4x4.ee

Tere
pärast järjekordset nädalavahetust raja ääres tekkis ka endal plaan ükskord sõitma hakata.

Kodus on töökorras Discovery 1. Tehaseseades kaalub väga palju ja on pika kerega. Kas sellest masinast on üldse mõtet ET-1 klassi autot tegema hakata, või peaks pigem valima muu tooriku?
Asjaolust, et väga hea valik on LC70 vms olen teadlik. Võistlema tahaks saada siiski umbes 3k euro eest.

Tänan
M.

3k€ eest ise normi autot valmis ei ehita. Mingi ära retsitud surma võibolla saad, mis healjuhul 1-2 ringi vastu peab. Pigem oota paar kuud ja hooaja lõpus tuleb mõni auto ikka müüki. Võibolla hind pole päris 3k aga sinna lähedale kindlasti peaks mõni masin liikuma.
Ehk oleks targem selle Discoga proovida kätte kõigepealt TR1 klassis? Rada ikka tunduvalt lihtsam ning algajale mõistlik.

Aga äkki pigem alustuseks turist? Seekord oli see ikka väga palju offroadi. See Disko peaks sinna sobima väga kenasti, vaja ainult mõned väikesed muudatused hea rehvi ja tõste näol.

H.

Ka soovitus alustada TR1 klassis, siis saad käe valgeks ja süües isu kasvab.

Jagaks oma 9a taguseid noorele entusiastile oma kogemusi, kui sai esimest korda taolise autoga proovitud, mida see offroad võistluse kujul ikkagi endast kujutab.

Ehk siis aasta 2008, mil valitses offroad-buum ja võistlejaid-proovijaid oli nii palju, et suvistel võistlustel mõned klassid "said täis".
Ostsin selleks turu kõige odavama Discovery 1 ja allapanemiseks uued 33'' Maxxis Mudzzilla rehvid.
Turu odavaim tähendas seda, et auto oli ikka selline päris raibe. Selline klassikaline tolleaegne Imedepõllu müügiartikkel.
Ostujärgsel testsõidul purunes alustuseks poole tunni järel mingi rihm ja auto tuli venna bemmi sabas tagasi garaaži tirida.
Katsel viia viia auto Rae vallast Pärnusse, näitas Land Rover jätkuvalt oma iseloomu ja jooksutas natuke enne Pärnut mootor kokku. Süüdi oli see, et mootoriõlil on omadus pikalt omaette olles tavotiks muutuda. Pääsesime saalede vahetusega.

Katsel 1 võistelda Suvesõidul põletas auto mingil põhjusel omal jalal Pärnumaalt Kõppu sõites läbi enamus gabariittulede pirne ja kaardivaataja, kes autoga majandas, näitas üles haruldast suutmatust neid kusagilt Kõpu kandist hankida ning ei julenud ka tehnilist kontrolli läbima minna, enne kui mina kohale saabusin ja Tai kaasabil neid pirnid kusagilt hankisin.
Tehnilist kontrolli pelgasime nagu tuld, sest tehniliste nõuete kirjelduse järgi peaks auto nagu tuliuus olema ja meie oma õlise peldikuga ... . Tegelikult me ei pälvinud ühtegi märkust.
Mina omakorda jäin kõvasti hiljaks, sest saabusin Tallinnast Imedepõllu tolleaegse seltskonnaga, kes kasutas võistlusauto vedamiseks Tai Volkswagenit LT, mis oli äsja mootoriremonist kätte saadud ja jaksas seda karavani vedada kiirusega umbes 60km/h. Väidetavalt oli pumba rõhk maha keeratud, tegelikult oli mootori märgid valesti kokku aetud. Igal juhul kohtasime korda kolm Tartusse hääletavaid tüdrukuid, kes meie tossavat killavoori nähes ruttu käed alla lasid ja kraavi taganesid.

