ajee nalja ka VOL8

[linnuke]

Kes keelt ei mõista jääb poindist ilma

[tyyp07]

Mis eelmisel teemal viga oli?

[tarmo]

Millegipärast otsustas uue teema teha sama nimega, aga ongi paras hetk "lehte keerata". Nüüd siis vol8.

[linnuke]

Ei olnud minust uue teema tegiat.Lihtsalt VOL7 sattus valesse kohta ja ilmselt otsustati asi nii lahendada.Sry

[Landy]

Varasemad naljad:
http://forum.4x4.ee/viewtopic.php?t=82
http://forum.4x4.ee/viewtopic.php?t=8909
http://forum.4x4.ee/viewtopic.php?t=15618
http://forum.4x4.ee/viewtopic.php?t=22080
http://forum.4x4.ee/viewtopic.php?f=5&t=28296
http://forum.4x4.ee/viewtopic.php?f=5&t=36352

Vähem Youtube linke ja rohkem anekdoote seltsimehed!

[linnuke]

Peatab miilits siis uhke mersuga sõitva uusrikka kinni.Load palun.Kobab teine siis kissis silmadega mööda panipaikku,lõpuks leiab,näh load.Võmm loeb,ajab silmad punni..joppa.. kuidas sa sõidad,endal vaja kanda nii kangeid prille.Nahhui mulle prillid,mersul terve esiklaas miinus 8.
PS.Vene keel on tõlkimatu.

[honkomees]

...mersul terve esiklaas miinus 8...

parim ärandamisvastane seade, keegi peale peremehe ei suuda sellisega isegi treila peale sõita

[Marlai]

Oma urust hiilib välja saksa päritolu hiir, vaatab ringi – kassi pole –, hüppab baariletile, laseb endale kannu õlut, joob ära ja kihutab urgu tagasi.

Minuti pärast pistab oma urust nina välja prantsuse hiir, vaatab ringi – kassi pole –, haarab baaririiulilt veinipudeli, teeb lahti, valab klaasi täis, joob ära ja põgeneb urgu tagasi.

Siis ilmub urust välja vene hiir. Vaatab ringi – kassi pole –, võtab külmkapist viinapudeli, teeb lahti, valab endale pitsi viina ja joob ära. Vaatab siis uuesti ringi – kassi pole –, valab teise pitsi viina ja joob ära. Siis kolmanda ja neljanda pitsi. Pärast viiendat istub maha, vaatab ringi – no ei ole kassi! –, silitab muskleid ja pomiseb õelalt: “Küll ma su, raisa, ära ootan…”

[TiitR]

Pikk jutt küll, aga äkki kannatate ära

Kuidas Opeli mehed turbot tegid.

