Vaevalt sa garantiist uue aku saad. Lase akule test ära teha, näed aku seisukorra ära. Võid külla tulla, mul hetkel akutester seisab kaminal. Ja kui aku läbi, siis poodi uue aku järgi.
Uus aku juba olemas, samas Amserv ütles, et 2,5 aastat aku elueaks ikka tõesti vähe ja lubas justkui välja vahetada.
Mõtlesin isegi, et kas 1 aku siia kliimasse on ikka piisav, nüüd loen, et ongi mõnel Hilux-l 2 akut
2003 ostsin Ford Focuse, mille aku lõpetas koostöö 2021!!!
Hiluxist minu vaatevinklist.
Millalgi enne hiina moodsat uue aja haigust saabus lõpuks meiegi maale müügile 2,8 liitrise mootoriga Hilux. Selles kallimas Invincible variandis oli autole vormitud minu silma jaoks ka natuke viisakam esiots, mis koos jõulisema mootoriga kujutas endast minu jaoks argumenti ja nii saigi proovisõidule mindud ühe sõbraga, kel ka olid sama asja soetusmõtted. Kuna üks kriteeriumitest- 3500 kg haagise vedamine- oli sel autol paberite järgi olemas, haakisime proovisõidul ka treila sappa ja proovisime minu 2,7 tonnist CAT-i ka vedada. Vedada jõudis ta seda miniekskavaatorit täitsa normaalselt, rääkimata siis tühjalt sõitmisest. Natuke jäik ja närviline tundus, aga mis teha- ka pikapimaailmas proovivad tootjad anda autole “sportlikku” suunitlust. Kurvis kaldub ta vähem tõepoolest, aga väikeveoki puhul mingist sporditegemisest rääkida on siiski pisut kohatu. Eks ta selline kompromisside kogum ole, sest endiselt on kasutusel lehtvedrudel tagasild ja mingeid erilisi mugavaid ja samal ajal “sportlikke”sõiduomadusi sealt välja ei võlu. Mu senine 2012 aastal toodetud Hilux oli hoopis pehmema vedrustuse ja palju kõrgema profiiliga rehvidega, sestap ka auklikul teel kordades mugavam. Aga kurvi võttes mõistagi ka rohkem viltu
Wana Walge Hilux.jpg (627.98 KiB) Vaadatud 289 korda
Wana Walge Hilux 2.jpg (736.76 KiB) Vaadatud 289 korda
Nii et peale pisukest jutuvestmist müügimehe ja finantsasutustega ära sai ta tellitud. Kas covidi tekitatud kiibipuudusest või millestki muust, aga autot tuli oodata pea aasta. Kuna oli tahtmine nahksisu ja automaatkasti järele, siis jäigi sõelale just see viisakama esiosa ja tiivalaienditega n.ö. tippmudel. Tahtsin olla omapärane ja eristuda hallist massit, ning värviks tellisin “bronze oxide”- sellise metalliksõjaväerohelise, mis auto passis kajastub hoopis beežina… Kes meist värvipime on
Wana ja uus Hilux.jpg (743.72 KiB) Vaadatud 289 korda
Tänaseks on seda "ainulaadset" valikut kõik kohad täis, nii et ju siis on õnnestunud toon mitte ainult minu jaoks.
Ei hakka siinkohal pikemalt lahkama seiku müüla poolt tellimata ununenud kuudist kasti peale ja veel mingitest nüanssidest. Lõpuks see õnnetu kuut kohale jõudis ja sai autot sihipäraselt kasutama hakata. Minu puhul siis sagedane materjalivedu, miniekskavaatori, laadurite ja muu väiketehnika vedu peamiselt ehitusega seonduvalt. Midagi on kogu aega ikka kastis ka, selle pärast siis see kuudivajadus. Muud sõidud peale selle.
Vana hea sõber valge Hilux läks soojale maale Togo vabariiki oma uut elu elama. Oli mõttekam see sinna müüa, kui sissemaksuks anda.
Küllap ta oleks veel sõitnud küll, aga määravaks sai just see, et vaid 2800 kg oli tal piduritega haagist vedada lubatud ja vanust ka üksjagu. Käigukasti laagrid hakkasid juba häält tegema, kerepool ka oleks vajanud kõpitsemist varsti.
