohe leekima panna. Suruõhusüsteem on üpris väikesemahuline, mistõttu vajalikud 6,5bar tekivad manomeetrile ruttu. Ehmatav on aga hoopis see, et vajutades korra pidurile ja saavutades küll jõulise pidurdusmomendi, jääb järgmise korra tarvis ainult 1bar alles. Koheselt uuesti pedaali vajutades, näed juba numbrit 0,5 ja kolmas kord veel üritades ongi päris 0. Ühtlasi pidurdab auto edasiliikumist ka ainult veerehõõre, mis on küll märkimisvärselt suur, aga ei takista üldse tasapisi, aga täiesti vääramatult ringristmikule eriti ülbelt liiklusesse vahelekiilumist.
Ma palun jälle vabandust.
Kusjuures on näha, et sellised vana kooli mehed juba oskavad lähenevad Zilli karta ja loobuvad vabatahtlikult on liiklemiseesõigusest, aga isegi mina vähese rekkajuhi karjääri juures olen sattunud olukorda, kuidas ringteel kõigi tunnuste järgi otse sõita kavatsenud kunagi ammu eriti kiire ja ihaldusväärne, nüüd lihtsalt mööndustega sportlik väikeauto kummivilina saatel hoopis minu ürgveoauto nina ette tekkis. Värdjas! Mul niigi on väheste oskuste pärast kõhe olla ja siis sihuke ehmatus.
Nii et ma kohe ei armasta neid ringristmikke. Ja need igavesti ära neetud teedeehitajad on neid püstitanud minu iganädalasele teele niigi vähemalt 10. Ja selle suvega püstitasid seoses teeremondiga ajutiselt juurde veel vähemalt 10 eriti väikse raadiusega rõngikut. Nii et kõigi kaasliiklejate rõõmuks ma kihutasin sellistele ringidele kiirusega nii oma 20...30km/h, hirmunult korraks vasakule piiludes keerasin kahe käega kõigest jõust kiskudes rooli algul ühele poole ja seejärel kohe teisele poole ja võtsin esimeste sõitudega ainult napilt selle šikaani välja, sügise poole muidugi kogemus kasvas ja ma suutsin isegi ringilt lahkudes suunatuld näitama hakata.
Suunatuld lülitab muuseas see väike tumbler kohe aknaposti ees. Nii et kui sul on kasutada ainult staažika kontoritöötaja muskulatuur, siis keeramise ajal suunatule klõpsamine on harjutus rööbaspuudel olümpiakvalifikatsiooni vääriline saavutus.
Õnneks absoluutne enamus sõiduautojuhte on normaalsed ja liiguvad selle Tallinna ümbersõiduteel suunaga Narvast Tartu või vastupidi ehk siis sõidavad ristmikust otse üle.
Nüüd ma pean vist jälle oma selgrootust välja näitama. Kui ma tavalise sõiduautoga ringi sõidan, siis minu meelest kõige vastikum asi, mis teel kohata on mingi vastik vana väike veoautoront. Aeglane, uimane, tossab ja soovib arusaamatus kohas kuhugi vasakule metsavahele ära keerata. Täielik pidur. Õnneks maanteel on temast hea mööda sõita.
Moodne raskeveok poolhaakega on teistmoodi ebameeldiv nähtus. Seda siis sõiduautojuhi seisukohast. Vabandused rekkajuhtide ees, aga keegi peab teile ka vahel tõde ütlema. Eriti Metsiku ees, sest tema solvub eriti lihtsalt.
Rekka liigub tavaliselt ainult 10km/h väiksema kiirusega, kui mina sõiduauto roolis olels sooviksin. Selle eest oskab ta sellise kujuteldamatu pasatormi ülesse keerutada, et ikkagi ei taha temaga ühes seltskonnas pikalt koos viibida. Aga see rekka pisut suurem kiirus, pasatorm ja sabas tilpnev haarem 20 Korea ja Prantsuse autotööstuse keskpäraste saavutustega kulgeva koduperenaise näol teevad sellest seltskonnast lahkumise sageli keerukaks.
