4x4.ee

Mille reduktorid olid kasutuses ja kas lukuga?kui lukuga,siis kas lülitatavad?

tt75 kirjutas:Mille reduktorid olid kasutuses ja kas lukuga?kui lukuga,siis kas lülitatavad?

Tagumine Sprinterilt, kohandatud Toyota Lokka diffriga, esimene Hiace, tigudiffriga. Lülitamisi ei ole ja ei tunne ka väga puudust. Viimase versiooni 4roolimine tundub üsna hea, kompenseerib meeldivalt tagumist Lokka hammasdiffrit. Kuna esisild veidi kergem, teeb ees tigudiffer ka täiesti piisavat tööd.

Mes asi see Lokka differ on?

Lokka difrid:
http://lokka.com/site/commonmodels

Meiekandis rohkem tuntud kui Lock-Right siis.

Eks tootja vahe on, poegi ei ole kummalegi saanud.

totu kirjutas:Eks tootja vahe on, poegi ei ole kummalegi saanud.

Veidi aega jälle läinud ja uut ei midagi, ühe lokka saime siiski poegima aga see oli tagajärg. Põhjuseks osutus difri tapi suitsiid.
Ja mootor sai uuem pandud (vana oli sisselaske kopsiku poldid lahti raputanud ja ahmis mõnuga tolmu) ja veidi tuunitud ka.
No ja vahepeal tegi üks hea kolleeg juutuubi sellise https://www.youtube.com/watch?v=ng9wRgtQAtY asja. Räige reklaamina pakun, et ta on sarnaseid asju valmis veel treima, kui teda motiveerida.
Veel autost rääkides, otsime jatkuvalt head porilaudade lahendust, vintsile sai lõpuks õige hüdromootor hangitud, rehvid sai protikate vastu vahetatud, õõtsapuksid said määrdeniplid (Klapperil üks härra väitis, et on ikka trampvanker küll ja seda ei taha ometi keegi kuulda, kusjuures määritavate puksidega on ikka trampvanker aga peale kurvi ei jää auto enam kreeni ja vedrustus ei kääksu enam).

Aeg liigub omasoodu ja meie veedame oma vabasid õhtupoolikuid "konnaurus", Raskest rauast ilusate asjade voolimine on kindlast tore aga "inimene õpib kogu elu...." on sulatõsi, eriti see viimane osa, mida kirjas ei ole. Kardaanirist tundus kõva asjana (ongi) aga kõik selle ümber kipub poegima (pikem teooria aga kolmandik pöördemomendist läheb "otse rauda"). Kui tõlkida lühend CVJ eesti keelde ja võtta selle vastand, saamegi klassikalise kardaaniristi (vabandan keelekasutuse pärast, sai just "kutsikapõlve" meenutatud ja endale üks "kruvikeeraja" fabritseeritud, tegelikult on see üheselt seotud Sookonna teemaga, nimelt on selleks aastaks lätlaste CanamTrophy sari lõpuni sõidetud, Seletskiste fenomeen jäi küll lahendamata aga las see olla, sõidavad viisakalt ja targalt, lugupidamine ja etappide tulemuste tagajärjel on erinevaid vahuveine rohkem koju veetud kui aastavahetusel jõuab lahti paugutada ja mingi pisiteene eest toodi ka Vana Tallinn). Aga auto suhtelise vastupidavuse eest võib tänusõnad AS EV juhatusele edastada. Nimelt kehtestati nn. teekasutustasu, mis ajas ikka fekaali eriti keema ja sai kiiruga kuuetonnine (konnaveoauto) veokas maha müüdud ja Leedust poolakate autoveohaagis soetatud. Loomkatsete tulemusel selgus aga, et 300Tdi (olemasolev DI) ei ole liiga vihane treileriveo mootor (isegi käruga võiks ju auto kiirendada) ja see tingis veduki vahetuse. Lähtudes jänkide vanasõna "parim forsseering on kuuptoll" ja majandusliku mõtlemise (suhtelise vaesuse) sümbioosist sai treileriveduk vahetatud Pajero III vastu. Mitte just liiga heaperemehelikult peetud aga selle eest üsna roostevaene. Uut mänguasja altpoolt vaadates pälvis teatud tähelepanu tagasilla ajam. Lisaks veel asjaolu, et see liikur veab tagarattad, üsna pingevabalt, ka kuival asfaldil ringi (libisemisse). Nagu allkirjast näha, jäi mõtlemine vahele (täpsemalt, sai ise suvereisile sõidetud ja Marek kasutas juhust ja saagis vana ajami seibideks, heas usus, et pajero tagasilla tükid kannatavad ka "hullu panna") ja sillad said "uued" poolteljed, rattalaagrid ja rummud. Peale seda on õnnestunud sõidud lõpetada nelikveolise autoga. Uus kogemus, igatahes. Kuna doonorina on tegemist "linnamaasturi tüüpi autoga", leiab selle tagasillast pneumolukuga, 9,5" reduktori ja CVJdega "poolassid", mille max. nurk avaldab isegi muljet. Ärge seda kodus järele tehke (vastasel korral hakkavad romulad neid juppe väärtustama ja me ei jõua neid enam osta). Kogu seda möla illustreeriva materjali leiab netiavarustest, sõidame kodus ja Lätis numbri 456 all.
No ja perspektiividest rääkides, alumised õõtsad ei kõlba enam kassi saba alla ka ja sellega kaasneb oht kogu praegusele vedrustuse geomeetriale aga see arendamine jääb aega, mil lumi maas, Antsumäel prooviks veel vanade õõtsadega sõita, vaatamata nende rõvedale "maatakistusele".
PS: kellele jäi jutt segaseks, võtke peale.

