Zillu

Ehitad autot ja tahad oma tegevust jagada ? see on see koht, kus eputada, rääkida ning respecti koguda.

Moderaator: Moderators

Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 518
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Zillu

PostitusPostitas Kjen » K Dets 27, 2017 8:44 pm

Понять и простить. Ma olen mõnikord Zillijuht.

Vabandused.

Ma palun kõigi ees vabandust.

Eriti nende kaasliiklejate ees, kes sel 2017a sügisel reede õhtuti või laupäeva hommikuti ja pühapäeva õhtuti Tallinna ringteel Jüri-Nehatu vahelisel remondis oleval teelõigul liiklema sattusid ja selle käigus üks ürgne roheline liikur takistas ajutsitkiirusepiirangut ületamast. Selline.

Pilt

See olen mina oma Zilliga.. See on minu 9a kestnud projekt

Pilt

Mul on tõesti väga kahju. Esiteks on sellel teelõigul remont ja olud on niigi kitsad. Sohver on aga igasuguste veoautode taltsutamist seni üpris vähe harjutanud. Ma tegin küll BC load juba aastal 1994, aga oskaks ilmselt kirjeldada kõiki marsruute (>5km pikkusi), kui just mina olen pidanud C kategooria sõiduki roolis olema. Sest neid on niivõrd vähe.
Erladi tuleks märkida, et piloteeritav auto on tavaliselt minust vanem olnud või umbes sama väljalaskeaastaga. Ja imelikul kombel peaaegu alati on asjaga kuidagi hea tuttav Tai’ga seotud olnud.

Teiseks see aparaadi suurim saavutatud kiirus, mida ma sellel lõigul gps pealt näinud olen, on 72km/h. Tootja ja meie maanteeameti arvates aga rohkem kui 65km tunni ajaga läbida ei tohigi. Seega ma palun jälle vabandust seaduse esindajate ees, et ma niiviisi arutult kihutan.

Ühtlasi ma kasutan juhust ja vabandan ka Euroopa Liidu ees, kes olevat teinud mingi määruse või direktiivi, et kiiruse näidik ei tohi mitte mingil juhul ülepoole eksida. Aga minu Ameerika juurtega venelane pole sellest midagi kuulnudki, igal juhul on saanud omale sellise spidomeetri, mis näitab huvitaval kombel pisut vähem kui tegelikult auto suudab. Või noh kes seda tõde teab, täpsemalt väljendades - minu telefoni gps näitab rohkem, kui auto. Samas venelased olevatki juba õppinud gps’i ka häkkima.

Aga kui lõpuni aus olla, siis sõltumata sellest kas kasutada seda metsikut tippkiirust või pisut vähem, omades kindlat soovi Zil kuhugi konkreetsesse kohta toimetada, tuleb tõsiselt tegeleda auto JUHTIMISEGA. Rool on täiesti võimendamata, aga selle eest on kõigil vene veokatel lubatud tänapäeva mõistes üüratu roolilõtk. No nii 20 kraadi vms. Nii üritades vana defeka mehe kombel sõita vasak küünarnukk aknast väljas ja paari näpuga rooli hoides, oled loetud sekunditega ilmselt vastasuunavööndis või parempoolsel teepeenral, sõltuvalt mõnest Murphi seadusest, kuspool tekkinud kahju suurem oleks. Nii et niisama lodevalt kruisida või loodusvaatlusi teha ei maksa, sest stange on mehisest rauast (loe: ilmselt hävitab sõiduauto täielikult koos sisuga, aga rekkat tabades ei maksa ka mingile juhti säästvale pehmele deformatsioonile väga loota), aga kabiin ilma karkassita kumeraks painutatud plekist (loe: kummuli kuhugi allapoole maandumine ilmselt lõppeb juhile fataalselt).

Pilt

Kui rohkem Venemaa teedel viibida, siis on ka tänapäeval võimalik kohata uuemat mudelit Zil 130. See mudel oli sageli V8 mootoriga, mistõttu liigub märksa kiiremini. Aga osaliselt on neil samad tehnilised sõlmed kasutusel, mistõttu sirgemal teelõigul on juba kaugelt näha, kuidas juht rusikasse pigistatud paremas käes rooliratast hoides kangesti kopeeriks justkui kojameeste akna pesemist meenutavat liigutust.

Ja roolivõimu puudumine 10 tonnisel veoautol ... seda ei saa ette kujutada, seda peab kogema. Kui Gaz 53’l suurem mees jaksab kohapeal rattaid tasapisi kruttida küll, siis Zilli korral roolist haarates tekib kahtlus, et issake, ega see pole kinni roostetanud või? Ei ole. Kui viljeleda roopas teedel sõitu, või veel parem, tabades kändu või kivi, siis on päris kindel, et rooliratta kodar amputeerib või paremal juhul painutab omapärasesse asendisse teie mõlemad pöidlad, kui te olite niivõrd taipamatu, et roolist klassikalisel viisil kinni hoidsite.

Pilt

Zilli loeti omal aja keskmise suurusega veoautoks ja tal on seetõttu õhkpidurid. Kui Volvodel jms kapitalistlikul rämpsul suruõhu kadudes rakenduvad autol pidurid - seepärast pikemalt parkinud rekkad jõrravadki oma veerand tundi kohapeal, enne kui „õhk ülesse” saab ja „pidurid „maha jooksevad”. Minu Zilli sellised mured ei vaeva. Kui mootori käima saad, võid kohe leekima panna. Suruõhusüsteem on üpris väikesemahuline, mistõttu vajalikud 6,5bar tekivad manomeetrile ruttu. Ehmatav on aga hoopis see, et vajutades korra pidurile ja saavutades küll jõulise pidurdusmomendi, jääb järgmise korra tarvis ainult 1bar alles. Koheselt uuesti pedaali vajutades, näed juba numbrit 0,5 ja kolmas kord veel üritades ongi päris 0. Ühtlasi pidurdab auto edasiliikumist ka ainult veerehõõre, mis on küll märkimisvärselt suur, aga ei takista üldse tasapisi, aga täiesti vääramatult ringristmikule eriti ülbelt liiklusesse vahelekiilumist.
Ma palun jälle vabandust.

Kusjuures on näha, et sellised vana kooli mehed juba oskavad lähenevad Zilli karta ja loobuvad vabatahtlikult on liiklemiseesõigusest, aga isegi mina vähese rekkajuhi karjääri juures olen sattunud olukorda, kuidas ringteel kõigi tunnuste järgi otse sõita kavatsenud kunagi ammu eriti kiire ja ihaldusväärne, nüüd lihtsalt mööndustega sportlik väikeauto kummivilina saatel hoopis minu ürgveoauto nina ette tekkis. Värdjas! Mul niigi on väheste oskuste pärast kõhe olla ja siis sihuke ehmatus.

Nii et ma kohe ei armasta neid ringristmikke. Ja need igavesti ära neetud teedeehitajad on neid püstitanud minu iganädalasele teele niigi vähemalt 10. Ja selle suvega püstitasid seoses teeremondiga ajutiselt juurde veel vähemalt 10 eriti väikse raadiusega rõngikut. Nii et kõigi kaasliiklejate rõõmuks ma kihutasin sellistele ringidele kiirusega nii oma 20...30km/h, hirmunult korraks vasakule piiludes keerasin kahe käega kõigest jõust kiskudes rooli algul ühele poole ja seejärel kohe teisele poole ja võtsin esimeste sõitudega ainult napilt selle šikaani välja, sügise poole muidugi kogemus kasvas ja ma suutsin isegi ringilt lahkudes suunatuld näitama hakata.
Suunatuld lülitab muuseas see väike tumbler kohe aknaposti ees. Nii et kui sul on kasutada ainult staažika kontoritöötaja muskulatuur, siis keeramise ajal suunatule klõpsamine on harjutus rööbaspuudel olümpiakvalifikatsiooni vääriline saavutus.

Pilt

Õnneks absoluutne enamus sõiduautojuhte on normaalsed ja liiguvad selle Tallinna ümbersõiduteel suunaga Narvast Tartu või vastupidi ehk siis sõidavad ristmikust otse üle.
Nüüd ma pean vist jälle oma selgrootust välja näitama. Kui ma tavalise sõiduautoga ringi sõidan, siis minu meelest kõige vastikum asi, mis teel kohata on mingi vastik vana väike veoautoront. Aeglane, uimane, tossab ja soovib arusaamatus kohas kuhugi vasakule metsavahele ära keerata. Täielik pidur. Õnneks maanteel on temast hea mööda sõita.

Moodne raskeveok poolhaakega on teistmoodi ebameeldiv nähtus. Seda siis sõiduautojuhi seisukohast. Vabandused rekkajuhtide ees, aga keegi peab teile ka vahel tõde ütlema. Eriti Metsiku ees, sest tema solvub eriti lihtsalt.
:)
Rekka liigub tavaliselt ainult 10km/h väiksema kiirusega, kui mina sõiduauto roolis olels sooviksin. Selle eest oskab ta sellise kujuteldamatu pasatormi ülesse keerutada, et ikkagi ei taha temaga ühes seltskonnas pikalt koos viibida. Aga see rekka pisut suurem kiirus, pasatorm ja sabas tilpnev haarem 20 Korea ja Prantsuse autotööstuse keskpäraste saavutustega kulgeva koduperenaise näol teevad sellest seltskonnast lahkumise sageli keerukaks.

Istudes Zilli ebamugaval istmel, muutub maailma pilt kardinaalselt. Ma pole kohanud Zilli roolis ühtegi vastikut vana väikest veoautot. Neid lihtsalt ei ole olemas. Võib olla kusagil mujal on, aga ma ei jõua ühelegi sellisele järgi ja vastutulevaid ma ei näe, kuna olen närvis ja ülimalt hõivatud oma auto JUHTIMISEGA.