Wana Hilux minema.jpg (584.36 KiB) Vaadatud 289 korda
Uue auto juures hakkasin peale korrosioonitõrjest ja ukse lävepakkude kaitsekiledest. Eelmise auto puhul oli juhi lävepakk mõne aastaga lõpuks haljas plekk ja pidasin targemaks seda ennetada. Samuti sai kaitsekile tagaluugi pealmine osa, sest millegi pärast pole erinevalt vanast autost luugi sisemine plastikkate keeratud luugi serva peale. Tagaluugist väljaulatuvaid asju seega luuki kriipimata sel kujul vedada ei saagi. Ega see kilegi seal palju midagi ei päästa, aga seni kui spetsiaalse katte kuskilt maailma avarustest leiab, ikka aitab. Amserv seda katet igatahes ei pakkunud. Järgmine samm oli jalamattide komplekt. Keegi õnnetu inimene kaugel Ameerikamaal leidis omal ajal ühe Toyotaga otsa väidetavalt jalamati taha takerdunud gaasipedaali pärast. Sellest ajast peale läheneb tehas asjale ülima ettevaatusega ja paneb autodesse mingeid imelikke poolikuid jalamatte, mis pedaalidealuse osa paljaks jätavad. Tulenevalt meie elukohast suurema aja aastast poriste, märgade ja lumiste jalgadega autosse sattuv ollus satub nii kenasti põrandavaiba peale ja vaiba elueale ja väljanägemisele see just kaasa ei aita. Lisaks kraabib sohver lõpuks lihtsalt oma kamassidega vaiba narmendama.
Hilux originaalmatt.jpg (1.3 MiB) Vaadatud 289 korda
Hilux originaalmatt 2.jpg (455.84 KiB) Vaadatud 289 korda
Väheke otsides leidsin mingid Weathertechi matid, mis nii ees kui taga väga kenasti kõik vajaliku kinni katsid. Ääred ka kõrged ja lävepakupoolne äär ulatub kenasti plastikust lävepaku liistu peale, mis aitab vältida vee sattumist mati alla. Juhikohal sobisid auto originaalkinnitused ka täpselt uue mati aukudega, nii et margipõhine tellimine pole sel brändil lihtsalt sõnakõlks. Veidi jäik materjal, aga ikkagi väga praktilised. Ostke kõik Weathertechi matte
Hilux Weathertechi matt.jpg (824.33 KiB) Vaadatud 289 korda
Ehmatavad olid alguses kaks asja- auto jäikus ja kütusekulu. Väidetavalt kogemuslikult nii üks kui teine n.ö. sisse sõites leevenevad ja hilisemal kasutusel see ka mulle tõesti nii näis.
Interjööri osas võib ju paljutki vinguda, aga kui lähtuda sellest, et tegemist rohkem tarbesõidukiga, siis polegi kõige hullem. Sisuks armatuuri ja uksepolstrite näol ikka endiselt kõva plastik. Lisaks nahksisule- istmed, rool, käigukang , ukse käepidemed ja käetugi- on n.n. libanahaõmblus pressitud ka plastikust polstritesse ja küllap see on peenemale silmale ilmselt ikkagi nilbe.
Nagu nüüdse aja autodel ikka, on kõiksugu elektroonilisi tintel- vinteleid hulgaliselt- rea hoidmise assistent, kokkupõrke ennetussüsteem, adaptiivne kiirushoidik ja muud juhiabid, ekraanidest jms. rääkimata.
Eks see on selline individuaalne teema. Adaptiivne kiirushoidik on kahtlemata vajalik ja mugav pikemal “otsal”, reahoidja samas on mul nagunii kogu aeg välja lülitatud. Lihtsalt ei meeldi kui “keegi” vahepeal rooli sikutab. Nagu ikka moodsa aja autol, on ka mootorilõhkujast jääkarude päästmise süsteem e. Start-Stop peale ehitatud ja seda tuleb iga kord peale mootori käivitamist välja lülitada, kui tahta ilma selleta sõita. Mina tahan. Neliveo jaoks on ka Toyatal nüüd pöördlüliti ja tuleb öelda, et ega ikka selle kangi vastu põrandal, mis enne oli, oma lihtsuselt ja lülituskiiruselt miski ei saa. Nelikveo skeem on ikka sama ilma keskdiffrita süsteem, mis senigi. Kiiret nelivedu saab lülitada sõidu ajal kuni 100 km/h sisse ja välja, aeglustiga sõiduks tuleb seisma jääda ja automaatkasti puhul valits neutraali peale sättida. Mingit mõttepausi vajab nelivedu sisse lülimisel, välja tuleb veidi kiiremini ja nagu manuaaliski öeldud, võib vajalikuks osutuda kiirendamine või aeglustamine või lausa tagurdamine lülitamistel. Minu kasutuses oleval autol on ka tagasilla lukk ja ega tegelikult läbivusele midagi ette heita ei saa.