Nonii, selle projektiga siis 3 hooaega ühel pool. Pajero reduktorid ja võllid kannatavad "hullu panna" küll. Hinsal sai küll teadlikult "kindla peale" sõidetud, et hoida aasta arvestuse kohta ja see vist isegi õnnestus. Aga kriitiliste kohtade peal sai nii mõnedki "põhjagaasid" ka tehtud. Täna sai auto ära kasitud ja tundub, et enamus asju jäi terveks, tegelikult isegi ei läinud midagi katki. Ok, vintsi pumba rihm ikka läks, viimasel ringil. Nüüd siis vedrustust tuunima, võllide pikkusest tulenev laiuse suurenemine jättis alumised sharniirid veljest välja, neid on aga täitsa tüütu läbi maakera vedada (tegelikult mitte isegi tüütu aga aeganõudev) ja "roll center" on vaja palju kõrgemale saada, kurvides kreenib nii, et kuku või aknast välja. Uut asja ehitama ei hakka aga veidi kosmeetikat peab tegema.

totu kirjutas: ja "roll center" on vaja palju kõrgemale saada, kurvides kreenib nii, et kuku või aknast välja. Uut asja ehitama ei hakka aga veidi kosmeetikat peab tegema.

Sa ilmselt aimad ise ka, et ainuke ravi sellele oleks stabikas, aga see on liiga lihtne?

Stabikas on raske ja flexi pärsib. Hetkel flexiga asjad väga OK. Praeguse geomeetriaga rollcentri kõrgus ca. 100, kui 300 lähedale saaks, peaks juba täitsa hea saama. Proovime veidi moduleerida 2 õõtsaga, kui ikka kuidagi ei saa, peab mcPerchoni peale mõtlema ja selle läbi arvutama.

Stabikas ei pärsi flexi. Kui see just väga valesti tehtud pole.

Kui juba stabikas, peaks reguleeritav olema aga suures plaanis on isegi kreenimine ainult kosmeetiline problem. Raskuskese pigem langeb kreenides ja ümberminek sellest ei sõltu (peaaegu). Suur mure on "juurikad" iga ratta juures, nende kolimine velje sisse rikub olemasoleva geomeetria niikuinii ja siis võiks juba ka kreenimist vähendada. Alumise õõtsa tehniline teostus ka veel mõttekoht, kas riiul või torud, mõlemal rida puuduseid aga lähtudes vaheldusrikkuse põhimõttest, võiks seekord jälle riiulit proovida, veidi paremas teostuses.

Väga ei ole selfitanud, rohkem plasmakas ja keevitus, igasuguste ürituste vahele ( suurhalli gaala, jõulud, aastavahetus, läti aastakarika järel käimine jms.). Täna valmis esisilla lahendus, teoreetiliselt. Kui esimene sõltumatu sai tehtud talupoja loogikaga, teine arvutiga moduleerituna siis praegust ehitame talupoja loogikaga, arvutiga kontrollides ja peenhäälestades (tänud Janile). Auto peaks hakkama palju vähem kreenima ja vedrustuse töö peaks hakkama palju nilbem välja nägema. Kahjuks ei saanudki eelmise versiooniga kaalule aga tundub, et 100kg kaalukaotust võiks tehtav olla. Lämmastik on kergem kui teras ja plekk on kergem kui lehtmetall. Võitleme terasega, mille markeeringus on numbrid 1600 ja 1700 ja mida ei ole võimalik osta ( kui just autotootja ei ole), e. Hardox on selline, seebilaadne toode (kuigi, mõne koha peal, kus jäikus on oluline, kasutame ka 20mm Hardoxit) . Eks paistab, kuidas see asi praktikas tööle hakkab aga ehitada on mõnus, asjad on kerged tõsta ja jahtuvad kiiresti, peale keevitamist .