KELMIHOIATUS!!!

[silmaonu]

Otseselt ei haaku siinsega aga loodan, et moded aru saavad ja ei kustuta seda postitust. Kindlasti pole siinsetest foorumlastest mina ainuke ehitusettevõtja või arendaja. Postitan selle kirja kõikvõimalikesse avalikesse saitidele, kuna sellist paska kogemust ei soovitaks ka väga halvale vaenlasele. Stoori selline:
Kasutades ära Eestis valitsevat tööjõu defitsiiti, sai teoks sügisel plaan hakata läbi kohaliku kontaktisiku Ungarimaal maale tooma ungarlastest profitööjõudu. Paberil ja peas arvutused tehtud, äärmiselt kasumlik ettevõtmine tundus olevat. Paraku ei osanud keegi meist arvata, et siia saadetud madajaritest mitte ükski isik ei vastanud vastavalt etteantud proffessiooninõuetele. Asi oli üldse väga kaugel sellest, et keegi üldse, kätega tööd teha oskab. Jutu järgi olid kõik kõigist kõige parimad. Samal ajal klatsiti nagu naised saunas üksteist taga. Ühesõnaga sõber sõbra peale selja taga kitse pani. Kuna pole kunagi praktikas kokku puutunud probleemiga, et kas oskamatusest või tahtmatusest mingit lauspaska kokku keeratakse, ei tekkinud esimesel kahel kuul ka kahtlust, et midagi valesti minna võiks. Kõik tundus minevat suht okeilt. Loomulikult iga uue algus raske on aga hea ürituse nimel ja korraliku kasumimarginaali nimel tasub ju alati ennast veidi ohverdada rabades tööd teha.
Kuna siia saadetud kodanikest praktiliselt kõik olid enda professiooniks märkinud maalrid, kivimehed-krohvijad, sai julgelt viimistlustööd ette võetud. Kvaliteedi järlkontrolli sai pisteliselt tehtud, kuna teostatavate tööde mahtu sai ikka miskit kolmekümnele mehele võetud ja pole kunagi pidanud vajalikuks kõiki pindu üle mõõta. Ja nii juhtuski see mida kunagi ei tohiks juhtuda. Suht levinud kiire arndusprojekti tavaliseks kvaliteediklassiks on reeglina RYL II, mida sellise masstootmise juures nagu Eestis reeglina ikka järgitakse.
Õudus hakkas korraga, peale kahte töökuud, kui ungarlastest krohvijate ettevalmistatud pindadele hakati tegema ungarlastest maalrite poolt lõppviimistlust. Selgus, et vennad olid ikka täis pasa kokku keeranud. Tavaliselt vastutab maaler lõppviimistluse eest, eeldusel, et ettevalmistatud pindade tolerantside kõikumised ei ole suured. Kui kõigubki, siis ikka vana hea maalrionu-tädi ikka see on, kes asja vastavalt heale ehitustavale ja kehtivate ehitusnormidega vastavusse viivad.
Kodanikest ungarlastest maalritel oli aga arusaam maalritöödest ikka totaalselt erinev siin esinevast. Nad ikka jäidki lõpuni raiuma stiilis tekk kare, padi torgib. Professionaalne maaler Ungarimaalt näiteks peab pahteldamiseks seda, kõik pindade kõikumised tuleb üle pahteldada selliselt, et vastavad kõikumised jäävadki, pahteldamisejärgselt. Ühesõnaga väidetavalt pahtli eesmärk ongi seda lihtsalt mööda seina-lage laiali määrida, lauspahteldust nad ikka sügavalt nülivad. Lihvimist nad ka ei armasta, teipi ei tunnista, linti vihkavad, nurgad neil ümmargused. Kõige parem on ikka pahtliga pask kokku keerata, mõne koha pealt lihva-lihva ja siis enne seda, kui keegi järelvalvet tegev kodanik jaole jõuab, kohe krunt peale. Maalimine neile meeldib. Endi poolt sitalt ettevalmistatud pindasid võõpavad nad rõõmuga kasvõi korda kümme. Millegipärast ei jõudnud neile ka peale NELI KUUD tehtud tööd kohale arusaam, et värvitud pindade peal hakata parandusi tegema, eriti pahtli ja lihvparandusi ei ole nii eelkõige mitte ratsionaalne materjalikulu poolest kuid ka mingi momendini jõudes osutub see üritus suht võimatuks. Lõpmatuseni pole võimalik parandada. Selleks pole reeglina ei kellelgi ette nähtud ressurssi nii matejalikulu, töötasu arvestuse kui ka selleks kuluva aja näol. On üks ilus ütlus, et sitast saab saia teha. Peale kogemust antud kodanikega pean tõdema, et saiast sitta teha saab küll. Ei saa rääkida resultaadist, pigem selle puudumisest.
Pikalt ei kirjuta, kuna sellest neljast kuust võiks lausa eraldi raamatu kirjutada, mida ka kolleeg Erkki, kes seda pornograafiat siiani koos oma isa Jaaniga likvideerida üritavad, objektidel, kus veel heas usus ja tööjõu puudusel neid hoitakse. Loomulikult ei taha keegi tellijatest selle parktiliselt kogu korduvalt ungari proffide poolt parandatud paranduste ümbertegemiste eest maksta. Nii ka ju loomulik. Kellelgi pole rahakott puuga seljas.
Ühesõnaga olen kuulnud infot, et antud kodanikud peale seda, kinga said on nad lihtsa raha teenimise eesmärgil jälle tagasi Eestis. Ei soovitaks kellelgi nendega tegemist teha, kuna juttu ajavad nad ilusat. Samuti ei sobi nende `manana bisneks` eestlaste töötempoga. Võrdluseks võiks tuua, et laisk eesti töömees teeb sama ajaga mitu korda kvaliteetsemat ja kiiremat tööd.
Loomulikult saab siinjuures ungarlaste kaitseks rääkida rahvuslikest, regioonilistest eripäradest, kuigi väidetavalt nad meie vennasrahvas ikka on. Kindlasti ei saaks ka vaielda ka erinevatest töökultuuridest, materjalidest, töövahenditest. Ka ei tahaks enesele võtta vastustust, et keelebarjääri taha miskit jäi. Selleks sai lausa spetsiaalselt palgatud põhitöökohaga tõlk, kes infot vahendas. Lisasuhtluskeeled olid veel vene-, inglise-, saksakeel. Sidevahendid olid ka firma poolt olemas igal brigaadil üks, lepingulised kaardid sees, loomulikult limiteeritud, kusjuures firmasisene suhtlus oli praktiliselt tasuta, 0,25 eeku/minutist pole ju mingi raha. Telefonid olid neil ikka alati kinni juba nädalaga suudeti 1,5 kilone limiit/telefoni kohta lõhki ajada.
Viriseda ja hädaldada meeldis ka neile. Eriti suured sõnameistrid olid kaks venda kuskilt mägede piirkonnast. Nad lausa võisid sind tunniks ajaks jutustama, sorri mitte jutustama vaid pigem sundida sind kuulama oma nutuhala, kui halb ikka kõik on. Jutupaunik oli ka keegi härra aastates viiskümmend, patsiga nimeks tal Jozsef Drahos, oli kohal oma autoga, saksa keel suus, kraaps ette, kraaps taha. Naistele meeldis tal igast nilbust kokku jutustada, n.õ. delikaatselt. Jutu järgi oli kõikide maalrite kuningas, aastaid maalerdanud nii saksas, sveitsis, tsehhis ja kes teab kus. Peale seda, kui vend kahe eramaja maalritööd ikka nii sitalt tegi, et see vähimatki kriitikatki ei kannatanud ja tellija soovitas mul otse teed perse kerida, tekkis mul kahtlus, et vend võib-olla tõesti tegigi aastaid piiri taga tööd. Ei tea, mis tööd imes mõnel vennal lutti võibolla?