Juhiabid saab vajadusel ka välja lülitada, kui on oht lumme või porri kinni jääda.
Invincible variandil on LED esituled ja nendega näeb sõita küll. Korraliku LED- bar lisakaugtule vastu muidugi ei saa, aga sel autol tuleb selle lisa legaalseks lülitamiseks läheneda asjale CAN- BUS siini abil vastava lülitusplokiga ja pelgalt relee ning kaheeurose tumbleriga asja ei lahenda. Korralikel tootjatel, näiteks Lazer`il, on sellised lahendused olemas ja soovi korral saab lasta ka paigaldada kuskil viisakas töökojas.
Mootor on 150 kW edasiarendus länkari ketiga mootorist ja jõuab vedada küll. Eks see hinnang sõltub taustsüsteemist, kust keegi tulnud on. Kellel eelmiseks kastikaks enne RAM, selle jaoks tundub lahja, kel eelmine 106 kW Hilux, selle jaoks edasiminek.
Nüüdseks on ju ka VW ja Ford oma uuendatud kastikate võimsad variandid turule toonud ja need annavad dünaamikalt kindlasti Hiluxile silmad ette.
Dünaamika dünaamikaks, minu puhul olid prioriteetideks praktilisus, usaldusväärsus ja vastupidavus, mida Toyota on seni edukalt pakkunud. Lisaks paljude aastatega harjumuspäraseks saanud kõrge isteasend koos hea ülevaatega toimuvast ja kindlustunne talvistel teedel. Üldiselt võiks selle autoliigi puhul tegu olla sõidukiga, millega saab ära teha tööasjad, vedada paati ja vajadusel käia ära pulmas või matusel.
Kas see nii on, sellele annab vastuse tavaliselt kasutuskogemus.
Kasutuskogemusse mahub häid ja halbu kogemusi, kindlasti asju, mis on enda põhjustatud ja siis teisi, mis on tootjapoolsed või ka tootjale ette kirjutatud normatiivide ja rangete, vahel ka napakate reeglite tulemus.
Esimene “Houston, we have the problem” tekkis paari kuu pärast. Armatuuri viskas jõulupuuks ja DPF filtrit enam põletusse ei pannud. Kiri ekraanil suunas otsemat teed diileri juurde.
Sinna sõitsin “omal jalal” kohale ja jätsin auto meistrite hoole alla. Ootasin siis mitu päeva kõnet, aga meistrid polnud nähtvavasti mahti saanud asjaga tegeleda. Lõpuks läksin kohale. Selgus, oh imet, et täitsa valmis. Ühe letitaguse antvärgi jutu järgi tehti autole tarkvara uuendus, teine tahtis mulle kohe ka arvet teha, sest DPF-i vägisi põletamine garantii alla ei minevat. Tegin natukese karusemat häält ja selleks korraks oli juhtum lõpetatud. Mõni päev hiljem küll tuli üks arvetegija veel puhkuselt tagasi ja üritas uuesti korra seda sama arvet teha- ikka DPF-i põletuse eest. Tolle põletuse vägisi käima panekuks on tollel autol lausa nupp, mille asukohast ma olin täitsa teadlik ja üritasin mitmeid kordi…
Tegin veel korra karusemat häält ja arvet ei tehtud.
Tasapisi hakkas ka mulle kohale jõudma palju räägitud asjaolu, et seni kui sa ostad midagi või käid hoolduses, oled sa tehtud mees ja kõik käivad rõõmsa irvega umber sinu, hoolivad ja pakuvad kohvi ja ajavad sõbramehejuttu. Kaskoteemaga oled ka esinduse sõber, sest siis saavad nad kindlustuse rahaga remonti teha ja teenida.
Garantiiteemaga sa enam nii suur sõber ei ole ja kõik asjad võtavad hoopis kauem aega.
