Silverbeast 2.0
Postitatud: N Juun 05, 2008 12:31 am
Proloog:
Silverbeast:
Mõte sellest, et Hõbekoll (edaspidi koll) tuleks ringi ehitada on meil keerelnud peas juba aastakese. Eriti valusalt on see teema meid püganud siis, kui juhtume kohta, kus on vaja kahte peamist offoradi komponenti - vähest kaalu ja suurt võimsust. Oleme omandanud, peale mõningaid tõeliselt suure show elementidega õppetunde, oskuse soos sõita, mitte vintsida. Oksakene on olnud see võtmesõna. Samuti oskame oma auto teha hoobilt 240 kilo kergemaks sõitjate eemaldamise teel - koll on võimeline omal jalal esimesel käigul liikuma ülekandesuhtel 1:14 käigukastis ja sinna otsa veel parrastest tulev lisa aeglustus. Inimeste keeles, auto tühikäigul liigub, kuid sa jalutad tast mööda.
Koll on algusest peale ehitatud tõekspidamistel, et autot remonditakse garaazis, ning tanke pestakse. Vastupidavus on olnud primaarseim lähtepunkt. Nelja võistlushooaja jooksul oleme vaid korra katkestanud tehnilise probleemi tõttu, ning sedagi tapval Ladogal. On olnud A.S. Mälestusvõistlus, kus meil oli probleeme õli lõdvikutega, kuid see oli nn lastehaigus, ning selle me suutsime me jooksvalt remontida.
Kokkuvõtvalt oleme ehitanud hea ja tugeva auto, millega võis võistelda julmalt.
Tehniliste probleemide poolelt aga see, mis toimub garaazis pole pooltki nii roosiline, kui arvata võib. Mogi sildadel on palju tüüpvigu, mida oleme aastate jooksul õppinud tundma, osasid parendama ja osasadega leppima. Võin vist suht rahuliku südamega öelda, et unimogi 404 veermikus ei ole detaili, mida me Eriku ja Lauriga EI oleks vahetanud, parendanud, hooldanud. Mogi üheks oluliseks veermiku osaks on ka käigukast, sest tehase seades kinnituvad sillad läbi torque tube -de kasti külge ning rohkem toetavaid kinnitusi peale vedru, amordi ja diagonaalvara ei ole.
Koll sai ehitatud käigukasti ümber e algne tõekspidamine oli, et see kast on pommikindel ning selle remontimisega me ei tegele. Taas tegelikkus üllatas suht põneval hetkel - kast on nüüdseks käinud maas 2 korda ning kolmandal korral läks ta lausa vahetusse.
Kõige selle eelneva juures on unimog siiski pommikindel. Ta hoiatab pikalt ette, kui ta katki läheb. Sõimab, koliseb, ragiseb ropendab - aga toob finishisse. Garaazis hiljem siis avastad, et mida kuradit küll me taas tegime.
2008 aastal alustasime balti karikat entusiastlikult - auto oli koos 2 nädalat enne võistlust, kontrollitud, hooldatud valmis. Tehke järgi.
Leedu võistlus oli selline nagu ta oli - saime TR3 klassis kolmanda koha. Hilisem analüüs aga viis meid sinna, kus me hetkel oleme.
Sõites autos tagasi arutasime, et miks me kolmandaks tulime, miks me ei võitnud ? Selge oli see, et leedukatel on puust, tammepuust, munad. Nad sõidavad nagu hullud, et vaata ja lõhuvad - kuid see viib nad tulemusele. Teine, aga palju kaalukam, põhjus oli aga selge. Oleme liiga jõuetud ja liiga rasked. Q Kulgur sõitis soo katsel, Pridol hambad naerust läikimas, meie aga ei saanud järvele isegi peale mitte. Meid ei kannnud, me olime liiga rasked.
Raskus on suhteline mõiste, krossis, kraavide ületamisel on see suht abiks ja oluline komponent ühel spetsklassi masinal, ning oleme ausad, ega eriti keegi meie kraavi leivanumbrit järgi teha ei ürita. Samas, 2850 kilogrammi võistluskaalu on umbes 800 kg liiga palju.
Otsustele aitasid liikuda ka see häving, mida me olime suutnud oma korras, hooldatud autole teha. Hävitasime oma kalli MasterPulli nööri
Tapsime ära auto tagasilla ülekande
Kahjuks pole mul pilti sellest, mis on toimunud satekate tsentreerimis seibidega. Nedest metallist poolkuudest võis vastu valgust läbi vaadata, midagi polnud eriti järel ca 2mm rauatükist. Ja me olime oma auto sildades kasutanud mitte TAD 17i -d. Seda küll peale nende veekindlaks muutmist... Siiski, mõistlik on moogiomanikel igaks petteks need sõlmed üle vaadata, et ei tuleks sama tulemust, mis siin sai ette näidatud.