Võistluspäev algas sellega, et kaardivaataja vaatas esimesel ristmikul ozi exploreri ekraanil värvilisi lipukesi ja tunnistas, et tema küll ei sa aru, kus suunas nüüd minema peab. Vaja oleks mingi paberkaart kõrvale võtta. Lähimast tanklast saime sellise A3 suuruse eestimaa kaardi. Nüüd olime valmis metsa minema.

Metsas saime toredasti aega veeta täpselt lõunani. Siis järsku auto keeldus hoogu maha võtmast ja muudkui rügas lepikusse jõuga sisse. Meeskond kargas eest ära ja trummeldas jahmunult uste vastu, et piloot ülesse ärkaks. Mina aga püüdsin kõigest jõust tirides käiku välja saada, sest sidur enam lihtsalt ei lahutanud.

Lõppeski nii, et laagrisse tagasi saime nööri otsas. Aga isegi mingi pisikese tulemuse saime kirja.

Olime juba sisimas alla andnud, kui südaöösel ärkasin Tai röökimise peale. Sain teada et ma olen lootusetu luuser ja sellele vaatamata pean nüüd ja kohe oma kambaga Tallinna sõitma, Imedepõllult kasutatud siduriketta tooma, laagrisse tagasi tulema, auto kuhugi Sindi tagusesse väikeasulasse vedama, kus üks pooltuttav mehaanik on nõus kuldrahadega tasudes meie siduri hommikuks ära vahetama.
Isu sõita oli nii suur, et plaan läks käiku. Suurim murekoht minu jaoks oli see, mida arvavad Imedepõllu 2 koera, kui sinna kell 3 öösel mingi pooltuttav tegelane kuure puistama saabub. Õnneks oli koerte jaoks juba "oma".

Hommikul kl 10 meie jälle sidurdada oskav auto laagris tagasi. Vana siduriketast meie mehaanik näidata ei saanud, see oli roostetolmu kujul põrandas olevasse resti pudenenud.

Päev 2 jäi meil siiski vahele. Esiteks loobus vintsman ootamatult. Sõitsime siis ainult koos kaardivaatajaga teistele tund aega hiljem järele ja leidsime, et vist ei ole mõtet. Seal Kõpust Viljandi poole sõites oli 1 kraav. Seal oli juba kümmekond autot kenasti end sisse parkinud, vintsitrossid puruks tõmmanud ja võitlesid seal juba lihtsalt ellujäämise nimel.
Selles kraavis nägime ära, mis vahe on võistlusvintsil ja misvahe hobivintsil. Meie auto ninal oli T-Max 9500. Hetkel on see kaubamärk Eestis vähem levinud, aga tollal oli see nagu Draakonivints tänapäeval.
Lendas sinna kraavi üheteistkümnendaks üks Jeep ja sinna ta muidugi jäi. Läks rikki lausa. Ja tuli tagurpidi üldiseks hüvanguks välja tõmmata. Panime siis meie oma vintsikese trossi Jeepi külge ja panin ka Star-team oma Comeupi.
Hakkasime koos tirima: comeupi tross kenasti pinges, Jeep tasapisi liigub, meie tross lontis. Jeep takerdub, ka meie tross läks pingule ja Jeep nõksas edasi. Kohe vajus meie tross jälle lonti ... .
Vaatasime siis mujal ka ringi aga meie jaoks oli ikka kõik liiga karm.

Kolmas päev oli karjääris kiirorienteerumine. Tüüpilselt tuli punkt võtmiseks auto järsu nõlva servale kiirendada ja seal seni hoida, kuni piiks tehtud. Seal oli meie mitteprofessionaalsel hinnangul disco suhteliselt edukas, võrreldes näiteks tillukese Zuzuki Samuriga või ürgraske Nissani Patroliga.
Tulemus: eelviimane koht umbes 40 osaleja seal. Üks ürgvana tibukollane Y260 suutis vist veel rohkem rikkis olla, kui meie.