Sõiduautosid Zilli ilmselt parvedena minu ümber, aga tahavaatepeeglist ma neid ei näe (Zilli fura ehk kung on ju 2.43 m lai, seega isegi Hummer ei paista selle tagant välja) ja vastutulevad sõidavad ringristmikul kenasti otse. Aga need rekkad ...
No susi neid söögu. Ma ei oleks enne seda teeremonti elu sees osanud ette kujutada, et see Tallinna ümbrus on kubinal täis mingeid rekkapesasid. Lisaks veel askeldab tänu nendele teetöödele sealkandis ringi palju ehituskallureid. Erinevalt normaalsetest liiklejatest oli neid ringteesid vaja kasutada eelkõige tagasipöörde tegemiseks ja neil meestel juba mingi 10 tonnise Zilli vastu erilist respekti ei ole. Endal plastikust stange ... .
Ja kui sa siis vapralt kergelt teel ujudes ületad mingi kuradi eriti kõrget viadukti, kus teeremondiga seoses on tee eriti kitsas, teepeenar 20cm madalamaks freesitud, isegi teepiirded on ära võetud või asendatud millegiga, mis meenutab Luja plaati – tuleb sulle sihuke 40 tonnine elajas vastu, võtab enamuse tee laiusest enda alla ja matab su uduvihmapilvega üle ... no ei armasta ma teid, vennad kolleegid.
Muidu nagu tavalisel juhil pole sest uduvihma massist nagu ei midagi erilist, autodel on ju kojamehed. Aga vaat nende kojameestega on Zillil omapärased lood. Zillide paaril esimesel põlvkonnal on nimelt pneumaatilised kojameeste ajamid. See pole midagi erilist, ka vanadel Volvo trukkidel (näiteks Volvo N86) mudelite kojamehi vibutavad analoogsed jõuallikad.
Aga see kraanike, mille spindlit kruttides suruõhk ajamiteni pääseks, ilmselt selle sees mingi tihendikese on ajahammas katki hammustanud ja kraanist vuhiseb seda suruõhukest ikka mehiselt vasakule.

Pilt

Mul on nii 15a taguseid mälestusi, et kui ühe Zil 130 kalluri kõrvalistmel kükitasin (juhatasin teed, et omale koormake liiva saada), siis vaatasin siira huviga, kuidas isegi vanakoolimees Aleksei kulutas ikka päris mitu minutit, et kojamehed sobiva intervalliga tööle saada. Nimelt ei taha selle lollaka süsteemiga kojamehed üldse konstantse kiirusega tööle jääda, vaid intervall sõltub nii vihma intensiivsusest (klaas on libedam) kui sõidukiirusest (tuul surub kojamehed vastu klaasi). Keerad liiga vähe, kojamees ei liigutagi, keerad rohkem, virutab hoobilt elustunud ajam õnnetu aknaluua profipoksija jõuga hirmsa kolakaga vastu akna serva.
No ja kui süsteem veel õhku ka kusagile mujale ära oskab kaotada, siis on selge, et selle mugavusvarustuse kasutamine on veel komplitseeritum. Kojameeste vajaduse tekkides kaotad sa ka esiteks ühe käe, mis peaks seda edasitormavat elukat rooli abil taltsutama, lisaks pead veel nupuni küünitamiseks ennast ettepoole röötsakile laskma ja kui sa oled soovitud tulemuse tuuleklaasil saavutanud, siis avastad et, et kojameeste pikemal kasutamisel kaotad lahkuva suruõhu tõttu kohe varsti pidurdusvõime ...
Uskuge mind, ma olin päris närvis, kui autoga kerges vihmasajus Assaku vahel jalutavat lasteaiarühma kohtasin. Sellise seltskonna läheduses tahaks ju eriti suures ulatuses omada nii ülevaadet olukorrast kui ka suutlikust koheselt seisma jääda.
Ma loodan, et mind mõistetakse, miks ma mõnes situatsioonis eelistan 40 alas hoopis 20’ga sõita.
Ettenägelikud konstruktorid on muidugi ette näinud ka täiendava võimaluse ilma suruõhu abita klaase puhastada. Selleks tuleb papist päikesesirm eest rebida ja sellest kangikesest haarata. Töötab alati. Ainult sirmiga tõmban ma peaaegu alati esmalt omale vastu nägemist ...

Pilt

Vennad-sõiduautod aga minu esiklaasi märgama juba ei ulata. Tõsi küll, neist võib muid sigadusi oodata. Suu ammuli vaadatakse päris palju järgi. Pildistatakse (isegi läbi katuseluugi), näidatakse näpuga. Kõige andekam vend lasi signaali, et ma garanteeritult ikka vaataks, et ta mulle lehvitab. Aga kuna ta, vana raibe, otsustas seda teha just ühel seda sorti vastikul ristmikul, kus vasakule keeramiseks pead teed andma paremalt lähenejale ja samas pead ka jälgima, et samal ajal vasakult põõsaste vahelt mõni kergliikleja sebrale pole tekkinud, siis see ei mõju närvikavale just hästi.
Aga minu isiklike tähelepanekute kohaselt sobib selline auto iseäranis sellisele inimesele, kellel on sügavam huvi vanameeste vastu. Gerontofiilia kõlab karmilt, aga miks mitte hoopis näiteks memuaaride kogujad saaksid suurepärase saagi.
Mitte et Zahhar sellistele 45+ härrasmeestes mõningat NA teemalist nostalgiat ei tekitaks, aga 80a vanamehed kaotavad ähmiga kepid ja kargud ära, et sellisele autole ligi saada. Just nemad on kõige ägedamad mulle teeäärest lehvitajad. Ma ise eelistaks muidugi, et seda teeks pigem nooremapoolseid naisterahvaid, aga jah, sellele sihtgrupile meeldimiseks toodavad sakslased teistsuguseid, ringikujuliste logodega autosid.

Ja kui ma siin juba andestust palumas olen, siis väike selgitus, miks ma kallite kaasliiklejate seas segadust tekitan, sõites töötava suunatulega või siis hoopis kaugtuledega.
Kaugtulede lülitamiseks on Zillil seal pedaalide kõrval väike jalglüliti. Sinna on väga lihtne peale astuda. See pole mitte ainult vene veokate probleem, ka Scania militaarveokil olen sellises asukohas lüliti näinud. Aga Zilli kaugtulede märgutuli on imepisike punane täpp siin armatuurlaua allosas, et seda päevasel ajal üldse ei näegi.

Pilt

Suunatulede tarvis on küll märksa suurem roheline lamp paigaldatud, aga ka see paikneb kuidagi lollakalt vaateväljast väljas, nii et keerukama roolikeeramismanöövri järel ära väsides lihtsalt unustad seda tumblerit keskele tagasi lükata. Egas see siis mõni sedasorti moodne kangike ole, mis ise algasendisse tagasi oskab minna.
Ja kui siin kabiinis pisut ringi vaadata, siis kõikvõimalike kangide ja pedaalide ümber on lahtisi avasid piisavalt palju, et sissetungiv mootoripõrin ja transmissiooni ulgumine saavutab pisikeses polsterdamata plekist kabiinis sellisele taseme, et ma ei kuule autot juhtides isegi oma mõtteid, rääkimata siis pisikese suunatulerelee klõpsimist.

Pilt

Nüüd ma olen vist kõik oma patud ülesse tunnistanud ja tänan teid, head eestimaalased, et olete valinud meile sellised riigijuhid, kes otsustasid, et motiveerida mind teid kõiki vähem sedasi liikluses terroriseerimast, ma maksan uuest aastast selle nalja eest täiendavalt 9Eurot päevas.
Viimati muutis Kjen, N Jaan 25, 2018 2:56 pm, muudetud 2 korda kokku.
Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 518
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Re: Zillu

PostitusPostitas Kjen » K Dets 27, 2017 8:49 pm

Kuidas me kohtusime.

Minul oli ühel eluetapil tõsine sõltuvushaigus. Ma ei suitsetanud ega süstinud midagi, isegi kasiinos olen ainult korra elus „mänginud” - ühes aasia söögikohas anti boonusena mingid kupongid, mis oli võimalik kohe kõrval olevas kasiinos žetoonide vastu vahetada. Mis minu jaoks tähendas umbes seda, et ma viisin need sinna kasiinosse, sain žetoonid ja need andsin omakorda mingi laua taga ära ja öeldi, et ma ei võitnud. Ma isegi ei saanud aru, mis mäng see oli.
Mul oli hoopis sedasorti sõltuvus, et ma ahnitsesin kokku vanu landroverilisi ja sõjaväe krusasid. Nüüd ma olen märgatavamalt tervem, kummatki sorti isendeid on mul ainult üks eksemplar järel ja neist 1 on see kõnealune Zil.

Oma Zillut ma kohtasin esimest korda internetis. Täpsemalt siis 2009a detsembris osta.ee oksjoniportaalis oli kaunitar müüki paisatud, tekitades küll vanarauahullude seas elevust, kuid pälvides hämmastavalt vähe pakkumisi ja nii ma ta vastu oma ootusi sain suhteliselt soodsalt omale.
Zil on ju sellise mainega auto ju, et ükskõik kes 45+ vanuses meesterahvas kohe esimese asjana informeerib mind, et Zil võtab N liitrit sajale. Tähe N väärtus inimeseti kõigub, aga pole olnud kunagi alla 50 ja pole ületanud 100.
Tehase normi kohaselt tohtis see loom juua aga ainult 42l/100km. Mina sellealaseid teaduslikke katseid ei ole teinud, lihtsalt tean, et marsruudil Imedepõld- Jüri-Nõmme-Männiku tuli sisse valada 2 ämbrit bensiini.
Vaat selle üheainsa tühise puuduse pärast polegi sihuke Zil tänapäeval eriti populaarne tarbesõiduk. Kuigi näeb ikka siga-stiilne välja.
Zilli müüjaks oli nooreke ja päris kena tütarlaps. Zil kuulus küll tegelikult tema kasuisale ja oli viimased 20 aastat oma elust veetnud ühes Keila taguses külakeses.
Esimesele kohtumisele ma võtsin muidugi oma hea tuttava Tai kaasa. Zil oli 10a keset muruplatsi seisnud ja nägi välja selline pisut mahajäetud välja.