Istudes Zilli ebamugaval istmel, muutub maailma pilt kardinaalselt. Ma pole kohanud Zilli roolis ühtegi vastikut vana väikest veoautot. Neid lihtsalt ei ole olemas. Võib olla kusagil mujal on, aga ma ei jõua ühelegi sellisele järgi ja vastutulevaid ma ei näe, kuna olen närvis ja ülimalt hõivatud oma auto JUHTIMISEGA.
Sõiduautosid Zilli ilmselt parvedena minu ümber, aga tahavaatepeeglist ma neid ei näe (Zilli fura ehk kung on ju 2.43 m lai, seega isegi Hummer ei paista selle tagant välja) ja vastutulevad sõidavad ringristmikul kenasti otse. Aga need rekkad ...
No susi neid söögu. Ma ei oleks enne seda teeremonti elu sees osanud ette kujutada, et see Tallinna ümbrus on kubinal täis mingeid rekkapesasid. Lisaks veel askeldab tänu nendele teetöödele sealkandis ringi palju ehituskallureid. Erinevalt normaalsetest liiklejatest oli neid ringteesid vaja kasutada eelkõige tagasipöörde tegemiseks ja neil meestel juba mingi 10 tonnise Zilli vastu erilist respekti ei ole. Endal plastikust stange ... .
Ja kui sa siis vapralt kergelt teel ujudes ületad mingi kuradi eriti kõrget viadukti, kus teeremondiga seoses on tee eriti kitsas, teepeenar 20cm madalamaks freesitud, isegi teepiirded on ära võetud või asendatud millegiga, mis meenutab Luja plaati – tuleb sulle sihuke 40 tonnine elajas vastu, võtab enamuse tee laiusest enda alla ja matab su uduvihmapilvega üle ... no ei armasta ma teid, vennad kolleegid.
Muidu nagu tavalisel juhil pole sest uduvihma massist nagu ei midagi erilist, autodel on ju kojamehed. Aga vaat nende kojameestega on Zillil omapärased lood. Zillide paaril esimesel põlvkonnal on nimelt pneumaatilised kojameeste ajamid. See pole midagi erilist, ka vanadel Volvo trukkidel (näiteks Volvo N86) mudelite kojamehi vibutavad analoogsed jõuallikad.
Aga see kraanike, mille spindlit kruttides suruõhk ajamiteni pääseks, ilmselt selle sees mingi tihendikese on ajahammas katki hammustanud ja kraanist vuhiseb seda suruõhukest ikka mehiselt vasakule.
Mul on nii 15a taguseid mälestusi, et kui ühe Zil 130 kalluri kõrvalistmel kükitasin (juhatasin teed, et omale koormake liiva saada), siis vaatasin siira huviga, kuidas isegi vanakoolimees Aleksei kulutas ikka päris mitu minutit, et kojamehed sobiva intervalliga tööle saada. Nimelt ei taha selle lollaka süsteemiga kojamehed üldse konstantse kiirusega tööle jääda, vaid intervall sõltub nii vihma intensiivsusest (klaas on libedam) kui sõidukiirusest (tuul surub kojamehed vastu klaasi). Keerad liiga vähe, kojamees ei liigutagi, keerad rohkem, virutab hoobilt elustunud ajam õnnetu aknaluua profipoksija jõuga hirmsa kolakaga vastu akna serva.
No ja kui süsteem veel õhku ka kusagile mujale ära oskab kaotada, siis on selge, et selle mugavusvarustuse kasutamine on veel komplitseeritum. Kojameeste vajaduse tekkides kaotad sa ka esiteks ühe käe, mis peaks seda edasitormavat elukat rooli abil taltsutama, lisaks pead veel nupuni küünitamiseks ennast ettepoole röötsakile laskma ja kui sa oled soovitud tulemuse tuuleklaasil saavutanud, siis avastad et, et kojameeste pikemal kasutamisel kaotad lahkuva suruõhu tõttu kohe varsti pidurdusvõime ...
Uskuge mind, ma olin päris närvis, kui autoga kerges vihmasajus Assaku vahel jalutavat lasteaiarühma kohtasin. Sellise seltskonna läheduses tahaks ju eriti suures ulatuses omada nii ülevaadet olukorrast kui ka suutlikust koheselt seisma jääda.
