Saarekoll 2018 järelkaja
Postitatud: P Mai 13, 2018 10:24 pm
Niisiis. Järelkaja. Kuna eelnevalt olen päris palju sõna võtnud, siis on õiglane kui annan ka tagasisidet võistlusest.
Seekord siis päris raske sõit arvatavasti kõigile võistlejatele. TR3-l polnud ka meelakkumine, kuigi rada oli väikeste rataste klassidega sama. Põhimõtteliselt oli juhtidele sama väsitav, kui 2,5 ET2 võistlust jutti panna. Kes kohal ei käinud, siis pm nägi asi välja selline, et oli üks 27km ring kõigile sama. LK1 oli 4h seda ringi (kes pikema distantsi selle aja jooksul läbis, see võitis). LK2 oli sama rada tagurpidi ja pidi sõitma 2 ringi. Kes kiiremini läbis, võitis. LK3 oli pm sama trass aga punktide korjamine - seal sai veidi strateegiat valida, kes mida enne võttis ja kuidas korjas.
Igastahes kuna LK1 ja LK2 olid ühisstardid, siis läks kohe ikka korralik paugutamine lahti. Me suutsime niikaua Porgandil sabas püsida (hoidsime tol hetkel vist 5ndat kohta?) kui turbo lõdvik lahti tuli ja seda remontima jäime. See lõdvik tuli oma 5-6 korda lahti, kuna klamber oli sitt. Lõpuks sai nipukatega arstides asja pidama. Selleks ajaks olid enamus TR3dest meist mööda uhanud ja hakkasime omas tempos jälle liikuma. Mingi hetk sai sidurivedelik otsa (lekkis kuskilt) ja sidur ei lahtutanud. Priit imes siis pidurianumast vedelikku ja lasi sidurile peale (pidi jube hea maitsega olema muide!) Saime vist 2st autost mööda, kui tagumine ratas otsustas omalt kohalt lahkuda - võttes kaasa siis pidurisadula, ketta ja kõik poldid. Velg oli ka tükkideks.
Ratas alt Velg Arvasime, et nüüd on siis kõik ja pakime asjad kokku ning jääme pealtvaatajaks. Kutsusime treila järgi aga metsast oli vaja ikka välja saada. Võtsime varuratta ja lõime teistelt ratastelt spilkasi, et siis kaotatud ratta asemele varuratas toppida. Saime metsast välja ja siis mõtlesime, et äkki prooviks edasi sõita. Lõime piduritoru kinni ja lonkasime lõunapausile. Seal kiiresti tohterdasime auto sõidukorda (turbo lõdvik, geomeetria juhtimine jne).
LK2 algas hästi. Esialgu jäime stardis ehk 6-7ndaks aga päris kiiresti tõusime 4ndale kohale. Sõitsime omas tempos, ees oli väike vahe sees ja taga samuti. Rada läks ring-ringilt järjest raskemaks. Ühel hetkel loobus sidur koostööst. Ei osanud viga ka kohe tuvastada. Järjekordselt arvasime, et sõit on läbi. Jätsime auto metsa ning tulime jala läbi metsa tee peale ja saime tiim Mudavareselt küüti stardipaika. Seal siis pidasime plaani, kuidas auto metsast ära tuua. Kuna Turbotill oli mehed ära väsitanud ja nad enam sõita ei viitsinud, siis pakkusid abi, et aitavad metsast auto välja eskortida. Auto juurde jõudes otsustasin veelkord siduri ajaja silindrit vaadata. Selgus kohe viga ka. Ajajasilindri pulk oli kõver ja ei läinud silindrisse sisse ja jättis sidurikorvile pinge peale - sellest ka libisemine. Sai siis seda natuke väänatud ja auto sõitis jälle. Sai siis uuesti stardipaika sõidetud (Priidul selleks ajaks juba puhtad riided seljas). Otsustasime, et no lähme võtame paar LK3 punkti ka ära, et saame katse kirja. uuesti porised kaltsud selga ja rajale. Orienteerumisel aga auto toimis väga hästi ja noppisime järjest punkte - asjad sujusid hästi. Saime kõik punktid võetud ja olime rahul, et vähemalt ühe katse saime 100% tehtud. Hommikul selgus, et LK3 võitsime ära. Tänu sellele ka kokkuvõttes 4. koht (arvestades kogu ebaõnne, tuleb rahule jääda).