Pilt
Pilt
Pildid oksjonikuulutusest
Furgoon oli maha võetud ja oli sealsamas aias kasutusel kõplakuurina. Furgoon hinna sisse ei kuulunud, kuid lahke pererahvaga juttu ajades selgus, et pereemale oli meeldima hakanud mõte, et oma kõplaid saaks ka kusagil mujal hoida. Üldse on just perenaised sedasorti liikumapanevaks jõuks, kes aias lösutavale ripakile jäänud tehnikale uued omanikud organiseerivad.
Igal juhul ma soetasin ka selle kuudi ja boonusena lubati organiseerida kraana, kes kuudi autole selga suudaks vistata. Mõlemale poolele sobis ka see, et ma tehnika äravedu jääb millagi kevadesse, sest vahepeal oli hulga lund maha sadanud ja kõik see krempel maa külge kinni külmanud.
Minu õelat hinge aga rõõmustas asjaolu, et Eestimaa kõige kuulsam krusakollektsionäär Aivar Riisalu oli ka kunagi soovinud seda Zilli ära osta, aga kindlasti koos kuudiga. Ja talle ei müüdud.
Aivari autokollektsioon kusjuures paiknes sisuliselt samas külas.

Auto oli väidetavalt pärit mingist Riia sõjaväeosa puutumatute varude laoplatsilt ja spidomeetril oli näiteks müügihetkel läbisõiduks ainult 1200km.
Permees oli selle lahkuvalt vene armeelt ära ostnud ja omal käigul Riiast koju ära toonud ning plaanis autot kasutada heinateol. Seda ma tõesti ei tea, kuidas ta seda tegevust ilma kastita tegi.
Ilmselgelt ta seda tegevust kütusehindade tõustes kaua ei viljelenud ja nii see auto laste mänguasjaks jäigi. Aga selline auto on ikka niivõrd kõva tükk, et peale papist laepolstri need midagi ära lõhkuda ei suutnud.

Kuudi ajalugu oleks võib olla veelgi põnevam, sest väidetavalt oli tegu nn tehnilise abi autoga ja algselt oli kuut tehnikat täis olnud. Nagu näiteks treipink. Sellest kõigest oli alles ainult tummisevõitu elektriühenduse jõu-kontaktid kuudi esiseinas ning jämedamat sortide poltide augud põrandas.

Pilt
Millalgi 2010 aasta aprilli kuus oli ilmad nii ilusad, et oli aeg auto koju tuua. Auto koduks pidi muidugi saama Imedepõld. Kuna auto südame seisukord oli teadmata ja tehniline pass oli vananenud, nii et seda ka kindlustada kuidagi ei saanud, tuli ta ära tuua slepis.
Pukseerivaks jõuks oli väga sobivalt ajastutruu 1957a valmistatud Volvo TL31 tüüpi 3 sillaline taktikaline veoauto, mis on siin foorumis tuntud rohkem kui Tai linnamaastur ja mille omanik olin tollal tegelikult mina. Eelmainit Volli oli Zillist tegelikult põlvkonna jagu vanem auto – see kajastus eelkõige auto disainis, aga juba siis oli vene tehnika üldine mahajäämus näha. Volvo 9,6l diiselmootori, kõigis sildade dif.lukude; keskel asuvale meh vintsi ja pikemale lastiruumile oli Zillil vastu pakkuda Zil 5,5l karburaatormootor, lahtised sillad, ning enamus isenditest toodeti üldse ilma vintsita. Samas Zilli iste oli natuke mugavam ja ka kandevõime 1t suurem ning rehvirõhku sai kuuest kraanikesest tsentraalselt kabiinist reguleerida. See viimane oli vist venelaste vastus difrilukkude puudumisele.

Pilt

Igal juhul moodustus neist kahest autost eriti apokalüptiline paar.

Kui me kohale saabusime, siis Maz kraana sättis end parasjagu üles, lohistasime Volvoga pehmevõitu rehvidega ja natuke juba maasse vajanud Zilli kuudile lähemale ning see protseduur sai kiiresti tehtud. Natuke kauem läks sellega, et Zilli rattad natuke ümaramaks saada. Tai alul üritas selle tsentraalpumpamissüsteemi külge ühendatud kompessoriga kõik rattad täis saada, aga see süsteem oli lootusetult umbe ajas läinud ja ostus lihtsamaks ratastele tavalised ventiilid külge keerata. Õnneks olid need peremehel kusagilt varudes käepärast võtta.
Nii et maanteele jõudsime alles hea mitme tunni pärast.

Meeldejääv teekond oli. Kui see Volvo oli minu oma, ei takistanud see üldse Tail eksperimente tegemast ja nii oli paaki millalgi valatud Imedepõllult juhuslikult ühes suurest tsisternist avastatud teadmata päritolu nõuka aegne toiduõli ehk poslamasla. Loomulikult alludes kõikidele füüsikareeglitele, kandus see sinist värvi ja uskumatu aroomiga toss valdavas koguses just hõredavõitu Zilli kabiini, milles rooliga just mina maadlemas olin ja nii ma püüdsin ennast lihtsalt veenda, et tegu on koduse pannkoogilõhnaga, mitte rääsunud rasvas praetava raipega.
Oma täiendava panuse, et mul juhuslikult olemine liiga heaks ei läheks, andsid rattad. Zillike oli ju oma tubli 10a ühe koha peal olnud ja selle käigus leiab sageli aset imeline muunudmine, mille käigus inimkonna kavalaim leiutis – ratas, võtab sõõri asemel hoopis mingit sorti hulknurkse kuju. Keel tasus suus hoida.

Sauele jõudes keeras Tai hea mõtte ajendil kohaliku Arki ette, et võtaks teise siis juba arvele ka. Saue ARK’s töötas tollal üks eriline ametnik. Häda sellele õnnetule, kes mõnes ebastandardsemas olukorras tema „kliendiks” sattus. Aga seda me siis ei teadnud.
Kui me sisse astusime, oli ruumis ametnik üksi ja tegi midagi tähtsat. Ta kirjutas.
Tai ütles hästi entusiastliku häälega „Tere!. Me tõime teile ühe offroad auto omaniku vahetuse vormistamiseks”.
Sõna offroad mõjub ju ARKi’i ametnikule nagu härjale punane rätik. (Tegelikul pidi härjal rätikust ja selle värvitoonist jumala savi olema, aga kui sulle keegi areenil ora pe...e torkab, ajabki kõik tigedaks). Igal juhul ta jättis isegi oma tähtsa tegevuse pooleli ja vaatas aknast välja. Seejärel vaatas ta pika pilguga Tai’d ja ütles õpetliku häälega: „See pole mingi offroad auto. See on veoauto Zil”. Ja kirjutas edasi.

Zil probleem oli see, et tal oli 1991a välja antud EVtehniline pass. Sinist värvi. Nn ühepoolne. Hilisemad passid oli nn kahe-osalised sinised ja seejärel tulid kasutusele tänaseni kasutusel olevad rohelised. Aastal 2010 oli ARK mingi uuenduse lainel (on ka kuulujutte, et ARK oskas lihtsalt suure hulga autode andmed ära kustutada) ja kuulutas kõik sinised passid kehtetuks. Rohelise passi saamiseks tuli aga auto ARK’s ette näidata. Ja et inimesed end selleks motiveerituna tunneksid, siis ei saanud vana passiga auto ei kindlustada ega ka omanikku vahetada.

Kui Zil viimaks angaari lubati, istusime meie Taiga klienditsoonis ja ametnik tegeles angaaris Zilliga. Üldse ei läinud kaua aega, kui ametnik kargas meie juurde ja ütles uskumatult võimuka häälega: „NII! KUS on selle auto eelmine omanik?”. Mul käis esimese ehmatusega korraks mõte läbipea, et ametnikuhärra leidis kapoti alt midagi kriminaalset ja meid Tai’ga koheselt arreteeritakse narkootikumide või tuumakütuse salakaubaveo eest vms.
Zilli passis olid järgmised ebatäpsused:

mootori töömaht -6l. Pidanuks olema 5,5l.
kere tüüp – madel. Pidanuks olemas furgoon.
Kere nr – xx9xx. Pidanuks olema xx2xx.

Ma lihtsalt oletan, et esimesed ebatäpsused olid vast tuttava registreerija juures teadlikult sisse kirjutada lastud, et auto hiljem heinaveoks sobivamaks ümber ehitada. Kuudis oli näiteks hulga varuosi, mis olid just Zil 130 V8 mootorile mõeldud.
Probleem oli just selle viimase ebatäpsusega. Ilmselgelt oli keegi tolmuse pirka pealt lohaka käekirjaga numbri valesti maha kirjutanud. Selle ametniku jaoks oli probleem fataalne. Esiteks peab auto paberid korda ajama auto eelmine omanik ja teiseks, tehke seda Tallinna Arkis. Head päeva!Hiljem kuulsin, et ARK juhtkond oli selle ametniku suhtlemiskoolitusele saatnud ja ausalt öeldes viimased 5a pole ma teda seal ka üldse enam kohanud.

Veeresime kurvalt minema. Saue Olerexi eest tegime väikse peatuse ja Tai proovis esimest korda, mis häält Zilli mootor teeb. Uskuge või mitte, aga mootor käivitus umbes teisel pöördel. Pikalt muidugi töötada ei lasknud, radikas oli tühi ja õli ka jumala teab mis aegne.

Teise katse auto arvele saada võtsime ette kusagil suvel. ARKi osas asi niipalju muutunud, et see nn süsteemide uuendamine (ehk siis hanke võitis vähempakkuja tüüpi probleem) oli neil lootusetult ummikusse jooksnud ja kirjeldused ARKi päevapikkusest sabadest oli meedias tollal igapäevased.