Oli kuidas oli, selleks korraks sai asi korda ja nii sai mõnda aega muretut toyotalikku igavat ja argipäevast, aga kindlat ja turvalist sõitu viljeletud. Sinna mahtus ka paar hooldust ja omapoolset adblue paagi täitmist. Tolle paagi täiteava on üsna veidras kohas ja ka sellise suurusega, et kohalikus lähimas ad- blue tankurit omavas tanklas püstoliga mul teda puhtalt ja muretult täita ei õnnestunud. Ostsin siis 20l kanistritäie seda maailma päästmise vedelikku, tegin paar abivahendit ja edaspidi tangin seda paaki vajadusel kodus.
Pleki pehmusest ka. Ennevanasti liikus kuulujutt, et japsi autotöösturid pidavat pleki kahel poolt ära värvima ja siis selle sama pleki värvikihtide vahelt metalli säästmiseks välja tõmbama.
See võib täitsa paika pidada. Talvel õnnestus autost välja ronides vesise kiilasjää peal kolmene rittberger teha, mille käigus küünarnukk puutus korraks auto tagumist ust. Väike, aga inetu mõlk jäi järele, küünarnukk isegi ei tundnud puudet. Kaskot ei hakanud selle pärast vaevama, keremeistrist ise hakanud sugulane võttis polstri maha ja mudis tagasi, jäi enam- vähem.
Mõningatest omapäradest veel. Veider on kliimasedme käitumine. Natuke märjema ja/või külmema ilmaga ajab esiklaasi vasaku nurga uduseks. Et see jälle puhtaks saada, tuleb valikutes ainult klaasi peale puhuma panna. Jalgadele tahaks ka samas ju sooja… Nii mängidki sõidu ajal pidevalt nupukestega, et toasooja akna ja enda vahel jagada. Ilmselt peitub põhjus armatuuril olevates väikestes lisadifuusorites. Kõrvalistuja pool on see suunatud üles tuuleklaasi poole, juhi pool pole seda saadud arvatavasti kellaploki pärast üles suunata ja nii puhubki ta lihtsalt juhile näkku. Väike vähikäik või lihtsalt inseneride aps justkui jälle- eelmisel mudelil olid mul nupud enam- vähem aastaringselt ühes asendis ja puhus sinna kuhu vaja täpselt nii palju kui vaja. Muutsid ainult temperatuuri vastavalt aasta- ajale ja midagi uduseks ei läinud, vähemalt tavaoludes.
Käigukast on 6- käiguline ja kaasaja võtmes juba vist natuke ajale jalgu jäänud. Konkurendid kasutavad juba näiteks 10- käigulisi ja ka Toyota enda sõiduautodel on automaatkastidel käike rohkem ja vahetus hoopis sujuvam. Võimalik, et sellest samast käikude vähesusest on tingitud ka asjaolu, et intensiivsemal kiirendamisel lastakse mootor diislile üsna mitteomaselt “pöördesse”, et auto ja koorem kiiremini liikuma saada.
Kummaline on ka see, vähemalt minu kasutuses oleval autol, et kui kiirendamisel juhtub libe koht olema ja kaapeväldik (on alles sõnavärdjas) rakendub, siis kast mõnda aega käiku ei taipa vahetada, mootor huilgab üle 4000 pöörde ja hoog tuleb uuesti alla lasta. Siis mõtleb natuke ja hakkab taas “normaalseks”.
Isteasend on minusuguse jaoks üsna hea, kuidas näiteks päris mehemõõtu - 1,85 ja rohkem- hakkama saavad, ei oska kommenteerida.
Käetugi võiks olla natuke kõrgem, ilmselt tuleb tulevikus, kui tahta seda liikurit edasi ekspluateerida, sinna üks lisapadi lasta õmmelda.
Panipaiku ja topsikohti on ka, keskkonsoolis kuidagi alguses jälle natuke imelikult, aga eks see on pigem harjumise küsimus.
Uus Hilux ootel.jpg (980.27 KiB) Vaadatud 288 korda
Uue Hiluxi esimesed tööpäevad.jpg (547.24 KiB) Vaadatud 288 korda
Viimati muutis vant, T Jaan 09, 2024 8:03 am, muudetud 1 kord kokku.
Kui auto tehnilise poole pealt oli juba tükk kõik korras, siis Murphy seaduse järgi peab ju midagi ikka juhtuma. Mingil hetkel otsustas üks vana prantsuse pirukas parklas tagurdades jaapani kastiauto tugevust proovida. Võitjaks jäi tema ja tekitas küljekarbi ja esiukse sisse paar inetut mõlki. Kuna sõiduomadusi nimetatud vigastused ei seganud, siis sai sellisena terve suvi ringi sõidetud. Kõige kibedam tööaeg ja pole võimalik mitut päeva järjest ilma tarbesõidukita läbi ajada.