"Valasime Matuga reedel õlli sisse, kuulasime tümmi ja vaatasime youtubest pulle videosid. Ühes pildis näidati siis, kuidas lehepuhuri vai mis ta si** nimi ongi, ühesõnaga lehepuhuriga turbotati hondast viiskend heppa paugust juurde. Tra, pirn läks kohe põlema Matu teadis, et Betsy vanamehel pidi selline riistapuu olemas olema. Betsy on selline elukas, et kui kirevad hilbud ümbert ära koorida ja lasta tal mudas püherdada, võiks vabalt metssea pähe maha lasta. Ausalt, nägu on ka selline. Selge, emiselt blokk messengeris maha ja moosima, et äkki saaks relva laenata, hoov lehti täis, vanamees möliseb ja et tuleme Matuga vorste grillima ja tinti panema, kui tal vanemaid kodus pole. Matu tõi siis siva relva ära ja tuli välja, et see t*** töötas ainult voolu pealt. Mida vittu! Laupäeva hommikul võtsime tööriista laenutusest Matu vanema venna passiga (ta on Matuga suht sarnane) generaatori ja kütsime garaazi värki kokku laduma. Kõigepealt võtsime õhupuhasti välja, et takistust ei oleks, siis otsisin ma kuskilt keldrist välja miski plastist akordioni lõõtsa meenutava toru, mille ühe otsa tõmbasime mägiaivari teibiga õhupuhasti otsa ja teise otsa lõikasime pikuti lõhki, venitasime lehepuhuri otsa ja siis poolteist rulli teipi ümber. Et puhur paigas püsiks, otsustasime, et mina sõidan ja Matu istub katusel ning opereerib puhurit. Tegime ilma puhurit tööle panemata proovisõidu, millega selgus, et katusel kipub libisema, pole kuskilt kinni hoida ja külm pidi ka olema. Ok naabrimeest polnud näha ja kruvisime ta mosselt laenuks maha katuseraami. Naabrimees on mingi ilge jobu - ostis kolm aastat tagasi mingi sitase mosse, ehitas selle kohale varikatuse, remontis, lõi läikima ja nüüd suviti mõni nädalavahetus sõidab sellega. Küsisin kunagi, et kas mosseliigas ka rallimas käib ja see muhv hakkas rääkima, et kõik originaal, must number jne. Lammas! Aretasime pakika askonni katusele, Matu istus prooviks peale ja see vajus kõveraks - no pohh, peaasi, et saab istuda ja on kust kinni hoida! Geneka panime pagassi, Matule külma vastu tema vanaisa puhvaika selga ja läkiläki pähe ning veeresime tänavale. Kõigepealt rallisime ühe korra niisama tänava ühest otsast teise, et oleks võrdlusmoment, kuidas turbotamine laksab. Võtsime positsiooni sisse, hakkasin vaikselt teise käiguga liikuma, Matu pani puhuri tööle, mootor läks pöördesse hakkas paukuma ja krt, kus siis alles astus! Plaks! Lõid kõrvad kukla taga kokku! Lasin gaasi lahti ja munnigi! Masin kimab edasi! Ok hakkasin just käiku välja võtma, kui ees käis ilge kolin võttis korra rattad blokki, auto risti, müraki üle äärekivi ja läbi õuna muti aia totshna puukuuri! Mingil hetkel käis taga veel mürts, kui generaator pagasnikust koos tagaistmega ette sõitis aga kuna see täpselt juhtus, ei tea. Ajasin end masinast välja ja nägin, kuidas Matu, käed jalad laiali, koos eterniitplaatidega kuuri katuselt alla vajus nagu vedel si**. Õuna mutt koperdas maja ukse peal ja lõugas, lehepuhuril oli juhe tagant ära tulnud ja see pikk toru pooleks, autol nina koos radikaga sodi ja Matu roomas vigisedes kuuri juures.

Traumapunktis öeldi, et Matu pääses hullemast tänu paksule puhvaikale ja läkiläkile, pidid mingid põrutused olema. Betsy blokkisin kohe messengeris ära. Vaatab, kuidas selle kuradi puhuri talle tagasi saab toimetada. Vähe sellest, et see katki on, on see õuna muti käes ja too ei andvat seda enne tagasi, kui aed ja kuur parandatud on. Genekal läks eest mingi voltmeeter vai asi katki aga selle viisime niisama tagasi ja raiusime, et oli juba enne. Vanamees aitas õhtupimedas auto ära tuua ja julges möliseda midagi stiilis: ·Kui sa ükskord omaette elama kolid, siis joon nädal aega järjest!· - Ise kuradi muhv ei joo saunas ka rohkem, kui ühe õlle!
Ilgelt si** on praegu olla, raha ka ei ole, muidu teeks mingid õlled. Hetkel vaja siis askonnile paremat esituld, kaitserauda paremat esitiiba ja radikat. Vanamees ütles, et mootor ka ei käivat enam ringi. Kui kellegil üle, siis vahetaks mingi telefoni, supaka vms. vastu. Andke teada, teeme kaupa!

PS! Kellel mingeid poksinippe või midagist sellist tarkust on, võiks jagada. Naabrimees olevat lubanud mulle selle mosse pakiraami laenamise eest lõuga anda.