Silverbeast:
Mõte sellest, et Hõbekoll (edaspidi koll) tuleks ringi ehitada on meil keerelnud peas juba aastakese. Eriti valusalt on see teema meid püganud siis, kui juhtume kohta, kus on vaja kahte peamist offoradi komponenti - vähest kaalu ja suurt võimsust. Oleme omandanud, peale mõningaid tõeliselt suure show elementidega õppetunde, oskuse soos sõita, mitte vintsida. Oksakene on olnud see võtmesõna. Samuti oskame oma auto teha hoobilt 240 kilo kergemaks sõitjate eemaldamise teel - koll on võimeline omal jalal esimesel käigul liikuma ülekandesuhtel 1:14 käigukastis ja sinna otsa veel parrastest tulev lisa aeglustus. Inimeste keeles, auto tühikäigul liigub, kuid sa jalutad tast mööda.
Koll on algusest peale ehitatud tõekspidamistel, et autot remonditakse garaazis, ning tanke pestakse. Vastupidavus on olnud primaarseim lähtepunkt. Nelja võistlushooaja jooksul oleme vaid korra katkestanud tehnilise probleemi tõttu, ning sedagi tapval Ladogal. On olnud A.S. Mälestusvõistlus, kus meil oli probleeme õli lõdvikutega, kuid see oli nn lastehaigus, ning selle me suutsime me jooksvalt remontida.
Kokkuvõtvalt oleme ehitanud hea ja tugeva auto, millega võis võistelda julmalt.
Tehniliste probleemide poolelt aga see, mis toimub garaazis pole pooltki nii roosiline, kui arvata võib. Mogi sildadel on palju tüüpvigu, mida oleme aastate jooksul õppinud tundma, osasid parendama ja osasadega leppima. Võin vist suht rahuliku südamega öelda, et unimogi 404 veermikus ei ole detaili, mida me Eriku ja Lauriga EI oleks vahetanud, parendanud, hooldanud. Mogi üheks oluliseks veermiku osaks on ka käigukast, sest tehase seades kinnituvad sillad läbi torque tube -de kasti külge ning rohkem toetavaid kinnitusi peale vedru, amordi ja diagonaalvara ei ole.
Koll sai ehitatud käigukasti ümber e algne tõekspidamine oli, et see kast on pommikindel ning selle remontimisega me ei tegele. Taas tegelikkus üllatas suht põneval hetkel - kast on nüüdseks käinud maas 2 korda ning kolmandal korral läks ta lausa vahetusse.
Kõige selle eelneva juures on unimog siiski pommikindel. Ta hoiatab pikalt ette, kui ta katki läheb. Sõimab, koliseb, ragiseb ropendab - aga toob finishisse. Garaazis hiljem siis avastad, et mida kuradit küll me taas tegime.
2008 aastal alustasime balti karikat entusiastlikult - auto oli koos 2 nädalat enne võistlust, kontrollitud, hooldatud valmis. Tehke järgi.
Leedu võistlus oli selline nagu ta oli - saime TR3 klassis kolmanda koha. Hilisem analüüs aga viis meid sinna, kus me hetkel oleme.
Sõites autos tagasi arutasime, et miks me kolmandaks tulime, miks me ei võitnud ? Selge oli see, et leedukatel on puust, tammepuust, munad. Nad sõidavad nagu hullud, et vaata ja lõhuvad - kuid see viib nad tulemusele. Teine, aga palju kaalukam, põhjus oli aga selge. Oleme liiga jõuetud ja liiga rasked. Q Kulgur sõitis soo katsel, Pridol hambad naerust läikimas, meie aga ei saanud järvele isegi peale mitte. Meid ei kannnud, me olime liiga rasked.
Raskus on suhteline mõiste, krossis, kraavide ületamisel on see suht abiks ja oluline komponent ühel spetsklassi masinal, ning oleme ausad, ega eriti keegi meie kraavi leivanumbrit järgi teha ei ürita. Samas, 2850 kilogrammi võistluskaalu on umbes 800 kg liiga palju.
Otsustele aitasid liikuda ka see häving, mida me olime suutnud oma korras, hooldatud autole teha. Hävitasime oma kalli MasterPulli nööri
Tapsime ära auto tagasilla ülekande
Kahjuks pole mul pilti sellest, mis on toimunud satekate tsentreerimis seibidega. Nedest metallist poolkuudest võis vastu valgust läbi vaadata, midagi polnud eriti järel ca 2mm rauatükist. Ja me olime oma auto sildades kasutanud mitte TAD 17i -d. Seda küll peale nende veekindlaks muutmist... Siiski, mõistlik on moogiomanikel igaks petteks need sõlmed üle vaadata, et ei tuleks sama tulemust, mis siin sai ette näidatud.