Tai korraldas kuidagi Zilli Mäepealse ARK’i angaari ette ja lubas mulle kohe teada anda, kui järjekord kätte hakkab jõudma. Ilmselt hakkas tal juba tunni pärast igav ja sain kõne ettepanekuga kohale ilmuda. Kihutasin kohale ja sain Tai aega veeta vähemalt kaks tundi, enne kui angaari sisse saime. Järjekord polnudki nagu teab kui pikk, lihtsalt sitaks palju aega läks neil seal iga autoga.

Angaaris kurtsin muret (noh et kõik on maru hästi, aga autol on sutike teine number, väheke teist tüüpi pealisehitis ja mootor ka pole päris see) härra Palmioksale - töötas seal sellenimeline nõudlik aga siiski meeldiv vanem härrasmees. Härra tuli kangesti naer peale ja ütles, aga siis pole ju tegemist selle autoga, mille passi te mulle esitasite, aga pole hullu, ajame asja korda.
Vaatas auto üle ja hakkas andmeid arvutisse toksima. Toksis kerenumbri – Zillil koosneb see 5 numbrist, sinna vin koodi lahtrisse sisse ja vajutas enterit. Õnnetu ja ülekoormatud säästuprogramm ootas ilmselt standardset 17 kohalist tähtede ja numbrite joru ning kaotas lõplikult mõistuse ning hangus ära. Härra üritas kõigepealt veerand tundi ise oma arvutit uuesti ellu saada, siis helistas kuhugi ja sai teada, et ARK’i süsteem on kogu täiega üle Eestis ära koolnud ja autoregistreerimine seisab kõikjal.
Egas midagi, istusime Zilli stange peal ja kõlgutasime jalgu. Ilm oli sigailus. Aeg ajalt tuli angaari järjekordne nördinud tulevane autoomanik uurima, et miks midagi ei toimi. Sai oma küsimusele vastuse ja liitus järjest suureneva seltskonnaga, kes Zilli ümber kobaras oli ja oma memuaare heietas. Algul Zahaaridest, siis vene armeest ja siis üldisel NL toodetud tehnikavaldkonna teemadel. Päris huvitav ARKi külastus kujunes lõpuks välja.
Kui me oma kaks tundi olime seal seltskonda ja ilma nautinud, kell oli ka juba 3 päeval, päev oli ka reede, arvas lõpuks Palmioks, et täna nagu nii asjast asja ei saa, lasku me parem jalga. Et auto andmed on tal olemas, tulgu me esmaspäeval ilma autota tagasi ja minge kohe sinna klienditeenindusse passi järgi.
Nii ka läks. Auto sai arvele.

Ega ma selle Zilluga esialgu midagi tarka peale hakata ei mõistnudki. Sai paar korda Imedepõllul ringi tiirutatud, siis hakkas toitesüsteem jukerdama ja ning auto kippus maksimaalselt segavates kohtades ära koolema. See motiveeris vähemalt Inseneeri või Tai’d appi tulema, kuna minu mõistus ju tehnikat tehnikat tegelikult ei jaga, olgu see kui algeline tahes.

2010 juuni keskel toimus aga üks nüüdseks ajaloo rüppe vajunud offroad üritus nimega Alansi MudDrag, mis kujutas endast põhimõtteliselt maastikuautode lühi-sprinti mudarennis.
Pakuti võimalust osaleda ka veoautodel, kui neid vähemalt 5 oleks.
Küsisin Tai käest, et mis oleks. Meid ju 2. Ja veoautosid oli mul too moment 3. Autona käsitletav 4x4 Scania TGB 30 ja ürgsed 6x6 reliktid Volvo ja Zil.
Taile mõte meeldis. Tutvusringkond on tal ju üüratu ja üheainsa telefonikõnega oli Viljandi lennundus- ja Zahharihuviline Mart ära räägitud. Et meie poolt Zil, tema poolt bensiin ja bensiinitorustik tuleks tal ka läbi urgitseda.
Mart oli loomulikult nõus.
Võistlusele pidime kõik „omal jalal” sõitma. Zil jõudis esimesel katsel Imedepõllult sinna Jüri viaduktini. Mõningase Mardi poolse urgitsemise järel läbis vapralt veel 100m ja siis me enam ei viitsinud ning painime Zilli juba jäiga ühendusega Scaniale sappa, et küll Alansil aega atra seada.
Vaene Mart veetis tunde Alansil peadpidi Zilli mootoriruumis ebaväärikas asendis. Algul üritas ta bensiinipumpa vahetada, neid vedeles kuudis vist tükki kolm tagavaraks. Ja ükski ei sobinud, sest olid ilmselt V8 mootorile mõeldud detailid.

Pilt
Pilt: Landy
Pilt
See ja järgnev pilt: Tix
Lõpuks selgus, et Zillil bensiiniga maiustamast segab hoopis lihtlabane ummistus rauast kütusetorustikus ja kui panna natike bensiini käepärasest plasttaarast mootorisse isevoolselt nõrguma, siis Zil liigub mis mühiseb. Või noh mis nüüd ikka nii mühinal, saavutas ülima kindlusega kõige aeglasema koha.

Pilt

Aga koju tagasi sõitis Mart Zilliga juba iseseisvalt. Ainult kurat ise teab, mitu korda ta pidi seda pisikest ajutist anumat kütusega täitma, et Zilli kütusekulu juures see 60km pikkune läbida. Mart oli natuke tüdinud küll.

2010 oli ilmselt mu elu põnevamaid aastaid, sest ma sattusin ühele 40-päevasele Aasia autoreisile ning sain selle käigus piiramatult viibida Vello seltskonnas.
Vello on ilmselt üks andekamaid, kuldkäelisemaid ja laiaprofiilsemaid autospetsialiste, kes vähegi Eestis offroad valdkonnas tegutsemas on. Kahjuks aga erakordselt süüdimatu lubaduste ja tähtaegade jagamise osas. Aga siis ma seda veel ei teadnud.
Ääretutel Aasia tühermaadel kõrvalistmel loksudes ma loomulikult kukkusin ma igasugu Zilliga seotud uitmõtteid jagama ja leidsin Vello näol eriti vastutuleliku vestluspartneri. Igal juhul oli taas Eestis tagasi olles selge, et tuleb käima panna Zilli diiseldamise projekt ja Vello teeb selle lõdva randmega ära.
Vello oli suhteliselt hiljuti oma ettevõtte käima pannud ja nagu ma aru olen saanud, siis noorel autoremondi-ettevõttel on eriti hea turvaline sellist natuke töömahukamat projekti tagatoas omale sobival ajal viljeleda ja algul oli ta üpris aktiivne, nii et ma olin natuke isegi jahmunud, kui Vello suhteliselt varsti peale koju jõudmist mulle helistas ja teatas, et Narvas on saadaval just sobiv mootoridoonor Daf 45 näol.
Tegu oli 91a toodetud ja Cummins 5.9 mootoriga varustatud 10t furgoonauto, millega onu Vadim oli toiduaineid laiali vedanud. Sõitsime Narva ja tõime DAF’i ära. Auto oli sõidukorras, ja isegi kehtiva ülevaatusega. Müügi põhjus oli ilmselt kabiini kõikjal vohama hakanud rooste.
Muuseas, Daf’ga sõit Narvast põllule on minu krusajuhi-staaži pikkusel kolmas sõit, pikematest sõitudest olen Scaniaga Võrru ja tagasi roolis olnud ja Tai Toyota Dynaga olen Tõrvas Klapperjahil käinud. Samas on Daf vist kõige uuem C-kategooria veoauto, mida ma maanteel juhtinud olen. Igal juhul oli seal autos lausa olemas see sõidumeerik, mida ma kasutada ei osanud ning mistõttu ma väheke politseiga kohtumist pelgasin.

Projekti jäi venima veel enne, kui ta õietigi alatagi sai. Inseneer korraldas juba sügisel Zilli Vello juurde Männikule ära - selle käigus muuhulgas teostati see ainus teadaolev kütusekulu mõõtmiskatse, aga Daf jäigi põllule talvituma. Daf kuudi ma müüsin kusjuures Inseneerile maha, see on siiani seal koerakuudi kõrval. Daf’i ma viisin alles kevadel kõrvalisi teid pidi Vello juurde. Projekt oleks pidanud nüüd mühinal käivituma, aga tulemus oli see, et juba 2,5a pärast oligi Zillil mootor ja käigukast vahetatud, kabiin ka kruntvärvitud ning Zil garaažist välja lumehange lükatud.
Vello-onul olid miskipärast lakanud töötamast ka kõik meeleelundid, nii oli sigaraske teda tabada teda telefoni teel ja töökotta pääses ainult siis, kui mõni ta alluv juhuslikult samal ajal tööle saabus.
Samas ta kuidagi projektist loobuda ka ei tahtnud, isegi rahalise boonuse pakkumine polnud motiveeriv. Projekt pidi kohe järgmise asjana paari päeva pärast jätkuma, aga tärmini saabumisel muutus Vello jälle raskesti tabatavaks.
Samas oli auto ümberehituse tehniliselt toimiv kontseptsioon välja töötatud ja insenertehniliselt kõige raskemad tööd ju isegi ära tehtud. Auto nina tulnuks kokku panna ja elekter, jahutus ning toitesüsteem uuele mootorile sobivaks kohandada. Aga see jäigi selleks koera ületamatuks sabaks.

Lõplikult sundis mind otsusele projekt kusagil mujal lõpetada, kui isegi mu naise kolleegid hakkasid temalt küsima, et kaua see teite Zil seal Männikul veel vedeleb?