Ma loodan, et mind mõistetakse, miks ma mõnes situatsioonis eelistan 40 alas hoopis 20’ga sõita.
Ettenägelikud konstruktorid on muidugi ette näinud ka täiendava võimaluse ilma suruõhu abita klaase puhastada. Selleks tuleb papist päikesesirm eest rebida ja sellest kangikesest haarata. Töötab alati. Ainult sirmiga tõmban ma peaaegu alati esmalt omale vastu nägemist ...
Vennad-sõiduautod aga minu esiklaasi märgama juba ei ulata. Tõsi küll, neist võib muid sigadusi oodata. Suu ammuli vaadatakse päris palju järgi. Pildistatakse (isegi läbi katuseluugi), näidatakse näpuga. Kõige andekam vend lasi signaali, et ma garanteeritult ikka vaataks, et ta mulle lehvitab. Aga kuna ta, vana raibe, otsustas seda teha just ühel seda sorti vastikul ristmikul, kus vasakule keeramiseks pead teed andma paremalt lähenejale ja samas pead ka jälgima, et samal ajal vasakult põõsaste vahelt mõni kergliikleja sebrale pole tekkinud, siis see ei mõju närvikavale just hästi.
Aga minu isiklike tähelepanekute kohaselt sobib selline auto iseäranis sellisele inimesele, kellel on sügavam huvi vanameeste vastu. Gerontofiilia kõlab karmilt, aga miks mitte hoopis näiteks memuaaride kogujad saaksid suurepärase saagi.
Mitte et Zahhar sellistele 45+ härrasmeestes mõningat NA teemalist nostalgiat ei tekitaks, aga 80a vanamehed kaotavad ähmiga kepid ja kargud ära, et sellisele autole ligi saada. Just nemad on kõige ägedamad mulle teeäärest lehvitajad. Ma ise eelistaks muidugi, et seda teeks pigem nooremapoolseid naisterahvaid, aga jah, sellele sihtgrupile meeldimiseks toodavad sakslased teistsuguseid, ringikujuliste logodega autosid.
Ja kui ma siin juba andestust palumas olen, siis väike selgitus, miks ma kallite kaasliiklejate seas segadust tekitan, sõites töötava suunatulega või siis hoopis kaugtuledega.
Kaugtulede lülitamiseks on Zillil seal pedaalide kõrval väike jalglüliti. Sinna on väga lihtne peale astuda. See pole mitte ainult vene veokate probleem, ka Scania militaarveokil olen sellises asukohas lüliti näinud. Aga Zilli kaugtulede märgutuli on imepisike punane täpp siin armatuurlaua allosas, et seda päevasel ajal üldse ei näegi.
Suunatulede tarvis on küll märksa suurem roheline lamp paigaldatud, aga ka see paikneb kuidagi lollakalt vaateväljast väljas, nii et keerukama roolikeeramismanöövri järel ära väsides lihtsalt unustad seda tumblerit keskele tagasi lükata. Egas see siis mõni sedasorti moodne kangike ole, mis ise algasendisse tagasi oskab minna.
Ja kui siin kabiinis pisut ringi vaadata, siis kõikvõimalike kangide ja pedaalide ümber on lahtisi avasid piisavalt palju, et sissetungiv mootoripõrin ja transmissiooni ulgumine saavutab pisikeses polsterdamata plekist kabiinis sellisele taseme, et ma ei kuule autot juhtides isegi oma mõtteid, rääkimata siis pisikese suunatulerelee klõpsimist.
Nüüd ma olen vist kõik oma patud ülesse tunnistanud ja tänan teid, head eestimaalased, et olete valinud meile sellised riigijuhid, kes otsustasid, et motiveerida mind teid kõiki vähem sedasi liikluses terroriseerimast, ma maksan uuest aastast selle nalja eest täiendavalt 9Eurot päevas.
Vabandused.
Ma palun kõigi ees vabandust.
Eriti nende kaasliiklejate ees, kes sel 2017a sügisel reede õhtuti või laupäeva hommikuti ja pühapäeva õhtuti Tallinna ringteel Jüri-Nehatu vahelisel remondis oleval teelõigul liiklema sattusid ja selle käigus üks ürgne roheline liikur takistas ajutsitkiirusepiirangut ületamast. Selline.