Katse 2: Klapperjaht.
Tulemus: katkestamine proloogil. Autosse olin palju raha juurde investeerinud. Ninal oli nüüd Comeup ja T-max oli taha kolinud. Ka pagasniku oli kastiga asendanud. Väljavaade tahasuunas on originaalkerega discol väga vilets. Kippusin korduvalt kuudinurgaga puid rammima.
Sellel kahetunnisel proloogil suutsime esirattad kännu otsa korralikult kõõrdi sõita. Puhas meeskonnatöö viga, ei ole vaja põõsastes kihutada, kui vintsman ei viitsi ette jalutama minna. Vardaid sirgestades töövõtteid katsetades lõhkusime ka vintstrossi ära. Proloog lõppes sellega, et et ühe mättas otsas totaalselt kinni olles kadus esmalt esivedu ja mõne aja pärast ei vedanud enam üldse ükski ratas. Trossi otsas laagrisse tagasi ja üritus läbi.
Purunenud oli tagadiffer ja 3 veovõllil neljast oli nuudid maas.

Katse 3: ASMV
Päev enne minekut palusin Inseneeril proovida, kuidas auto tema arust töötab. Ei kulunud kilomeetritki, kui esivedu jälle kadus. Seekord purunes püsikiirusliigend. Õnneks oli varuosa ja paigaldaja kohe sealsamas võtta.
Minekupäeval oli plaaninud autoga omal jala kohale sõita. Auto rattad vahtisid endiselt kuidagi kõõrdi ja asfaldil oli lihtsalt jube sõita. Aga õnneks see koledus jäi mul tegemata, sest kui ma plaanisin kell 12 sõitma hakata, siis kell 11 sain sõnumi kaardivaatajalt, et seekord on tal midagi tähtsamata teha. Jahmunult tagasi helistada püüdes oli telefon juba välja lülitatud.

Nii ei saanudki minust kunagi offroaderit. Disco elab aga edasi maanteelegaalse tarbeautona. Peale elektriseadmete, pidurisüsteemi,jahutussüsteemi, jõuülekande, mugavusvarustuse nagu ukselingid ja aknatõstukid ning kõikvõimalike tihendite ei lähe sellel autol mitte midagi katki.

Kokkuvõttes siis:
1) Land Rover oskab päris häid autosid teha, aga Land Roveri terasdetailides on seda va süsiniku vähem kui Jaapanlastel ja vanusega seda juurde ka ei lisandu.
2) Võistlusautosse saab otsatus koguses raha sisse toppida ja täpselt 0 tulemust saada
3) Enne võistlemist tasuks vist safaritel sõitmisvõtteid õppimas käia.
4) head tulemust, kui kambas pole mehaanikut ja navigeerimistarkvara IT-värgindusega sina peal olevat tegelast, ei saa.

Kjen kirjutas: 4) head tulemust, kui kambas pole mehaanikut ja navigeerimistarkvara IT-värgindusega sina peal olevat tegelast, ei saa.

Saab enamasti hakkama ET-1 klassis ka ilma kaardita

Hetkel on Matisel (kasutaja Pickup) müügis täitsa ok TR1 länkar ~3000€ kanti. Orol ja Ridalas oli see auto poodiumil. Sealt alustada on väga okei.
Rinkas pole kaardilugemise oskusest vägapalju kasu. Küll tuleb kaardilugejal alati kasuks füüsiline vastupidavus, auto võimete tundmine ning elementaarsed teadmised füüsikast.

Disco I on iseensest teise kerega Defekas (tehnika sama).
3K EUR eest ei saa Discost ET1 ega vabaklassi masinat. Selleks kulub kordades rohekm raha. Teljevahe (100 tolli) on iseenest hea, aga saba pead kõvasti lühendama ning 2/3 kabniinist tuleb minema visata. Seega sobiks kõige paremini ära mädanenud kerega, kuid korras raami ja tehnikaga doonor.
Mootor (300Tdi), kastid, vedustuse lahendus iseenest sobivad. 3K EUR eest saad sa sellele masinale poolteljed ja püsikad, mis kohe pooleks ei lähe, lisaks veel teist samaplju difrilukkude ja kompressori jaoks.