Väärt inimesega tutvustas mind järjekordselt Tai. Tai töötas siis Lennusadamas ja mingit pidi juhtus ta kokku omaaegse offroad võistleja ja jätkuvalt vanatehnikahuvilise Antoga, kes oli samuti oma autoremondi-töökojaga alustamas. Aga töökoda oli tekkimas Märjamaale ja ka Anto tahtis omale sellist pikemat projekti tagatuppa tagavaraks. Mul oli tegelikult talle lausa 2 projekti pakkuda ja mõlemad ka Märjamaale jõudsid ja mõlemad seal ka põhimõtteliselt valmis ka said.

Zilli märjamaaale saatmisest omandasin mina kui vähekogenud amatöör-krusajuht natike teadmisi õhkpidurite talvise käitlemise omapäradest. Mul oli kaval plaan mittetöötav Zil treila peale tõmmata Volvo N86 veoki abil. Mul oli kunagi see väärt töövahend, aga ma olin omaarust kaval ja müüsin selle Tai’le maha. Et Tai kui hea tuttav ei mulle kunagi keeldunud asju laenamast ja erinevalt minust oskab seda ka sõidukorras hoida. Hea plaan - aga üldse ei töötanud. Oli kergelt karge talveilm ja kusagile õhutorudesse oli tükike jääd moodustunud ja Volvo keeldus lennusadamast üldse lahkumast. Nii et Zil tuli kuidagi tõstuki, Land Roveri ja koha peal kasutada olnud abivalmis inimeste kaasabil ja Vello juhtimisel treilale saada ja nii ta Märjamaale ära läks.

Ega Zil seal Märjamaal ka nüüd päris kohe valmis ei saanud, kulus jällegi aastake, aga millalgi suvel algul oli ometigi käes see hetk, et oli vaja mootorivahetus ARK’i tarvis ära vormistada. Vello oli kenasti selle tarvis ühe paberi välja ajanud, kus oli kirjas, et asja peab üle vaatama tunnustatud ekspert ning eraldi oli kirjas, mida kõike ekspert peab kontrollima.
Tolleaegsel ARKi kodulehel oli tunnustatud ekspertide nimekiri ja kontaktandmed kenasti kirjas, ole mees ja vali välja. Pean tunnistama, et minu tutvusringkonda kuulunud neist mitte keegi. Mul muidugi ongi väike tutvusringkond. Kummaline oli hoopis see, et minu tutvusringkonda ei kuulunud ka kedagi, kes oleks mõnda neist ekspertidest tundnud. Isegi Tai ei teadnud. Mistõttu ma uurisin asja internetist. No inimesed on ju erinevad, ei tahaks ju lausa pahatahtliku või väga pedantse kodaniku otsa ka sattuda.
Internet oli ainult kriipsuvõrra targem ja oskas välja pakkuda üheainsa nime, millega kodanikud autoümberehitajad kokku on puutunud - Jaan-Peeter Taklaja.

Kahjuks Jaan-Peeter pole juba pea 2a enam meie seas, aga ma teeks talle lugupidamise märgiks sügava kummarduse. Tore taat oli.

Kui mina esmakordselt Jaan-Peetriga Märjamaa Statoilis kohtusin, oli ta 78a vana jätkuvalt käbe vanataat. Ta päris auto alla käpuli enam suutnud ronida, aga ümber auto mõõdulindiga joosta ja üles kabiinigi suutis vapralt ise ronida ja lasi end tükk aega Zilli kõrvalistmel ringi sõidutada, et kõikvõimalike mõõtmisi läbi viia. Auto mõõdud, kiirendus, aeglustus, müra salongis krt teab mis veel.
Eks tal vanus andis juba tunda ka, mälu ja maailma asjadest arusaamine natuke jukerdas ja see oli tegelikult lõbus. Noh näoilme pidi muidugi viisakana hoidma.
Jaan Peeter muuseas oli ainuke vanamees, kes Zilli peale ei läinud üldse erinevalt eakaaslastest pöördesse. Vaatas seda esmalt lihtsalt uudishimuliku näoga ja ütles: „Mulle need vanad autod tegelikult üldse ei meeldi. Aga ma vedasin kunagi noorena sellisega 10a kruusa”.

Teenisime siiski paar märkust ka: tuli veel pidurid üle käia ning mootoriruumi ja kabiini vahele müramatte kleepida. See viimane oli minu hinnangul suhteliselt kasutu tegevus, aga oma positiivse otsuse saime kätte. Maksis muuseas tollal selline ekspertiis 300 Eur.

Pilt

Esimene sõit uue mootori saanud Zilliga – tegelikult oli see mul üldse esimene sõit avalikel teedel selle autoga, oli mul sama aasta sügisel ja sõitsin ma Märjamaalt Raplasse. Raplasse oli vaja mul minna selleks, et ega ARKi ju ei usalda isegi tunnustatud eksperte lõpuni ja passis muudatuste saamiseks tuli auto ka seal ette näidata. Lähim ARKi büroo asus aga Raplas.
Auto oli karm, tee oli võõras, tibutas (kojamehi ei olnud), üks tuli ei põlenud, auto oli juriidiliselt tegelikult veel ebakorrektne (ka ülevaatus puudus), ARK taga otsides sattusin mingisse äärelinna tänavaterägastikku, aga kuidagi ma sinna ikka kohale jõudsin.
Rapla ARK’s oli 2 ametnikku ja mina ainsaks kliendiks. Kuna ametnikud kirjutasid, siis ma pidi veerand tunnikest ootama. Kuna väljas sadu oli vahepeal tihenenud natuke, siis vaatas ametniku-onu mind viimaks ebasõbraliku näoga, tõmbas jope selga ja läksime välja. Zilli nähes ametnik lausa sulas. Tegi tiiru ümber, kalpsas lausa rooli taha ja rääkis natuke NA mälestusi. Peaaegu unustas äragi, et pidi vaatama, kas on ikka ümberehitatud autoga.
Sain uue passi. Mõtlesin et olen kaval ja palusin auto värvuseks märkida kaitsevärvi, aga hoobilt väga lahkeks muutunud ametniku-onu üritas mis ta üritas, aga pidi lõpuks tunnistama, et tal süsteem ei lase sellist värvitooni üldse validagi. Ometi see eelmainit Volvo N86 oli just sellise värvitooniga passis. Kaitsevärv oleks mulle seepärast meeldinud, et kui mu Zilli kabiin oli kenasti oliivroheline, siis kuut oli pigem roostevärvi pruun. Ühel varasemal ülevaatusel vaatasid 2 ülevaatajat seda autot mureliku näoga ja nõudlikum neist arvas, et kuut on ikka lubamatult roostes – v.o viga. Mõistlikum ülevaataja aga arvas, et tegemist on hoopis värvipigmendiga ja kvalifitseerub veel pruunikaks-roheliseks küll.
Raplas oli kunagi selline periood, et linnakeses olid iseäranis agarad korravalvurid. Kuna Rapla on vaikne ja turvaline kohake ja noorukestel seadusesilmadel on keelatud niisama oma jaoskonna ruumides passida, siis pidid nad seda passimise-tööd tegema linnaservades põõsastes. Raplast ei olnud mingil perioodil põhimõtteliselt võimalik läbi sõitagi, ilma et Stalkeriga kiiritada poleks saanud.
Mul oli sel päeval juba kaks korda vedanud. Esiteks mitte vähem tuntud Märjamaa politseinikud ignoreerisid täielikult minu möödasõitu kohalikust Statoilist. Ja teiseks Rapla omad magasid ka maha, et ma olin nende linna tunginud. Aga linnast lahkumisel jäin vahele. Ma olin piisavalt eufoorilises tujus, et aeglaselt kulgedes lehvitasin lahkelt Rapla lastele, kes parvedena mulle lausa järgi jooksid, kui kohaliku Maxima juurde tekkinud sini-valged hämmeldunult seda korralagedust märkasid.
Lehvitasin ka neile, pälvisin autosistujate ebalevad naeratused vastu ja kulgesin kergendusohkega Märjamaa suunas edasi.
Linnast välja saades on kohe varsti üks ringristmik vaja ületada. Vägevalt rooli keerates suunda muutes hakkas silma, et vihmamärg asfalt helkis miskipärast sinakas-punaselt. Peeglid polnud mu Zillil küll enam originaalid, aga peeglivarred olid. Mistõttu neist üks näitas rohelist furgooninurka ja teine näitas üldse ämblikukujulist klaasimosaiiki.
Tõmbasin valguseffekti põhjuste selgitamiseks siis tee äärde. Nagu arvata oligi, oli mul üks sini-valge škoda mulle sabasse tekkinud. Nooruke kordnik kargas astmelauale, nõudis dokumente ja soovis teada, miks ma alles nüüd sesima jäin. Säilitasin ülevoolavalt sõbraliku oleku ja seletasin asja ära. Jutu kinnituseks oli mul ju veel trükisoe tehniline pass esitadagi. Siis soovis ametnik teada, aga miks ma ARKi’s käigu järgse tegevusena ülevaatusele ei sõitnud? Seletasin jälle ausa näoga ära, et oli küll selline plaan täitsa olemas, aga näe, nagu kiuste kustus mul tee peal esilatern ära. Ma ei saa ju minna ülevaatusele tehniliselt korrast ära autoga, ma pean nüüd garaaži remonti minema. Ju ma siis seletasin nii usutava näoga, et mundrimees kargas maha, pöördus juba minekule ja käratas: „aga need peeglid vaheta välja. Me sõitsime sul linna piirist saadik vilkuritega sabas ...!”
See oli oma pool kilomeetrit tegelikult. Ma tõesti ei näinud neid peeglitest. Aga olid õnneks siis vastu ootusi arusaajad mehed.
Ülevaatuse tegin ma hiljem hoopis Märjamaal ära. Anto väga õnnelik selle lihtsa toimingu korraldamise üle ei olnud, ülevaatuspunkti tehnilise omapära tõttu tuli Zillil piduristendi tarvis üks kardaan eemaldada.
Zilli koju, st Imedepõllule tõin ma alles 2015a kevadel ja jällegi treila peal. Lihtsalt ei usaldanud nii pikka sõitu veel ette võtta. Põllul sai sellega esialgu ainult niisama põllu ümber lusti sõidetud ja Zillijuhtimist harjutatud. Koheselt hakkas selguma, et autot vaevab ülekuumenemisprobleem ja lisaks tekkis kange soov autole paar mugavusvarustust lisada. Imedepõllul peaks nagu teoreetiliselt tarku küll olema, kelle poole sedasorti probleemide lahendamiseks pöörduda ... aga teooria ja praktika on sageli kaks ise asja. Nii ma sain lihtsalt suve jooksul katsete käigus teada, et mul lihtlabaselt radiaator (Zil originaal) lekib ja sedasorti rikke kõrvaldamiseks valatakse lihtsalt vedeliku juurde. Seda nippi ma tegelikult teadsin, Imedepõllul remonditakse niiviisi ka Land Roveri vahekaste.
Kokkuvõtvalt 2015a ei juhtunud selle autoga mitte midagi pöördelist ja ma olin tegelikult üsna õnnetu.