Sügisel lõpuks sai auto taas ilusaks ja koos keretöödega oli võimalik ka 45000 hooldus ära teha. Palju aega ei läinudki mööda, kui ma ise tagumise nurga ära “rihtisin”. Kuidagi oskasin pimedas tagatule vastu seina katki sõita. Alguses tundus, et üsna väike “kõks”, aga muljuda oli saanud ka stange ots ja see omakorda oli pisut kõveraks lükanud tagatiiva…
Igatahes oli esinduse kalkulatsioon üsna rasvane ja pani päris imestama, kuidas üks tagatuli nii palju maksta saab. Aga nagu esinduse kahjukäsitleja ütles- selleks kasko ongi.
Selle teema sai üsna ruttu töösse, auto pandi treilerile ja viidi esinduse kõige moodsamasse töökotta Tallinna külje alla.
Enne remonti minekut tekitasin ise veel ühe täiendava mõlgi veel tagaluugi ülaossa. Jälle selline loll olukord. Paat koos haagisega oli järel, luuk lahti, seisime Virtsu poe parklas. Keegi maanteede kuningas tuli oma rekkaga ja ei mahtunud mööda, pidin natuke edasi sõitma. Keeramisel läks haagise tugiratta vänt vastu luuki ja nii see mõlgike sinna tuli. Igatahes uus juhtum ja kaskosse see enam ei läinud. Keretööde šeff helistas ja küsis kas täiendava soti eest tahan ära teha. Ei tahtnud. Natuke nörritas juba see, et luuk nagunii värvimiseks maas, lükka korra heebliga see mõlk vähe sirgemaks, pahteldama poleks pidanudki, eelarve poolest pidanuks ka lahedalt välja vedama…
Pealegi oli mul see puuduv plastikust luugipealne ka juba kodus olemas, mida esindus ei suuda pakkuda, aga mille internetist tellides sai mõne päevaga kohale.
Nädal asendusautoga sõitmist ja Hilux sai jälle sirgeks ja ilusaks. Nüüdseks on kundepoolset külge juba kaks korda üle värvitud, nii et korrosioonile peaks vastu panama märksa paremini
Asendusauto oli kaskos õnneks sees ja anti sealt samast esinduse platsilt. Lihtne ja mugav.
Asenduseks oli automaatkastiga luukpära Corolla ja minu meeldivaks üllatuseks liikus see auto täitsa reipalt, juhtimise poolest täpselt ja üpris mugavalt. Käiku vahetas ka hulga sujuvamalt kui kõne all olev Hilux. Pidigi vahetama, sest käike on ka rohkem.
Varasem asendusauto oli mul olnud sedaankerega Auris ja see jättis tolle Corollaga võrreldes küll üsna kesise sõidumulje.
Kui nädala pärast auto tagasi tuli, nägi see üpris libe ja värske taas välja. Kuudi luuk küll enam teise lukustusastmesse ei läinud, aga ma ei viitsinud jaurama ka hakata.
Võis talvele rahumeeli vast minna. Mingil ajal tuli üsna järsku lumekirme maha ja kiiremas korras oli vaja rattad ära vahetada. Suurema osa mu automehe elust on mul olnud kahed rattad- suve ja talve omad- kogu aeg komplekteerituna olemas ja vajadusel olen ise vahetanud. Nii ka seekord. Abimeesteks 3 t garaaži tungraud, Milwaukee akumutrikeeraja ja momentvõti. Eeliseks ikka see, et ei pea kuskil järjekorras seisma ja mõnikümmend eurot jääb ka alles ca. tunniajase operatsiooni eest. Kui autot müüdi, võtsingi talle esindusest teised veljed koos talverehvidega juurde. Algselt pidid vist Nokianid peale pandama, aga neid polnud ja pandi Nexeni naelad. Olin skeptiline, aga minu arust on nad päris heade ja kindlate sõiduomadustega ja pole põhjust kurta.
Nüüd oli taas kõik justkui korras ja odomeetril täitus ka varsti ümmargune 50000.