See olen mina oma Zilliga.
Mul on tõesti väga kahju. Esiteks on sellel teelõigul remont ja olud on niigi kitsad. Sohver on aga igasuguste veoautode taltsutamist seni üpris vähe harjutanud. Ma tegin küll BC load juba aastal 1994, aga oskaks ilmselt kirjeldada kõiki marsruute (>5km pikkusi), kui just mina olen pidanud C kategooria sõiduki roolis olema. Sest neid on niivõrd vähe.
Erladi tuleks märkida, et piloteeritav auto on tavaliselt minust vanem olnud või umbes sama väljalaskeaastaga. Ja imelikul kombel peaaegu alati on asjaga kuidagi hea tuttav Tai’ga seotud olnud.
Teiseks see aparaadi suurim saavutatud kiirus, mida ma sellel lõigul gps pealt näinud olen, on 72km/h. Tootja ja meie maanteeameti arvates aga rohkem kui 65km tunni ajaga läbida ei tohigi. Seega ma palun jälle vabandust seaduse esindajate ees, et ma niiviisi arutult kihutan.
Ühtlasi ma kasutan juhust ja vabandan ka Euroopa Liidu ees, kes olevat teinud mingi määruse või direktiivi, et kiiruse näidik ei tohi mitte mingil juhul ülepoole eksida. Aga minu Ameerika juurtega venelane pole sellest midagi kuulnudki, igal juhul on saanud omale sellise spidomeetri, mis näitab huvitaval kombel pisut vähem kui tegelikult auto suudab. Või noh kes seda tõde teab, täpsemalt väljendades - minu telefoni gps näitab rohkem, kui auto. Samas venelased olevatki juba õppinud gps’i ka häkkima.
Agakui lõpuni aus olla, siis sõltumata sellest kas kasutada seda metsikut tippkiirust või pisut vähem, omades kindlat soovi Zil kuhugi konkreetsesse kohta toimetada, tuleb tõsiselt tegeleda auto JUHTIMISEGA. Rool on täiesti võimendamata, aga selle eest on kõigil vene veokatel lubatud tänapäeva mõistes üüratu roolilõtk. No nii 20 kraadi vms. Nii üritades vana defeka mehe kombel sõita vasak küünarnukk aknast väljas ja paari näpuga rooli hoides, oled loetud sekunditega ilmselt vastasuunavööndis või parempoolsel teepeenral, sõltuvalt mõnest Murphi seadusest, kuspool tekkinud kahju suurem oleks. Nii et niisama lodevalt kruisida või loodusvaatlusi teha ei maksa, sest stange on mehisest rauast (loe: ilmselt hävitab sõiduauto täielikult koos sisuga, aga rekkat tabades ei maksa ka mingile juhti säästvale pehmele deformatsioonile väga loota), aga kabiin ilma karkassita kumeraks painutatud plekist (loe: kummuli kuhugi allapoole maandumine ilmselt lõppeb juhile fataalselt).
Kui rohkem Venemaa teedel viibida, siis on ka tänapäeval võimalik kohata uuemat mudelit Zil 130. See mudel oli sageli V8 mootoriga, mistõttu liigub märksa kiiremini. Aga osaliselt on neil samad tehnilised sõlmed kasutusel, mistõttu sirgemal teelõigul on juba kaugelt näha, kuidas juht rusikasse pigistatud paremas käes rooliratast hoides kangesti kopeeriks justkui kojameeste akna pesemist meenutavat liigutust.
Ja roolivõimu puudumine 10 tonnisel veoautol ... seda ei saa ette kujutada, seda peab kogema. Kui Gaz 53’l suurem mees jaksab kohapeal rattaid tasapisi kruttida küll, siis Zilli korral roolist haarates tekib kahtlus, et issake, ega see pole kinni roostetanud või? Ei ole. Kui viljeleda roopas teedel sõitu, või veel parem, tabades kändu või kivi, siis on päris kindel, et rooliratta kodar amputeerib või paremal juhul painutab omapärasesse asendisse teie mõlemad pöidlad, kui te olite niivõrd taipamatu, et roolist klassikalisel viisil kinni hoidsite.