Käisin täna asja Nahkuriga arutamas, tal oli ropult kiire ja polnud aega rääkida aga niipalju sain teada, et mul oleks turbo jaoks olnud vaja sepistatud kolbe ja igast muud jama. Ok, tellin siis sepistatud kolvid ära, saab mootor tihedam ka! Saatsin niipaljudele seppadele, kui netist leidsin hinnapäringu, eks vaatab, kes odavamalt teeb. Juhul kui olemasolevad kolvid on täiesti perses, niiet neid enam sepistada ei õnnestu, siis oleks heas korras kasutatud kolbe vaja.
Tra, pidin täna ringiga selverisse minema, kuna Betsyl koolivaheag ja kuradi v*tt riisus terve päeva aias lehti. Korjasin elamisest kõik pudelid kokku, surusin seljakotti ja ja tegin rattaga kaks tiiru, siis veel Matu poolt taara ja saime kahepeale kolm kaheliitrist bocki. See ringiga poes käimine ajas si** keema ning otsustasime, et Õunamutiga tuleb kiiresti ära klaarida. Garaazist sain materjali, sellised 5x5 cm latid, Õunamutt virises küll alguses, et kitsad jne. aga kui aed juba ilmet hakkas võtma, siis tõi värvigi, niiet ses osas sai ühele poole. Kuuri seinal pold suurt midagi viga, kruvisime murdunud lauad seestpoolt aiaehitusest ülejäänd materjaliga kokku ja jäi veel katus. Töö kõrvale oli kaks bocki ära läinud ja kuuri taga kusel käies leidsime sealt eterniitplaate. Hakkasime siis neid plaate kuuri ette tassima, kui Õunamutt mölisema hakkas, et need tema plaadid, meie toogu lõhutute asemele ise uued ja muu selline vigin. t***, kuradi vanamutt, ise sent surmale võlgu, kuhu pe***e sa selle eterniidi paned, lööd kirstule pääle vä? Türade muld hakkas õhku ahmima ja kadus tuppa, sai vähemalt rahulikult tööd teha. Katus peal, lasime ukse taga kella, mutt ei öelnud sõnagi, tegi ukse ainult niipalju lahti, et vahelt lehepuhur üle anda. Dementne vanamutt!
Kodus tuli mingi ilge mölisemine, et garaazist on saunalava ehituseks ostetud dermohaab või miski selline kadunud - no mingu nad ka per*e! Vittu! Kolm kuud vedeles ja kedagi ei huvitanud! Keeran nüüd uuesti magama, kurat pea valutab ja homme saab minna tänavakivi laduma, kui hästi näkkab, siis nädala lõpuks masina remondiraha koos ja jääb veel ka joogi peale."

[tyyp07]

Normaalne masin müügis

http://www.soov.ee/vorumaa/Mazda_323_19 ... ?ca=13&w=3

[rmann]

Normaalne masin müügis

http://www.soov.ee/vorumaa/Mazda_323_19 ... ?ca=13&w=3

Vähemalt oleks võinud rattad all ikka ümmargused teha !

[rt23]

kõike saab osta:
http://noortehaal.delfi.ee/foorum/read. ... 875,page=1

[andrusr]

Eriti vihane oma auto peale:
http://auto.motors24.ee/vehicles/374972 ... &sort=paid

[Tarmu]

Päeval, millest täna juttu tuleb, veetsid meie loo kangelased taas kord mõnusalt aega ja lobisesid elust-olust.

Põrgu uhkeldas:

“Mind peeti eile viis korda meeles!”

Kaugelt Venemaalt pärit, aga teiste vägisõnade poolt ammugi omaks tunnistatud Nahui nentis tagasihoidlikult:

“Mina olin eile õhtul trahteris suisa sidesõnana kasutusel. Ei mäletagi enam, mitu korda sai väljas käidud, lugemine läks sassi!”

Nahui abikaasa, imekaunis Pizdets, vaatas teda heldinult.

“Pohui!” ütles Nahui ja Pizdetsi hõimlane Pohui laisalt. Pisike, kollase näo ja pesemata juustega Türahiinlane ohkas raskelt. Temaga polnud kellelgi juba ammu asja olnud, sest tema sokid kippusid haisema.

“Aga minul on Harjumaal Jõelähtme vallas Sambu külas omanimeline mägi!” kelkis Munni ja Türa kauge sugulane Seamunn. “See on koguni kultuurimälestiseks kuulutatud!”

Vitu ja Putsi suguvõsa pesamuna, kaunis ja kähar Tuss võnksutas karvu ja avas oma ilusad häbememokad, et midagi öelda, aga Perse jõudis temast ette:

“Mine siis persse!”

Kõik vägisõnad naersid heatahtlikult ning vanim nendest, hall ja tokerdanud Raisk, tegi Seamunnile pai. Ootamatult läks suu lahti ning rüvesõnu tabas pahmakas külma õhku. Sitaauk sööstis kiiresti vabadusse. Mõne aja pärast naasis ta rahulolevalt ja teatas:

“Kaikusin just üle kalmistu! Ta libises väravas ning kukkus tagumiku peale maha.”

“Oot-oot, mille peale ta kukkus?!” nurises Perse.

“Olgu, olgu!” rahustas teda Vana Vitt. “Küll tuleb peatselt taas ka sinu kord!”

“Aga mäletate,” küsis Munn, “seda korda, kui mind politseinikule öeldi?”

“Oojaa!” hüüdsid vande- ja vägisõnad läbisegi.

“Me suisa tuprusime huultele, kui kohtunik pärast küsis, et kas te tunnistate ennast süüdi, et ütlesite politseinikele sõna, mida kohus keeldub siinkohal kordamast!” ladises Pasarahe õhinal.