Praeguseks kõik lihtsalt hoiatuseks teistele. Ämber tundub sama olevat.
Ahjaa, unustasin ‚lisada, et osade kodanike vastu lausa politseisse avaldused tehtud, kuna varastatud, lagastatud, lõhutud, hooratud asju peab kolm firmat endal väärtuses ca 200 kilo korstnasse kirjutama. Rendipinnalt võeti isegi toidunõud kaasa, rääkimata tööriietest, saabastest, telefonidest jne. Kahjunõuded ulatuvad VEEL lõplikult kokku löömata ikka sadadesse kilodesse.

Allakirjutanu:

Meelis Koemets võtan enesele täieliku vastutuse ülaltoodud kirjutise suhtes, andes mõista, et vastavalt EV-s kehtivatele seadustele võib antud kirjutist käsitleda laimuna teiste, kolmandate isikute suhtes ja antud kiri ei sisalda kriitikat Ungari riigi ega rahvuse ega ka mõne teise ja/või kolmanda riigi, rahvuse suhtes.
Antud kirjutises on otsesed viited konkreetsele inimestele, kellega oli ka täiesti ametlikult fikseeritud töösuhe, kuid peale korduvate töölepingust tulenevate kohustuste mittetäitmist on töösuhted tööandja poolt lõpetatud. On vaid aja küsimus, mil tööandja hakkab rakendama vastavalt kokkuleppelisi lepingulisi sanktsioone töötaja suhtes.


Lugupidamisega,

Meelis Koemets
Newcomer OÜ
Projektijuht
GSM: +3725087593
Tel: +3726420536
Faks: +3726420537
Mail: meelis@newcomer.ee