Rajast. Mulle isiklikult väga meeldis. Arvestades, kui kompaktse ala peal kogu asi tehti, siis 5+. 99% oli koguaeg offroad, puhata ei saanud. Oli kiireid lõike, kus sai natuke tuulutada ja samas oli ka meetrist savist rööbast, kus ilma vintsimata läbi ei saanud. Meil teiste klasside võistlejad ei seganud üldse. keegi jalgu ei jäänud. Kui järgi jõudsime, siis lasti väga kiiresti mööda. Kui keegi oli kinni, siis leidsime tee möödumiseks. Tundsime rajal kaasa talasildadega võistlejatele. Neil võis ikka päris raske olla, Originaal vedrustuse ja 31-33" ratta jaoks oli rada ikka päris karm. Uskumatu, et Saaremaal sellise raja saab teha ATV-d lagunesid vist ka kõik ära rajal. Ja peale meie kaotas mõni võistkond veel rattaid rajale ära.
Formaat oli ka hea. Võistlus pani paremuse paika. Kes olid kiired ja vastupidavad, said väärilise koha.
Navicupist peab ka rääkima. Võistluse ajal paar korda ikka jooksis kokku. Aga seekord ma ei kritiseeri, sest teisel katsel aitas Navicup meil orienteeruda, kuna GPS ja arvuti ei tahtnud sidet pidada omavahel - mul polnud aega restarte ka teha ja lasin navicupiga edasi. Enamvähem ajas asja ära tracki järgi sõitmiseks. Teistelt ka väga nurinat ei kuulnud - paar korda crashis aga hea oli vahel konkurentide asukohta vaadata.
Kas Navicupi kodulehele võistkondade trackid ka tekivad? Mul oleks huvi vaadata ja analüüsida...
See oli ka hea, et korraldaja lõpuks ikka kuulas võistlejaid ja tegi korrektuurid juhendi karmide punktide koha pealt.
Järgmine aasta siis jälle. Minupärast võiks kõik isegi täpselt samaks jääda ja kindlasti oleks ikka huvitav.
Seekord siis päris raske sõit arvatavasti kõigile võistlejatele. TR3-l polnud ka meelakkumine, kuigi rada oli väikeste rataste klassidega sama. Põhimõtteliselt oli juhtidele sama väsitav, kui 2,5 ET2 võistlust jutti panna. Kes kohal ei käinud, siis pm nägi asi välja selline, et oli üks 27km ring kõigile sama. LK1 oli 4h seda ringi (kes pikema distantsi selle aja jooksul läbis, see võitis). LK2 oli sama rada tagurpidi ja pidi sõitma 2 ringi. Kes kiiremini läbis, võitis. LK3 oli pm sama trass aga punktide korjamine - seal sai veidi strateegiat valida, kes mida enne võttis ja kuidas korjas.
Igastahes kuna LK1 ja LK2 olid ühisstardid, siis läks kohe ikka korralik paugutamine lahti. Me suutsime niikaua Porgandil sabas püsida (hoidsime tol hetkel vist 5ndat kohta?) kui turbo lõdvik lahti tuli ja seda remontima jäime. See lõdvik tuli oma 5-6 korda lahti, kuna klamber oli sitt. Lõpuks sai nipukatega arstides asja pidama. Selleks ajaks olid enamus TR3dest meist mööda uhanud ja hakkasime omas tempos jälle liikuma. Mingi hetk sai sidurivedelik otsa (lekkis kuskilt) ja sidur ei lahtutanud. Priit imes siis pidurianumast vedelikku ja lasi sidurile peale (pidi jube hea maitsega olema muide!) Saime vist 2st autost mööda, kui tagumine ratas otsustas omalt kohalt lahkuda - võttes kaasa siis pidurisadula, ketta ja kõik poldid. Velg oli ka tükkideks.