“Jah, aga kohtusaalis me siiski välja tulvata ei julgenud,” nentis Litapoeg. “Kahjuks on inimesi, kes meid ei mõista, kellele me ei meeldi. Moralistid ja puritaanid, need on kõige hullemad…”

“Uh, milliseid koledaid sõnu sa tead!” ütles Türa ja võdistas kotte.

“Aga sina käisid eile jälle internetis ja kaotasid oma täpitähe ära ja olid pool päeva Tra!” meenutas Nuss. Türa noogutas häbelikult ja vastas:

“Jah, aga õnneks kasvab see mulle iga kord päris ruttu tagasi.”

Nii mõnedki hõimlased olid vaatamata pidevale täpitähe kadumisele Türa peale natuke kadedad. Eks igaüks nendest tahtis vähemalt mõnikordki Kirjalikuks saada, kas või elektroonilise maailma kaduvuses.

Suu avanes ja sõnad elavnesid. Kelle kord? Kes saab kõlada? Tilluke ja ebamäärase kujuga Vituvahe Higi hakkas erutunult trügima ning astus Kuradile kogemata saba peale. Harvakasutatav, kuid oma küsimärgi üle väga uhke Mida Urru? sööstis vabadusse. Kolleegid läksid elevile – marginaalid sööstavad võitlusse ju ainult väga erilistel puhkudel.

“Päriselt kah!” seletas naasnud küsimärgiomanik. “Vanamutt kleepis Tartu Ülikooli sildi peale teipi! UniverSITAS Tartuensis on nüüd Univer… Tartuensis! Ja teate, ma arvan, et see vanamutt ongi kurikuulus Teibi-Memm!”

Sõnad sumisesid küsivalt. Persevest seletas:

“See on üks selline inimene, kes kui kohtab raamatus ebatsensuurset sõna, siis kustutab selle valge korrektuurilindiga ära, et vähemalt need inimesed, kes peale teda seda raamatut loevad, ei peaks neid sõnu seal nägema. Ju ta nüüd võtab juba suuremalt ette.”

“See on ju… Tsensuur!”

“Genotsiid!”

Vägisõnad kilkasid ärritatult läbisegi ning kutsusid üksteist südametäiega nimepidi.

“Ajukepp, sina oled nime poolest mõistusele kõige lähemal! Ütle, mida me peame tegema?” küsis Kusehais viimaks.

“Njaa,” vastas kõnetatu. “Olgu. Plaan on selline. Tuleb ette võtta väike maskeraad. Meil on vaja vabatahtlikke ja rühmajuhti. Kuulake hoolega!”

Vägisõnad kogunesid ringi ning sumin lakkas. Tähelepanelikumal vaatlemisel oleks selgunud, et kujund, mille nad Ajukepi ümber moodustasid, ei olnud siiski ring, vaid üksainus suur kõrv. Peatselt oli plaan selge. Rühma komplekteerimine usaldati kõige auväärsemale.

Türa tänas kolleege usalduse eest, pani lipsu kaela ning muutus nagu nõiaväel ontlikuks Meesterahva Suguelundiks.

“Teie tulete kaasa!” hõikas ta Vitule ja Putsile. “Tõmbate stringid ülle ja olete täna minu saatjad. Õed Vagiinad.”

“Ma võin hästi nunnut türklannat kah mängida!” ütles Vitt õhinaga. “Siis oleks mu nimi Amcik!”

Pimedast suunurgast kostus krabinat ja välkusid kellegi silmavalged. See oli alles hiljuti tavaliste sõnade juurest solvangute hulka saadetud Neeger, kes polnud vanemate saatusekaaslaste poolt veel päriselt omaks võetud.

“Kas ma võin kah tulla? Pole viimasel ajal eriti käinud kusagil,” ütles must mees paluvalt.

“Olgu!” ütles Türa. “Kamp on koos. Ja nüüd, valmis olla, hüpe!”

Teibi-Memme suus ei leidnud meie kartmatud misjonärid ühtegi tuttavat sõna ja otsustasid veidi kaugemalt ringi vaadata.

Memme pea oli seestpoolt nagu suur ja räämas katedraal. Igal pool vedeles läbisegi teibirulle ja pühapilte, kõrge lae all laperdasid ja põrkusid üksteisega kokku paljaste tagumikega ja Downi tõvele iseloomulike nägudega inglid. Kõigil neil olid põsed punaseks värvitud.

“See on kirik!” teadis Neeger. “Ma ükskord vupsasin sellises kohas korraks suust välja, aga see oli kogemata. Vaadake, siin on ühel pildil kah teip peal. Piilume, mis sinna alla jääb!”

Teibi all oli pilt kurvast mehest, keda katlas keedeti. Katla peale oli kirjutatud mehe nimi – Püha Vitus, Sitsiilia kaitsepühak.