Kuna ma olen Imedepõllul selline pool-oma inimene juba üle 10a, siis loomulikult olen ma aja jooksul omale pidanud ka sellise töökoja leidma, kes poolvalmis lahendusi toimima saab ning autode pidureid ja roolisüsteeme remontida ka oskab. Saatuse tahtel (ja Tai soovitusel) olen ma sageli abi saanud Soo tänavalt. Nii ma otsustasin resoluutselt seda teadmist kurjasti ära kasutada ja panna Soo tänava omad lihtsalt fakti ette, et teil on nüüd Zil hoovis, tehke korda. Kui ma seda ideed Rommile tutvustasin, oli seal parasjagu töövaene periood ja ta viisaka inimesena lihtsalt ei suutnud mind piisavalt otsekoheselt pikalt saata.
Seega selle idee suurim probleem oli selles, et Zil koos kuudi ja sellest välja turrituva korstnaga oli 3,5m kõrge. Uks garaaži aga vähemalt meeter madalam.
Aga õnneks pole kuut Zillile selga keevitatud, vaid kinnitub sinna 8 kammitsa abil. Millest 4 oli viimasest kuuditõstmisest saadik nagunii tagasi panemata. Seega arenes plaan edasi. Plaani kohaselt pidi mängu astuma Lennusadma pootsman, kelleks saatuse tahtel oli jällegi mu hea tuttav Tai. Tal oli kasutada korralik upitaja tüüpi laadur, millega oleks see kuut naljaasi maha tõsta.
Aga kui ma kokkulepitud päeval Soo tänavale sõitsin ja sealt Tai’le helistasida proovisin, siis ei tahtnud ta ise kuidagi kohale tulla. Lisaks hakkas silma ,et seal Soo tn hoovi oli parkima asunud ootamatult palju kõrge turuväärtusega sõidukeid, mis muutsid seal laadimisprotsessi läbiviimise mõnevõrra keeruliseks.
Käivitasin plaani B ja sõitsin lennusadamasse. Tai oli täitsa olemas, aga juba hommikul kl 10 saavutanud sellise seisundi, et kui ta oleks isegi sellise liiklusvahendiga, nagu aiakäru, liiklusesse sukeldunud, oleks politsei ta koheselt arreteerima pidanud.
Tai oli loonud kuvandi, et sadamapootsman on jumala asetäitja meretehnilistes küsimustes kalda peal, mistõttu ma oli arvamusel, et vast ei ole mingi probleem see kuudik sealsamas muuseumis kahveltõstukiga maha tõsta ja kusagil sõjamuuseumi kola vahel mõnda aega ladustada. See ei olevatki üldse mingi probleem, aga Tai lihtsalt haihtus selle ajaga, kui ma kammitsaid eemaldasin, kuhugi kättesaamatusse. Lõin käega ja jätsin lihtsalt Zil sinna sadamasse, kuut ainult koormarihmadega selga tõmmatud. Arvain, et Tai talle sobival ajal teeb selle tõste siis minuta ära.
Tai oli terve nädala salapäraselt vähesuhtlev ja ebakonkreetne. Pikapeale siis koorus välja, et mitteveereva kuudi ladustamine sadama territooriumil on siiski ka jumala asetäitjale lubamatu tegevus.
Lõpuks aitas mind välja Maanteeabi-Pärt, kes kuudi oma kraanaauto kasti viskas ja põllule ära toimetas. Siis sain alles aprilli lõpuks Zilli Soo tänavale Rommi ehmatuseks kohale toimetatud.

Kuna hea mitu nädalat oli jälle mööda läinud, siis töövaene aeg oli muidugi mööda läinud ja kevadise tööuputusega asendunud. Ja siis tuli ka puhkusteperiood. Nii et Zilliga ära sõita sain sealt alles millalgi augustis. Ära märkimist tasub vast selline asjaolu, et kohe esimese nädalaga tõmbasid Kalamaja kohalikud kütusepaagi muidugi kuivaks ja auto olevat lennusadama suunas matkanud turistide seas menukas pildistusobjekt olnud.
Olin selle ajaga saanud maapinnale oluliselt lähemal paikneva kuudi suhteliselt mugavalt üle värvida ja vaikselt projekti järgmise etapi uurimis-mõõdistustöödega alustada.
Autol oli nüüd salongis kütteseade, jupikesevõitu Nissan Patroli küljest pärit olnud käigukang ja peeglivarred oli märksa pikemaks kasvanud, mõned näidikud olid tööle hakanud (Zil 12V pinget tarbivad mõõdikud tuli 24V omadega ära asendada) ja üht teist veel. Näiteks tuliuue sisuga radiaator. Radiaatori probleemi ma lahendasin sel viisil, et veetsin natuke aega internetis ja siis helistasin radiaatorimeister Kalle Kirspuule (http://www.radiaatorimeister.ee).
Kallega oli hästi muhe juttu ajada. Vanem mees juba, vähemalt teadis suurepäraselt, misasi on Zahhar. Ja nagu ta kuulis, et Zahhar koos Cumminsiga, siis oli tal lahendus selge. Olemasolevast radikast säilib väline kest ja sisse tuleb uus 4-realine kärg. Originaalradiaator oli 3 reas torudega.
Võin kinnitada, et suvises maanteesõidu režiimis see uus radiaator jahutab küll. Aga mudaaugu oludes pole teist veel katsetanud.

Kõige viimane tehniline uuendus, mis autot selle aasta suvel tabas, olid eelpool mainitud kojamehed. Originaalkojameestest oli alles ainult 1 ja pool vart. Originaalset kojamehe luuda ma pole oma silmaga kunagi näinudki. Sama ajastu rohkem kultusauto staatuse saavutanud Gaz-51 klaasipuhasti paistab küll väga sarnane olevat, aga vars pidi olema pikem. See kummiribaga luud aga pidi väidetavalt identne olema. Tootekoodid kataloogides on kusjuures erinevad. Gaaziku oma on aeg ajalt osta.ee jms kohtades saadavalgi, Zil oma ei paista isegi Venemaal võimalik olevat hankida.
Mistõttu ma võtsin kuulda Vello head soovitust midagi moodsamat sinna üldse aretada. Kuna need pneumoajamid olid töökorras, laideti nende elektriajamiga asendamine ka maha ning tulnuks leida lihtsalt sobiv kojamees võlli otsa.
See võll on tõsise veoauto kohta ikka jaburalt peenike ja ülimalt primitiivset kinnitusüsteemi võimaldav.

Pilt

Mistõttu ma hakkasin nuiama Jüngrit, et ta selle töö ära teeks. Nuiamisega alustasin aprillis ja juba juuli teiseks pooleks olid kojamehed ees. Raamita luud ja sobivaks viilitud LR Defenderi vars.

Pilt

Kui mul millagi jälle kirjutamise tuju peale tuleb, siis ma räägin lähemalt projekti teisest etapist ehk kuidas ma seekord oma kätega kuuti midagi täiesti ebaoriginaalset ja mittevajalikku tegin. Zil-sauna.

Järgneb ...
Viimati muutis Kjen, E Aug 27, 2018 1:05 pm, muudetud 4 korda kokku.
jaan mmc
True Off Roader!
Postitusi: 1449
Liitunud: E Jaan 14, 2008 5:04 pm

Re: Zillu

PostitusPostitas jaan mmc » K Dets 27, 2017 9:07 pm

:thumb: Tehnikaajalugu säilib enamasti vaid, tänu, heas mõttes hulludele. Lugupidamine !
Kasutaja avatar
metsapoolne
Got ARB and Nitrous?
Postitusi: 123
Liitunud: E Aug 22, 2016 11:05 pm
Asukoht: Lõuna-Eesti

Re: Zillu

PostitusPostitas metsapoolne » K Dets 27, 2017 9:54 pm

Seda elukat vaadates saan ma täitsa aru miks mu kallis meespool mu chevy Ziliks ristis....
Edu sellega, väga vahva lugemine oli :D
´Sina otsustad suuri asju ja mina väikeseid asju...ning seda kas asjad on suured või väikesed!´
Chevy Tahoe 5.3L Vortec V8
nuki
Rookie
Postitusi: 15
Liitunud: E Mär 10, 2014 8:21 am

Re: Zillu

PostitusPostitas nuki » N Dets 28, 2017 4:47 pm

:thumb: :beer: Kjen,sinu kirjatükke an alati hea lugeda,nii jätkata :D
v6sa
True Off Roader!
Postitusi: 1326
Liitunud: R Aug 19, 2005 4:31 pm
Asukoht: Harjumaa lõunapiir

Re: Zillu

PostitusPostitas v6sa » N Dets 28, 2017 6:23 pm

jaan mmc kirjutas::thumb: Tehnikaajalugu säilib enamasti vaid, tänu, heas mõttes hulludele. Lugupidamine !