Enne jõulupuhkust oli vaja ära vedada tööobjektilt tellingud rendifirmasse tagasi ja muu kola ka kokku korjata. Juba sama päeva hommikul tekkisid tabloole teated ABS- i, kokkupõrkeennetuse jms. süsteemide veast. Sõitsin korra esindusest läbi ja imekombel oli tehnikul aega pilk peale visata. Arvas piduripedaali lüliti vigase olevat. Ohtlikuks teemat ei peetud, leppisime hilisema diagnostika osas kokku ja nii sõitsin oma koorma järele.
Haagisega liikuma hakates tundus koorem kuidagi raskevõitu, aga alguses mõtlesin et ju ta ongi. Ei olnud. Nagu halvas actionfilmis, hakkas auto ise otsustama, mis juhtimisprotseduure parasjagu läbi viia. Antud juhul siis pidurdama, alguses kergemalt, siis järjest tugevamalt. Parasjagu olin jõudnud elava liiklusega kohta ja kohe peatuda polnud võimalik. Suure häda ja pidurite tossuga sain ühe majapidamise tee otsa ära pargitud. Õnneks oli esindus veel lahti ja võtsin kõne sealsele antvärgile, kelle number mul telefonis olemas oli- teeninduse juht või mis iganes ametinimetus. Soovitas mul klaasi pealt otsida Toyotacare number…
Nüüd natuke kihvatas- pimedas ja lörtsis on mul vaja akna pealt mingit numbrit otsida, selle asemel et antvärk oma kiirvalikutest võiks numbri valida ja puksiiri saata…
Peale minu lühikest valjuhäälset ja intensiivset mõtteavaldust samal teemal nii ka läks ja saadeti puksiir teele. Autol olin käigukasti hoova ka parkingu asendisse saanud, kuigi piduripedaal seda hästi teha lasta ei tahtnud. Nii vähemalt ei pidanud puksiiri oodates mootorit seisma jätma ja soe tuba oli omast käest. Rendifirmale helistasin ka, nad saatsid auto oma koormale järele. See jõudis enne puksiiri ja tõstsime käru ringi. Polnudki teine üldse raske
Pärast haagise järelt ära võtmist lasi auto pidurid maha…
Puksiir jõudis ka kohale ja et ma sellise isepidurdava ja ise pidureid vabastava autoga hoolimata sellest, et pidurid enam peal polnud, niikuinii seda paarikümmet kilomeetrit poleks söandanud ette võtta, sai ta puksiirile laaditud.
Elus esimene kord siis puksiiri kabiinis sõita. Toyotaga veel pealekauba. Olen tee peale jäänud Ladaga ja Opeliga, need sai köie otsas sõprade abiga koju veetud ja paari päevaga ise ära remonditud.
Nüüd asi nii lihtne polnud. Tarkvara ja võrk ja siinid ja puha…
Kuna asi juhtus vahetult enne jõule, siis midagi märkimisväärset jeesuslapse sünnipäevaks korda saada ei jõutud. Arusaadav. Prooviti jutu järgi nii ja naa, vahetati seda pedaalilülitit, viga tekkis tagasi, siis jälle kadus, tehti proovisõitu, pidurid enam peale ei jäänud…
Remondijuhendi järgi olevat vaja sellisel juhul panna uus ABS plokk. See sai tellimusse ja uue aasta esimese tööpäeva lõpuks oli ta ka kohale jõudnud ja peale pandud. Vastavad tarkavaralised toimingu ka tehtud ja tehnik läks proovisõidule. Pidurid jooksid peale…
Kõige veidrama asjaloluna selgus pisut hiljem, et demoautolt katsetamiseks laenuks võetud pidurilülitit tagasi pannes tekkis samasugune viga ka tollel.
Masinate mäss, ei muud.
Nüüd käis suhtlus vea leidmiseks juba rahvusvahelisel tasandil ja kogu sel kenal talvisel ajal pidi kunde, kelleks kahjuks antud juhul olin mina, läbi ajama rendist võetud 15 aastat vana Skodaga. Kole oli ta küll, aga pidurid tal peale ei läinud ja käima läks ka. Õnneks meie töökas väikefirma kollektiiv puhkas kollektiivselt ja otsest vajadust kastika järele töö tegemise mõttes polnud.
Natuke häiriv on see lugu sellegi poolest. Oma liistu peal olevat maksad nagunii, siis veel rendikat ka paarkümmend € päevas. See rendikas ise ka nihuke, et esmasel peale vaatamisel ei taha sisse istudagi, osad uksed ja tagaluuk külmusid ka kinni. Midagi paremat polnud võtta kahjuks enne jõule, hea et sellegi sai.
