Ilmselt püsitootlikusega pump? Sellise skeemi saab kuidagi tööle aga midagi head sealt ei tule. Õli läheb ikka kergema vastupanu teed ja otse sõita saab vaid sirgel maal, igasuguseid takistusi peab pidevalt korrigeerima. Teine häda on kasuteguriga, puudub jõu ja kiiruse balanseerimise võimalus, e. mootoril peab kordades võimsusvaru olema (õige skeemiga veab 2,2, vabalthingav diisel 2,5 tonnist kompaktlaadurit ja jõupuudust ei teki), piisava veojõu ja - liikumiskiiruse kindlustamiseks. Sealjuures kogu ületoodetud (kasutamata) võimsus muudetakse soojuseks, e. süsteem kuumeneb oluliselt. Kolmas häda on kiiruse/jõu muutumine iga tööhüdraulika operatsiooniga. Jällegi valikute küsimus, 5 korda talve jooksul, 20 minutit korraga- käib küll aga mingit asjalikumat tööd selle skeemiga teha ei kannata.Martinsr kirjutas:kõige raskem osa ilmselt juhtimis/pööramis töökindlus. Endal kasutusel kahe hyd. motoga pill millel kett ülekanne esi ratastele. toimib nii et mühiseb. hetkel jamad pööramisega,ilmselt kulunud jagaja. Aga see süsteem on;
1. 2,2 izusu diisel
2. Peapump
3. hyd jagaja (kang ette - otse, kang taha - tagasi, keerad kangi- vasak või parem hyd moto)
4. hyd mootorid tagumistel ratastel.
5. tõstmine langetamine... ja agrekaat. ( lül. eraldi kang jagajast)
Muud polegi.
Süsteemide erinevus on näha vintsindusest, väidetavalt on võistlusauto klassikalise (paak-pump-jagaja-mootor-jagaja-paak) hüdrovintsi max. rõhk ca. 120bar ja min. õlipaak 20l? Siis veel jõuab ära jahutada. Hüdrostaadiga(pump-mootor- pump) vastavalt 300bar ja 1,5l ja süsteemi kuumaks ei saa.