“Vaene õnnetu!” ütles rühmajuht. “Aga olgu, alustame operatsiooni järgmise etapiga. Poeme kõrva!”



Teibi-Memm istus raamatukogu lugemissaalis, ees kuhi Piibleid. Ta sirvis ühte neist ja mõtiskles. See pidi olema kindlasti tõlkijate süü, võib-olla koguni jumalakartmatute kommunistidest trükkalite vandenõu. Ei saanud ju olla võimalik, et sellel kaljul, millest Mooses kepiga vee välja lõi – uh, kepp, see on samuti kole sõna – et selle kalju nimi oli HOORebi mägi. Pühakirjauurija asetas sõrme probleemse sõnaosa peale ja luges uuesti. No ega see …EBI mägi kah mingi korralik nimi pole, liiga lähedal ühele koledale ja lubamatule venekeelsele obstsöönsusele. Tuleb teipida! Olgu lihtsalt MÄGI. Eideke sättis näpu tsenseerimist ootavale kohale järjehoidjaks ja kuulis äkki häält.

“Vaata oma sõrmi,” sosistas Meesterahva Suguelund tema pea sees. “Need on täitsa minu moodi!”

Teibi-Memm vaatas.

“Kui neid küüsi ei oleks…” jätkas hääl. “Täielik munnikari!”

Teibi-Memm kangestus ja kuulatas, mida tema pea seest veel kostab.

“Mõtle oma silmade peale! Oi, silmad on ühed ropud asjad! Niisked, karvase äärega – vitt mis vitt!” suskis Vitt.

“Ja suu on minu moodi, selline kurruline!” kilkas Puts õhinal. “Teip peale! Teip peale!”

Tüdrukud olid endi tõelist olemust varjanud pesuesemed nurka visanud ja suisa õilmitsesid vandenõurõõmus. Teibi-Memm tõmbas korrektuurilindi sirinal pikaks. Vooruserelv aidaku! Tema pea sees huilgasid ja trampisid maskid eest heitnud vägisõnad ning loopisid ringisähvivaid inglikesi nende endi väljaheidetega.

Mõne minuti pärast koperdas ennast edukalt pealaest jalatallani teibi sisse mässinud memmeke vastu raamaturiiulit ja ilma kleeplindi kammitseva toeta oleks Türa peaaegu tema suust välja lennanud.

“Edusammud!” hõiskas ei tea kust kohale ilmunud Perse tunnustavalt. Ühtäkki sagis Teibi-Memme suus palju tuttavat rahvast. Lõbusamatel olid peas papist peomütsid ning käes joogitopsid, milles küütles ja loksus midagi rüvedat. Loobiti serpentiine, tantsiti ning huilati. Eakas daam põrkas vastu järgmist riiulit, köited sellel ohkasid ning hakkasid pudenema.



Kellegi tugevad käed tõukasid Teibi-Memmelt raamatukuhja ning vana naine tõsteti hellalt püsti. Kleeplint tõmmati eest. Obstsöönsused vakatasid, kissitasid äkilise valguse peale silmi ning oleksid peaaegu väljapääsu suunas sööstma hakanud, aga Perse jonksutas hoiatavalt tuharaid, viipas kannikaga vabaduse poole ning tõmbas urruaugu keelavalt krimpsu. Taamal helkisid pagunid.



Õhtuks olid kõik vägisõnad Olavi suhu tagasi jõudnud. Ärevus oli asendunud rahuloluga ilusast päevast. Nurgas süte kohal särisesid ja eritasid isuäratavat lõhna mõned ingliskeelsed roppused, pidulaual auras ja ootas heamaitsmist suur kuhi vormitut pruuni ollust.

“Tore, et ta rahunema viidi,” nentis Nikuikaldus. Pruun ollus pidulaual noogutas.

“Ei ole ilus vanainimest kiusata!” ütles Seapeet ja muigas.

“Ei ole ta jee!” itsitas Vana Kabi ja plurtsatas oma naabrile, Türastunud Idioodile naljaviluks veidi valget jobi näkku. Taamalt lähenes väike seltskond hilinejaid. Üks nendest hoidis ennast omamehelikult sirgu, ülejäänud kolme kehakeel andis märku ujedusest.

“Need on uustulnukad!” lausus Pede. “Saage tuttavaks – Pankur, Sots ja Kesik.”

“Noh, egas midagi, astuge ligi!” ütles Värdjas lahkelt. “Sööge sitta, ärge häbenege!”

[ibra]

Kus siin see nali on? Rõvetsed nagu teismeline.