Amservi platsil olid tegelikult uued viksid ja viisakad Avise rendikad täiesti olemas, aga neid otse esindusest rentida ei saavatki, vaja alla laadida äpp, teha konto, siis pildid lubadest ja endast, faas ja profiil…
Kas kuidagi lihtsamalt tõesti ei saa sellistes olukordades? Kaskojuhtumi puhul ju ometigi sai…
Väga hea lugemine, tänan. Eriti see kliendisuhtlust puudutav osa:)
Ma nüüd küsin üle, kaapeväldiku rakendumise järelmite kohta. See on kuskil libedal kallakul päris käru vedades üsna oluline teada.
Kui kaapeväldik rakendub, siis mootori pöörded lastakse korraks maha ja käik jääb vahetamata? Ehk auto ootab, kuniks pidamine on kindlasti taastunud ja siis lubaba edasi sõita? Ja mootori pöörete tõstmiseks tahab näha gaasipedaali tagasiandmist ning uuesti vajutamist? Ise mootorist juurde enne gaasijala liigutust ei anna?
Või lihtsalt ootab kogenud juhi jaoks liiga kaua (mingi sekundit viis äkki)?
Krusa, Potsu, Krooks, GLK, Frontu ja hübriidruss veavad enamasti kõigi ratastega. Üldiselt olen rahul...
Libedaga ei lasta jah enne käiku vahetada, kui auto on kindel, et pidamine on tagasi. See võtab hetke kauem aega kui asjalik juht sooviks. Gaasiga mängima ei pea, hoia või kogu aeg pedaal põhjas, lihtsalt kannatust peab olema
Vedrustus muutub pehmemaks umbes paari aastaga. Mida rohkem autot koormad, seda kiiremini pehmeks muutub.
Kliima töötab minu arvates vägagi normaalselt, kui ise jalgadega palju lund autosse tassid, siis ongi klaasid veidi udused. Kont tuleb sees hoida ja mina suitsumehena paotan ka akent vahepeal, liigne niiskus läheb välja ja klaasid on puhtad. Küll aga on üks huvitav vimka kliimaga, nimelt vaadatakse ka õuetemperatuuri ja sahk ees sõites tõuseb õuetempi näidik suht kenasti 20 kraadi juurde ning auto puhub kliimast talvel külma, keerad kliima 26 peale ja autos on jälle normaalselt soe
Läks Stirlitz mööda tänavat ja nägi, kuidas valges ürbis mees plangul roppusi üle värvib.
-Moderaator, mõtles Stirlitz.
Ma kirjeldasin selle kaapeväldiku toimetamist nii nagu ta mulle tundub. Vbl. pisut segaselt, aga nii ta on: kiirendades ja kui sinna kiirendusse satub libe lõik, ei taipa kast enam käiku vahetada isegi siis kui auto juba päris hulga maad on sõitnud hea haarduvusega pinnasel. Mina olen "gaasi" maha lasknud, ei taha diislit kräunutada maksimumpööretel.
Tolle kliimaseadme osas vaidlen vastu- mul ei ole matid ja vaibad märjad ja külma ilmaga või ka vähem külma ja niiske ilmaga kisub klaasi juhipoolse osa ikka auruseks, just akna ülaosa ja eriti vasku poole. Selle pärast jäängi oma difuusoriteooriale kindlaks. Kliima on ka sees ja üldse olen katsetanud igasugu variante, mis seal tabloodel ja valikutes iganes saadaval on. Võimalik, et kellegil on paremini ja minu autol on liinitööline kaltsu kuskile torusse unustanud
Kahjuks on see kliimaprobleem üsna kõrvaline võrreldes selle viimati kirjeldatuga ja pidurianomaaliale pole endiselt lahendust leitud. Varsti terve kuu...
Pidavat olema maailmas ainukordne juhtum. Mind see väga ei lohuta. Aga inime saabki kogu aeg targemaks ja nüüd on aeg öelda- kas sina Toyota. Pole vist võimalik pidada tänapäevast autot, mis murevabalt hooldusest hooldusesse kestaks, vähemasti garantiiajal.
Minu omal pole seda libedat lõiku vajagi, nii et kui ikka korralikult kiirendada , siis kipub viimase käiguga viivitama. Pärnu esinduses on küll siiani garantii asjadega ka väga asjalik suhtumine olnud.