Väga hästi öeldud 8)

Järgmist osa oodates...
al
True Off Roader!
Postitusi: 1104
Liitunud: T Apr 22, 2003 11:47 am
Asukoht: Elva

Re: Zillu

PostitusPostitas al » N Dets 28, 2017 6:52 pm

Projekti blogid on tõstetud uuele tasemele...

Sõrmede-pöialde amputeerimisest säästaks roolivõimendi, väidetavalt toodeti "zahhaare", ehk ka "stupa´sid" Moskavas veel 80´te alguses, aga siis juba roolivõimuga. Väidetavalt sobituvat sinna tavaline "130-e" reduktor, väikeste järeleandmistega hoovastikus, pump jms on juba vormistamise küsimus, doonoril ehk ka pump küljes. 130 pumpasid vedeleb omalgi paar tk.
Venemaal oma foorum "157" omanikele, seal roolivõimu (гидроусилитель руля, гур v.k.) teemat lahatud.
http://zil157.ru/forum/viewtopic.php?f=15&t=25, kirjutavad, et nii MAZ´i kui mainitud 130 oma on peale pandud. Keeleoskus on vajalik, aga pildid on arusaadavad.

Kjen kirjutas:...Aga minu isiklike tähelepanekute kohaselt sobib selline auto iseäranis sellisele inimesele, kellel on sügavam huvi vanameeste vastu. Gerontofiilia kõlab karmilt, aga miks mitte hoopis näiteks memuaaride kogujad saaksid suurepärase saagi.
Mitte et Zahhar sellistele 45+ härrasmeestes mõningat NA teemalist nostalgiat ei tekitaks, aga 80a vanamehed kaotavad ähmiga kepid ja kargud ära, et sellisele autole ligi saada. Just nemad on kõige ägedamad mulle teeäärest lehvitajad

memuaare jaguks vaid lehekülje jagu...
N: kuidas sõita zahhariga raiesmikul..., või kuidas käivitada 157-t vändast.
;)
Kasutaja avatar
heints
True Off Roader!
Postitusi: 1178
Liitunud: E Mär 17, 2008 10:11 pm
Asukoht: Tallinn

Re: Zillu

PostitusPostitas heints » N Dets 28, 2017 10:43 pm

Kas tõesti oli Zil muddragil viimane. Mul nagu meeles et scania läks kõige magusmalt maa alla ja juba enne kiiruskatset tuli ta kõigepealt rajale vintsida. Zil kruiisis aga vaikselt ja järjekindlalt ilma kihutamatta raja läbi. Pilt on ka hea,ma nagu Savisaar vihmavarju all kes ootab lindi lõikamist.
Ifa l60 9,6d
Heints 55 36 944
Kasutaja avatar
ahto42
Rock Crawler
Postitusi: 549
Liitunud: T Mai 11, 2010 7:49 am
Asukoht: Tartu-Luunja

Re: Zillu

PostitusPostitas ahto42 » R Dets 29, 2017 9:05 am

Mõne lisa KW saad kui turbo ja sisselaske vahele intercooleri paigaldad. Sellisele setupile on vist koos ventikaga vaja.
X-trail.
Servemet OÜ
Sepa 21 Tartu
Puurid, keermepuurid/-lõukurid, freesid, laagrid, treiterad, trei/freespingi tarvikud jne.
http://www.serve.ee
Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 518
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Re: Zillu

PostitusPostitas Kjen » R Dets 29, 2017 9:24 am

heints kirjutas:Kas tõesti oli Zil muddragil viimane. Mul nagu meeles et scania läks kõige magusmalt maa alla ja juba enne kiiruskatset tuli ta kõigepealt rajale vintsida. Zil kruiisis aga vaikselt ja järjekindlalt ilma kihutamatta raja läbi. Pilt on ka hea,ma nagu Savisaar vihmavarju all kes ootab lindi lõikamist.


Pilt

Zilli tulemus on keskmisest vist vähemalt 50% nõrgem ...
Aga vist võis olla küll nii, et Zil kinni ei jäänudki erinevalt teistest.

Aga mis puudutab roolivõimendit, Al, siis ma kutsuks Su mõne suure poe alkoholiosakonda ja paluks omale sobiva joogi valida, kui Sa leiaks mulle sellise töökoja, kes selle roolivõimendi Zillile külge paneks ja ei vajaks selleks mingit raskekujulise ülemaailmse majanduskriisi saabumist, kui enam mitte keegi maailmas autoremondi teenust ei telliks ning valida on kas päris nälja või Zilliga tegelemise vahel ...

Ühtlasi ma telliks ka jahutusüsteemile paisupaagi, et enne teeleasumist jahutusvedeliku olemasolu kontrollida. Radikasse vedeliku sissevalamisava kaudu ei näe.

Ka sellise meistriga tutvuks, kes oskaks pedaalide ja kangide ümber mingid kummilutid või kotikesed tekitada, et välisilm (külm, tuul, müra, hiired) kabiini ei tungiks. Kabiin tuleks seest ilmselt üleni müramattidega ära katta, aga kahtlane, kas seegi seda elu inimväärsemaks teeb. Kaabli- ja toruläbiviike vist liiga palju.

Hetkel pole mul endal vist majanduslikult sobiv aeg, aga õigem oleks see DAF pealt pärit ja Zil originaal vahekasti külge aretatud 5-käiguline kast asendada 6-käigulise kastiga. Maanteel kihutades tundub mootor üpris pöördes olevat.

Tegelikult ei ole see praegune peeglite kinnitus kabiini külge ka kõige parem lahendus. Oksi tabades hakkab tänu jäigale kinnitusele metall lihtsalt painduma. Kui netist 157 kohta pilte otsida, siis hakkab silma, et Venemaa päris mitmed on selle konsoolse pulga 130 raamikujulise kinnitusega asendanud.

Tagurdamise hõlbustamiseks oleks väga vajalik üks kaamera taha tekitada. Praegu on see üpris mitmekülgselt sportlik tegevus. Pingutad esmalt käemuskleid rooli väänates, siis kargad kabiinist välja ja jooksed ümber auto, et ikka kindel olla, et mõni imedepõllu hindamatu romu pole liialt lähedale hiilinud ja siis hüppega kabiini tagasi.

Kõige hirmuäratavam minu jaoks kogu selle autoga majandamise juures on see pidurivärk. Ma ei ole ise lõpuni kindel, kas lahenduseks on lihtsalt suruõhupaakide juurdelisamine. Võib olla on süsteemis mingi pidurdusprotsessi käigus avanev mittevajalik suruõhu väljapääs.

Mis puudutab aga kilowatte jms värki, siis ilmselgelt on neid vähe. Autoke oli vaimustavalt ergas, kui ma ilma kuudita Kalamajast Mõigu kaudu põllule tagasi sõitsin. Rattad võttis ikka "ketsi andes" ringi käima. Tonnine kuut peal, need rõõmud lakkasid kohe. No ikka hulka aega läheb, enne kui maanteel tippkiiruse kätte saad. Selle töömahuga 5.9 cumminsit toodeti ka märksa võimsamana, vahe pidi olema kõrgsurvepumba mudelis.

No ja kui nüüd väga aus olla, siis mina olen mehaanikas piisavalt ebapädev, et kui selle mootori küljest eraldada turbo, jahutusvee- ja roolivõimu pump (see on mul tegelikult lattu pandud) ning asetada need lauale, siis mina ei pruugi küll osata öelda, mis on mis. :cry:
al
True Off Roader!
Postitusi: 1104
Liitunud: T Apr 22, 2003 11:47 am
Asukoht: Elva

Re: Zillu

PostitusPostitas al » R Dets 29, 2017 11:32 am

Kjen kirjutas:...
Aga mis puudutab roolivõimendit, Al, siis ma kutsuks Su mõne suure poe alkoholiosakonda ja paluks omale sobiva joogi valida, kui Sa leiaks mulle sellise töökoja, kes selle roolivõimendi Zillile külge paneks ja ei vajaks selleks mingit raskekujulise ülemaailmse majanduskriisi saabumist, kui enam mitte keegi maailmas autoremondi teenust ei telliks ning valida on kas päris nälja või Zilliga tegelemise vahel ...
...
No ja kui nüüd väga aus olla, siis mina olen mehaanikas piisavalt ebapädev, et kui selle mootori küljest eraldada turbo, jahutusvee- ja roolivõimu pump (see on mul tegelikult lattu pandud) ning asetada need lauale, siis mina ei pruugi küll osata öelda, mis on mis. :cry:



Ilusate värviliste pudelitega mind ei motiveeri. Piisavaks motivatsiooniks on juba sadistlik rõõm näha, kuidas keegi Zahhariga 210+km lõunaosariikidesse sobivasse töökotta sõidab ja siis mõne päeva, nii umbes (700-1200p) pärast päälinna tagasi logistab.
Pumpa on turbost jm pumpadest lihtne eristada, see on seest kaetud puhta õliga... :lol:

Tundmata DAFiliste hingeelu, julgeks väita, et roolivõimu pump võiks analoogselt teistega olla veel mootori küljes. VOLVO-l Scanial, ei ole võimalik pumpa eraldada, nii, et muud asjad tööle jäävad ja mootorisse valgus sisse ei paistaks. Enamjaolt on ajam hammasratastega, koos kompressori, KSP jms-ga.
Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 518
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Re: Zillu

PostitusPostitas Kjen » R Dets 29, 2017 12:51 pm

Sadistidele rõõmu võiks veel pakkuda, aga see 700....1200 päeva kohe üldse ei meeldi.
Tuttavate eriline lemmikteema on ju Zil-sauna Vepsmaale kirikusse toimetamine.

