Aasta täpselt möödas. Mõne rea võib kirja panna, et midagi hiljem meenutada oleks. Pärast 2019 MudEst võistlust selgus ikkagi, et mootor sai uputamise käigus haiget. Ühe silindri kolb oli 1mm all pool, kui teistel. Sellest defekteerimisest mulle piisas, et uus mootor ehitada. Vana on siiamaani lahti võtmata. Uue mootri ehitasin samuti pruugitud 2.0 ecoBoost mootori baasil, aga Ebayst tellisin uue 2,3liitrise mootori võntvõlli, kepsud ja kolvid. Ehk stroker. Käisme ka dünos kevadel seadistamas. Tagumiku tunne on igatahes parem, kui varem. Mootor sai oluliselt parema väändemomendi.
Suvesõidule läksime peale suht hea tundega. Esimeselt kiiruskatsel surusime natuke ja tegime II tulemuse. Järgmisel kiiruskatsel aga uputasime auto jälle ära. Oli üks väga sügav kraav, vist jõgi pigem, kus auto läks lihtsalt vintsides ümber. Põgenesin uppuvalt alustel nagu rott. Saime auto teiste võistlejate ja oma elektrivintsi abiga kuivale. See kord ennem käima ei pannud, kui olime 100% veendunud, et mitte kuskil sisselaskes enam vett ei ole. Mootor pääses elusana. Suve Sõidu krossiks ja powerstageks pühapäeval, sain masina enamvähem korda. Pusisime Hardoga seal korralikult, kuni mu stabika kondi varras tuli tagasilla küljest lahti ja tempo langes. Krossilt saime ka II koha. Nii, et kokkuvõttes, auto oli tubli aga ei oska ujuda.
2020 MudEstil oli mul pmst ainult üks plaan, kindlast lõpuni tulla, et lõpuks ka tulemuse kirja saaks. Jube äge võistlus oli ja konkurents oli ka kõva. Ja kas mulle ainult tundub, et ka iga võistlusega on meie ja konkurentide tempo tõusnud, ei tea... Olime poodiumi konkurentsis, kuni viimase katse keskpaigani, kui väsimus ja keskendusvõime nii palju vigu sisse tõi, et neljandast kohast kõrgemat meile ei antud. Vähemalt saime ilma igasuguste jamadeta lõpuni. Natuke muidugi jäi kripeldama, et oleks pidanud ikka natuke rohkem pressima.
Lehtse Isadepäeva sõidule startisin laenatud kaardilugeja, Lauri Junkiniga. Kuna oma mees, Kotkas ei saanud tulla. Sõidu formaat oli üsna kurjakuulutav. Pimedas start, üle kahesaja kilomeetri pikk kiiruskaktse, lisaks teadagi mis maastik seal Lehtse-Tapa-Aegviidu kandis on. Korraldaja lisas ka õli tulle, kui soovitas kaardilugejatel trikooga peale tulla ja ristis kõik TR3 mehed eitedeks. Noh, eks tal ole muidugi kohati õigus.
Enne sõitu häälestasin ennast ja autot vastavalt, et mingit jama ei tuleks, kümne ja krt teab, mitme enama tunni pikkusel kiiruskatsel. Seekord õnnestus kõik, pea 90% ulatuses. Auto toimis, meeskond jaksas ka ilusti lõpuni. Tulemuseks kenake võit aasta raskeimalt võistluselt! Rada oli tegelikult super hästi pandud, koguaeg oli huvitav. Sai kihutada, sai vintsida, sai nuputada. Õnneks püsis hoog ja motivatsioon kogu katse vältel üleval ja nn "äravajumise" momente ei tekkinud. Saime raja läbitud kaheksa tunni ja u. neljakümne viie minutiga. Äge värk oli.
Talvel on plaan mootori võimust natuke tõsta ja tagavedrustuse käiku suurendada, kuna esiosa väga hea toimimine tuletab ikka veel aegajalt meelde, et see tagumine talasild on eilne päev.
- Koll hoovis nov.2020.jpg (516.52 KiB) Vaadatud 4346 korda