Veider on kliimasedme käitumine. Natuke märjema ja/või külmema ilmaga ajab esiklaasi vasaku nurga uduseks. Et see jälle puhtaks saada, tuleb valikutes ainult klaasi peale puhuma panna. Jalgadele tahaks ka samas ju sooja… Nii mängidki sõidu ajal pidevalt nupukestega, et toasooja akna ja enda vahel jagada. Ilmselt peitub põhjus armatuuril olevates väikestes lisadifuusorites. Kõrvalistuja pool on see suunatud üles tuuleklaasi poole, juhi pool pole seda saadud arvatavasti kellaploki pärast üles suunata ja nii puhubki ta lihtsalt juhile näkku. Väike vähikäik või lihtsalt inseneride aps justkui jälle- eelmisel mudelil olid mul nupud enam- vähem aastaringselt ühes asendis ja puhus sinna kuhu vaja täpselt nii palju kui vaja. Muutsid ainult temperatuuri vastavalt aasta- ajale ja midagi uduseks ei läinud, vähemalt tavaoludes. ...
Käetugi võiks olla natuke kõrgem, ilmselt tuleb tulevikus, kui tahta seda liikurit edasi ekspluateerida, sinna üks lisapadi lasta õmmelda. ...
Tolle kliimaseadme osas vaidlen vastu- mul ei ole matid ja vaibad märjad ja külma ilmaga või ka vähem külma ja niiske ilmaga kisub klaasi juhipoolse osa ikka auruseks, just akna ülaosa ja eriti vasku poole. Selle pärast jäängi oma difuusoriteooriale kindlaks. Kliima on ka sees ja üldse olen katsetanud igasugu variante, mis seal tabloodel ja valikutes iganes saadaval on. Võimalik, et kellegil on paremini ja minu autol on liinitööline kaltsu kuskile torusse unustanud
...
See kliimaseadme jama on vist uute kastikate mure. Mu Mitsu L200-l kõik täpselt samamoodi, pidev nuppudega mängimine, samas pole tal mingeid lisadifuusoreid. Mulle tundub, et viga on parempoolse rooliga maalt päritolus, nimelt õhuvõtt on kundepool ja juhipoole on õhul pikem tee. Aga ikkagi võiks klaasi niiske ilmaga kuivaks puhuda. Vanal Isuzu D-Maxil on niiskus pidevalt kabiinis aga mõne km läbimise järel on juba klaas kuiv, uus on seest kuiv aga klaas udune, sõitma hakates on klaas selge aga sõites läheb uduseks nagu oleks siseringluse peal. Lisaks nende -25 külmadega ei suudagi klaasi vasakut-paremat servi üles sulatada 100 km otsaga.
Käetugi - kas keegi on näinud autot, millel see oleks normaalsel kõrgusel. Kõik, mida mul (alla keskmise kasvuga) on õnnestunud katsuda on ühtemoodi madala käetoega, uksepeal eriti vastik, kuna küünarnukki pole kuhugi panna ka, uks tuleb vastu ja klaasiserval on jälle natuke kõrge. Parem käe saab küünarnukist laiali ajada ja ei sega
Huvitav, et jalakäijatega libedaga toimunud õnnetustes on praktiliselt alati süüdi libedad kõnniteed ja hooletud kinnistuomanikud, aga autojuhtide teelt väljasõitude puhul on tegu "ilmastiku ja teeoludele mittevastava kiirusega"
Kliendil oli mure. Autol DPF täis ja nupust põletama ei hakka. Auto loomulikult ei sõida .Värske garantiiline pill vaid 25k kellal. Läks (ühte Tallinna) esindusse. Nendel ei õnnestunud ka tühjaks põletada. Õeldi ,et tule kuu aja pärast diagnostikasse. Mul õnnestus selle kuuajalise akna sees paar korda ära põletada, et tööriist oleks rajal. Viimaks enam ei saanud.
Lõppes siis garantii korras kõikide pihustite vahetusega. Või kas lõppes ...Näis mis edasi saama hakkab. Rääkisin ka teiste klientidega kellel uued Hiluxid. Räägivad sama juttu. Vahest isegi mitu korda päevas peavad nupust põletama panema. Ukas on see rohevärk.
Muide, samal autol pani ka aku suht jala pealt pillid kotti. Läks garantiisse.
Tagadiffer undab siiani. Vaidlus käib.
Y61 Pätcruiser , LC80 .
Kuni autopesuni on offroad lahe...
Autoremont Tallinnas. http://www.heinworks.ee