Zilli loeti omal aja keskmise suurusega veoautoks ja tal on seetõttu õhkpidurid. Kui Volvodel jms kapitalistlikul rämpsul suruõhu kadudes rakenduvad autol pidurid - seepärast pikemalt parkinud rekkad jõrravadki oma veerand tundi kohapeal, enne kui „õhk ülesse” saab ja „pidurid „maha jooksevad”. Minu Zilli sellised mured ei vaeva. Kui mootori käima saad, võid kohe leekima panna. Suruõhusüsteem on üpris väikesemahuline, mistõttu vajalikud 6,5bar tekivad manomeetrile ruttu. Ehmatav on aga hoopis see, et vajutades korra pidurile ja saavutades küll jõulise pidurdusmomendi, jääb järgmise korra tarvis ainult 1bar alles. Koheselt uuesti pedaali vajutades, näed juba numbrit 0,5 ja kolmas kord veel üritades ongi päris 0. Ühtlasi pidurdab auto edasiliikumist ka ainult veerehõõre, mis on küll märkimisvärselt suur, aga ei takista üldse tasapisi, aga täiesti vääramatult ringristmikule eriti ülbelt liiklusesse vahelekiilumist.
Ma palun jälle vabandust.
Kusjuures on näha, et sellised vana kooli mehed juba oskavad lähenevad Zilli karta ja loobuvad vabatahtlikult on liiklemiseesõigusest, aga isegi mina vähese rekkajuhi karjääri juures olen sattunud olukorda, kuidas ringteel kõigi tunnuste järgi otse sõita kavatsenud kunagi ammu eriti kiire ja ihaldusväärne, nüüd lihtsalt mööndustega sportlik väikeauto kummivilina saatel hoopis minu ürgveoauto nina ette tekkis. Värdjas! Mul niigi on väheste oskuste pärast kõhe olla ja siis sihuke ehmatus.
Nii et ma kohe ei armasta neid ringristmikke. Ja need igavesti ära neetud teedeehitajad on neid püstitanud minu iganädalasele teele niigi vähemalt 10. Ja selle suvega püstitasid seoses teeremondiga ajutiselt juurde veel vähemalt 10 eriti väikse raadiusega rõngikut. Nii et kõigi kaasliiklejate rõõmuks ma kihutasin sellistele ringidele kiirusega nii oma 20...30km/h, hirmunult korraks vasakule piiludes keerasin kahe käega kõigest jõust kiskudes rooli algul ühele poole ja seejärel kohe teisele poole ja võtsin esimeste sõitudega ainult napilt selle šikaani välja, sügise poole muidugi kogemus kasvas ja ma suutsin isegi ringilt lahkudes suunatuld näitama hakata.
Suunatuld lülitab muuseas see väike tumbler kohe aknaposti ees. Nii et kui sul on kasutada ainult staažika kontoritöötaja muskulatuur, siis keeramise ajal suunatule klõpsamine on harjutus rööbaspuudel olümpiakvalifikatsiooni vääriline saavutus.
Õnneks absoluutne enamus sõiduautojuhte on normaalsed ja liiguvad selle Tallinna ümbersõiduteel suunaga Narvast Tartu või vastupidi ehk siis sõidavad ristmikust otse üle.
Nüüd ma pean vist jälle oma selgrootust välja näitama. Kui ma tavalise sõiduautoga ringi sõidan, siis minu meelest kõige vastikum asi, mis teel kohata on mingi vastik vana väike veoautoront. Aeglane, uimane, tossab ja soovib arusaamatus kohas kuhugi vasakule metsavahele ära keerata. Täielik pidur. Õnneks maanteel on temast hea mööda sõita.
Moodne raskeveok poolhaakega on teistmoodi ebameeldiv nähtus. Seda siis sõiduautojuhi seisukohast. Vabandused rekkajuhtide ees, aga keegi peab teile ka vahel tõde ütlema. Eriti Metsiku ees, sest tema solvub eriti lihtsalt.