Ka TR1 jaoks on selle masina "saba " liiga pikk. Disco I-ga on korduvalt proovitud sõita, aga erislisi tulemusi pole saavutatud.
Kõige edukam Discoga võistleja on olnud Vambola Meinard Esko Tem-ist kas aegade alguses ( ca 15 aastat tagasi) mitu aastat Originaal ja seejärel standrad/TR2 klassi sõitis. Vamps võib sulle nõrkemiseni Discoga off-roadimiset rääkida.

Tänan kõiki asjalike vastuste eest. Disco jääb mul metsa viimata ja käin temaga poes edasi. Mis puutub kasutaja pickupi Toyotasse, siis see masin hetkel Soome registris kirjade järgi. Selleks, et järgmine hooaeg edasi võistelda vaja Eesti registrisse võtta, aga ei kujuta väga hästi ette kuidas maanteamet sellise imelooma arvele võtaks. Võib-olla ma eksin ja pole probleemi. Lihtsalt kehv kogemus discoga ülevaatusel käimisest, kus nõuti tehaseandmetele vastavate pitsalõikurite allapanekut.

Saaremaal praegu soodsalt üks 4liitrise diiselmootoriga LC60 saada. Sillad ja käiguosa peaks justkui kõva küll olema ET-1 klassi jaoks? Või on selle masina liigne kaal midagi sellist mis on ikkagi takistuseks?

marks2 kirjutas:Tänan kõiki asjalike vastuste eest. Disco jääb mul metsa viimata ja käin temaga poes edasi. Mis puutub kasutaja pickupi Toyotasse, siis see masin hetkel Soome registris kirjade järgi. Selleks, et järgmine hooaeg edasi võistelda vaja Eesti registrisse võtta, aga ei kujuta väga hästi ette kuidas maanteamet sellise imelooma arvele võtaks. Võib-olla ma eksin ja pole probleemi. Lihtsalt kehv kogemus discoga ülevaatusel käimisest, kus nõuti tehaseandmetele vastavate pitsalõikurite allapanekut.

ET-1 klassis ei pea masin üldse miskis registris olema

marks2 kirjutas: Või on selle masina liigne kaal midagi sellist mis on ikkagi takistuseks?

On

Kjen peaks avaldama oma sarja "Seiklusjutte maalt ja mudast"

Kjen peaks oma jutud ühte patta panema (kuhugi kokku), naera puruks. Mul oli esimene Klapper samasugune (2008) aga nii värvikalt ei oska kirjeldada!

Disco-I ja LC60 ei sobi mitte ainult poes piima järel käimiseks, vaid on ka väga head matkaautod ning igati sobilikud Turist klassis kaasa löömiseks. Maastikuvõimekust on neil piisavalt, kuid soovitud võistlusklassis osalemiseks parku hästi ei sobi.

Kui soovid hankida mõnd autot ainult võistlemisesks ja tänavsõidu autodele kehtestatud tehnilistesse piiridesse ei mahu, siis on alati võimalik masin ju sportautona (punased numbrid) arve võtta. Poes piima järel enam käia ei ei saa (aga selleks on sul ju auto olemas),aga saad sõita nii ringrada(mesitrivõistlused), kui orjenteerumist(karikasari).

Kui jääb midagi segaseks- helista mulle, seletan asjad üle.

MahviaDeTyrk kirjutas:ET-1 klassis ei pea masin üldse miskis registris olema

Olgem siiski täpsed, ET1 auto peab olema kas tänavalegaalne ning kehtiva tehnilise ülevaatusega või omama EAL tehnilist kaarti.
Punkt 3.3.1.3 4×4 võistlusmasinate (ET1 ja ET2) tehnilised tingimused 2013-2018.