Roolivõimu pumba pärast ära muretse, mingi sellenimeline õlise junni ma (st Inseneer ja Jynger nii väitsid) ma kuudist eelmine suvi ülesse korjasin ja garaaži riiulisse tõstsin.
Aga kui seda agregaatide äratundmise teemat edasi arendada, siis turbo on seest tahmane? Seega see, mille sees pole tahma ega õli, on veepump!
Jama, kui nad uued juhtuvad olema ...
Kasutaja avatar
Kjen
Der Sponsor
Postitusi: 518
Liitunud: N Jaan 11, 2007 3:14 am
Asukoht: Tallinn

Re: Zillu

PostitusPostitas Kjen » R Dets 29, 2017 6:40 pm

KUNG

Eesti keeles, vähemalt lõuna pool oli kasutusel termin: kongiga veoauto. Arvatavasti tuleneb see vene keelsest lühendist KUNG.

КУНГ кузов унифицированный нулевого (нормального) габарита

Ja selline tore artikkel, „kungide” ajaloost ja arengust.
http://www.gruzovikpress.ru/article/321 ... akoe-kung/

Ainult NA kindralstaabi operatiivosakonna juhataja ise võis teada, mis tehnikaimed mu Zilli kuudis kunagi peitusid, karmimal juhul võis kungis midagi taolist olla.

Pilt

Nimetati selliseid töökoja-autosid MTO’ks. Mõnel mudelil oli isegi kraan nina külge kinnitatav.
Zahhari puhul oli vist isegi tõenäolisem, et kasutati kena eestipärast sõna VAREM, mis tegelikult oli küll venekeelne lühend: ВАРЕМ войсковая автомобильная ремонтно-эксплуатационная мастерская (облегченная) для обслуживания и ремонта автотехники в полевых условиях.

Pilt

Minu kung oli tühi, kui seal vedelev mittevajalik kolahunnik välja arvata. Oli selline mahhagon-pruun omapäraselt lõhnav ruumike, kus olid säilinud ainult jäänused elektrisüsteemist ja mõningane hunnik kaasasaadad ja projektist ülejäänud kolu. Ruumi sisemõõdud oli 3.80 x 2.25m.

Pilt
Pilt

Uksi oli kaks – ühepoolne paremal küljel ja kahepoolne ustepaar kuudi tagaosas. Akendega olid kõik küljed piisaval hulgal varustatud. Akende ette saab kusjuures rulood tõmmata. Avatud akende jaoks olid kuudi välisküljel spetsiaalsed õnarused, kuhu allalastud aknaraami küljes olnud munakese fikseerida sai, et see sõidu ajal ei peksleks vastu külge. Keegi oli küll kuudikule midagi peale vist pillanud või jõuliselt puud riivanud, ühel küljel oli tugev mõlk ja mõned aknafiksaatorid olid küll kaotsi läinud. Ja et soovimatu lendav fauna tuppa ei tungiks, siis aknava ette sai spetsiaalse metallvõrgu kinnitada. Tõsi, võrgu silmaava on nii suur, et kahtlen, kas ta porikärbestki takistaks.

Põrand on ehtsast okaspuulauast ja oli algselt nõuka-klassikalisel viisil pruuniks värvitud. Põrandas olnud aukude järgi ma täitsa usun, et seal kuudi eesmises osas mingi treipink oli. Tagarataste koopad oli 12cm võrra põrandast kõrgemal ja plekiga üle löödud. Laudpõranda ja põranda väliskihiks olnud õhukese pleki vahel on paari cm paksune penoplastikiht soojustuseks.

Pilt

Seinad olid üle löödud 8mm vineeriga. Vineer oli heas korras säilinud, kui mustuse, õli ja värvipritsmed kõrvale jätta. Uskuge või mitte, aga kogu see kuudiku seinad oli kokku kruvitud ainult 10 suuremast vineeritahvlist + paar ribakest akende vahel. Nurgad ja tahvlite liitekohad olid metallliistudega kokku kruvitud ja ainult paari kruviga keskelt fikseeritud.

Pilt

Paremal taganurgas oli koht buržuikale. Ka buržuikat ennast muidugi alles ei olnud, aga korsten ja siiber olid olemas. Nurk oli plekiga üle löödud. Imestasin isegi, et kas see on nüüd tõesti piisav tulekaitseabinõu, aga kui ma selle hiljem lahti võtsin, siis ehmatusega tõdesin, et esialgu pleki ja vineeri vahelise ehituspapina välja paistnud materjal on tegelikult lääne inimesele surmavalt toimega asbest. Pidin 1.20 Euri poole ämbri täie materjali utiliseerimise eest prügimäel välja käima.

Pilt
Pilt

Kõikjal vedelenu träni sorteerisin ära, tarviliku panin tallele, aga seda kraami ei tahtnud isegi automoto foorumi lugejad tasuta ära viia. Läks prügimäele. Hiljem imestusega leidsin, et retrodetail.ru müüakse seda sodi kalli raha eest.

Pilt

Kuuti pääsemiseks on tagauksel redel. Selle saab üles tõsta ja ukse külge kinnitada. Vasakul olev kolmnurk on tagavararatta hoidja. Ratas ise on nii raske, et üksi jaksab seda hädavaevu ainult veeretada. Ma ei kujuta ette, kuidas sellisel autol üksi ratast vahetada on üldse võimalik. Ilmselt tuleb loodusest abimaterjali tuua ja mingeid kaldpindu meisterdada.

Pilt

Selline oli kasutada olev algmaterjal sauna ehituse plaanimiseks. Enne seinte lahtilammutamist ei olnud mul isegi see teada, millest see kuudi karkass tehtud on. Kui seda kungide ajaloo lehte lugeda, siis esimesed venelaste sedasorti katsetused olid puust karkassiga.

Esimesed sauna eskiis-plaanid tegin umbes samal ajal, kui ma mootori vahetuse projekti käivitasin.
Kuna Zil koos kuudiga polnud enam põllul, siis otsisin kuudi mõõdud internetist. Pärast tuli välja, et neid kuute on erinevaid ja need kaks esimest plaani pole päris õigete mõõtudega. Küll aga ma sain imestusega teada, et Venemaal olid lausa terved tehased, mis toodavad nii saunu kui autoelamuid erinevate furgoonide sisse. Kuna see oli 8a tagasi, siis nüüd on need autod kõik valdavalt müüki paisatud ja Venemaa müügiportaalidest võib vähemalt poolsada Zil-banjat leida.

Pilt

Selle esimese nägemuse ma postitan siia üldse selle pärast, et sellesama joonisega ma küsitlesin kahte erinevasse inimgruppi kuuluvaid inimesi. Esiteks Imedepõllu ja seal sagedamini käivaid inimesi ja teiseks oma tollaaegseid kolleege. Töötasin ma tollal Baltikumi mõistes väga suures ehitusettevõttes.
Et kumb variant oleks õigem teha. Kas suur saun või suur olmeruum?
Ehitajad tahtsid eranditult suurt sauna.
Imedepõld tahtis ruumi, kus võistluste järel viina võtta. Sauna polnuks üldse vaja.
Erandi moodustas jällegi Tai, kes soovinuks olmeruumi asemele suurt mullivanni.

Plaan number kaks valmis juba kuudi tegelike mõõtude järgi. Selle järgi tegin ka omale väikese eelarve kalkulatsiooni. Plaani kandvaks ideeks oli kasutada ära olemasolev korsten ja buržuika-nurk.
Plaanide 1 ja 2 miinuseks oli see, et tagauksest, mille leiliruum nüüd ära blokeerib, oli kuuti sissepääs oluliselt mugavam võrreldes küljeuksega.

Pilt

Kolmanda vahevariandi kandev idee oli viia leiliruum kuudi etteotsa. See konkreetne idee käiku ei läinud, kuna ahju alla jäi kütusepaak.

Pilt

Neljanda variandi järgi ma lõpuks ehitasin, aga kuna see on minu autorikaitse all olev lahendus, siis ma järgnevas teemas sauna ehituse protsessi ilmestaks küll fotodega, aga täpset plaan avalikult ei jaga.
Loobusin ka ideest siseruumidesse dušš rajada.

järgneb ...
Viimati muutis Kjen, N Jaan 25, 2018 3:19 pm, muudetud 3 korda kokku.
Kasutaja avatar
ahto42
Rock Crawler
Postitusi: 549
Liitunud: T Mai 11, 2010 7:49 am
Asukoht: Tartu-Luunja

Re: Zillu

PostitusPostitas ahto42 » R Dets 29, 2017 8:39 pm

Mul kuskil vedelemas kasutamata alist tellitud kaameraga numbrialus ja 20€ valuraha eest oleks isegi nõus selle üles otsima. Aasta tagasi käisin selle eest sama summa välja. IR valgus ledid ka. Kui tõsisem huvi siis anna märku.
X-trail.
Servemet OÜ
Sepa 21 Tartu
Puurid, keermepuurid/-lõukurid, freesid, laagrid, treiterad, trei/freespingi tarvikud jne.
http://www.serve.ee
al
True Off Roader!
Postitusi: 1104
Liitunud: T Apr 22, 2003 11:47 am
Asukoht: Elva

Re: Zillu

PostitusPostitas al » R Dets 29, 2017 8:40 pm

Vaadates seda "kungi" lähemalt, julgeks väita, et tegu on NA klubiautoga, või vähemalt liikuva komandopunkti/juhtimiskeskusega.
Avatav aken ja poldijäljed põrandas viitavad filmiprojektori asukohale. Puuduvad pimendused jms, mis omased komandopunktile.
NA-s lammutasin ühe analoogi seest tühjaks, küll uuema ja 66 pealt, aga sisu pmst sama. varustuses olid veel võimendid, valjuhääldid jms.
otsinguks paar rida:
клубная машина (на базе) зил 157
мобильный командный пункт (на базе) зил 157

Kui klubiauto, siis oled õigel teel, kultuur kuulub rahvale ja zillu on väga õige vahend selle kohale toimetamiseks.

Mine “Ehitame autot e eputa tehtuga / Build threads and show offs”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline