Tallinn- Odessa- Istanbul- Tallinn

[totu]

Nädalake siis juba kodumaal ja väike kokkuvõte, stabiliseerunud emotsioonidega:
Läti- Leedu- Poola.
Läbisõidud, suitsiidikäitumise telg liikluses on kaldunud meile ohtlikult lähedale- Lätti. Isegi poola liiklus on muutunud väga palju viisakamaks (mingi 3 aastat on see marsruut vahele jäänud).
Ukraina.
Suuresti kirjutatud ja ega väga ei lisa midagi. Jätkuvalt ei suuda mõista, miks nad oma teid korda ei tee. Või vähemalt paremaks. Suur viljavõtt seal käsil aga milliseks kujuneb selle vilja omahind kui veoauto liikumiskiirus on alla 20 km/h ja iga paari reisi järel on vaja auto uuesti korda teha. Ja vahemaad ei ole seal mingid 100, 200 km. Sama loogika puudutab kogu riigi majandust, lihtsalt kogu rahanatuke läheb transpordiga seotud kuludeks. Oodatakse valget laeva (EU), kes nende elatustaseme maailma tippu viiks. Turistidele tehtud viidad juhatavad reeglina eikuhugi, õigemini peab puuduvad osad ise juurde mõtlema. Hea näide on Lvivi vabaõhumuuseum. Suunaviit, kõnnime, ristmik sildita, kõnnnime, nii mitu korda, viit, kõnnime, tee hargneb, oletame, kõnnime, jälle hargneb, hakkab isu täis saama, küsime teed, kõnnime, pöörame, kõnnime, tee saab otsa, kohalik ütleb "ronige siit mäest üles, seal näete asfaltteed ja seda mõõda jõuate kohale". kusjuures mäest üles teed ei läinud. Kohalikul oli õigus, jõudsime kohale, ostsime pileti, muuseumi kaardil suur ringtee, kõnnime, vaatame, teeme pilti, pöörame ära, rada tupikus, tuleme tagasi pearajale, kõnnime jms., pöörame, tupik, kõnnime, pöörame tupik. Lõpuks selgus, et muuseumi põhiplaan on "puu". Kelle kuradi jaoks see ring sinna kaardile maaliti? Ja see oli ka ainuke kaart, mille me sealt muuseumist leidsime. Sarnane suhtumine domineeris kogu Ukrainas. Nt. kappasime mööda karjamaad, lehmakookide vahel, otsides kuulsaid koobasasumeid, milleni oli juhatanud mitme ruutmeetrine tahvel magistraaltee ääres, -kohalik külamees ja siis veel üks kohalik külamees Kusjuures me ei olnud ainukesed. Viimane külamees kinnitas, et "seal" on jah, "seal" ei olnud paraku kedagi, kellelt küsida ja midagi , mida vaadata. Hea, et kellad okastraati ei jäänud. Ukraina piirist sai juba kirjutatud, ei tundu jatkuvalt mõistuspärane, inimlikusest ei räägigi.
Moldaavia.
Sai tegelikult läbi sõidtud, ilus maa, rahuldavad teed, IGO kaart paraku üsna ebatäpne, sai külatatud mingit koobaskloostrit, kindlasti ajalooliselt vägagi tähtis paik aga mulje jäi kuidagi lahjaks, ehk viga endas. Olles külastanud nii mõndagi inimtekkelist, maaalust, objekti, jäi selline "nojah" emotsioon. Hotellikogemust vist juba jagasin.
Odessa.
Võtaks siis eraldi, selle linna. Vanalinn kenasti klanitud ja täiesti nauditav (selleks ajaks olime juba harjunud, et turismiobjektid on hästi maskeeritud). Ööbisime üsna korralikus hotellis, ranna lähedal. Õnneks ei ole eriti rannas peki praadija aga õhtusöögi lubasime endale merevaatega rannarestoranis. Kohalik kala maitses vägagi hästi, teenindus hea ja igati lahe. Jällegi üllatas, et igasugused remondi- ja ehitustööd rannaalal olid täies hoos, juuli ja turimi kõrgaeg. Selleks ajaks oleks ju võinud tööd lõpule planeerida. Teine negatiivne üllatus oli park ranna ja linna vahel. Tegemist on üsna suure kallakuga aga trepid on lagunenud, astmed puuduvad, kõikjal rämps ja prügi, umbrohi vohab, jalgu ei murnud, seega kõik OK.
Izmail
Pealiskaudsel läbisõidul jäi arusaamatuks, millega seal tegeletakse. Tegemist sadamalinnaga aga sadamad paistsid välja surnud, tehnika roostetas, reisiterminali on lammutama asutud, sealjuures linnas paistis elu lill.
Rumeenia.
Esialgne plaan oli üldse Odessast Minskisse kulgeda ja sealt koju aga autost, ajast ja endast hakkas kahju ja keerasime otsa Rumeenia poole. Viitasi varem rumeenia laudsiledatele teedele. See oli, arvestades kogemust aastast 2008, irooniline märkus. Õnneks osutus iroonia tõeks. Rumeenia on 8 aastaga teed korda saanud ja kogu riigis on selle ajaga meeletu areng toimunud. Seal on mida vaadata ja seda ka näidatakse meeleldi. Vaatamisväärsusi kirjeldama ei hakka, minge, vaadake ise. Kuna Ukrainas oli hästi palju pidurdamist, pidin leidma uued klotsid, autovaruosade poes kulus tellimisest klotside saabumiseni 50min. Muljetavaldav.
BudaPest.
Ungarit tervikuna ei kirjelda, läbisõitmine ei anna piisavat pädevust. Linn ise ilus, puhas (teatud eranditega), vana (ikkagi vanalinn), kallis. Tasus käia.
Kokku 6300km ja 16 päeva. kahetseda ei ole midagi, lahe reis oli aga uuesti ei kipu, just Ukraina-Moldaavia poole. Samas korra soovitaks ära käia, kes viitsib. Seda kõike peab ise nägema.