Rekka liigub tavaliselt ainult 10km/h väiksema kiirusega, kui mina sõiduauto roolis olels sooviksin. Selle eest oskab ta sellise kujuteldamatu pasatormi ülesse keerutada, et ikkagi ei taha temaga ühes seltskonnas pikalt koos viibida. Aga see rekka pisut suurem kiirus, pasatorm ja sabas tilpnev haarem 20 Korea ja Prantsuse autotööstuse keskpäraste saavutustega kulgeva koduperenaise näol teevad sellest seltskonnast lahkumise sageli keerukaks.
Istudes Zilli ebamugaval istmel, muutub maailma pilt kardinaalselt. Ma pole kohanud Zilli roolis ühtegi vastikut vana väikest veoautot. Neid lihtsalt ei ole olemas. Võib olla kusagil mujal on, aga ma ei jõua ühelegi sellisele järgi ja vastutulevaid ma ei näe, kuna olen närvis ja ülimalt hõivatud oma auto JUHTIMISEGA.
Sõiduautosid Zilli ilmselt parvedena minu ümber, aga tahavaatepeeglist ma neid ei näe (Zilli fura ehk kung on ju 2.43 m lai, seega isegi Hummer ei paista selle tagant välja) ja vastutulevad sõidavad ringristmikul kenasti otse. Aga need rekkad ...
No susi neid söögu. Ma ei oleks enne seda teeremonti elu sees osanud ette kujutada, et see Tallinna ümbrus on kubinal täis mingeid rekkapesasid. Lisaks veel askeldab tänu nendele teetöödele sealkandis ringi palju ehituskallureid. Erinevalt normaalsetest liiklejatest oli neid ringteesid vaja kasutada eelkõige tagasipöörde tegemiseks ja neil meestel juba mingi 10 tonnise Zilli vastu erilist respekti ei ole. Endal plastikust stange ... .
Ja kui sa siis vapralt kergelt teel ujudes ületad mingi kuradi eriti kõrget viadukti, kus teeremondiga seoses on tee eriti kitsas, teepeenar 20cm madalamaks freesitud, isegi teepiirded on ära võetud või asendatud millegiga, mis meenutab Luja plaati – tuleb sulle sihuke 40 tonnine elajas vastu, võtab enamuse tee laiusest enda alla ja matab su uduvihmapilvega üle ... no ei armasta ma teid, vennad kolleegid.
Muidu nagu tavalisel juhil pole sest uduvihma massist nagu ei midagi erilist, autodel on ju kojamehed. Aga vaat nende kojameestega on Zillil omapärased lood. Zillide paaril esimesel põlvkonnal on nimelt pneumaatilised kojameeste ajamid. See pole midagi erilist, ka vanadel Volvo trukkidel (näiteks Volvo N86) mudelite kojamehi vibutavad analoogsed jõuallikad.
Aga see kraanike, mille spindlit kruttides suruõhk ajamiteni pääseks, ilmselt selle sees mingi tihendikese on ajahammas katki hammustanud ja kraanist vuhiseb seda suruõhukest ikka mehiselt vasakule.
Mul on nii 15a taguseid mälestusi, et kui ühe Zil 130 kalluri kõrvalistmel kükitasin (juhatasin teed, et omale koormake liiva saada), siis vaatasin siira huviga, kuidas isegi vanakoolimees Aleksei kulutas ikka päris mitu minutit, et kojamehed sobiva intervalliga tööle saada. Nimelt ei taha selle lollaka süsteemiga kojamehed üldse konstantse kiirusega tööle jääda, vaid intervall sõltub nii vihma intensiivsusest (klaas on libedam) kui sõidukiirusest (tuul surub kojamehed vastu klaasi). Keerad liiga vähe, kojamees ei liigutagi, keerad rohkem, virutab hoobilt elustunud ajam õnnetu aknaluua profipoksija jõuga hirmsa kolakaga vastu akna serva.
No ja kui süsteem veel õhku ka kusagile mujale ära oskab kaotada, siis on selge, et selle mugavusvarustuse kasutamine on veel komplitseeritum. Kojameeste vajaduse tekkides kaotad sa ka esiteks ühe käe, mis peaks seda edasitormavat elukat rooli abil taltsutama, lisaks pead veel nupuni küünitamiseks ennast ettepoole röötsakile laskma ja kui sa oled soovitud tulemuse tuuleklaasil saavutanud, siis avastad et, et kojameeste pikemal kasutamisel kaotad lahkuva suruõhu tõttu kohe varsti pidurdusvõime ...