Ratas alt Velg Arvasime, et nüüd on siis kõik ja pakime asjad kokku ning jääme pealtvaatajaks. Kutsusime treila järgi aga metsast oli vaja ikka välja saada. Võtsime varuratta ja lõime teistelt ratastelt spilkasi, et siis kaotatud ratta asemele varuratas toppida. Saime metsast välja ja siis mõtlesime, et äkki prooviks edasi sõita. Lõime piduritoru kinni ja lonkasime lõunapausile. Seal kiiresti tohterdasime auto sõidukorda (turbo lõdvik, geomeetria juhtimine jne).
LK2 algas hästi. Esialgu jäime stardis ehk 6-7ndaks aga päris kiiresti tõusime 4ndale kohale. Sõitsime omas tempos, ees oli väike vahe sees ja taga samuti. Rada läks ring-ringilt järjest raskemaks. Ühel hetkel loobus sidur koostööst. Ei osanud viga ka kohe tuvastada. Järjekordselt arvasime, et sõit on läbi. Jätsime auto metsa ning tulime jala läbi metsa tee peale ja saime tiim Mudavareselt küüti stardipaika. Seal siis pidasime plaani, kuidas auto metsast ära tuua. Kuna Turbotill oli mehed ära väsitanud ja nad enam sõita ei viitsinud, siis pakkusid abi, et aitavad metsast auto välja eskortida. Auto juurde jõudes otsustasin veelkord siduri ajaja silindrit vaadata. Selgus kohe viga ka. Ajajasilindri pulk oli kõver ja ei läinud silindrisse sisse ja jättis sidurikorvile pinge peale - sellest ka libisemine. Sai siis seda natuke väänatud ja auto sõitis jälle. Sai siis uuesti stardipaika sõidetud (Priidul selleks ajaks juba puhtad riided seljas). Otsustasime, et no lähme võtame paar LK3 punkti ka ära, et saame katse kirja. uuesti porised kaltsud selga ja rajale. Orienteerumisel aga auto toimis väga hästi ja noppisime järjest punkte - asjad sujusid hästi. Saime kõik punktid võetud ja olime rahul, et vähemalt ühe katse saime 100% tehtud. Hommikul selgus, et LK3 võitsime ära. Tänu sellele ka kokkuvõttes 4. koht (arvestades kogu ebaõnne, tuleb rahule jääda).
Rajast. Mulle isiklikult väga meeldis. Arvestades, kui kompaktse ala peal kogu asi tehti, siis 5+. 99% oli koguaeg offroad, puhata ei saanud. Oli kiireid lõike, kus sai natuke tuulutada ja samas oli ka meetrist savist rööbast, kus ilma vintsimata läbi ei saanud. Meil teiste klasside võistlejad ei seganud üldse. keegi jalgu ei jäänud. Kui järgi jõudsime, siis lasti väga kiiresti mööda. Kui keegi oli kinni, siis leidsime tee möödumiseks. Tundsime rajal kaasa talasildadega võistlejatele. Neil võis ikka päris raske olla, Originaal vedrustuse ja 31-33" ratta jaoks oli rada ikka päris karm. Uskumatu, et Saaremaal sellise raja saab teha ATV-d lagunesid vist ka kõik ära rajal. Ja peale meie kaotas mõni võistkond veel rattaid rajale ära.
Formaat oli ka hea. Võistlus pani paremuse paika. Kes olid kiired ja vastupidavad, said väärilise koha.
Navicupist peab ka rääkima. Võistluse ajal paar korda ikka jooksis kokku. Aga seekord ma ei kritiseeri, sest teisel katsel aitas Navicup meil orienteeruda, kuna GPS ja arvuti ei tahtnud sidet pidada omavahel - mul polnud aega restarte ka teha ja lasin navicupiga edasi. Enamvähem ajas asja ära tracki järgi sõitmiseks. Teistelt ka väga nurinat ei kuulnud - paar korda crashis aga hea oli vahel konkurentide asukohta vaadata.
Kas Navicupi kodulehele võistkondade trackid ka tekivad? Mul oleks huvi vaadata ja analüüsida...
See oli ka hea, et korraldaja lõpuks ikka kuulas võistlejaid ja tegi korrektuurid juhendi karmide punktide koha pealt.
Järgmine aasta siis jälle. Minupärast võiks kõik isegi täpselt samaks jääda ja kindlasti oleks ikka huvitav.