Uskuge mind, ma olin päris närvis, kui autoga kerges vihmasajus Assaku vahel jalutavat lasteaiarühma kohtasin. Sellise seltskonna läheduses tahaks ju eriti suures ulatuses omada nii ülevaadet olukorrast kui ka suutlikust koheselt seisma jääda.
Ma loodan, et mind mõistetakse, miks ma mõnes situatsioonis eelistan 40 alas hoopis 20’ga sõita.
Ettenägelikud konstruktorid on muidugi ette näinud ka täiendava võimaluse ilma suruõhu abita klaase puhastada. Selleks tuleb papist päikesesirm eest rebida ja sellest kangikesest haarata. Töötab alati. Ainult sirmiga tõmban ma peaaegu alati esmalt omale vastu nägemist ...
Vennad-sõiduautod aga minu esiklaasi märgama juba ei ulata. Tõsi küll, neist võib muid sigadusi oodata. Suu ammuli vaadatakse päris palju järgi. Pildistatakse (isegi läbi katuseluugi), näidatakse näpuga. Kõige andekam vend lasi signaali, et ma garanteeritult ikka vaataks, et ta mulle lehvitab. Aga kuna ta, vana raibe, otsustas seda teha just ühel seda sorti vastikul ristmikul, kus vasakule keeramiseks pead teed andma paremalt lähenejale ja samas pead ka jälgima, et samal ajal vasakult põõsaste vahelt mõni kergliikleja sebrale pole tekkinud, siis see ei mõju närvikavale just hästi.
Aga minu isiklike tähelepanekute kohaselt sobib selline auto iseäranis sellisele inimesele, kellel on sügavam huvi vanameeste vastu. Gerontofiilia kõlab karmilt, aga miks mitte hoopis näiteks memuaaride kogujad saaksid suurepärase saagi.
Mitte et Zahhar sellistele 45+ härrasmeestes mõningat NA teemalist nostalgiat ei tekitaks, aga 80a vanamehed kaotavad ähmiga kepid ja kargud ära, et sellisele autole ligi saada. Just nemad on kõige ägedamad mulle teeäärest lehvitajad. Ma ise eelistaks muidugi, et seda teeks pigem nooremapoolseid naisterahvaid, aga jah, sellele sihtgrupile meeldimiseks toodavad sakslased teistsuguseid, ringikujuliste logodega autosid.
Ja kui ma siin juba andestust palumas olen, siis väike selgitus, miks ma kallite kaasliiklejate seas segadust tekitan, sõites töötava suunatulega või siis hoopis kaugtuledega.
Kaugtulede lülitamiseks on Zillil seal pedaalide kõrval väike jalglüliti. Sinna on väga lihtne peale astuda. See pole mitte ainult vene veokate probleem, ka Scania militaarveokil olen sellises asukohas lüliti näinud. Aga Zilli kaugtulede märgutuli on imepisike punane täpp siin armatuurlaua allosas, et seda päevasel ajal üldse ei näegi.
Suunatulede tarvis on küll märksa suurem roheline lamp paigaldatud, aga ka see paikneb kuidagi lollakalt vaateväljast väljas, nii et keerukama roolikeeramismanöövri järel ära väsides lihtsalt unustad seda tumblerit keskele tagasi lükata. Egas see siis mõni sedasorti moodne kangike ole, mis ise algasendisse tagasi oskab minna.
Ja kui siin kabiinis pisut ringi vaadata, siis kõikvõimalike kangide ja pedaalide ümber on lahtisi avasid piisavalt palju, et sissetungiv mootoripõrin ja transmissiooni ulgumine saavutab pisikeses polsterdamata plekist kabiinis sellisele taseme, et ma ei kuule autot juhtides isegi oma mõtteid, rääkimata siis pisikese suunatulerelee klõpsimist.
Nüüd ma olen vist kõik oma patud ülesse tunnistanud ja tänan teid, head eestimaalased, et olete valinud meile sellised riigijuhid, kes otsustasid, et motiveerida mind teid kõiki vähem sedasi liikluses terroriseerimast, ma maksan uuest aastast selle nalja eest täiendavalt 9Eurot päevas.